Algavas saates Ma lillesideme võtaks mõtleme Eestimaale ja inimestele. Ja me teeme seda ühe auväärse juubilari professor Evald saagi pilgu läbi. Juhan Liivi tekstile valminud Enn Võrgu laul lilleside on tema jaoks ikka olnud üks suur ja sügavmärksõna. Tänases saates aga tahame sinule öelda kallis professor Evald Saag. Palju õnne. Professor Evald saagiga oleme vana raadiomaja vanas stuudios, kus me sinuga väga palju oleme olnud, sest me oleme sinuga tundide viisi saateid teinud ikka piibli teemadel, vana testamendi teemadel. Konkreetsemalt sa oled õpetanud ja juhatanud meid nägema seda suurt ja tarka raamatut hoopis teise pilguga, et on olnud ajad ja inimesed. Nii nagu meiegi siin tänasel päeval pea täpselt samade muredega ja täpselt samade ideaalidega, kui palju siin elus on teist Moody ja erinevat läbi aegade. See on võib-olla väline, sisemuses jäävad meie küsimesed ja meie otsimised läbi aastate ja ikka samaks. Nüüd selle ilusa sünnipäeva eel oleme siin raadiomajas neid jutte rääkimas. Missugused päevad on, kas sa oled saanud rahulikult kodus oma kirjatükke kirjutada ja oma raamatut lugeda, Ta või tülitatakse sind ikka kutsutakse loenguid andma ja palutakse külla ja käiakse sinul külas. Olen jätnud maha nüüd humanitaarinstituudi seal on inimesi juba, kes minu asja paremini oskavad ja olen jätnud maha ka kunstiülikooli kunstiakadeemia sellepärast, et lihtsalt aega ei ole. Ei saa teist. Aga ma olen käinud Tartus Haameri korraldatud tar Tartu teoloogia akadeemias iga kuu mõned päevad või vähemalt nädala loenguid pidamas, eksameid vastu võtmas. Minust vana testament klasest on saanud nüüd uuetestamentlane, nimelt ei ole uue testamendi asjatundjaid Eestis praegu nagu peaaegu olemas, kesku kuidagi midagi teeb, need on hõivatud väga. Ja see aeg möödunud aeg ei ole soodus olnud uuele Testamendile. Vanas testamendis sai ikka juutluse taha nagu varju leida ja sai see säilitada. Aga ikka käib inimesi. Mul on sidemed nüüd Londoniga. Londoni kirikuõpetaja, anglikaani preester Nõvers, see käis mul suvel külas kaua ja nüüd ikka oleme temaga seoses. Ta tahab oma asju eestlastele ka trükki saada, siin Eestimaal. Mul on portfellis tema töid. Eetikaasjatundja ja eetika ongi meil õige vilets järjel praegu Eestimaad. Eetika kui eetika elus ja eetika kui teadusrõõmud kujutame ÜRO ja kindlasti on, kadus pea igapäevased külalised, õpilased, endised õpilased ja siis ka praegused õpilased ikka midagi küsimas ja arutlema. Ja meil on see, et õieti oleks pidanud tulemagi humanitaarsetel aladel diplomitööd. Mina näen, et diplomitöö võiks olla reaalaladel seal, kus näiteks silla projekt, toon või majatehase projekt. See peab tõesti olema kirjas, palju läheb naelu, palju läheb tsementi kui palju tööjõudu ja nõnda edasi. Aga Meie humanitaaralal, Me peaksime selle projekti asemel. Teeme või, või kursuse või diplomitöö asemel me peaksime tegema magistritöid, parem, see on nii, välismaal on nii. Näiteks Austriast kuulsin raadiost Austrias doktoritöö kaitsmist niisugusel kujul, nagu meil ei ole seal kaks meest teevad soovijale doktorieksamil, küsitlevad teda, ühel päeval ajavad temaga juttu ja kui ta sõela peale jääb, siis antakse temale doktoriaste. Nii eestlasega toimiti ja täna tuli see uudis just tiinist. Ja see meetod just oleks meil väga õpetlik. See hoiab palju aega kokku, sest tarvis teha ja avaldada oma asju, aga mitte mingisuguseid teoreetilisi töid paksude kaante vahele kokku kirjutada. Et sa oled muresid seisma