Oma tornist ma näen, kuidas iga päev vara vara. Kell viis hommikul ilmub trammidepoost esimene tramm seejärel teine, kolmas ja peagi liiguvad kõigil neljal marsruudilt trammid, külgedel eredad reklaamid. Praegu lugesin Tallinnas kokku 132 trammi. Esimese trammid ilmusid Eesti pealinna rohkem kui 100 aastat tagasi. Vagunite ette rakendati hobused. Tramme endid aga nimetati hobu trammideks. Mäletan, et kõik tahtsid sõita trammiga kesklinnas Kadriorgu. See oli suvel. Päevad olid kuumad ja sõita trammis, kust tuuleke läbi puhus, oli suur nauding. Trammivagun oli tollal lihtsalt suur lahtine ratastel platvorm. Katusega kuid ilma külgseintelt. Igal vagunil oli number ja marsruudi nimetus nagu praegugi. Lõpp-peatustes mindi trammi külje pealt peatustest, möödasõitmise ajal aga käis hobune enamasti sammu ja reisijad hüppasid astmetele, mis olid piki kogu vagunit. Nii tehti sellepärast, et pärast peatust oli hobusel raske koormatud vagunit paigalt tõmmata. Vagun peatati ainult siis, kui sellest väljusid või sinna sisenesid vanad inimesed ja lapsed. Vaguni külge kinnitati Kell ja spetsiaalses vormiriietuses. Kutsar andis aeg-ajalt hoiatavaid signaale või kasutas vilet. Hilja õhtul süüdati trammis laternad. Laternate põlesid kas küünlad või. Mugavuse mõttes ostsid sõitjad konduktorit pileteid varuks ühed 50, teised 100, mõned isegi 200 kõiki korraga. Enamikule inimestele meeldis hoburaudtee väga. Kuid oli ka selliseid, kellele see uus transpordiliik meeltmööda ei olnud. Protesteerisid nende majade ja kaupluste omanikud, millele trammirööpad olid nende arvates liiga lähedale pandud. Kuid kõige aktiivsemad trammivastased olid voorimehed. Trammiilmumisega hakati neid palju vähem kasutama ja mõned voorimehed hakkasid trammitöö takistamiseks rööbastele. Kaasugu kleepuvaid segusid valama. Need kleeposid vagunirataste külge ja raskendasid liikumist. Vot selliseid kurja sepitsejaid karistati, eriti õelad pandi isegi vangi. Hilja sügisel läksid suvevagunite asemel liinile niinimetatud talvevagunid. Ja kuigi neil vagunitel olid seinad ja klaasitud aknad, oli neis ikkagi väga külm ja ebamugav. Kadriorgu ehitati 14 hoburaudtee vaguni jaoks kuur, seati sisse töökojad, sepa pojad, soojad tallid. Konka hobuste jaoks hoiti alati varuks vajaliku kaeraheina ja soolatagavara. Hoburaudtee käikulaskmisest läks mööda rohkem kui 30 aastat. Ja viis niinimetatud talvevagunid ehitati ümber bensiinimootorite peale. Ja umbes 70 aastat tagasi lasti Tallinnas käiku juba elektritramm. Mäletan, et linnapea härra Uuesson ise juhtis pisut aega uhkusega esimest vagunit. Valjult mängis puhkpilliorkester, inimesed lõbutsesid, päike säras. Vaat nii algas trammi uus elu. Mõnisada aastat tagasi olid igas Eesti linnas nii nagu ka kõigis Euroopa linnades asjatundlikud meistrid, kes valmistasid rõivaid, mütse, naelu, sõrmkindaid, kilpe, mööblit, nõusid ja igasugu majakraami. Kõigi elukutsete meistrid ühinesid, et kaitsta oma õigusi, tekkisid tsunftid. Suurtes linnades oli neid palju, kümneid, isegi sadu. Nagu kinnitavad ajaloolased, varjasid mõned tsunftid hoolega oma olemasolu. Näiteks sellised ebaharilikud tsunftid nagu kerjuste ja varaste omad. Et saada heaks