Eesti luterlik tund. Üha rohkem kohtab tänapäeva maailmas inimesi kes, kuuldes, et oled kirikuõpetaja, küsivad, et mis usku sa oled, kas ikka seda jumalausku või? Ja mis usklikud neid seal kirikus käivad. Mina tean, et muhameedlased on ja budausulised ja need, kes püüavad tänaval sulle oma usku müüa ja ja need, kes tulevad lausa tellimata koju, ukse taha. Aga mida sina siis teed või oled? Mis sa vaene usklik hing selle peale kostad? Aga ega teadmatus pole häbiasi, kui ei tea, võib ära õppida. Ja kui keegi peaks oma teadmatust häbenema siis võib ta nüüd raadiot kaasa võtta, teise tuppa minna ja ukse kinni panna. Et keegi ei näe ega hakka välja naerma. Sest mina olen preester Rein õunapuu. Ja minu tänase saate pealkiri ongi. Miks on maailmas nii palju kirikuid? Ta. Kui sina, armas kuulaja, käid mööda linna, põhidad autoga maanteel haarab su pilk aeg-ajalt ehitisi, millele sageli on torn ja torni otsas kukk või rist. Paelon, torm teravikukujuline ja vahel sibulakujuline, vahel hoopis isepärase kujuga. Näiteks vorsti toppimise orakujuline, nagu Kuressaare luteri kiriku tornikiiver. Kulinaaria tegelemise asemel käib neis hoonetes aga mitmesugust rahvast oma jumalaga kõnelemas oma keeles ja oma traditsiooni järgi kinnitamas oma põhimõtteid ja toitmas oma lootusi. Aga miks on kirikuid nii palju ja kuidas saab ikka jumal üks olla kui tema kirikuid nii palju on? Inimene elab kahes maailmas millest üks jääb temast sissepoole hõlmab tema mõtteid, kujutlusi, elamusi. Teine maailm jääb väljaspoole. See maailm, milles inimene saab suhelda teiste inimestega. Aga kindlasti oled sinagi armas kuulaja, tõdenud et üks inimene ei loe teise mõtteid. Ega sa osa tema elamustest ja kujutlustest. Niisamuti on ka inimese seismise ilmutusega. Kui keegi oma hinges peaks jumalaga kohtuma, saab ta sellest küll teistele rääkida. Kuid ilmutust ennast näidata ei saa. Sellega peab alati arvestama, et kui ta oma ilmutusest räägib, võib teine pead vangutas vastata. Jah, jah. Nii juhtub jah nende inimestega, kes ülemäära viina võtavad või narkootikume pruugivad. Muide, kas sa psühhiaatriga oled sellel teemal juba kõnelnud? Siis võib ta sulle veel rääkida näiteks ühest oma tuttavast, kes pika viinavõtmise peale äkki sõrmega hirmunud lakke näidanud ja hüüdnud. Kus ronid, tõmmake sabapidi alla. Hoone beelist, katsu Meyeras, mine. Et sinu kaaluda? Usk on inimese suhtumine millessegi, mille kohta täielik teadmine puudub. Kuid osalist teadmist on sedavõrd palju, et ei saa jääda seisukohta võtmata. Nii usub iga inimene, et homne on tänase sarnane ja teeb tulevikuplaane. Kuigi kõik võib kujuneda hoopis teisiti. Ja enne, kui homne kätte jõuab, võib inimene juga surma saada. Kui teaduse probleem on selles, et ta surma ja saatuse kohta midagi öelda ei oska siis religioonid räägivad palju nii surmajärgsest elust kui inimese saatuse mõttest. Religioonide häda on omakorda selles, et nad ei saa ühtki usu tõde saatuse ja surma kohta teaduslikult tõestada. Teaduse meetod võimaldab katseid ja kui mingit nähtust on võimalik ühe menetluse järgi üha uuesti esile kutsuda on see tõestatud. Religioonil niisugust võimalust ei ole, sest päris surmast pole veel keegi tagasi tulnud. Ja lisaks on iga inimese vaim ja psüühika mingist piirist alates