kirjutada, eks ole, jah, kirjutaksidki seisma. Eestis kirjutatakse ikka kõik doktoritööd seisma. Ei loe enam keegi pärast. Missuguse mulje sulle siiski jätab kogu see külg, mida tehakse meie vaimupõllul, sest ju neid koole, kes praegusel hetkel on ju päris mitu, kus võib teoloogilise haridusega kokku puutuda? Jah, ja teoloogia vajab ju veel rahvusvahelisi teadusi, nagu näiteks usundilugu võrdlev usuteadus. Mul on hea meel, et selles asjas on väga tugev humanitaarinstituut, et praegu võib-olla tugevam kui Tartu ülikool. Sellepärast et seal on rektoriks jaapani keele ja kirjanduse tundja raud. Ja tema ongi Meie ukse Jaapanisse ja jaapanlaste ukse siia lahti murdnud. See on ka vaimulikudel kirikutegelastel vajalik, sest me peame nägema, kuidas teised rahvad oma vanade usundite ka käituvad. Kui suure lugupidamisega seda koheldakse, mis on sajandeid ja aastatuhandeid vana. See on väga õpetlik. Ja mis puutub usuteadusse, siis usuteaduse koole on praegu kolm kõige või Boyo ajakohasem on selleks. Eenok Haameri juhitav Tartu teoloogia akadeemia. Tema valmistab mitmele erialale, kaasa arvatud ka sõjavägi, vaimulike ette samuti hoolega on ja nii edasi ja nii edasi. Paljalt akadeemilist koolitus toimub Tartu Ülikooli usuteaduskond ja usuteaduse instituut Tallinnas pühavaimu kirikus. See varustab kirikute vaimulikud. Ega niisugune seis Nendest on järjekorras siis kõige tugevam. Tartu teoloogia akadeemia ja tema profiil on ajakohane ja tööd tehakse seal palju. Seal on näiteks 10 magistrandi juba olemas nelja aasta jooksul, mis ta on töötanud nii laiemalt Küll, aga need on niisugused õppeasutused, kus õpivad juba täiskasvanud inimesed oma kindla soovi ja suunitlusega. Aga kuidas sulle tundub meie tavalises koolis, kus käivad päris väikesed lapsed, noored inimesed, et kuidas see vaimse kasvad? Tuse õpetus on nüüd nendele jõukohane ja neile antud, et kas usundilugu või usuõpetus päris eestikeelse mõttega. Usuõpetus on koolides väärtustatud justkui matemaatika ja keemia, füüsika ja eesti keel ja mis tahes muu aine. Kas ei ole, see ongi see häda, meil ei ole ühtsat mõõdupuud matemaatika ja eesti keele ja usuõpetuse vahel. Meie nagu usuõpetust käsitame, nii et ta võib olla, aga parem, kui teda ei ole. Üks kreekakeelne sõna kaanon on väga huvitav. Tema on niisugune halastuseta, kõigele kõlba mõõdupael. Mõõdetavat muutuvat mõõdetavat kasvavat mõõdupael ei muutu pesu, nähtavat rõivat ostame kauplustest. Ent talvepalitu ja kasuka laseme teha rätsepal. Talun mõõdupael, ta mõõdab mind. Alul oleme väikesed, hiljem suuremas Teadmisi õppima tulija, algul päike, õpetajat, võimloot, temaga ta kasvab. Neil lastel tuleb kanda avaraid rõivaid mis ei pidurda nende kasvamist Jeesuse mõistmiseks ja jälgimiseks. On vaja avarust. Pallimängija, ülikool, annaks, on vaja ühte lõiget, ujumise ühinkonnaks lõiget, kui paneme vale ülikonna, vale dressi selga. Me oleme pahist, tähendab meil tuleb tulemusi usuõpetus. Selle teeb vajalikuks meie üldine olukord. Me kuuleme Lääne-Euroopast ja ühendriikidest, et algkooliaasta alates on narkoainetega noortelt tegemist. Me oleme hiljaks jäänud kuus-seitse aastat usuõpetusega. Sel ajal, kui pisime algkoolis ja gümnaasiumis usuõpetust ei tulnud pähegi. Ei disko ega narkomaania. See oli ükskord juba nõnda. Varsti saab 10 aastat uut vabariiki, aga ikka veel jooksevad ümber lapsed ja noored püksata neile õmmeldud pükse jalga. Püksid on neile vabatahtlikult usuõpetus, keegi neid ei vaja, nad