Tere hommikust, hea vikerraadio, kuulaja on esimene märts, aasta on 2015 ja täna on siis üle pika aja taas valimiste päev, aga usutavasti nii meil kui ka teil seal kodudes on tänaseks hommikuks, kellel juba valikud tehtud, kellel aga valimistest lihtsalt teatud ajaks kõrini, noh kui niimoodi võib üldse öelda, vähemasti on see üks periood meie päevadest meie ajast, mis on nüüd siis seljataga, nüüd on see valik tehtud või valiktegemisel ja juba täna õhtul või, või homme õhtuks peaks olema selge, kes on need inimesed, kes hakkavad moodustama aga Eestis neid, kes vastutavad uue riigi, uue Eesti ja kõige muu eest. Aga poliitikakaugeks me täna küll ei taha minna, ent sellegipoolest läheme seda meelega ja sellepärast on mul stuudios külas hoopis üks väga tore mees, kelle kohta ma võiks öelda, nõnda et ma olen eluaeg öelnud seda, et noored inimesed on meist kõigist andekamad, targemad, tublimad töökamad, ainukene, mille poolest meie neist võib olla paremad oleme või millega me neid edestame, on see, et meil on lihtsalt elukogemust rohkem. Ja minu tänane stuudiokülaline või saatekülaline on minust täpselt 20 aastat noorem ja sellepärast ongi mul hea meel öelda teile, kallid raadiokuulajad, et stuudios on mees, kelle ilmselgelt suur tulevik on alles ees, kuigi selle algus on juba algus, on juba tehtud. Mul on ääretult hea meel tervitada siin stuudios ooperilaulja näitleja suurepärase häälematerjaliga lootustandev ja kolleegide poolt väga taevani kiidetud tenor Reigo Tamm, tere hommikust. Nonii. Tere hommikust. Ma siia sõites just mõtlesingi, et mis on see sissejuhatus, aga noh, sellist sissejuhatust ma nüüd ei oodanud, et nii hästi pole mind kunagi kuhugi sisse juhatatud. Mina olen sinu sinust kuulnud, enne kui ma sinuga tuttavaks sain ja väga paljud inimesed on öelnud, et, et see Reigo Tamm on midagi, midagi niisugust, mille puhul võiks öelda, et on selline tulevane tulevane Hendrik Krumm ja ma olen alati öelnud, et see sellised võrdlused minu jaoks on kuidagi natuke kahtlased, sellepärast et et alati on olemas minu meelest pigem selline hoiak, et noh, et ei ole olemas uut Georg Otsa või uut Hendrik rummi, et on need inimesed, kes on praegu meie keskel ja meie asi on nautida seda nende sära ja jah, ma pigem ka loobuksin sellistest võrdlustest tahaks ikka noh olla, et on Reigo Tamm, aga see annab selles mõttes ikkagi mingisuguse võimaluse näha seda lauljana, mis on see repertuaar või mis on see nii-öelda nagu võib-olla tipaaž just noore alustajana, et mida ma võiksin õppida või milliseid puhtalt siis ka milliseid aarjade, milliseid ooperit ma võiksin nagu vaadata, et see annab nagu võib-olla mingisuguse suuna lihtsalt kätte, et see on sinu suund, aga lõpuks hääletämber hääle ka mingisugune eripära pluss näitlejameisterlikkus pluss karma või selline, mis on sinu ümber, see teeb ikkagi iga artisti nagu erinevaks, et mitte nakkuvaid teebki erile. Ma olen sinuga väga nõus, ma olen kunagi kuulnud sind ühes intervjuus jutustamas teemal sellest, kuidas sa said oma oma ühe elu esimestest või ühe, ühe esimestest rollidest, see, kuidas sa mängisid seda siukest, edukad, professionaalselt väga hõivatud artist ütles telefonikõnes, et jama, palun vaatame oma märkmikust järgi. Süda peksis rinnus ja, ja mängib, mängisid seda kättesaamatut ja väga hõivatud suure graafikuga näitlejat, et et kuidas sul praegusel hetkel on, et sellest on nüüd aastaid mööda läinud, et sa ilmselt oledki sinnamaale jõudnud, et seal päris tõsiselt pead vaatama kalendrisse ja ütlema, et kas sa saad tulla, et see lugu oli tõesti väga vahva, et nii, nii, aga, aga, aga need lood on tegelikult hakkavad ühtemoodi. Et sa ärkad ülesse või sa tuled proovistes, olen vastamata kõne ja vastamata kõne tähendab juba midagi ja, ja see, see, see käte värin ja see ärevus helistada tagasi, vastamata kõneleja siseneda. Tere. Reigo Tamm, te helistasite, mulle on alati selline, noh nüüd peab tulema ja kui sealt keegi hakkab vaipa või puhastusvahendit pakkuma või on vale telefonikõne, siis on väga suur kukkumine tegelikult see on väga valus. Et aga kui sealt tuleb, et jah, me helistame teile siit või siit või siit siis on alati väga põnev, mis sealt tuleb ja kui