Jeesus ütleb mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, ehkki ta sureb. Johannese 11 25. EELK peapiiskopi Alfred Toominga mälestuseks, kes aastail 1000 935949 Harju-Jaani koguduse õpetajaks. Need read on kirjas vasksel mälestustahvlil mu kodukiriku Harju-Jaani altari kõrval. Tänu viiendal juulil möödus 90 aastat peapiiskop Alfred Toominga sünnist. Ja äsja, viiendal oktoobril täitus 20 aastat tema surmast. Nende tähtpäevadega seoses sündis tänase meenutuste saate idee ja ma olen tänulik kõigile mu vestlust kaaslastele, kes oma mälestusi õpetaja toomingast olid nõus linti rääkima. Teile armas õpetaja Herbert Kuurme, Põltsamaal teile, lugupeetud peapiiskop, emeritus Kuno Pajula, teile õpetaja Ants Leedjärv ja sinule armas Johannes Betlem, mu kodukogudusest Harju-Jaanist. Tean mina, kes morfetoomingat elus kordagi pole näinud temast kui mu koguduse ühest enim armastatud ja Viini soojusega mäletatavast õpetajast. Mida ma tean piiskop-ist, kes juhtis meie kirikut neil rasketel võõra võimu aegadel millele paljud kõhedusega tagasi vaatavad. Ometi elas neil aastatel Eesti kirik. Elasid kogudused ja ostavate kirikuliste arv oli suuremgi kui tänasel päeval sest iga aasta iga päev piibleid, druiid, hingi meie keskelt ära. Nii tahaks ma, et esimene meenutuste saade ei jääks ainsaks vaid oleks esimene samalaadsete seas Eesti luterliku tunni lainepikkusel. Selleks, et mõlema mälestuse kaudu mõtleksime nendele keda enam ei ole meie seas. Pühapäevast kiriku teed käimas. Tee saadi algsete oluga mälestuseks on minu kui autori tahtsid temast ennekõike kui Harju Jaanlasest ja Harju-Jaani koguduse õpetaja. Põhjusel saab pildile arhetoomingast, kui peapiiskop ist meie kiriku peast 10 pika ja keerulise aasta vältel hõlmatud üksnes mõned, mis andlikud pintslitõmbed. See töö jääb pooleli. Roman tootama tõsist uurija loomuga kunstniku Peapiiskop toominga surmast lahutab meid kõigest 20 aastat. Juba 20 aastat lahutab meid peapiiskop Toominga surmast. Kuulutused on erinevad nii nagu oleme, me erinevad meie kõik siin maa peal. Vaid jumal on see, kes näeb meie hingepõhja. Tema, see, kes loeb ära südame salajased mõtted. Et asuda meenutuste radadele, läheme kõigepealt Põltsamaale. Õpetaja Herbert Kuurme, kes oli Alfred Tooming, kui seda küsinud? Ta labava inimeste käest, kes oli Alfred Tooming, saaksime vastuse atratoomigoli, peapiiskop. Aga kui me tahame seda lähemalt tundma õppida, kes ta oli siis arvan, et me peame hakkama algusest pääle. Alfred Tooming on sündinud Harjumaal Anija vallas. Las idude alus, tema vanemad olid talu pidanud Ajad ja tema sünniaeg oli viies juuli 1907. Ta oli suure perekonna laps minu teades seitsmes laps perekonnas. Kehra kuulub Harju-Jaani kogudusse. Ka mina olen Harju-Jaani koguduse liige. Oli nagu kirikust võrdlemisi kaugel ja seal tegutses baptistikogudus ja Tomiga vanemad olid baptistid. Ja nõnda ka Toming lapsepõlve, kas mitte ei saanud ristitud temal oma kooliteed alustanud kohalikus koolis, nagu see tollel ajal oli? Ja selle lõpetajates läks edasi Tallinnasse, õppis Westholmi gümnaasiumis ja selle gümnaasiumi, tema lõpetas 987. aastal, oli valinud omale edasi kasvamiseks tee ülikoolis usuteaduskonna ja nõnda temaga samal aastal 1984 astusi Ülikooli mille tema lõpetas 1932. aastal