ümbritsevad endid narkootikumidega. Jäätisgoga lugege ajalehti. Kui ise tähele ei ole pannud, andke neile usuõpetuse püksid jalga. Aga meie kuningat on püksata. Nagu taanlase Anderseni jutus. Fragi kuub on seljas, selle küljes ripuvad autähed. Aga pükse ei ole. Ja neid on palju. Ainult kott on nähtaval Rana kott. Noortel seda ei ole ja selle asemele tulevad siis tühjad asjad ja kahjulikult asjat. Meloulaneb vahest. Ma tahaksin kodus olla, kui koduma sinine taevas me üle jääb kumama. Seda tahaksime. Aga meie müra, siinse elu müra, siinse elu kaanunita suunamine. See teeb raskeks kuulda taevast häält. Mis võiks küll siis viga olla? Et missugused vaimsed väärtused? Eetilised väärtused ei lähe hästi peale. Mis on viga, et ikka midagi ebaloomulikku ebainimliku peaks olema, mis ärataks noore inimese tähelepanu, miks on see nii, mis sa arvad? Asi on selles, et meil on nagu üldsusel ja just sellel juhtival üldsusel on niisugune imelik arvamine et eetika on midagi iseseisvat, midagi erakorralist. Et me peaksime selle nagu üles leidma, aga tegelikult on eetika üks usuõpetuse osa, üks usuõpetuse tulemus. Kui me usuõpetust nimetame õunapuuks Tiia puuks, siis eetika on selle viis selle tulemust. Kui seda ei ole, siis On asjata otsida vilja asjata. Kuidas sina vaatad kõikidele nendele usuõpetuse kooli jõudmise vaenlasteks? No nad ei ole minevikku saanu tunnustada nende noorus, nende lapsepõli, õieti nende noorus on olnud punase kastme sees ja teistliku kaste seas, ta tuli ikka ennast sellega üle valanud ja nad ei oska seda lõpetada. Kahjuks on nii. Nad ei oska seda lõpetada, nad peavad nii ameteid ja elukutseid, aga nad ei tunne seda eetika definitsiooni, et eetika ei saa olla mingit imikueetikat. Ma saan aru, see on ainult röövlite eetika, muidugi seal on väga tublisid asju röövlijõugu, ükski liige ei jäta teisi maha ja röövlijõuk ei jäta teda maha. Kui ta läheb nende tee pealt kõrvale, hakkab korralikult elama, siis ta lihtsalt lastakse maha. Nii et seal on puhas eetika, eetika ka inimlikus mõttes. Aga positiivset eetikat ei saagi olla. Inimlikus mõttes ei saa olla Ilmlikud aus. Peab olema nõnda aus, et sa arvestad seal jumalaga kui peategelasega. Seda on vaja kõikidel usunditel üle kogu maailma. Ükskõik missugused erinevused ka ei oleks, aga eetika suhtes on meil ühine pind nendega rääkida, neid näha. Me teame, et näiteks kombekuselt võivad olla loodusrahvaste päälikut palju korrektsemad, palju ausamad, kui seda meil ollakse. Nad ei kavatse oma naabrit petta, nad ei peta iseennast. Nad ei peta meid. Kui nad meiega nõus ei ole, siis nad lihtsalt sõdivad meie vastu. Aga see on juba midagi muud. Ausa vastasega saab kord, kui lahingud on lõppenud, ka kokku leppida. Nii et sa oled päris kurblik selle tänase päeva seisuga, mis meil siin ümberringi on ja, ja laulad oma südames ikka ühte oma lemmiklaulu, seda Enn Võrgu Ma lillesideme võtaks, eks ole. Ja ja sellega ainult sellega saame kokku köita. Seol nüüd tee ja mõtet, mis mina, vana inimene, mõtisklen ja selles asjas olen ka väga palju nõu andnud meie kõrgete koolide professoritele väga paljut. Mulle lähedased mitmed on minu juures õppinud mitmeid asju. Ja noh, ajaloolaste kond tegemist eriti nendega, kes vanemate ajalugu uurivad. Neid, kes sumeri keelt egiptuse keelt uurivat. Ja ma suhtun nendesse lugupidamisega, aganaaton, nii nagu päästerõngas laevas, nad ei otsusta mitte terve reisiseltskonna päästmist. Nad otsustavad ainult üksikute päästmist, kes selle