sina rääkisid sellest, et kui Anti Kobin helistuse nukuteatrite pakkus muusikali kevadist ärkamist, siis, siis ma ja hakkasin seda mängu mängima. Ise muidugi juba karjudes või selles mõttes, et issand, kui tore, ma saan tööle. Ütlesin jah, et, et ma, ma kahjuks väga põnev on see pakkumine, ma ütleksin ja ma pean korraks nüüd üle vaatama, helistan tagasi teile ja siis ma Eestisse tagasi ja nii ta läks. Aga praegu, praegu on niimoodi, et ma tahaksin öelda, et loomulikult olema avatud igasugustele pakkumistele sest ma olen noor ja praegu ei tee siis noh, siis siis võib-olla ma ei teegi selles mõttes, et ma lauljana praegu ju aina aina rohkem hakkan võtma mingit kuju ja vormi, mis tähendab seda, et mind on raske noh, mingil hetkel paigutada näiteks noh, tõesti muusikalisse või või paigutada mõnda mõnda seriaali mängima näiteks alla käinud karit. Võib-olla see minu mingi mõte, kiiks, et ma niimoodi mõtlen, aga, aga, aga mulle tundub, et, et praegu on just õige nagu kõike proovida, proovida näitlemist, proovida laulmis, proovida muusikale noh, et saaks nagu kõike ära kombata. Täpsuse huvides tuleb, tuleb ka selles mõttes kohe anda kuulajale teada, et sina oledki alustanud ju tegelikult oma karjääri Määri lavakarjääri hoopistükkis näitleja, näitlejanna või näitekoolis, et sa oled astunud lavakunstikateedrisse, sa oled Elmo Nüganeni lennust ja sinust on ooperilaulja saanud nii-öelda saatuse sinu enda kokkulangevuse ande tõttu nüüd eks ju, et sa tegelikult oled, oled lavakunstikateedri lavakunstikateedri õpilane, üliõpilane. Ema ei lõpetanud, eks ole, lava, kas kooli, et ma läksin üle, et sellest lavakunstikoolist? Kuidas saab, võibki pikemalt rääkida, aga lihtsalt, et see, see taustsüsteem annabki selle kire mulle ja sooviga näidelda ja teha näitemängu. Ja sellepärast ma tahangi öelda, et jah, et ma olen avatud kõikidele pakkumistele, aga nüüd olles Vanemuise teatri-ooperi- ja operetisolist artist, siis väga palju räägib nüüd kaasa. Ehk siis teater paneb repsi kokku ja teater ütleb seda tattattattattat, vot siin on sul ju need proovid, sa ei saa seda teha või, või, või nii, eks ole, et, et Su küsimus eelmine oli see, et, et kas mul on täna graafik tihe, siis ma ei ütleks, et ta nii tihe on, aga nüüd olles koosseisuline, räägib sellest kõvasti kaasa minu teater. Mida ma teen, Kusma, tee, millistel tingimustel ma teen, et, et see, see on küll paari aastaga muutunud, et et et tööd on ja, ja, ja koosseisule on tore olla, sest mingi aeg juba endal hakkas kõhesest see koosseisuliseks olemine, et sa ei tea väga palju ette, palju seal tööd on. Nüüd ma tean, eks ole. Kursuse juhendaja oli, oli noh, kõigile väga tuntud ja väga lugupeetud, ütleme siis eesti praegusedki teatrimaastiku suurkuju Elmo Nüganen, kes onu lavastajana ja pedagoogina õppima väga tugev tegija. Kuulasin hiljuti paar päeva tagasi tema üht intervjuud, kus ta ütles välja minu meelest väga mõtlemapaneva lause selle kohta, et nendel noortel meestel, kelle elu oli jagatud või sattunud olema aega või aastani mõttesse, mis kattusid 39. kuni 44.-ga. Et nendel noortel meestel sisuliselt oma eluajal olidki ainult väga halvad valikud, et neil nagu õieti selliseid häid valikuid tegelikult ei olnudki, et sellise saatuse saatus ja ajaloo selliste kataklüsmina niisugune problemaatiline periood, eks ju. Et sina oled Raigo, sellise õnneliku aja või nii-öelda rahuaja mees, ometigi see maailm me ümber on sihuke parasjagu niisugune keeruline või selline noh, ütleme siis pingeline, et kuidas sina oma valikuid üldse hindad? No ilmselgelt on mul tõesti kõige õnnelikum aeg, kui ma mõtlen tagasi oma ema elu peale, mis seal täna tänaseni kestab ja, ja oma vanavanemate peale siis nende siis nende elu oli palju just nimelt nagu sa ütlesid, väiksemate valikuvõimalustega ja, ja kõik on kuidagi nagu näinud viletsat aega. Ma ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada, aga on nähtud viletsaid aegu. Mina ei olegi viletsaid aegu ju näinud, et kõik on justkui nagu isegi kui on vilets olnud, siis on see alates ja teadmine, lootused läheb paremaks, läheb ju paremaks. Me jõuame sinnani rikkamate ja nende hulka ja sinna edasi ja nii edasi. Et see mind on ka lapsepõlvest