Aga nüüd tahan teile jutustada tuletõrjujate ja sellest, kuidas vanasti tulekahju kustutati. Tol ajal ehitati majad väga tihedalt, sest linnu oli tarvis kindluse müüridega ümbritseda. Ja iga peremees tahtis, et tema maja asuks seespool kindluse nööri. Te teate, lapsed, et on inimesi, kes tulega ettevaatamatult ringi käivad ja see on väga ohtlik. Ka vanadel aegadel oli selliseid inimesi. Ja kui puhkes tulekahju, siis haaras tuli terved tänavad või kogu linna. Sellepärast andsidki linnavõimud välja ranged seadused, milles inimesi õpetati, kuidas tulega ettevaatlikult ringi käia. Inimest, kelle süü tõttu puhkes tulekahju, võidi isegi karistada. Isa oli perekonnas alati väga lugupeetud. Aga tedagi võis ema kepiga lüüa, kui ta kodus suitsetades ei istunud ühel kohal vaid käis mööda tube ringi. Rohkem kui teised Eesti linnad kannatas tulekahjude all. Tallinn. Igal öösel kõndis linnatänavatel kolm valvurit. Märganud kusagil tulekahju Antsida käristiga häiresignaali. Üks valvurist jooksis raekoja juurde, mis peale hakati häirekella lööma. Kuuldes tulekahju signaali, hakati kirikutes lööma korraga kõik. Kelly tõusis, kohutav lärm, inimesed karjusid, lapsed nutsid valjult. Hobused hirmusid, lehmad ammusid, kõik tormasid oma varandust kariloomi päästma. Kõik täiskasvanud pidid tulekahju kustutama, kui keegi püüdis sellest kõrvale hiilida, siis või vangi panna ja isegi linnast välja ajada. Vett tulekahju kustutamiseks toodi tünnides ja kanti nahkämbrites kasutati veel ka puust pumpasid. Katustel materdati tuld luudega, mille ümber oli keeratud märgkotiriie. Kui tuli oli nii tugev, et ähvardas naaberehitistele üle kanduda siis hakati neid lihtsalt lammutama, et mitte anda tulele võimalust edasi levida. Umbes 300 aastat tagasi hakati tulekahjudega siiski organiseeritult võitlema määrati inimesed, kes oskasid tuld kustutada ja teisigi linnakodanikke juhendada. Igalt majaperemehelt hakati nõudma, et tal oleks abinõud tulekahju kustutamiseks linnaväravate juures ja kirikuõuedes hakatega tulekahju puus hoidma pootshaakeredeleid, sadu ämbreid. Kujutage ette. Raekojas hoiti 300 ämbrit. Ja siis organiseerisid vallalised kaupmehed Tallinnas esimese vabatahtliku tuletõrjekomando ja ostsid isegi tolle aja kohta väga kalli tuletõrjepumba. See oli üle 200 aasta tagasi. Umbes 100 aastat tagasi asutati Tallinnas linna vabatahtlik tuletõrjeühing. Samasugused ühingud tekkisid ka teistes Eesti linnades, Tartus, Pärnus, Valgas, Võrus, Kuressaares, Põltsamaal, Narvas, Paldiskis. Igal tuletõrjujate organisatsioonil oli oma lipp ja oma vorm. Eriti efektsed, nägid välja läikivad kiivrid ja ülemustel olid nad veel hobusejõhvist tuttidega kaunistatud. Kujutage ette, kui uhked nägid välja tuletõrjujate paraadid linnas. Ja muidugi püüdsid lapsed, eriti poisikesed, kas või natuke maad puhkpilliorkestri saatel vaprate tuletõrjujate ühte jalga marssida. Ma olen kindel, et teie perekonnas saadakse kirju teistest linnadest-asulatest ja võib-olla isegi välismaalt teistest riikidest. Elu on nii seatud, et paljud meie sugulased, sõbrad ja tuttavad ei ela meiega koos. Ja kui me tahame neist midagi teada, neile sünnipäeva või pühade puhul õnne soovida, siis tuleb meile appi postiteenistus. Ammustel aegadel kasutati posti kättetoimetamiseks mitmesuguseid loomi, kõige sagedamini aga hobuseid. Ratsameestest postiljonideni võisid vajaduse korral 10 päevaga 3000 versta läbi ratsutada. Väiksemate vahemaade puhul toimetati post kätte kiirkäijatest kulleritega. Mõni aeg oli laialt kasutusel tuvipost. Praegu leia ajal viiakse kirjad, pakid ja panderollid kohale rongide, lennukite, laevade ja spetsiaalsete autodega. Telegrammid antakse edasi telegraafi kaudu, kuid nagu vanasti, toovad ka praegu kõik meile saadetu koju kohale, postil juunid. Üle 100 aasta tagasi oli Eesti kõige tähtsam ja suurem postimaja Tallinnas kloostri väravate juures. Siin oli kontor spetsiaalselt nendes tallides seisis kuni 40 hobust, kuurides aga ligi 20 postitõlda ja postiülema. Hea kuulsus levis. Ta oskas tööd niimoodi organiseerida, et iga postisaadetis jõudis vajalikul aadressil võimalikult kiiresti kohale. Kontori naabruses ühes tornis olid kogu aeg valvel, ratsanikud virgatsid postiljonideni. Postitõlla suundusid kõikidesse Eesti linnadesse iga ilmaga regulaarselt rangelt graafiku järgi. Lähenedes linnale, kuhu posti viidi, hakkas kutsar sarve puhuma, et kõik elanikud kuuleksid. Post saabub, tulge postijaama, äkki on teile ka sõnum? Päeva kahe pärast asus postidel tagasi teele. Enne seda käis aga postiljon mööda tänavaid ja korjas kirjad kokku ja kui postijaoskonnad avati, siis polnud osa inimesi sellega rahul. Mõelda vaid peab ise kirja posti viima. Kõik see oli kauges minevikus. Aga kui te lasete kirja postkasti, pöörake tähelepanu sellele. Kastile on joonistatud postipoisi sarv. Vaat selliseid sarvasid puhusidki kutsarid, kes kunagi hobustega posti mööda Eestimaa teid laiali vedasid. Jürinikkofoorovi vana, tooma lugusid lugenud Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.