päästerõnga Buthot seda kasutavat. Ma tean, et see küsimus nüüd, mida ma esitan, on üks raske küsimusega. Kui sa nüüd hetkeks mõtleksid kõikide nende inimeste peale, kes sinule sinu pika eluaja jooksul on väga palju andnud, kellele sina lõpmata tänulik oled siis kas me küll tänase saate jooksul jõuame kõiki neid meenutada maid? Jaa. Aga luban sul rääkida. Mao loevad nüüd kõiki, saaksin meenutada niisugune haritlane, nagu ma olen laia profiiliga aga samal ajal ka piibliteadlane. See on saanud oma asendi kätte ainult teiste inimeste arvust. Nonii mõtlesin juba oma varase lapsepõlve tähele. Minu varase lapsepõlvesaatja ja töövahend olnud, piilus. Õppisin viiulit koos Hubert Aumere ega Johannes Karl Paulsen juures hilisem konservatooriumi professor. Ma ei tea isegi seda. Alustas minuga nii varakult pääle. Et kas ma õppisin ennem lugema ja tähti tundma või enne nooti tundma ja nooti mängima. Täielik kõrguse rütmi ja kooskõla kuulmine oli õnneks mul olemas. Mu tädipoeg August puudist, kes oli kaua aega Tallinnas gümnaasiumi lauluõpetaja? Jaa. Opmann võrguga olime peaaegu üheaegselt juba mina olin seekord võrguajaks juba muusika tegemise muusika interpreteerimise lõpetanud. Raiusin oma viiuli sõrme katki ja jäin rohkem teoreetilise muusikajuht. Tuleb meeleüks. Juhus Rõugest. See võis olla 28. 30. aastal. Sinna oli tulnud suvitama Karl Ots oma pojaga. Isa Karl läks kirikusse harjutama, laulu harjutama. Ta pidi laulma järgmisel pühapäeval. Georg vallatu poiss jäeti minu valvata. Aga ma olin ka veel poisi eas. Ujusime Rõuge kauss järves. Ilm oli palav, aga me jahutasime oma vere maha ja mul ei läinud korda Georgi kuidagi veest välja saada, mida ma ta oli ja ujujaga nisugune, kellele minagi. Ma olen ise Inglismaal töötanud ujumistreenerina Ma oleks talle julgesti neli pannud juba tol ajal kinni, eks ja mul tuli ta kauss järves välja tuua viimsel sekundil. Muidu oleks meil Georg olemata jäänud. Ja kui ta Venemaalt tagasi tuli, kutsus ta mu oma punavarju kuulama. Esimese vaatuse kuulasin esireas aga teise poole tagarias. Sel lihtsal põhjusel, et Georg Otsal oli tugev, õrn ja tugev. Vot see oli nagu imelik öelda. Aga kes laulu tunneb, muusikat tunneb, see mõistab, et õrn laul, õrn muusika võib olla puge ja hästi kuulda. Ta oli tugev, selge hääl, nagu oli emmkarju seal meta Kodanipork-il ja, ja teistel ja paljudel-paljudel. Neil, kes on Estonia laval olnud neil, kes on rahvale esinenud. Niisugune mälestus tuleb pule meele ja temaga jäi veel tema elu lõpuni hea seos, sõbralik seos, ta varustas mind nootidega, mis ei oleks iiales minu kätte ulatanud. Hea on hea muusika nooti lehitseda, lugeda nii, nagu raamatut loetakse. Kõrvades hakkab helisema muusika ja seon, taevalik. See on üks asi, niisugused inimesed, kes mulle nagu lapsepõlves midagi erilist all. Aga seal on palju teisi. Seal on näiteks Jaan Sarv, professor sal, matemaatikaprofessor väga mitmekülgne, väga kaugele etteulatuv, niiet teoreetiline matemaatika ei olegi temale veel järele jõudnud. See oli huvitav. Mul oli võimalus gümnaasiumis nii õppida, meil olid head õpetaja. Maie saa kõiki, meenub seda, aga ma meenutaksin siin matemaatika, füüsikaõpetajat, Keremanni. Ta õpetas meid nõnda. Me olime reaaleriharus. Ta õpetas meid nõnda, et võisime minna kolmandale, neljandale kursusele professor Jaan Sarve kuulama. Ja üks minu klassikaaslane olime onuset, läkski tema juur assistendiks ja töötas hiljem füüsika assistendina ja hiljem Rootsis tuumafüüsika