peale kuidagi. Pühapäeva hommikul muidugi väga-väga positiivne mõte, et ma olen alati mõelnud, et, et kas meie põlvkond näeb ka raskemaid aegu, et kas meil läheb raskeks. Sest praegu on tõesti kuidagi nagu väga, mida sa sellel silmas peavad, läheb raskeks. No kõige noh, lihtsam oleks öelda, et kas, kas me näeme, eks ole, sõda. No see käib ümberringi, aga noh, me ei ole seal, me, me ei ole, see ei ole veel nii lähedale meile tulnud, eks ole, ma mõtlen nii lähedale, kui see oli, kui see oli teise maailmasõja ajal või esimese eks ole. Et, et see on nagu kõige hullem variant. Aga lähme pühapäeva hommikul, pühapäeval näeme seal meeleolukas igaks juhuks Lähme rõõmsamate teemade juurde, et kui su küsimus oli, et kuidas ma läen siis siis valikud. Ja siis kõige lihtsam on öelda, et valikud on juba sellepärast tohutult palju, et ma saan minna välismaale, eks ole, et ma saan, ma saan minna Itaaliasse, õppima laulmist, mida ma olen korduvalt teinud, eks ole, ma olen seal käinud vaatamas laskala ooperis parimate lauljatega parimaid lavastusi ise selle juures, ühesõnaga ka õppides ja, ja käia õppimas nende õpetajate juures, kes on lõpetanud puhtalt siis maailmategijaid. Et see oli fantastiline kogemus, käia näiteks Itaalias, mille alas oleks meistrikursus tšakama Arang all, kes on üks tenor, aga kui teda guugeldada ja Youtube'i panna tema nimi, seda muusikat, mida ta on esitanud, on tohutu palju? Jah, ta ei ole selle dominguga era ja, ja, ja, ja Pavarotti seal päris selles ladvikus aga ta natuke allpool, aga ta on ikkagi väga kõva tegija oli, et sellist asja, et kuskilt tapalt väikesest kohast pisikene poisikene, mitte enam nüüd nii pisikene saab õppida selliste meistrite juures selliseid valikuid ei olnud täna need valikud on, et, et see on ühest küljest väga tore, teisest küljest me jõuame jälle teise kurva teemal, et et siis nendes ohutute valikute juures minnakse ära ja tagasi. Oled sa minuga nõus või jagada seda seisukohta või mõtet, et kuidagi on kujunenud nõndamoodi, et sellised kooliaja või sellised koolipõlve kõige suuremad nii-öelda kooli või klassišõu mehed üldjuhul ei jõua lavakunstikateedrisse või näitelavadele, kuhu mujale see, et alati on nagu jääb selline mulje, et niuksed vaga v vennaskonna tegelased satuvad pigem lavakasse, lõpetavad selle neist saavad suured näitajad. Oled sa nõus? Jah, milline sa olid, kooli ajal olime kooli ajal ka väga kõva jutumees. Kas mul olid, kas mul olid kõige paremad naljad, aga nalja üritasin küll teha, et ma kooliajal ei olnud asju, mida mina nudki okei, sportima ei teinud, tapal ma käsipallis nüüd ei käinud ja maadlusega kergejõustikuga ma ei tegelenud. Aga kõige muuga küll, et ma käisin muusikakoolis, ma laulsin koorides, tegin rahvatantsu, tegin kooliraadiot õpilasesindust, et ma kuidagi sellel ajal tundsin, et noh, et kui ma olen sellises väikeses kohas Tapa linnas. Ja noh, ütleme nende tegevusi väga palju ei ole, et noh, siis tuleks sellest koolist või sellest, mis, mis on selle kooli ümber noh, võta võimalikult palju, et noh, et oleks tegevust ja ei läheks pahaks poisiks, läheks kätt ära, oli ka nagu vanaisa ütles, nii et, et ma tegin väga palju erinevaid asju küll teadmisega jah, et, et see annab mulle artistina nagu mahtu juurde selles suhtes, et ma kui ma olen teinud täna 10 aastat rahvatantsu, siis ütleme, tantsimisega ei saa päris nüüd verest välja lüüa või kui ma olen pilli mänginud või laulnud, et siis noh, see kõik annab nagu näitlejale mahtu juurde, sest ma olin täiesti veendunud kogu oma lapsepõlve, et ma lähen lavakunstikooli. Minu juhendajaks saab Elmo Nüganen ja nii ta läheb, see oli uskumatu, kui järjekindlalt ma peksin seda. Raud, ma käin isemaa näiteringis käinud, sest kas sa vasardas sinu sisemuses või sa kulutasid seda sõpradele ja lähedastele ka? Ma ei olnud selline, kes igal võimalusel seda karjus, aga lihtsalt teadsid seal nagunii, et ma olin nagu selle välispäris selgelt võtnud, et, et see ongi nagu noh, väga huvitav, kuidas kuidas elu teeb vingerpusse ja läheb nii nagu üldse nagu planeerinud. Reigo, sa oled kunagi ühes mingisuguses meie omavahelises vestluses öelnud sellise toreda asja välja, et et loomulikult sa naudid väga