ainukordne ja erinev. Kuigi ka psühholoogia on teadus, mis tegeleb inimese, mitte päris käega katsutav loomusega osutab tõsiasi, et psühholoogias on tänaseks välja töötatud üle 200 erimeetodi. Et mingit üht kõikeseletavat ja kõigile sobivat meetodit pole olemas. Kindlasti on ka see üks põhjus, miks ühte ainsat religiooni ega kirikut ei ole. Ega vist ei saagi olla. Religioon on olnud aga inimesele alati oluline. Pole juhuslik iidsetest aegadest alates on meieni säilinud eelkõige just religioossed mälestusmärgid. Nii olid juba Egiptuse püramiidid religiooni väljendajaks. Niisamuti Kreeka ja Rooma ning mitmesuguste ida religioonide templid. Ka lõviosa iidsest kirja varastan religioosse sisuga. Kas oled sina armas kuulaja? Kunagi mõelnud sellele iidsete rahvaste uskumustest teadlane palju rohkem kui nende igapäevasest elust. Niisiis me teame vähe sellest, kuidas nad elasid. Kuid me teame palju sellest, mille jaoks, mille nimel nad elasid. Kõikjal ükskõik missugust religiooni mega juuriks. Märkame, et igaühel neist on olnud oma hargnemised lõhenemised. Nii on niputismil kui hinduismi sadu ja tuhandeid harusid. Islamist on tuntud vähemalt sunniidid ja šiiidid ning teiste poolt tagakiusatud pahailased. Kristlaste kohta öeldakse, et erinevaid kristlikke usuorganisatsioone on umbes 22000. Kuidas siis nii? Üks jumal ja ainuüksi kristlikke kirikuid 22000. Äkki on jumalaid ka sama palju kui kirikuid ja uskusid üldse? Paraku on nii, et inimene mõistab kogu reaalsusest ainult seda, mida tema tunnetus temal edasi annab. Mida ta on oma keskkonnast saatusest enda jaoks tähtsaks pidama hakanud. Jumalaga tähendab kedagi, kelle käes on viimane sõna, kelle otsus on viimne. Selles mõttes olid kreeklaste roomlaste jumalad ju pigem nagu inimesed kes tegid üksteisele head ja kurja. Küsimust, kellele neist jäi viimane sõna? Seda need rahvad lihtsalt ei esitanud. Hinduismi ohtrad jumalad on teatud nähtuste ja omaduste isiku kujul edastatud ülivõrdeid. Budismis aga jumalat selle sõna otseses mõttes ei olegi. Aga näiteks vanadel Iraaklastel oli oma religioon, sorasterlus milles oli algselt kaks jumalat, hea jumal ja paha jumal. Viimaks aga jõudis seegi religioon äratundmisele, et kui ühes usundis teeb üks jumal head ja teine kurja siis pole niisugust usundit üldse vaja, kuna tal pole inimestele midagi õpetada. Asjad lihtsalt on nii, nagu nad isevoolu teel kulgevad. Siis hakati sorasteluseski rääkima kolmandast jumalast, kes viimaks otsustas, kumb kahest jumalast pidi peale jääma, kas hea või kuri? Juutide religioonis oli aga algusest peale üks jumal. Nii tunnistavad ka juutlusest välja kasvanud kristlased ühte jumalat. Ühte jumalat kolmes isikus, kes väljendavad selle ühe jumalasuhet inimesse. Sõna isik on ju ka viimaks inimesest tuletatud mõiste. Kui aga jumala jumal peaksid olema midagi kõrgemat ja enamat kui isik. Kuna isik on aga ainus inimesele arusaadav kujund mõistuslikust olendist räägib kristlaste jumal inimesega isiku tasandil. Tegelikult võib tal olla meie mõistes kas või lõpmatu arv isikuid, kellest on meile ilmutanud ainult kolme. Aga tulge nüüd tagasi kirikute juurde. Juba üsna varsti pärast Kristuse ülestõusmist muutus ühtsuse küsimus kristlaste seas aktuaalseks. Osa kristlastest olid juudid, teine