alal. Nii et kool juba annab, me ei suuda seda tasuda, need inimesed, kui me märkama hakkame, nendele võlgu oleme. Need inimesed on siit maailmast juba ära läinud. Tartu ajast võib-olla meenutaksin. Mul oli ülikooli ja gümnaasiumi vahel sõjakooliaeg, ma sain seal tuttavaks kindral Laidoneri iga, kes oli huvitatud sellest, et sõjavägi, kes tuleks ja sõjaväge, aitaksid need kelluna hea ingliskeele oskus. Sest sõjalised küsimused ja riigikaitse hakkas kalduma ingliskeelsete rahvaste kätte. Meil ei olnud võimalik oodata abi. Muukeelsete käest. Tuli arvesse Inglismaa ja Ühendriikidelt. Ja nii ma sinna sattusin. Mul ei ole mingit kalduvust olla sõjaväelane, aga ma kannatasin välja, sest ma olin küllalt noor selleks, et oma tahtmist ajada. Ma läksin sinna, kus mind kästi. Ja ju siis Laidoner taipas ja pani mu õppima Tartus sõjaväelasena õigusteadust eri kaua järele, sest nemad nähtavasti vajasid õigusteadust või õigusteadusega inimesed koolitamist. Et ta kuidagi kasulik saaks olla. Ei ole võimalik teisiti ju luures töötada, kui sul ei ole mingit eriala, ei saa kõnelda luuretöötajast, kellel ei ole ühtegi eriala, mis pidada elataks mille varjus ta saaks töötada. Ja nii ma siis õppisin, ma olen tänulik seal tolleaegset dekaanidele, dekaanid vaheldusid. Ja tolleaegsete professorite. Ma ei oleks aega leidnud seda kirjandust otsida. Ma pidin palju oma käidud piimamõistvalt loenguid kuulata. Kuigivõrd ja see aitas mind. Nii et seal seitse-kaheksa professorit, dotsenti aitasid mul õppida õigusteadust. Aga õigusteaduses ma õieti öelda pettusin. Oli tarvis kindlaks teha, kuskohas on õiguse läte õiguse allikas. Ja selgus viimaks, et õiguse allikas on parlamentides parlamentides hääletatakse, mis on õige ja mis ei ole õige. See ei sobi. Minu meelest olin jõudnud juba nii kaugele, et nii nagu muusika läkke on taevas, nii on õigusele taevas ei ole mingit reatiivset kaheldavad õigust. Ei ole kahte õigust maailmas või kolme, mis on üksteise vastu. On ainult üks õigus ja huvitav on, et piibel ei kasutagi sõna õiglus, me tahame ikka õiglased siin maailmas olla. Narva jumal on õiglane ja oma õigluse mõõdupuuga ta meid juhib, aga ei, piibel ütleb, et jumal Õist. Neil võib olla erinevaid jumalaid. Ühel on siis see jumal, kes ei ole õige ja teisel see jumal, kes on õige piibli lubanud. Niisugune jumal, kes ei olnud mitte kord vähem kord rohkem õiglane, vaid oli päris õige, see oli ka Jeesusel Kristusel. Sellepärast võime meie eestlased uhked olla, et oleme suurelt osalt nimepidi. Aga küllap varsti oleme risti, usub rahvastik peres. See on võib-olla üks alateadlik mõte, mispärast me oleme ka huvitatud? Et me pääseksime rohkem lääne koopasse, kui meil praegu on. Tegelikult oleme Lääne-Euroopas, Lääne-Euroopa piir, läheb Peipsist, aga oma hinges peaksime olema rohkem lääneeurooplased, ka rohkem kristlased. Ja siis sattusin ma Rockefelleri kapitali stipendiaadina üks nagu kõik miljard ääriti, miljardärid oma varandust kogudes palju pattu teinud. Ja see oli ka sellel perekonnal see tunne. Ja siis tahtsid nad enne teist maailmasõda juba varakult. Asi algas 33. aastal pääle saata ekspeditsiooni lõuna, ameerika Selvadesse nendesse jõeharude vahele krokodillide ja kaanide hulka kes seal inimest nagu verest tühjaks imevad, kes seal inimest murravad? Nende indiaanlaste juure, kes tänapäevani väikeste suguharudena elavad eemal valgete kultuurist, valgest rassist üldise saab Lõuna-Ameerikas rääkida. Nadu küll kaitstud valgete