sellise pisikese kammersaali õhustiku ja seal istuvate sihukeste viit klassika fänni, kes seal nagu noh, nii-öelda silmad kinni, pleed õlgadel naudivad sinu suurepärast esitust, aga sa ei ütleks ära ka sellise 5000 pealise staadionikontserdi melu ja hulluva publiku ees? Ei ütleks, ei ütleks, seda võib olla klassikalise lauljana, on Eestis natukene raske raske korraldada sellist kontserdit, aga, aga siiski on erandeid, et ma mäletan seda, et sellel suvel oli minu heade sõprade bänd Traffic pidas oma sünnipäeva ja esines seal Kadriorus. Sellel valgusfestivalil ja tiigil tuli mõte, et noh, et Reigo, et selle hele seal on vastamata kõne ja kui ma olin sellel ajal Soomes ühel meistrikursustel laulmas ja vaata näiteks kiigun, helistan, mõtlesin vaevalt, et ta helistab, et mul, kuidas mul läheb seal noh, äkki ikkagi jälle saab tööd midagi ja, ja oligi nii, et neil oli, ta rääkis mulle seda mõtet, et neil on kontsert ja nad tahavad, et ma laulaksin ühte nende lugu vaheosa ja niisuguseid nii-öelda fill ehk siis kaunistusi sisse. Ja ma olin väga pöördes sellest pakkumisest loomulikult ja nii, nii aga seal kõige raskemini tulnud seal proovides üldse välja ja mulle tundus kõikidele, tundus, et see asi vist ikkagi ei tööta. Ta, sest, et see publik, kes tuleb sellele kontserdile, ei ole kindlasti mitte klassikalise muusika ütleme, kui on olemas mingi tõenäosus, protsent, siis see ei ole kõige kõrgem. See, et sellest publikust, kes tuleb Trafficu kontserdile, on tegelikult ka klassikalise muusika austajad. Ja, ja see oli päris võimas kogemus tulla lambist hakata laulma keset nii-öelda siis Trafficu ansambli lugu keskel oma hääle oma klassikalise häälega, mingisugust osa ja, ja publik oli täpselt paar sekundit vait ja selle jooksen, ma jõudsin mõelda, et nüüd tuleb kas tomatid ja topsid ja lätsud või on midagi mingi muu reaktsioon ja see oli päris mõnus tunne, kui terve see nagu teate, pole, seal võis olla 10000 või rohkem inimesi, kui nad hakkaksid seal karjuma ja nad läksid. Noh. Ja ma tahan dramatiseerida üle, aga mina kasutaks, ei saanud, nad läksid pöördesse. Sinu võimelised sellist klassikalist häält selles, selles selles vahet ja see oli, see oli võimas jah, et ma, ma tihti ei saa esineda 10-le 1000-le inimesele, kui jah, nüüd kui nüüd 10-st 1000-st rääkida, siis tuleb meelde, et suvel oli ka Tartu laulupidu, kus ma sain laulda Gustav Ernesaksa kutse ja, ja see oli, see oli täiesti fantastiline tunne jälle lauljana. Kui ma pole elus ka nii palju abistanud kui enne seda. Ma olin nii närvis, et ma suutsin isegi ennem magada. Selles mõttes on, närv läks nii suureks, et ma lihtsalt pidin magama ja üks kümme-viisteist minutit ja vinguma ära laulsin. Ma olin täiesti nii närvis, kui saab üldse olla, aga ma keerasin ennast mul ema esimeses reas, ma keerasin ema poole, laulsin emale. Ei, ma mõtlesin, et kui ma nagu emale nüüd keskendun, mitte nendele kümnetele tuhandetele, siis on mul võib olla kuidagi lihtsam. Ja see läks nii hästi, et läks kordamisele. Noh, selliseid selliseid tundeid noore siis ma olin 25. Noh, ja väga paljud pole veel tulnud etta. Mina ei ole kunagi häbenenud oma emale ka ka oma oma muudele sõpradele-tuttavatele öelda avalikult, et mina pean ennast väga oma emme pojaks, kuidas sinul suhe emaga? No mind ongi kasvatanud ainult minu ema, minu pere ongi minu ema ja mina, mis tähendab seda, et kui ma peaksin olema nii rumal, et ma, et ma seda kuidagi ignoreeriksime või seda ei ütleks, siis noh noh, siis ei tuleks mul välja kuidagi, sest et ma olen ainult oma ema poeg ja ma olen väga-väga memmepoeg selles suhtes, et et ma olen tähele pannud, et ma teen väga palju asju või noh, ema moodi ja just neid õrnemaid asju, ehk siis ma nutan nagu ema, et ma näen, ma teen täpselt samamoodi samasuguseid asju, et ma olen väga oma ema, jah, poeg, kui sa mind kolmas kord neljas kord, mitu korda ma seda ütlen? See on tugevate meeste tunnus, öeldakse, oled sa nõus sellega nutta, julgeda? Seda küll, jah, seda küll. Kui ma olen kuulanud ooperilauljat, siis ma julgen öelda, et jah, ma ei ole küll mingi hindaja, aga ma saan tihtipeale aru, kas kas tegemist on nii-öelda väga suure häälega või väga suure andega või siis