minu menetlusi isegi. Tema töötas ka ülikooli õppimise ajal juba apteegis sest oli ju suur perekond ja ega talus ei olnud selle vanematel kani küllust. Nõnda et pidid ka lapsed juba ise hakkame neist mõningaid järel hoolitsema. Õppimisega nüüd oli tema, nagu ma nimetasin, Harju-Jaani kihelkonna piires sündinud. Ja minule oli temaga sugulane mitte lähedalt sugulane, vaid vanavanemate kaudu. Aga meil ei olnud mitte kokkupuuteid ega läbikäimist selle ihutalu, seega võib-olla ka selle tõttu, et nad ei kuulunud mitte luteri moodusse kuna mina ja minu vanemad olime ju väga seotud selle hajuani kogudusega ja ka meie elasime kogudusele kirikule väga lähedal. Tema ristiti ja Konthermeeriti 1931. aastal Tartu Ülikooli kirikus. Minu esimene kokkupuutemeile või nägemine oli tema laulatuse päeval ülikooli lõpetamise järgi ju. Neid inimesi, kes tahtsid tulla luterlik kiriku töösse suunati proovi, kas talle seda tavaliselt määras, piiskop, see aeg, mil ei olnud mitte peapiiskopi, vaid piiskop ja tavaliselt nad küsisid piiskopid ja et kas on mõnel õpilasel endal huvi minna teatavasse kogudusse ja seda või siis avaldada ja seda sageli arvestati. Tema läks proovi lastalle Äksi kogudusse. Kuna seal oli õpetaja, konsin, kellega tema oli ka üliõpilasena ühises organisatsioonis. Seal aastal oli tema mõnd lühikest, aga ka võllust lühikest aega. Ja sellele järgnes aga kaitseväeteenistus. Teda kutsuti kaitseväeteenistusse 35. aastal vahipalaga siiski veel enne. Ordineeriti õpetajaametisse ordineeriti teisel septembril 1934. aastal Tallinna toomkirikus, nagu see ikka on olnud. Temale anti siis proovi talle kohaks ja selle sellel aastal ajal Käina kogudus Hiiumaal. Seal ta töötas pähe ega ja sealt edasi 35. aastal tema. Valiti Harju-Jaani koguduse õpetajaks. See oli tema enda soov. Ja tollel ajal seal oli õpetajaid rohkesti. Ja oli ka teisi kandidaate, aga palitus, tera kuna mõningal määral teda tunti. Ja kogudus oli temaga väga-väga rahul. Samal 1935., sest tal oligi tema abiellumine, tema abiellus 25. mail või laulate 25. mail Tartu Ülikooli kirikus. Professor Kõpu poolt ja seal mina teades teda esimene kord nägin, kui tema astus altari ette oma pruudiga tsenta kikerpilliga. Ja ma ei olnud mitte bulvaline, vaid ma lihtsalt nagu uudishimulik. Ma läksin kirikusse. Ja see oli mul meeldiv kaasaelamine temale, kes oli valinud usutee kirikuõpetaja, tee omale. Näha teda, et ta ka oma perekonna oli juba loonud. Sest on tavaliselt ma olen tähele pannud üsna hea, kui õpetaja läheb kohale, kuhugi etemad on siin abiellunud või kaunis kiiresti abiellub. Mõningas mõttes tuleb see temale endale kasuks. Sellest ajast hääle muidugi algesid meil kokkupuuted rohkem ja mäletantseraat, et oli tollel ajal ju kirikuõpetajal palgamaa. Nii oli ka Harju-Jaani Nonii koguduse õpetajale oma palga Maat. Õpetaja Tooming ei majandanud seda mitte ise. Patsiendiks oli rentnik, kes seda maad kõndise külvas ja selle ja siis kas teatava osa vilja või rahas, kuidas seda keegi, tädi tasuti õpetajale. Küllaga oli Alfred Tooming uimaal kasvanud laps ka tuttav selle talutöödega ja nõnda temaga seal pidas ise hobust, tolleli, vankerja, regi, millega tasa sõita selle haigete laule võtmisel. Ja seda temaat kasutas, kuna ta ju ka mõningad laastad geenis