pahe eest, aga õieti öelda jõule ka kaitstud, sest neil on varasid, mida müüa. Ja nende juured tulevad vahet praegu viina näol narkootikumidele, et nad ei ole sõbralikud. Seda peavad nad patuks, selle kasutamist. Aga see käik sinna. Ettevalmistused olid suured, tuli õppida keeli, igaüks pidi oskama korralikult inglise, hispaania ja portugali keelt ja samuti saama algõpetust indiaanlaste keeltes. Ma tulin õpetusega toime, aga kui ma hakkasin sinna sõitma, siis oli puhkenud teine maailmasõda juba meie kohal. Prantsusmaa Saksamaa vahel hoida, varem juba. Ja Poola oli juba vallutatud või sõjatules. Esimesel. 1939 mul ebaõnnestus sõit. Aga üks saksa noor daam, kes ka meil seal väga oluline õlid, oli rahvaluuleteadlane. Hiljem oli ta professor, tema ja tema mees professorid Berliinis, tema jäi sinna rataste alla. Põhja-Ameerikast ei tullut fondist, sealt midagi ei jõudnud tema kätte, kõik läks tee peal kaduma. Ja ta oli väga raske, üsna katkenud kujul pääses sealt tulema. Aga mul oli hea meel, et Rockefelleri perekond oli tulnud südametunnistus, mis neid ikka õhutas, õutas, andku jumal, et meilegi tuleks naabriks ja külaliseks meie endi südametunnistus. Et me tunneksime, millesse oleme maha jäänud, mida oleme tegemata jätnud. Kuidas oleme kasutanud kurjasti oma rahva, neid ressursse, mida peaksime hoidma ja kasvatama vaimseid ressursse. Tookord ka, ega nii väga omal käel ei saanud sinna minna. Nõuti, et iga ekspeditsiooni liige oleks kirurg. Troopikakirurgi tasemel tähendab oleks võimeline amputeerima liiget, kuhu on madu hammustanud näiteks et päästa kaaslase elu. Ma pean siinkohal tänulik olema tolleaegse Tartu arstiteaduskonna kateedri kirurgile professor Karelile, kes mind eraldi õpetas ja ühele kaasüliõpilasele, kui nii või ütelda artullinkbergile, kes oli kaua aega elu lõpuni Tartu Ülikooli kirurgia professor siis veel oma koolivennale olev muistusele, kes sai surma juba küpse kirurgina, sai surma, dub lahingus 1941. aastal. Olid minu vastu lahked ajaloolane dotsent Hendrik Sepp, Harri Moora ja teised ja paljut Mai kõnele usuteaduskonna professoritest. Kahte usuteaduskonna professori tundsin ma juba oma lapsepõlvest pääle. Need olid professor. Tema oli tol ajal rektor ja tegeliku usuteaduse professor. Jaa, professor Olav Sild, kelle õetütart ma hästi tundsin ja ma nautisin tema lahkust. Ta võttis mu enda juur eraassistendiks. Tali, jõukas mees. Tal oli kunagi olnud Viljandimaal mõis tsaariajal ja tollelgi. Koli tal maju ja maid Eestimaal ja mujal. Ja tema hoolitses minu eest. Ta aitas mul kirjandust osta, aitas püsida omal kohal teel tänan. Võru sünagoogi tegelasi. See oli gümnaasime, arst, seal oleks peaaegu unustanud seal kõik võrud. Juudid õppisid Juun kahes koolis kohalikus gümnaasiumis ja omas juudi koolis vana testamenti ja oma rahvatarkusi. Ja nendel jäi aega napiks ja kõige nõrgem aine, millega ta hästi toime ei tulnud oli eesti keel ja eesti kirjandus. Võib-olla ka selle tõttu, et kodudes rääkisid nad väga paljut omavahel kodudes saksa keelt. Ja mul läks juhuseks poisikesena saada nende õpetajaks, muretseti selleks ruumi terveks. Tol ajal kestis gümnaasium viis aastat ruumid ja ma õpetasin nendele ja selle eest, et mina neid õpetasin. Juut on aus inimene. Ta ei jäta midagi hääd piss, talle tehakse heaga tasumata. Ja nõnda pearabi õpetas mulle heebrea keele selgeks. Nõnda et Ma olengi peaaegu ainult terve elu lugenud piiblit heebrea keeles. Ja ma ei olnud ainus keskne toetus. 