või siis või siis mitte, noh, tunnen selle nagu kohe ära sina kindlasti oskad enda kõrvaga eristada seda, et kui suur osa selles hääles, kui suur protsent, mida sa kuuled, on tõeline looduslik ürganne ja kui palju seal taga on sellist ropp puutööd. Ja selle põhimõtteliselt selle kuuleb ära. Et kui suur on, hädab, et kas inimene on andekas ja laisk või pigem keskpärane, aga tohutult töökas. Selle põhimõtteliselt kuuleb ja näeb, ära ütle mulle. Mind näiteks väga huvitab, et kui me võtame nüüd kolm maailma super-hüper tenorit, eks ju, Placido Domingo, Carreras, jaa, jaa, Luciano Pavarotti, siis, mida nende puhul öelda, et kas nad on ürganne ja laiskus või vastu sinu kriteeriumitega nüüd, aga nüüd tuleb mängu see aga nüüd tulevad mängu need kolmandad, nii kes jõuavad päris tippu ja kellest me teame, kellest oleme kuulnud ja kellest, kes, kellest me kuuleme, veel, on need, kes on ürgandekad ja ürgtöökas. Aga lihtsalt mina ei ole veel nende nende kategooriasse veel jõudnud, sest et minu selline Laiskus, mida tuleb murda, on veel üpris suur, aga õnneks on mul natukene veel aega. Kuulajad on, esimese märtsi hommik käib jutusaade ja stuudios on minu tänaseks külaliseks ooperilaulja tenor Reigo Tamm. Läheme siit edasi, Reigo, sinu muusikapala juurde, mille sa oled saatesse kaasa võtnud, ole hea, räägi see, räägi see lugu sellest sellest muusikast või miks muusika oled valinud? No ütleme niimoodi, et kui sa ütlesid mulle, et on vaja kaks lugu võtta, siis mul noh, alguses tundus, et see ei ole mingi probleem. Aga mul hakkas tulema mingil hetkel ikkagi stress juba, sest et ma ei suutnud kõikidest nendest lugudest, mis on mind elu jooksul saatnud ja mis on kuidagi mulle oluliseks olen, ma ei suutnud valida seda kahte. Ja siis ma kitsendasin oma valikuid ja mõtlesin, et muld on olemas minust andekamaid töökamaid sõpru. Et ma lasen, siis lasen siis nende muusikat. Ja, ja esimeseks ma siis valin oma sõprade sõprade plaadilt, et uus plaat Estonian Voices, kus on, kus on tehtud suur töö ja nähtud vaeva, siin on kõik välismaal, Rootsis kõike Masterdatud ja miksitud, ehk siis noh, nii-öelda viimane lihv antud Rootsi proffide poolt. Siit pealt on siis üks üks tore lugu, et selle loo nimi on tüli ja ja see on, ma arvan, et see on selline tore tore lugu sellest, kuidas mitte millestki võib tekkida. Tänasest pühapäeva hommikus kõlas siis äsja teile, head kuulajad, Estonian voissis, suurepärase, heliseva, sädeleva ja kena džässmuusikaga, me läheme siit edasi, minu tänaseks saatekülaliseks vikerraadio jutusaates on ooperilaulja tenor Reigo Tamm. Reigo võiks vist nii-öelda, et muusikutest lauljal on kõige lihtsam sellepärast et tal ei ole vaja kunagi pillikohvreid kaasas kanda. Ometi on inimestel arusaam, mingi pilt sellest, et ka tenorit tal on mingisugune pisikene kohvriga, kus on mingi oma vesipiip ja mingid häälevedelikud ja mingid muud asjad, et räägi mulle sellest oma nii-öelda pillikohvrist, mis sinuga kaasas käib, kui sa oled nii-öelda tuuridel ütleb lauset, ei ole midagi, ma mäletan, kui ma käisin muusikakoolis, siis mu pill oli suurem kui mina ise mõtlesin bariton sarve fooniumit, mis ühel hetkel oli natuke suurem kui mina ja siis ma pidin küll seda igale poole järgi tassima, see oli päris keeruline ja raske igale poole ära paigutada bussides kuma orkestriga läksime siis seda võtta ja siis seda hoida. Pool tundi enne seda, kui me esinema hakkame, siis tund aega esineda. Et ma tean väga täpselt, kui raske on, on instrumentalistidel, kellel kes peavad oma pilli kaasas kanda, rääkimata siis sotsialistidest või kontrabassimängijatest, eks ole. Aga minul ei ole nagu väga keeruline, et ma tõesti, ma ei kanna otseselt midagi kaasas sellist pisikest Kohvelikest, kus oli selline kuskil mingi erilahusega vesipiip, mida sa mulistad enne kontserti muidugi kõrri ei ole, ei ole, et ma olen, ma olen viimasel ajal, ma olen tähendanud, on kaks huvitavat asja, mis mind kui ma olen natukene väsinud või on vägapalju, etenduse järjestani. Ja ma jätsin kohvi selliseks nagu jokker kaardiks, et kui midagi on, siis, siis noh, sellega saab hakkama ja ma sain selle just teada paar aastat tagasi veel suvel, kui ma ühel tehti üks filmi treiler, mida siis mille, millele selle treileri põhjal küsiti raha. Või siis kuskil Võrumaal toimus hommikul väga-väga-väga vara ja ma ei saanud üldse sellega hakkama, ma olin nii väsinud ja ma mõtlesin, et no nii, et nüüd nüüd noh, ma pean midagi ennast kuidagi käima saama ja siis ma esimest korda võtsin kohvi ja lükkas nii käima, et see oli lihtsalt uskumatu. Ühelt poolt duubliga oli kõik tehtud. 