Seekord räägin ma teile võõrastemajadest sellest, millised nad olid Eestis umbes 300 aastat tagasi. Päeval olid võõrastavaid enamasti tühjad. Kõik üürilised läksid oma asju ajama või sõitsid linnast välja. Kuid heidame võõrastemajja pilgu enne õhtut. Ühistoas on kärarikas ja rahvarohke. Peremees on toanurgas asuvas koldes tule süüdanud ja kohe on valgem mõnusam, kuidagi soojem. Aeg-ajalt õhutab mõni üürilistest tuld tees suure lõõtsaga tuult. Otse tule kohal ripub konksu otsas vaskkatel. Seal keedetakse vett. Otse tulistel sütel savipottides valmistavad üürnikud endale lihtsat söömaaega. Kõik on tegevuses. Ühed kuivatavad kolde juures märgi riideid, teised puhastavad ja parandavad jalatseid. Siin on meretagune kaupmees, kes kirjutab üles teda huvitavate kaupade hindu, et neid mitte unustada. Palverändurid jutustavad üksteisele oma reisidest pühadesse paikadesse ja arutavad, kuhu edasi rännata. Rännumeestele lisaks tolknevad võõrastemajas kohalikud päevavargad. Soldatid on sooja tulnud. Laua taga on hasartmängude harrastajad juba kaardi ja kondimängu käima pannud. Suures toas on üks hiigelsuur laud 10-le kuni 15-le inimesele. Nii et laua taga jätkub ruumi kõigile. Aga mis see siis on? Järsku kostab tänavalt kabjaplagin. Tõrvikute leegid, vilguvad vares ärkab unest, lehvitab tiibu ja kraaksatab. Võõrastemaja, uks paiskub lahti. Uksele ilmub. Võõrastemaja peremees on tähtsa külalise üle rõõmus, kuid talub relvad ja sõjavarustuse, mida rüütli järel kannavad kaks relvakandjat. Jäta sissekäigu juurde, et tüli korral keegi relva haaras. Peremees käsi pojal rüütli hobuse poistele näidata, kus on tall hobuseid joota ja neile heinu anda. Pärast väsitavat päeva hobuse seljas istub Rüütel rahuldustundega laua taha talle pakutud toolile. Tool on suur luksus ja see on võõrastemajas ainuke. Rüütli kaaslased nihutavad laua äärde, pingid istuvad sinna ja mõne aja pärast sööb kogu seltskond suure isuga külma liha, juustu, mule, leiba. Siis lähevad kõik magama. Magamistoad on selles võõrastemajas ühised, nagu igal pool mujalgi. Kitsad mõne voodi jaoks. Kuid voorid on hiigelsuured, igaühes õlg, madrats kahe kolme, mõnikord nelja üürilise tarvis. Rüütel pannakse voodisse, pehme sulg, madrats. Varsti täitub magamistuba norskamisega. Päev võõrastemajas läks õnnelikult ilma tülijagakluseta. Peremees võtab rüütlikilbi, vaatab sellel kujutatud vappi ja riputab kilbi aknale. Las kõik näevad, millise au osaliseks sai tema võõrastemaja. Ammustel aegadel võis otse linnatänavail näha kaevusid, kust linnakodanikud vett võtsid. Kahest kõige huvitavamat kaevus Badeile räägingi. Igas kaevus oli erineva maitsega vesi. Kõige puhtamaks ja maitsvamaks peeti karjakaevuvett kaevasus praeguse Vabaduse väljaku kõrval. Selle kaevu lugu on niisugune. Umbes 450 aastat tagasi pärandas kauples seel Horst linnale rahaveevärgi ehitamiseks, mis pidi vett saama praeguse Tatari tänava kohal asuvast allikast. Testament täideti. Uus kaev kulus hädasti ära. Algul joodeti veega ainult kariloomi, keda lähedal asuvates koplites karjatati. Kuid hiljem selgus, et vesi on puhas, maitsev ja külm. Ning vedajad hakkasid seda oma tünnides linna vedama ja joogiveena müüma. Kellel polnud võimalik veetoomise eest maksta, läks ise kaevule. Üha rohkem oli neid, kes sellest kaevust vett tahtsid. Kõigile vett ei jätkunud. Veevõtmist otsustati piirata, karjakaev oli neil aegadel mõnus ja kena, kujutage ette. Kahelt poolt laskusid süvendisse astmed. Süvendis ulatusid paekiviseinast välja torud, milledest voolas vesi. Vett lubati võtta pool toobrit. See on umbes 10 liitrit. Linnavõimude poolt spetsiaalselt määratud järelevaataja, munder seljas ja mõõk vööl, jälgis rangelt, et keegi linlastest ei rikuks reegleid. Kaevu juurde oli järelevaataja jaoks ehitatud vahimajake, kuhu ta halva ilma eest varju läks. Peaaegu 400 aastat kasutasid tallinlased oma karjakaevu. Hiljem aga kadus kaevust vesi ja see aeti täis. Ja kuulake, mida jutustavad vanad inimesed. Tõnismäe kaebust. 