35. aastal läksime usuteaduste Piima Olive Hillar Põld. Tema isa oli praost ja vana testamendi teadlane. Ja oli veel Konrad v. Ta oli Tallinna poiss. Aga ta oli ka siin Tallina rabi käest ära õppinud, heebrea keele. Nõnda et me olime aasta või poolteist teistest ees. Selle tõttu saime süvendatult pida. Usud ja see on kõik teiste inimeste headus. Ma nautisin seda ja ma tänasin, aga ma tahaksin seda praegu tänada jumala palge ees. Ma usun, et kui nüüd keerata need leheküljed teistpidi ja mõelda elule tagasi sedaviisi, et kui palju on küll neid inimesi, kes peaksid olema sinule tänulikud, et sina aitasid neil pöörata seda nende elu lehekülge ja võib-olla ütlesid midagi mingil otsustaval hetkel tegid midagi või lihtsalt kasvõi naeratasid. Minust oli vanem ja oli juba kujunenud teadlasena, Harri Moora tarkus. Aga ta hoidis nagu kirikust ja usuasjadest eemal. Tal oli häid mõtteid, aga need nagu talasimatuda arheoloogia, Allar nende varemete ja nede kaevamiste alla, mida ta kõik katki. Ja me olime kord koos ja mitte nina tarkusest, aga lihtsameelsusest ma soovitasin talle liituda usulise organisatsiooniga. Tartus oli kristlik üliõpilasühing. Seal oli liikmeks palju üliõpilasi ja palju professoreid, kes ei olnud usuteadlased. Ta tuli sinna. Ja ta võttis endale kohustuse. Nädalas oli ükskord koosolek, ma ei mäleta, on päev, on kolmapäeval etta, seal kõneles küsimustega mis on siitmailt ilmast, aga, mis on väga olulised usuküsimuste lahendamiseks. Ta kinnitas paljusid kõhklejaid. Ja tal oli hea autoriteet ka ilmsikude ja usuvastaste inimeste keskel. Ma mäletan, kuidas suri. Ma Kema viimse voodi ääres, tuletasin tema elu meelde teistele, kes sealjuures olid. Ja nii edasi. See on üks juhus, kus ma nagu natukene sain aidata iimest, kellel seisis ka pikk elu ees ja kes Tartu Ülikooli professorina sai ausalt teaduslikku tööd. See ausa teadusliku töö vajadust süvendada oma üliõpilastele ja tema mõju ei olnud välti. Ta oli ka, niikaua kui Tartu Ülikooli kirik oli avatud Nõukogude aja esimesel poolel oli selle esimees, nii nagu kaugeleulatuvat sammu aitas mul jumal astuda. Et me saime sõpradeks ja sõpradena me juba siis rääkisime palju usust ja see oli temale lohutuseks tema hallis nõukogude aegses professori elus ja töös. Olime siin, meie saate alguses tõsised selle üle, mismoodi me tänasel päeval elame ja ja väga murelikud ette vaadates. Seepärast ma tahan sind tänada tänasesse saatesse tulemise eest, aga enne kui me siit lahkume, et sa ütleksid meile kõigile kaasa oma palve selleks, et me võiksime paremini ja targemini edasi minna sellel teel, mis on antud meile käia. Ühelt poolt püüame teha usueluteel kõike oma jõuga, nii nagu ei oleks jumalal üldse tähildust, nagu ei kipuks jumala sülle, vaid käiks omad jalal. Aga teiselt poolt kõike, mis me nüüd see elus teeme. Milles me pingutame? Olgu oma rahva, olgu oma lähedaste heaks. Et seal toimiksime, nõnda nagu ei maksaks meie tegemine midagi, vaid et jumal teeb kõik ja temast oleneb kõik. Soovin seesugust usaldust jumala suhtes. Soovin seda sulle, selle saate toimetaja, soovin seda klassikaraadiole, soovin seda kaastöölistele ja loodan, et jumala külv kannabki. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Ma lillesideme võtaks. Stuudios oli professor Evald Saag ja Me jäime oma saadet lõpetama Juhan Liivi sõnadele valminud Enn Võrgu lauluga lilleside, mis on selles saates kõlanud, kuid mitte tervikuna. Palju õnne, professor Evald Saag. Sinu 85. sünnipäeval.