ühtlasi Jõelähtme kogudust. Nii oli temal siis omad transport, kellega tema suutis liikuda sealt edasi, kui ta oli märitum. Äsja valitud Harju-Jaani koguduse õpetajaks. Oli, mida märkinud oma kalendrisse. Et 19. jaanuaril õpetaja Tooming abikaasaga käisid kõrval. Nii oli minu kodutalu nimi kärva talu. Minu isa oli Harju-Jaani koguduse juhatuse esimees väga pikka aega ja ka Ajal, kui sinna õpetaja toodi, sinna tuli ja nii tegi tema siis visiili juhatuse esimehele tema kodus. Ja kuna see külaskäik oli üheksa, seitsmel jaanuaril, siis oli see ju minule kui üliõpilasele semestri vaheaeg ja olin kodus. Nõnda siis seal oli see otsene kokkupuutumine temaga, minul, Harju-Jaani koguduse teenimisega veel mitte tegemist. Kuna mina lõpetasin alles 37. aastal ülikooli ja 38. aasta 14. augustil olen ma pidanud jumala Ladiinituse Harju-Jaani kirikus koos õpetaja toominga ka ja käisime koos temaga pärast jumalateenistust ka Kehras kus oli kuuldus punkt. Kera on ju kümmekond kilomeetrit kirikust eemal. Kellajaama ümber oli juba tekkinud teatav asula Venemaalt tulid avaid küla ja seal kirjas oli üks endine kuivati, mis oli nüüd vabaks ja seda kasutati jumalateenistuste pidamiseks. Nii et tema seal käis teenimas teatavad korrad mitte igal pühapäeval laval ja ka minul siis seekord oli võimalus temaga koos teenida. Nüüd tulid aga varsti suured sündmused ja nimed, algas sõda. 1941. aastal. Sõda algas. Alferetoomingu oli noor abielumees. Jaga juba, lapsed tuli mobilisatsioonikäsk. Alfred Tooming läks Nõukogude armeesse. Me teame, et üsna mitmed püüdsid varjul hoida, kui Domingo oli selline inimene, kes oli harjunud neid kohustusi täitma, mis tema peale pandi, olgu see siis kiriku poolt või ka riigi poolt ja nõnda Läks sellele teele, mis kahtlemata oli väga ka raske temale ja tema perekonnale sellest pääl, kui õpetaja Tooming tuli Harju-Jaani koguduse töösse olime meie naabrid. Nimelt kirikumõisa põllud ja meie kodutalu karjamaa olid teineteise naabruses meid lautosenud kiviaed. Ja kui algasid Doviga lapsed kooliteed, siis otse see käi Ligi seda jalgteed mööda, mis töisad kirikumõisapõldude vahelt läbi kärbat, karjamaa ja ka läbi Kalbarbõldule ja viis Haljala algkooli, kus lapsed käisid. Õpetaja. Ka omaseks kogudusega tal oli väga hea vahekord koguduse liikmetega, ta oli hinnatud ja lugupeetud inimene seal ja võib-olla ka maainimestele oli siia isegi meele järgi, et tema kui talulaps sõitis oma sõitusi oma hobusega, kui tal oli neid külaskäimise Ta nimelt hooldada, kas ka Jõelähtme kogudust 1946. aastal kuni 49. aastani. Nüüd aga see aeg, kus õpetaja domingoli sea väes ja sõjas oli muidugi tema abikaasa tsental väga raske, aga ta suutis. Ta leidis tööpaigad ja suutis oma peret toite üles pidada, juba ka kogudus kahtlemata seda kõiki toetas oma jõudu mööda. Sina Johannes Betlem, oled igipõline Harju-Jaani kiriku organist olnud ja ka köstriametit Yanud. Kui õpetaja Herbert Kuurme räägib Alfred toomingas, siis ta rõhutab. Ja väga head läbisaamist kogudusega, mis oli õpetaja toomingal. Tahan sinu käest küsida. Kuidas sina mäletad, õpetaja Alsed toomingad. Ja mis aastast peale on üldsegi sinul Harju-Jaani kogudusega selline tihe side alguse saanud? Kui nüüd rääkida algusest siis minu isa Harju-Jaani koguduse nõukogu liige ja