ja suurem osa pärinesid aga niinimetatud paganarahvaste seast. Juba uue testamendi kirjad tunnistavad sellest, kuidas Peetrus ja Paulus omavahel vaidlesid kas juudi kommete pidamine on kristlastele kohustuslik. Aga mida suuremale alale kristlased levisid, seda raskemaks muutus omavaheline kontakt ja erinevused olid kiired tekkima. Läänekirikus, mis peale Lõuna-Euroopa hõlmas esimestel kristlikel sajanditel ka Põhja-Aafrikat oli vaid üks suur kirikuisa Augustinus. Samal ajal oli ida kirik, mis hõlmas peamiselt Väike-Aasiat, tehklenas, Türgit ja Kreekat. Vaimuliku tegevuse osas palju aktiivsem kui lääne kirik. Ida kirik andis maailmale palju suuri kirikuisasid kellest võiks ära märkida gregooriuse seansist, gregooriuse nisust, Basilous suurt ja muidugi Johannes kuldsuud ehk Johannes Krisas Toomust. Neile, kes nüüd muigasid, võin ajalooskaala paremaks tajumiseks öelda. Et maadeavastaja, Christopher Kolumbuse sünnini oli siis jäänud üle 1000 aasta. Jõntse Joosep Tootsi prototüübi sünnini, kes kiire vennakest Kolumbus keelsus Toomuseks ristida üritas veel sellestki tubli 400 aastat edasi. Niipalju siis olulist informatsiooni Chrysost loomuse nimest. Kirikuisade ehk kiriku õpetust oluliselt mõjutanud teoloogide rohkus. On üks põhjusi, miks idakirikus hakkasid tooni andma mitte niivõrd piiskopid ehk kirikuhierarhia esindajad, patioloogid, õpetlased olenemata nende vaimulikust pühitsusastmest. Kuna praktiliselt kõik piiskopid, keiser Constantinus teisega tükkis neljanda sajandi keskpaiku õigest usust ära langesid ja kellelegi eksi, õpetaja aariuse poole hoidetaks hakkasid formuleerib kirikuisa Johannes Damaskusest seitsmendal kaheksandal sajandil ortodoksi ja põhimõtted, mis kehtivad idakirikus tänapäevani. Nimelt näeb Johannes Damaskusest õigeusu aluseid ainult nendes õpetuslausetes mille idakirikuisad omal ajal üksmeelselt heaks kiitsid. Kiriku juhtkonda piiskoppe peab ta ka ebausaldusväärseks. Kui esimesed seitse kirikukogu toimuvad veel mingil määral ühtsuses jääb kaheksanda sajandi lõpul täpsemat, 787. aastal peetud Nikaia teine kirikukogu viimaseks. Peaaegu sajand hiljem 869. aastal elanud ja järgmistel aastatel lõpule jõudnud kirikukogu keeldusid sellel osalenud idakiriku esindajad tunnustamast keisri kõrval, kes ei soovinud oma võimu kellegagi jagada jäiga kirik temast üsna sõltuvaks. Läänest tuleva iseseisva riik kiriku idee polnud aga keisrile sugugi meeltmööda. Nii sai formaalne kirikulõhe katoliku kiriku ja ortodoksi ehk õigeusu kiriku vahel teoks. 1054. aastal. Tegelikult lääne ja idakiriku võõrandamisel palju põhjusi. Üks neist on kindlasti poliitiline olukord. Kui keiser Constantinus oma impeeriumi pealinna Roomast Bütsantsi linna üle viib ja selle tagasihoidlikul viisil enda nime järgi Konstantinoopolis nimetab jääb Rooma ühtäkki tema impeeriumi ääreprovintsiks, mis langeb aeg-ajalt jälle barbarite vallutusretkede ohvriks. Viimaks kujunebki välja olukord, kus ainsaks enam-vähem stabiilseks võimuks Rooma linnas on selle piiskop, keda rahvas hakkab kutsuma papa isa keda siis meie tänapäeval tunneme, kui Rooma paavsti. Teiseks tähtsaks põhjuseks kirikulõhe tekkimisel on keeleprobleem. Kuni seitsmenda sajandini oli ka Rooma haritlastelt ja vaimulikel kreeka keel suus kuni uued ja