10 minutit koju võib minna, eks ole, et ja siis ma sain aru, et see kohv võib olla hea mõte, nüüd ma olengi selle kohvi kuidagi niimoodi jätnud endale selliseks teadlikuks valikuks, kui ma tulen siia saatesse, siis võib-olla on hea mõte hommikul kuidagi ennast käima tõmmata, siis ma mõtlesin kohvi ja teine asi, apelsini need uskumatu, et minu sellised kaks asja on apelsin ja kohv. Kui sellelt küsida, mis sul see kohver siis see on, rohkem mul praegu midagi ei ole tulnud, kuigi ma kahtlustan, et ma sellest kohvist pean ikkagi ära ütlema, et ei ole mõtet endale Niukest sõltuvust tekitav, kuna ma asjast, aga see ei tundu üldsegi originaalne, sest et kui minu ühes jutusaates külas Hanna-Liina võsa, siis tema ütles, et tema on kasinalt tsitrusviljade tsitrusviljade sõltlane. Ei kujuta üldse ette, et tal kodus apelsine mule. No loomulikult ma praegu, kui ma ütlesin, et ma joon kohvi, siis ma juba olin noh, a priori veendunud. Ma ütlen midagi väga originaalset. Selles mõttes, nüüd ma olen küll pettunud, et see kohv nüüd ikkagi originaal aga apelsin ja, aga noh, siis me siis me olemegi tõesti võsaga. Kas me oleme tõesti siis väga kuule, aga läheme natukene üldse nende kas toidu ja toidu ja toidukultuuriteemade juurde, et ma olen lugenud ühte, sinu sellist ühte sinu intervjuud ühes meediaväljaandes. Mis seal salata, ajas ajas väga muigama, et ligemale kaks kolmandikku sellest intervjuust oli juttu sinu, sinu, sinu kaalust ja sinu kehakujust ja kõikidest muudest asjadest, mille tõttu mul tekkis selline tänase saate jooksul, nagu sinul, üks pöördumine või küsimus, et, et kas sa, kas oma hingest testid tõepoolest pigem tahad mängida nagu esimesi armastajaid ja Prince, mitte selliseid lõbusaid kõrtsmik ja, ja selliseid nii-öelda kaklevaid musketär. Ei noh, selles mõttes, et ooperis on nii, et tenori peaosad ongi kõik esimesed armastajad see tähendab seda, et oleks ju väga kurb, kui esimene armastaja veereb lavale, laulab Omaaria, veereb ära ja on raske uskuda, et selle paks paks kahe paksu inimese vahel võiks olla armastus. Sest et on kuidagi tekkinud selline mõte, et paksud ei võikski. Paksudele ei olegi tundeid ja siis et selles mõttes selleks, et võib-olla säilitada mingisugune tõsiseltvõetavuse, ei tohiks ennast ikkagi väga käest ära lasta, sest et nagu ma ütlesin, terrorite peaosad on ikkagi esimesed armastajad. Et et jah, kõrtsmik ja, ja nii edasi, rolle on ka tore teha, aga, aga laulja no mul ei ole, ei ole pääsu, aga kui su mõte oli pigem veel selles, et, et kas mul nagu tohutult tahaksin luider olla just siis mitte. Selline selline suurus on, on hea, sest ma mäletan seda lavakunstikoolis pidi ma pidin õudselt palju alla võtta. Ja ma võtsin ja siis mulle ühel hetkel ära rohkem võtad. Baas kaob ära lihtsalt, et see, see ei ole päris enam nagu juba noh, ei lähe päris õigeks juba. No see vana reegel öeldakse, et, et sellised väga suured ja niisugust Püpnilised mehed tunnevad ennast ise sageli miniatuursete, selliste hästi plastilistena. Mul on näiteks üks hiiglase mõõtu sõber tõsiselt muide kes ise tunneb ennast sellise kassipojana, et ta kunagi ei häbene tantsida, ta tunneb ennast alati sellise plastilise liikuva ja miniatuurse mõte, et millise loomana sina ennast näiteks tunned, on sul sees mingisugune selline, et kui sa võrdled võtma, siis jah ka midagi sellist. Et me oleme just hiljuti tegelikult me kõik kolleegid omavahel, kes me tegime etendust, Ooperifantoom, arutasime seda, et mis loomad me oleme ja me ei jõudnudki päris veendumusele, mis loo mina olen. Ma ise full sõbrad ütlevad, et ma olen vaal. Aga, aga, aga noh, või või delfiin või midagi sellist, mis tähendab, mis tähendab jah, seda, et ma tunnen, et ma olen õudselt plastiline. Et noh, ma enda arvates tantsin ikka jube hästi. Et selles mõttes