Poolaski kirikus käia. Kui mina sündisin Peningi vallas silmsi külas siis sel ajal elasime seal veel hiljem, isa, aasias Raasikule talukoha, saame kirikule ligemale kirikus käia. Jah, ma olen olnud lapsepõlvest saadik, aga kui arvestada seda, kui isa ja ema käekõrval läksin kirikusse ja minu vanemad olid usklikud inimesed külas peeti valvel tondi meie talus ja vanaisa talus, mis olid kõrvuti siis sealt jäi juba lapse hinge teatud mulje, mis kujundas edaspidigi minu elukäiku. Tahtsin ikka kirikus käia ja igal pühapäeval olin peaaegu kirikus käia, kui selleks oli võimalus. Oli seitsmeteistaastane poiss. Hakkasin käima vennastekoguduse laulukoores isa soovitusel, mida juhatasid kordamööda vennad merid. Me laulsime ka kirikus ja Harju-Jaani kirikus. Aga õpetaja toomingas läbikäimise või tema aega ma mäletan siis, kui ta tuli Jaani kirikusse. Õpetaja kandideeris siia ja teine kandidaat langes ära. Aga harjune rahas, suurem osa harjune rahvast, nagu valimas näitasid tahtsid oma kihelkonna meest õpetajakse. Pealegi sel ajal oli koguduses kõik taluinimesed, talumehed, peremehed, perenaised talupoisid ja Sa oled taluteenijad, nad olid kõik erandliku kiriku liikmed. Ja sellepärast oli Tooming eeldusel, et tema oli talulaps ja ta valiti rõhutada häälteenamusega Harju-Jaani kirikuõpetajaks. Esimese leeri ta pidas, see algas siis sel ajal juba märtsikuus. Mina olin tema esimene leeripoiss, meid poisse oli Ves 40 ümber. Ja leeritundides ma mäletan, on meelde jäänud see. Ta oskas väga hästi südamlikult, arusaadavalt lihtsas nagu talumehe keeles talu lastele ja maainimestele lahti mõtestada. Piibli tõdesid. Koguduse liikmed hindasid väga õpetaja toomingad. Ta ei olnud mitte üksnes kirikus ja jutlustaja, vaid ta oskas talu inimestega niimoodi rääkida, taluda võrreldes ja kõigest, mis sel ajal mured olid ja isegi võib-olla vahest mõnda head nõugi anda. Ütle ühed olid tal väga huvitavad. Mina kui noor inimene, nagu öeldakse, kuulasin suu lahti olles jutlusi ja ei osanud oodatagi. Kui juba öeldi aamen. Ta tuli, õpetaja Toming igatahes tervena tagasi ei olnud, et isegi haavata saanud. Küll oli raske haigus teda. Jäänud aga siiski ta suutis sellest jumala abiga parandada ja tuli tagasi. Vaata, millal see esimene jutlusta nüüd peale sõjaväest tagasitulekut oli, aga kogudustel ootas. Ja rahvast oli kirik täis. Küll ta vedas jälle siin oma armsaks saanud harioni kodukirikus. Jutluse. Kas oli mingit muutust ka nende sõja aastatega temas toimunud? Kas õpetaja Tooming enne sõja tandrile minekut ja õpetaja Toming, kes need pikad sõja-aastad läbi oli teinud oli ikka endine. Jah, ta oli endine, oli säilitanud oma rõõmsa meelelootuse ja usk jumalasse. Kui meie saatesse eluandesse, ma arvan, oli isegi tugevnenud. Ega tal ei olnud kerge kodust ära olla. Oma elu oli igapäevaohus Ma mõtlen, suurem mure oli tal just oma perekonna pärast, mida ma hiljem ka ise läbi elasin. Olles Siberis Kui nüüd õpetaja Tooming oli tagasi tulnud ja kogudust teenis, oli kõik ju väga hästi. Aga 1944. aastal, kui sõjalaine uuesti läks Eestimaa siis on väga palju inimesi, lahkus ja põgenes Nende. Ja väga palju ka kirikuõpetajaid ja nii jäi hulga kogudusi vakantseks, kus ei olnud enam mitte õpetajad ja nii konsistooriumi soovil ka hõbedaja Tooming vahetas oma töökohta mobiidi Viljandi Pauluse koguduse õpetajaks. See oli 1949. aastal. Viljandi Pauluse kogudus oli ju poole suurem kui Harju-Jaani kogudus sellest ajast Pääle. Kui Pedja Tooming tuli Viljandi Pauluse kogudusest kogudust teenima oli temaga Viljandi praostkonna praost tiks. Ja nii algas meil see kokkupuutumine palju tihedamini. Ka mina varsti seal olin määratud abi rahustiks. 