Tallinna lauluväljak aasta lõpu eel meie koos koorijuhi Hirvo Surva kaalume praegu kaks ainsat inimest, kes tühja laululava ees seisavad. Mis tunde see pilt teis tekitab? Kummaline kui sellisel tühjal lauluväljakul. Aga kas te olete tühjad, lase lava kõla üksinda kunagi proovinud ja olen üleval seal Lasnamäe poolses servas ja, ja ma läksin siis sinna kaare alla. Proovisime, et kui rääkida ja kui laulda või üldse mingit tugevamat häält teha. Et tegelikult see akustika, mis siia on projekteeritud, see toimib täiesti ja mida kaugemale üles läksime kuulama, seda paremini seda, kus tuli. Kui nüüd küsida inimeste käest, et mis oleks lõppeva aasta olulisem kultuurisündmus, siis ma olen täiesti kindel, et vastus oleks üld. Laulu ja tantsupidu ja Hirvo Surva oli laulupeo kunstiline juht. Missugune laul hakkab teil kõlama, kui te paneksite silmad kinni ja annaksite pilgu ette laulva lava ja väljaku? No tegelikult tuleb Lüdigi koitu siis midagi teha ja ka Ernesaksa Mu isamaa, et need on jah, minu jaoks on kaks sellist jäävat suuruste väärtust. Sel peol pärandati teile üle Ernesaksa taktikepp, mille eriklass teile üle andis. Mis oli teie jaoks? Sellel on ikkagi minu jaoks väga suur väärtus ja, ja mida see minu jaoks tähendab, on vast kõige rohkem see, et sinna usaldatud. Mis on see laulupidu kui selle sõnum meie enda eestlaste jaoks ja mis see võiks olla väljapoole maailmu? Ta on tõesti meile endile vajalikke tähtis selleks, et ennast tajuda ühise rahvana. Et saada mingit vaimujõudu ja pärast seda jälle edasi tegutseda. Oleks nii suur soov, et see ühtehoidmine, selline üksteise mõistmine ja teineteise tunnetamine kestaks ometi natuke rohkem kui mõni päev pärast laulupidu, me näeme seda laulupeo ajal. Kuivõrd toredad on eestlased. Et see aeg võiks olla pikem pärast pidu. Aga see oli üldse tore kultuuri aasta, mida teie veel esile tõstaksite? Esimese asjana mul tuleb kohe silme ette Tõnu Kaljuste trenni. Nüüd välju, mandariini film ka väga palju häid kontserte tegelikult ja rikas kultuurielu üldse, mis meil on, et peaksime tundma rõõmu. Ja soovida võiks ka seda, et oskaks rõõmu tunda, seda jääb ka tihtipeale. Just nimelt, et me ei pea kuhugi virisema kõikide asjade üle, et kui meil on midagi toimunud ja midagi ilusti läinud, siis Petsekossesse tundma.