ma ei tunne ennast halvasti oma kehas, et, et ma, et ma arvan, et ma, et kui liigun ja kõik toimib mul ja, ja, ja nii, aga noh, see on kindlasti võib olla petlik. Ütleme sellises sa ütlesid praegu sellise väga huvitava sõna või seal siis enda enda kehas tundmine, et selline enda kehas tundmine tegelikult on üks niisugune asi veel, mis inimeste puhul on sageli mõtlemapanev või miks ma tahtsin sult seda küsida, et sa oled. Sa oled patrioodina, alati on öelnud, et tapa on sinu sünnilinn ja sa oled nagu tapa suhtes hoopis teistsugusel hoialt kulgu, väga paljud, millal on samamoodi Rakvere poiss, mulle mõlemad Virumaamehed ja me oleme tõsiselt Virumaa patrioodid, vaatamata sellele kõigele, mis seal oli kunagi aastakümneid tagasi mingi fosforiidivärk ja mingid raudteesõlme ja kõik need mingeid nii-öelda halli Eesti varjundid, eks ju. Et meie oleme sinuga jätkuvalt sellised patrioodid, aga, aga küsin sinult hoopis teistsuguse asja, sa oled tapal kasvanud üles näinud igasuguseid inimesi seal tapal nii-öelda lapsepõlves ja, ja ka tänapäeval neid muutumisi. Et ütle mulle sellist asja, kas, kas pagulased tänapäeval on olemas pagulasi ju igasuguseid kliimapagulased, sõjapagulased, majanduspagulased ja nii edasi sedasi kultuuri pagulased ka, et kas nad rikastavad sinu meelest maad, kus nad parasjagu on paguluses või, või pigem kuidas sa suhtud pagulastesse? Ma arvan, et lõpuks taandub mitte see pagul pagulase peale see asi vaid ikkagi nagu inimese peale et pagulasel ja pagulasel on ju vahe, nii nagu on inimesel ja inimesel, et lõppkokkuvõttes, kui, kui nad on, ma võtan tappa kontekstis, kui nad on targad, arukad humaanselt sõbralikult ühiskonnale midagi tagasi andvad, siis johhai diil. Jumal tänatud, et nad tulid. Et ma tean tapal väga-väga aktiivseid, väga edukaid toredaid ettevõtjad ühiskonnategelasi, kes kes, kes on, siis ma saan aru sinu mõtte järgi justkui pagulased, aga ma arvan, et see taandub ikkagi selle inimene, noh, et inimene on inimene. Et kui inimene on eriline, siis, siis siis siis ongi hästi juba. Et see, ma ei usu, et see keegi sildiga kaasas kannab või, või, või, või ma sain su mõttest kuidagi valesti aru nii aru nagu ma nagu sa said. Nagu ma tahtsin küsida, nii nagu sa nii nagu sa aru said. Ütle palun, kas näitlejast ooperilauljaks saamine on kuidagiviisi keerulisem või, või siis nii-öelda lihtsam kui vastupidi, ehk et et ütleme, me teame päris mitut kirikuõpetajat, kes on olnud kunagi näitlejad. Aga ma ei tea ühtegi näitlejat, kes oleks olnud kunagi kirikuõpetaja et kuidasmoodi, selle ooperi ooperilaulja või üldse sellise nii-öelda ooperiga seotud inimese ja, ja näitlemise vahekord on, et kas see, et sa oled teatrist läinud? Muusikateatripoolele jah tähendab see seda, et see nii-öelda tagasitee on pigem niisugune nagu hädavariant või pigem vastupidi. Eks ta mingis mõttes jääb alati selliseks tagavara variandiks, kas nüüd väga tõsiselt võetavaks selles mõttes, et ega siis kohe ju keegi sind vastu võtma. Et sa olid siin, õppisid natuke näitlemist, nüüd ei saanud laulmisega hakkama, muidugi tule tagasi, et hakka näitama. Ta võib-olla jääb selle isiku pähe, et võimalusena, et ma, äkki ma võin midagi kusagil teha. Aga no minu puhul oli see, et see oli lihtsalt niivõrd ootamatu ja see käik oli niivõrd, et ettearvamatud, mõtleme nii, nagu ma enne ütlesin ka, et ei ole mõtet nagu välistada mitte midagi, et mina et ma olen oma elus täpselt see, mida ma välistasin, täpselt, see juhtus, et ma välistasin enda maimu ja ma ei mäleta, miks see nii läks. Ma ei olnud, ma ei olnud tegelikult kooli ajal väga noh, väga hea laulumees ja ma laulsin poistekooris Alf. Mis tähendab seda, et ma ekslesin kogu aeg seal aldis istudes või seistes Oviisidega sopranisse nii-öelda noh, et nii-öelda siis, et laulda nagu viisi. Et mul oli väga keeruline teist häält laulda ja ma ikka puterdasime korralikult laulmisega ja võib-olla siis sealt. Millegipärast ma välistasin täielikult enda jaoks laulmise, no kindlasti ka ooperi ja miskipärast ka Vanemuise teatri. Aga täna kõik täpselt vastupidi, ma olen täna laulja, ma olen täna ooperilaulja, ma olen täna tus ja ma olen täna Vanemuise teatris, et nad kõik läks täpselt