nende jaoks vajalikumad keeled selle välja tõrjuvad. Nii muutub suhtlemine idaga järjest kohmakamaks, kuni viimaks päriselt umbe jookseb. Rooma paavstile sülle kukkunud ilmaliku võimu kõrval polnud paavstide vaimulik võim samuti nende eneste välja mõeldud. Paljudesse vaidlusküsimustes vajati autoriteeti, kes vaidlused lõpetaks? Mis sisuliselt tähendas, et need, kes paavsti juures õiguse said muutusid otsekohe tema primaadi elavaks reklaamiks. Nii saab juba esimesel aastatuhandel kombeks, et kirikukogu on kehtiv. Kui Rooma piiskop selle kinnitab, mis siis panebki aluse paavsti passiivsele võimule. Paavstide aktiivne võim algab 1123. aastal. Nüüd juba ainult läänekiriku esimesest lateraal kontsiilist kus otsustatakse, et järgmine kirikukogu ei ole mitte ainult paavsti kinnitada vaid ka kokku kutsuda. Pole ilmselt juhuslik et juba 11. sajandil leiutatud indulgentside müümine polnud järgneva viie sajandi jooksul kellelegi mingi probleem. Alles trükikunsti leiutamine, mis pühakirja laiematele rahvahulkadele kättesaadavaks tegi viis avastuseni, et piiblis ei räägita indulgentidest midagi. Martin Lutheri väljaastumise põhjustaski tema äratundmine et kirikliku võimustruktuuri jätkuv kasv võõrandab Kristaskonna oma algallikast pühakirjas sisalduvast Kristuse enesesõnumist. Aga kiriku nii ulatuslikku lõhenemist, nagu see sündmuste käigus kujunes seda ei suutnud Kuueteistkümnenda sajandi usklik eurooplane hästi ette kujutadagi. Kiriku lõhenemine oli samaväärne maailma pooleks murdumisega. Sektid olid end ju siiani ise ja vabatahtlikult kirikust kui roojasest eraldanud nagu näiteks Katareid, kes 15. sajandil nende vastu korraldatud ristisõjas viimseni hävitati. 16 sajandi algupoole lõheneb kirik veelgi. Inglise kuningas Henry kaheksas katkestab suhted roomaga sest hoolimata kuninga tungivatest peale käimistest keeldub paavst lahutamast tema abielu. Henry kaheksandat on sageli maalitud monstrumina, kes oma abielu pärast kiriku lõhki ajas. Tegelikult on asjad muidugi ikka märksa keerulisemad. Nii oleks Henry kaheksanda abielu tegelikult ka tolle aja kombe kohaselt saanud kirglikult lahutada sest tema naine Katariina ragoonist ei saanud lapsi. Kuid Kataiina oli tollal kogu Mandri-Euroopat valitsenud imperaatori Karl viienda sugulane kes omakorda paavst Clemens seitsmendat oma sõltuvuses hoidis ega võimaldanud viimasel lahutuseks luba anda. Hilisem on aga juba käivitatud ahelreaktsiooni kulg. Sellest tülist tekkis anglikaani kirik, mille pühistuste järjepidevust keeldus katoliku kirik 1896. aastal tunnustamast. Pärast protestantismi kaudu saabunud piiblikesksust ja õpetusliku pluralismi on kirikute arvu plahvatuslik kasv pigem asjade loomulik käik, kui erand. Üks. Tootja me. Mitte ei keele et PKS. Lestaga. Kuidas siis on võimalik, et just piiblist sai kristlaste killunemise põhjus? Sellepärast et sümbolite Janaloogide keeles, milles piibel kõneleb Pole võimalik edastada ühemõttelist sõnumit. Erinevad tõlgendused on paratamatud. Erinevate käsitluste esilekerkimine sõltub teatud konjunktuurist vaimse vaakumi astmest ühiskonnas mille tõttu leiavad pooltõdesid, pakuvad revolutsionäärid äkki oma absurdsusteni kõlapinna. Eriti silmatorkavad on niisugused tõlgendused olnud muidugi puhtpoliitilistes