meistriks, oli vaja usinalt ametit õppida. Õppida tuli kaua, ligi kolm aastat ja kõik need aastad elas õpilane meistri perekonnas. Poiss pidi harjuma eluga võõras majas ja kõik peremehe korraldused vastuvaidlematult täitma. Õpipoiss ei õppinud mitte ainult ametit, vaid pidi tegema ka igasuguseid koduseid töid. Nii näiteks pidi õpipoiss talvel maja põrandat soojustama, seda õlgedega, kattes. Kogu õpipoisi. Elu oli varahommikust hilisõhtuni ette kirjutatud. Millal tööd alustada või lõpetada, millal süüa juua, millal puhata, millal võis ema ja isa külastada ja nii aastast aastasse. Väga raske oli niimoodi elada. Mõned õpipoisid ei kannatanud välja ja põgenesid. Jooksikud püüti kinni. Neid karistati ja saadeti sundkorras meistri juurde tagasi. Eriti kaua õpiti juveliilide juures tervelt seitse aastat. Juve liidrid võtsid reeglina õpipoisteks päris väikesi poisse ja kaks esimest aastat nimetati õpetamist mänglevaks. Jõmpsikad vaatasid algul ainult pealt, kuidas kuld ja hõbe juveliiri osavates kätes, sõrmusteks, karikateks, kõrvarõngasteks, kannusteks, käe võrudeks, ketikesteks tubaka doosideks muutuvad. Huviga jälgiti, kuidas meister mõningaid juveeltooteid pärlite ja kalliskividega kaunistab. Kui õpipoisiaeg sai läbi pidi õpipoiss korraldama oma tsunftikaaslastele piduliku söömaaja ja ta kuulutati selliks. Selli õpetus kestis veel neli aastat. Nende aastate jooksul rändas sell linnast linna õppides teiste meistrite töövõtteid ja saladusi. Ja kõik meistrid pidid seal aitama. Ja siis lõpuks tuli kauaoodatud eksamipäev. Sel päeval ei närveerinud mitte üksnes sell paika meister, kelle juurest õppis. Milline häbi õpetajale, kui su selli töö kehvaks kuulutatakse. Kõik eksamile ja peole kutsutud tsunfti liikmed vaatasid valmistatud eseme Norrivalt üle. Ja on isegi raske ette kujutada kuidas sell rõõmustas, kui ta meistriks ülendati. Sellest hetkest peale oli tal õigus avada töökoda, kauplus või kasvõi müügilaud oma asjade müügiks. Kuid võõras linnas töökoda avada oli võimatu. Seal oli oma tsunft ja töö juures võis meister kasutada ainult sellist tööriista, mis oli tsunfti poolt kinnitatud. Instrumendi täiustamine või teise vastu vahetamine oli kuritegu. Tsunfti vanemad jälgisid, et meistrid ei teeks esemeid kehvast materjalist. Kangrut. Tsunft kehtestas kõigi jaoks niidi jämeduse, rätsepate tsunft, kleitide värvi ja tegumoepottseppade tsunft kannude kõrguse ja vormi. Kõik tsunftid kirjutasid rangelt ette, kui palju käsitööline võib küpsetada saiu, präänikuid, pirukaid kui palju kalevit kududa. Kui palju valmistada nuga, kilpe, hobuseraudu põldu, kindaid, kes tegi rohkem, kui ette nähtud. Seda trahviti ja kaup hävitati. Kogu käsitöölise elu oli Sultiga lahutamatult seotud. Suhteliselt otsustas, kuidas on vaja riietuda. Kes olengul kusagil istub. Millise koha võib kirikus valida? Suust otsustas isegi selle üle, kellega meister võib abielluda. Igal Sumftil oli oma lipp ja sõja ajal sai tsunfti vanemast väesalgajuht. Tema sõjameesteks said kõik tsunfti liikmed ja nii terve eluaeg. Tsunfti eeskirjadega tuli arvestada, kas meeldis või mitte. Jürinikkofoorovi vana, tooma lugusid lugesin Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.