vastupidi. Ja see ongi jälle õpetus, et ei, ei ole mõtet välistada ja, ja kõige toredam selle asja juures on see, et ma, ma ei näe täna paremat kohta, et selles mõttes ma ei suuda ette kujutada paremat linnatööd. Eriala, see on suurepärane koht ja Tartu on veel. Muide siin on veel eriti oluline on, et Tartu on mind väga hästi vastu võtnud. Et ma ei saa praegu öelda, et mul oleks midagi seal halvasti, ei olegi, aga lihtsalt, et Tartu hästi vastu võtnud, ma just sain minu oma elu esimese Sis preemia. Mulle anti Tartu linn andis välja kultuuri kandja, et preemia 2014 aasta eest. Ja, ja see oli täiesti uskumatu, et ma nägin esiteks oma nime nominentide seas. Ja kui ma läksin 18. Veebruar sinna kohale siis ühte laureaat siis aasta noor kultuurikandja kategoorias 2014 loomi kontserttegevuse ja rollide eest Vanemuise teatris 2014, Reigo Tamm. Ma olin ikka pehmelt öeldes üllatunud, see oli ikka täielik täielik üllatus. Et juttu on mind ikka väga hästi vastu võtnud, et no sa oled Tartule ka palju andnud, selles mõttes, et ega tegelikult ju etendused, kus sa mängid, on täna lähevad Lähevad suures piiris kõik täissaalidele. Et sa ei mängi ju täna etendustes, mis, mis ei läheks nii-öelda Corion õnn jah, et need tükid, mis praegult on, on kus ma mängin, on kõik sellised suhthy siit ja välja müüdud küll jah, loomulikult ma kutsun, kutsun rohkem veel ooperisse, et siin oli just üleeile mul viimane, viimane etendus ooperis Reigi õpetaja, kus ma järjekordselt jälle esimest korda see hooaeg on üldse olnud väga paljude asjade esimene, ma olen täiesti esimene kord laulupeol esimene kord selline, selline popansambliga esinemine, esimene kord Soome rahvusooper, aga siis, kui me käisime Rehe papiga mängimas, esimene esimene kord mängida Estonia laval. Ja esimesi asju, esimene preemia ja esimene peaosa, esimene päris ooperis pärispeaosa, et seal Reigi õpetaja Joonas Kentosa, mida enne mändi mängis Mati Turi, aga nüüd sellest uuest, siis siis mina, et, et jah, seda see etendus ei olnud välja müüdud üleeile seda ma nägin, et see ei olnud, see võiks ka olla. Nii et kallis, kuule, kui, kui, kui eelmisel hooajal rehki õpetaja tuleb või veed oopereid tuleb, kindlasti ongi väga palju veel, siis, siis siis oopereid. Kindlasti tulge vaatama, et jah, et, et Rehepapp, kus ma mängin ja ooperifantoom, noh need on tõesti päris päris korralikult. Menukat esimene märts 2015 ja vikerraadio hommikune jutusaade hakkab siinkohal tasapisi oma tunnikest täis tiksuma, meil on jäänud veel kuulata Reigo kaasa võetud muusikapaladest teine lugu, mis on samamoodi sinu jaoks tähenduslikku ja sellise, kuidas ma siis ütlen kuulajatele suunatud sõnumiga ja sügava mõttega pala. No ma ütlen, et, et keeruline neid lugusid kokku saada, lihtsam oleks võib-olla lihtsalt olnud võtta moder dokingi ja totoco tunni aja see asi korras, et ma ikkagi jällegi väga kaua mõtlesin, mida võtta. Ja kui Estonian Voices oli selline sõprade-tuttavate ansambel, siis, siis järgmine on ka järjekordselt noh, ma ütlen minust andekam ja töökam inimene minu tõesti väga-väga hea sõber. Tiit Kikas, kes, kes ka just hiljuti ju vabariigi aastapäeval tegi väga fantastilise etteaste sellel kontserdil ja et Tiit on teinud väga palju muusikat. Et kui nüüd mu vanaisa kuulab, seda, siis selles loos sõnu ei tule. Et siin see on lihtsalt selline ongi selline muusika, ilma sõnadeta. Et tituudidu, selline selline tore tore lugusid plaadilt string teoori ja, ja siin on viimane lugu, ehk siis mis muideks väga meie jutu võtab praegu kokku, et me, et kõik, mis juhtub, juhtub mingil põhjusel on selle loo nimi, nii et see võtab meie jutud väga hästi kokku, et ma, ma tean, et Mart vein on väga hästi öelnud et parem olla vait ja näida rumalana kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused, et ma südamest loodan, et ma nüüd hajutasin selle tunniga kõik need kahtlused? Ei sugugi, ei sugugi mitte ei hajutanud. Aitäh sulle. Head kuulajad, esimese märtsi jutusaade siin vikerraadio hommikus hakkab läbi saama. Me jääme kuulama veel Tiit Kikast. Tänan teid. Stuudios oli seekord minu külaliseks Reigo Tamm, mina olin saatejuht Hannes Võrno. Me kohtume teiega juba järgmistel pühapäevadel. Olge terved.