religioonides. Võtame kasvõi kommunistid, kes juutluselt Kristuselt võrdsuse ideaali laenasid ja selle varju omavastutus kohuseta riigi kapitalistliku võimustruktuuri lõid. Kuidas räägib siis pühakiri ise kirikust? E märkusena tuleks mainida, et uus testament, raamat, mis räägib Jeesusest pandi kirja kreeka keeles, mis oli tollal maailmakeeleks. Aga selles keeles sõna kirik tänapäeva mõistes veel ei olnud. Oli sõnanycle siia, mis tähendas lihtsalt rahvakoosolekut. Kiriku tähenduse omandab see sõna tunduvalt hiljem. Sõna kogudus tekib samuti vajadust mööda. Kui ühte linna rajatud kogudustele tekivad haru kogudused, mida siis tuleb ka kuidagi nimetada. Siis võetakse kasutusele sõna paruchiya, mis tähendas algselt postijaama, kus keisri läkitusega teel olevad ametnikud said puhata ja hobuseid vahetada. Kuidas nägijaga kristus kirikult oma vaimusilmas. Tema nõudmised inimestele on ju alati praktilist ja üldinimlikku laadi. Rikkale noormehele, kes soovib tema jüngriks hakata ütleta. Müü ära kõik, mis sul on. Ja raha ja vaestele siis tule ja käimine järel. Formaalsused on Jeesusele alati teisejärgulised. Samas valguses tuleks näha ka Jeesuse sõnu Peetrusele. Sina oled Peetrus, mis tähendab kalju ja sellele kaljule rajanud oma kiriku ning surmavalla väravad ei võida seda ära. Sellel kirjakohal on vähemalt kolm tõlgendusvõimalust. Esiteks mõtleb Peetrust kui inimtüüpi tulistaja, siirast inimest, kes vaatamata oma ülepingutuste leia vigadele jääb jumalale alati jäägitult truuks. Teiseks või seisus mõelda Peetrust kui isikut ja pidada silmas tema maise elu ja otsuseid ja tulevast taevariigi võtmehoidja ametit. Kolmas ja katoliku kirikule kõige rohkem meeltmööda tõlgendus põhineb muidugi sellel, et Peetrust tuleb mõista kui institutsiooni Kristuse loodud kirikupead. Esimest Rooma paavsti. Teatavasti oli Peetrus oma elu lõpul esimene Rooma linna piiskop. Samuti apostlite kokkutulekul oli tema alati peakõneleja ning otsusta. Paraku see ongi sümbolite keeleprobleem. Et üht ja ainsat tähendust pole piiblist leida. Ning loostki paistavad üllaste põhimõttelise tagant välja poliitiliste mahinatsioonide jämedad traagelniidid. Pühakirjast loetuna saab peagi selgeks, et mingi oma kiriku loomine polnud Jeesusele kõige tähtsam. Nii teeb Jeesus palju imesid ka paganatele, see tähendab inimestele, kes juutide religiooni sedavõrd hästi suhtuvad, et nad Jeesusest midagi teavad. Kuid sündinud imega ei kaasne Jeesuse poolt mingeid tingimusi, et paganad peaksid kas juudi usku hakkama viienda apostlite poolt ristide laskma. Võib-olla on kõige määrava tähtsusega Kristuse ja tema kiriku mõistmisel Kristuse enda elulugu. Kogu konflikt, mille tulemusena kristus risti lüüakse hargneb vastuseisus Kristuse ning vanadestamentliku templi ja sünagoogi vahel. Jeruusalemma templi ülempreestrid ja variserid. Sünagoogi ülemad on need, kes näevad Jeesuses oma surmavaenlast sest tema kõne osavusele pole neil midagi vastu panna. Probleem on aga siin palju, laiem tempel ja sünagoog pole ju midagi muud. Arhilised organisatsioonid ja iga organisatsioon, täpsemalt selle võimul olev kiht võitleb oma olemasolu eest. Nii tuleb iga uus isik, kes valitsejatele võistlejaks saab, kohe neutraliseerida. Ja kui muud vahendid ei aita, siis kasvõi tappa. Kristlus