300 aastat tagasi seadsid end seal sisse näkineiud kummitused. Algul see isegi meeldis tallinlastele ikkagi mingi meelelahutus aga ükskord juhtus täiesti ebatavaline asi. Vesi kaevus hakkas keema nagu oleks keegi talle tuule alla teinud. Kaks uljaspead pakkusid end vabatahtlikult vaatama, mis seal sünnib. Nad lasksid redeli kaevu ja laskusid seda mööda kaevu põhja. Peagi oli kuulda näkineidude rõõmsat hõiskamist. Linnakodanikud ootasid ja ootasid, et kohe-kohe ronivad poisid üles. Aga neid ei olnud ega olnud näha. Vaadati, kaevukaev oli tühi. Mitte kedagi polnud näha. Siis otsustas kolmas uljaspea kaevu ronida. Talle seoti köis ümber keha ja kui ta oli vaevalt põhjani jõudnud kostis ehmunud hüüa. Kummitused. Kummituvuse inimesed tõmbasid köiest, tirisid kaevust välja surmani ehmunud noormehe. Pahade vaimudega kaev otsustati täis ajada. Alles üsna hiljaaegu natuke üle 100 aasta tagasi ehitati selle kaevu lähedale veetorn. Algul ulatus veejuhe ainult nende tallinn lasteni, kes elasid alllinnas. Hiljem aga alustas tööd Cavee jõue Toompeale. Tõsi, teinekord ja ekraanid ka kuivaks, kuid ikkagi oli veejuhe väga mugav. Ja ma tean, et te olete minuga nõus. Kõigist aastaaegadest armastan ma kõige rohkem suve. Siis saab päevitada ja supelda. Kui te elate linnas, siis teate, et on olemas supelrannad, kus võib kuumal liival sooja päikeselist päeva nautida ja meres supelda. Kuid veel üsna hiljuti, 200 aastat tagasi oli suplemine linnades ja kuurortides. Keeruline protseduur. Tallinnas oli näiteks mitu supelasutust. Kõige kallim oli Kadrioru supelasutus. Mööda mereranda kõndisid siin edasi-tagasi musta-valgetriibulises supelkostüümides kandjad. Nad kandsid daame kätel, meres, seisvates supelmajadesse. Kui meres supelda oli külmavõitu, siis kasutati soojendatud mereveega vann maksa ja mõnule terviseks. Aga 200 aastat tagasi avati vinkleri vesiravi asutis mitmesuguste veeprotseduuridega. Esimene Tallinnas. Haaberstis oli meresupluse austajate teenindamiseks sisustatud spetsiaalne suplemist tõld. Seda võis kasutada inimene, kes soovis üksinduses ümber riietuda ja supelda. Selle tõlla võtmeid võis saada küllalt kõrge tasu eest. Mõisavalitseja käest. Tõld meenutas millegi poolest ratastele kest. Tollele rakendati hobune ette ja see vedas suplemist tõlla merre. Meri oli aga kalda ääres üsna madal nagu muide praegugi. Supleja istus tõllas, ta riietus seal lahti ja kui hobune jõudis teatud sügavuseni, siis laskus supleja mööda astmeid vette ja kastis, ent paar korda märjaks. Sellega suplemine lõppeski. Aga umbes seal, kus praegu asub Tallinna linnahall, seadis üks ettevõtlik lihunik Kraust sisse odavat supelmajad. Seal võis oma tahtmist mööda meres ujuda ja soojendatud vees vanni võtta. Inimesed riietusid lahti riietusruumides, milleni pääses mööda spetsiaalset silda. Mehed ja naised suplesid eraldi ja supluskohad olid piiratud pajuvitstest taradega. Politseisse seatud supelrannad, kus mehed ja naised suplasid järgemööda. Kui naised suplesid, tõsteti supelmaja kohale valge lipp. Kui mehed suplesid. Roheline supelkostüümid nägi tol ajal hoopis teistmoodi välja. Naiste kostüümid olid lühikeste varrukatega. Püksikesed Aga ulatusid allapoole põlve. Varrukad ja püksid olid kaunistatud rohkete valangidega. Pähe pandi kostüümiga samast materjalist mütsike. Vaevalt et sellises kostüümis mugav supelda oli. Aga nüüd suvisel päeval viskaksin rõõmuga sõjaväemundri seljast ja kümbleksin meres. Kuid teenistus on teenistus, on vaja postil olla. Laad. Jüri Nikon foorumi vana, tooma lugusid lugesin, Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.