teadis seda ju väga hästi, kui ta korduvalt oma surma ette kuulutas. Kuidas need Kristus, kes isiku ja organisatsiooni vahelise konflikti tulemusena häbiväärsel kombel hukati, sa ise luua organisatsiooni, mis oma hierarhilise loomuse kaudu varem või hiljem kõiki teisitimõtlejaid pidi taga kiusama. Jeesusele polnud usu kriteeriumiks mitte niivõrd inimese kuuluvus mingisse rahvuse või parteisse vaid inimese enese seesmine valgustatus. Probleem seisneb selles, et kui kirik on hierarhiline, tekitab see otsekohe karjäärivõimaluse. Igaüks teab väljendit, et see on halb sõdur, kes ei taha saada kindraliks. Kui aga karjerist saab võimule, muutub kari rism normiks, mille järgi kirikut või mistahes organisatsiooni ka valitsetakse. Olgugi et Jeesus ütles, kes tahab olla esimene see olgu kõikide teenija siis tunneme meiegi neid rahvateenreid küll. Ka ministrid, nagu nende nimigi ütleb, on teenrid. Aga kui juba kord piruka juures istud, kes siis seob pahmastallava härja suud. Nii märkab reakodanik ikka aeg-ajalt, kuidas ministrihärrad olenemata nende parteilisest kuuluvusest endale palku tõstavad ja privileegi tekitavad. Ja ega hierarhiliselt kirikusse asjad olla teistmoodi. Elu on kahjuks julm nii kirikus kui maailmas. Põhimõte kui sa tahad olla esimene ole kõikide teenija ei ole hierarhilise organisatsiooni kontekstis teostatav sest galerismi tingimustes muutub headus ära kasutatavuseks. Seda, et organisatsioonidele ei saa viimset loota võib ära tunda Kristuse õpetuses. Nii võrdleb ta kirikut lambataraga, mida hoiab palgaline, kes hunti nähes kohe põgeneb. Lambataraga, kuhu pääseb peale väravaga üle aia, mida vargad ja röövlid ohtrasti ära kasutavad. Sest ärasolevail lambal pole jõuga kuhugi põgeneda. Ja viimaks tõotab Kristus omad kokku koguda kõikjalt, kus nad ka ei viibiks teistes lambad ärades või hoopis omaette. Ta ütleb, mina olen lammastele uks. Milleks on siis haka kirikut vaja? Miks lõi kristus siiski oma koguduse saatis oma vaimu neli pühile postide peale ja läkitas nad kogu maailma evangeeliumi kuulutama. Sest Jeesus teadis, et ilma järjepideva praktikate ilma võimalikke stsenaariume läbi mängimata ei õpi inimkond teda kunagi tundma. Nii ei õpi ka meie ilma konfliktolukordades karastumata omaenese kurjust läbi nägema. Väljendugu seisis vaimulikus lolluses võimalikkus lühinägelikkus. Rõngu paberil. Peer. Yokagalda. Viiele. Kas tarka? WC-s. Reidi tee. P. R. U. Okagalda. Ka viiele. Tänapäeva inimesel on religioone aga üha raskem mõista sest inimene on harjunud kõike nägema käega katsuma. Meie aja inimene muutub järjest võimetumaks, sümboolset ja ülekantud tähendust mõistma. Televisioon ja kompuuter on meie vaimusilmad üsna printsiks muutnud. Sellepärast on uuema aja usundid ja misjonimeetodid üha selgemalt kommertslikud. Kuna vorm on muutunud nii tähtsaks. Konga religioonide põhiprobleemiks marketing see tähendab küsimus, kuidas ennast võimalikult rohkematele inimestele müüa. Ehk vähemalt kuidas leida üles need inimesed, kes teatud manipulatsiooni meetodile alluvad. Kui keegi on kokku puutunud näiteks Jehoova tunnistajatega siis ta teab, et nendega vestlemine on sama hea kui rääkida raadioga. Sa võid neile ju küsimusi esitada. Kuid nemad jätkavad oma juttu, sinu küsimust ignoreerides. Vastused on neil olemas ainult standardsed teleküsimustele ja vestlus tasane ülitataksegi suruda valimisküsimuste ja vastuste ahelasse. Nii et ainult kuulaks ja kõik omaks võtaks. Kui keegi nende propagandale allub, siis tehakse temast robot, sipelgas, kes hakkab omakorda ringi käima ja uusi kerge usulisi värbama et nad organisatsiooni jaoks raha teenima panna. Kahjuks pole Jehoova tunnistajad sugugi ainuke ja sugugi mitte kõige ohtlikum kommertslikult tagamaaga organisatsioon. Palju rafineeritum Alt töötab näiteks saientoloogia kirik. Eestiski on see kirik tuntud kui marketingi alast koolitust jagav organisatsioon. Human international mis astmelist kursuste kaudu, millest iga aasta järjest rohkem maksab loob osavõtjale illusiooni üha kasvavast suuremast kompetentsist erialal. Tõotab hiigelkasumeid ja sunnib võtma võlgu, et kursuste eest maksta. Kui inimene ei suuda enam maksta, sisendatakse talle, et ta on ainult ise kõiges süüdi. Ja siis ei taheta teda millegipärast enam tunda. KommertsMissonist ei pääse samas ka suured kirikud. Näiteks katoliku kirikus on üha suuremat mõju omandamas personaalPerlatuur Opus Dei kes juba nii mõnigi, kas ta ka Eestis tegutseb. Nii on juba meedia kaudu paljudele eestlastele tuntud katoliku kiriku apostliku administratuuri prantslasest peavikaar Filipp shor tähen. Opus Dei liige. Miks pole, aga härra peab ikka ise oma esinemistes oma kuuluvusest sellesse organisatsiooni rääkinud, on päris seaduspärane. Opus Dei tegutseb meeleldi varjatult mingi neutraalse nime all. Näiteks mõne aasta eest toimus Tallinnas konverents, mille korraldajaks oli märgitud European Training tsenter. Kõik selle konverentsi korraldajad olid hobuste liikmed. Nii võivad ka paljud lapsed ainult imestada, et osaledes mingitel kursustel või laagrites, mida veavad eest peamiselt Vahemere maadest pärit täiskasvanud räägivad nood millegipärast täiesti neutraalse nime ja tegevuskirjeldusega kursuste põhitegevuse kõrval. Kuidagi hirmus kahtlaselt palju jumalast jänese temale ohverdamisest haritud inimesi Opus Dei üldiselt kardab. Nii on ka üldiseks tavaks, et kui mõnd oopus esindajat mõnesse Lääne-Euroopa ülikooli endast rääkima kutsutakse, siis on nad sellega lahkesti nõus. Kuid pool tundi enne kokku lepitud aega helistavad, et kahjuks nemad ei saa tulla. Viimasel hetkel äraütlemine toimub selleks, et vältida mõne teise Opus teid hästi tundva inimese kutsumist. Hiljuti Rootsimaalt meieni ulatunud uudist sellest, kuidas Opus Dei sundis lapsi kandma jala ümber sisepole ogadega rihma pole midagi ebatavalist vaid kuulub selle organisatsiooni pargipäevaste lihasuretamist arsenali. Kui kõik kiriklikud organisatsioonid tegelevad teatud määral heategevusega siis oopus teile on heategevustundmatu. Kuigi ta on väga rikas organisatsioon. Näiteks kaks kõige suuremat panka Hispaanias panku, Popular ja panku de Santander on Opus Dei poolt kontrollitud. Viimase juhiks on selle organisatsiooni liige Emilio potiin. Läheneda püüab Opus Dei tavaliselt kas rikastele täiskasvanutele või siis teismelistele noorukitele esimestelt nende raha kätte saada ja viimaseid oma organisatsiooni värvata ja Robotex kasvatada. Juba neljateistaastaselt mõjutatakse noorukeid alla kirjutama paberile, millega nad lubavad, et ei abiellu kunagi ja annavad kogu oma elu hobuseteenistusse. Tegelikult pühendavad nad oma elu sellele, et elada kogu elu poolnäljas miljoneid maksvate viljades või esinduskorterites. Nii ei maksa ka Tallinnas hobuste plistega Lasnamäelt otsida vaid siitsamast, kesklinnast Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänava paremal nurgal asuva maja teiselt korruselt kellel on hobuste vastu lähemalt huvi, võib lugeda eesti keeles ilmunud kriitilist raamatut Opus Dei sisevaade, mille on kirjutanud selle organisatsiooni endine liige Klaus deeglile. Kes aga soovib ise Opus Dei liikmeks astuda või pöörduda otse peavikaar Philips ordeni poole ehk saata oma lapsed Opus Dei poolt kureeritud laste jalgpalliklubisse alfa mis pole paraku sugugi mitte ainus organisatsioon, mille varjus Opus lastega tegeleb. Nii mõnelgi kuulajal tekib kindlasti küsimus et kas ei peaks neid ilmselt manipulatsiooniga tegelevaid organisatsioone kuidagi ära keelama või piirama. Teatavasti on näiteks entoloogia kirik Saksamaal juba keelatud. Samuti on võetud hobust teilt Šveitsis nii mõneski kantonis. Koolide pidamise õigus? Arvan siiski suuremaks. Paanikaks pole põhjust, sest paraku on palju inimesi, kellele ei meeldi ise mõelda ja otsustada kes soovivad, et kogu elu oleks kuni detailideni ette kirjutatud. Et oleks keegi, kes vahel vitsa viilutab ja jai ütleb ning kuulekuse eest taevamannat tõotab. Kui sinuga armus kuule, on samamoodi siis ära oota, kuni Hovistid, saientoloogid või hobus teile seltsinud üles leiavad. Usinad ise üles kese leiad oma õnne sest kui on valida, kas olla alkohoolik, narkomaan, prostituut, mafiooso terrorist või ühe eelmainitud organisatsiooni liige, siis vali pigem viimane variant. Kui sa peaksid aga kunagi sellest organisatsioonist üle kasvama siis oled ikka kogemuse võrra rikkam. Armus kuulaja. Nüüd ootad sa kindlasti, et nonii, nüüd tuleb kohe kogu mu tänase jutu moraal. Ehk teisisõnu, reklaam, käi kirikus, armas kuule ja maksa kirikumaksu. Kas ootasid midagi niisugust? Kui sa mu saadet tähelepanelikult kuulasid siis mõistad isegi, et inimlikkuse tõde on kusagil seal kirikus käimise ja käimata jätmise vahepeal. Kokkupuude kirikuga õpetab sind elama, annab sinu idealismi raskeid hoope, kuid näitab sulles olemuse piire. Aitab nullpunktini jõudnud eluspiraali uude keerdu siseneda. Kuigi aja jooksul saab selgeks, et iga spiraali ring jõuab varem või hiljem nulli tagasi õppida aja jooksul jälle uuesti alustama mõistma jumala ligiolu kõikides väikestes asjades. Kuidas seal, kus sinu vastutus lõpeb, algab tema tarkusi, arm sinu usaldas oma saatuse vastu. Nii siis käi kirikus oma vaimse tasakaalu pärast. Mitte et sa usuksid jumalalt ainult perekonna traditsiooni, sekti vaimu või mõne vaimuliku vaimukate jutluste ajendusel. Ometi jätta vahel ka minemata, et mõelda oma peaga, olla sina ise. Sest kirikuid on palju, aga sina oled üks. Sinu saatus on vaid sinule üksi sees, pidi kogeda et sa märkaksid kogu universumi paljususe taga jumaliku üksolemise üleust. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet, miks on nii palju kirikuid? Saates kõlasid soome gospel ja popmuusiku nikku Kuustoni laulud autori esituses. Stuudios oli preester Rein õunapuu. Ühe tooks ja suuri ja Ideed. Ja kisu.