1900 154. aastal sai praost toomingast ka konsistooriumi assessor. EELK peapiiskop emeritus Kuno Pajula. Teie olite Alfetoominga Viljandi praostkonna praastiks oleku aastail Kursi koguduse õpetaja. Kuidas on teie mälestusse jäänud õpetaja Tooming Pravstina? No mina tulin kursi koos õpetajaks aastal 1950 ja minul oli siis ka esimene sinod, mis toimus Viljandis, oli kokkupuutumine, ka, tähendab Alfred Tooming, aga kui tolleaegse paavstiga ja sellest jäi väga hea mulje. Sinudil, eriti tollel ajal nõukogude ajal oli suuta rahandusametivennad, said kokku, kui ametivennad vahetasid mõtteid ja sellest, kuidas praost toimis ja kuidas tema mu praostkonda juhatas. Sellest noh, oleneb väga palju uut ja noored inimesed, kes kirikus olid alles tulnud. Nendel oli tähtis, et niisugune sõbralik mees nagu Alfred Tooming oli tollel ajal Braavstiks muidugi braustina püüda meid ka kasvatama vahel. Me õpetajatena saatsime mingi kirja ilma ametliku templi Ta või, või midagi ja siis ta pidi meile meelde tuletama seda, et ametikirjavahetus peab käima oma korra Pääle. Viljandis nägime ka teda kui perekonnaisa ja noh, head abikaasat ja head pereisa. Need, need olid, need esimesed mälestused minul kokkupuutumisest temaga oli ka Eestimaal muidugi tulenevalt teistmoodi praost oli neid, kes väga kõvad käeliselt korda püüdsid luua ja olid neid, kes võib-olla pilkasid või vaatasid ülevalt alla oma nendele noortele ametivendadele, sellele ja see tunne. No minul võib-olla võib-olla ka mõnel teisel tekkis, et nagu oli kaks klassiõpetajaid, üks olid need, kes olid Tartu Ülikoolis käinud ja teised olid need, kes olid pärast sõda ja kes instituudi kaudu olid tulnud nüüd kirikut öösse ja loomulikult need, kes instituudi kaudu tulid, nendel olid teadmised hoopis lünklikumad ja, ja ja ka see elu ja olukord, pinges elamine nõukogu tingimustes, see jättis oma jälje. Nii et seal oli nendel vaestel braustidel oli nende õpetajatega tegemist aga mitte nii palju, kui oli tegemist peapiiskopil. Ja sealt edasi viis ikkagi edasi toomingad ülespoole. Ja nimelt oli nõnda, et Jaan kiivid seenior oli meil, peapiiskop, töötas väga edukalt, tal oli väga palju reise välismaale talanti, audoktoriks saade. Ja ta oli väga hinnatav nii kodumaakirikus, sest ta oli tõeline juht oma iseloomult Jaama teadmiste hulgalt. Ja ta leidis ka välismaal vastuvõtu ja hinnamise justkui teoloog ja kui peapiiskop nõnda tema töötas. Aga mitte tema enda soov on see, et tema peaks astuma sellelt ametilt tagasi paid, seda võimud riigi võimud nõudsid. Ja seda ma tean, sellepärast et Alfred Tooming ütles minule ise kui oli see uue peapiiskopi otsimine määramine. Et Jaan kiivid ütles temale, et mina ei saa enam piiskop olla. Ja nüüd ole hea ja, aga sina seda ametit pidama. Oled sellele mõtelnud muidugi, ega siis tema isand parata, mitte kirikukogu ju valis ja kirikukoguga valis toominga peapiiskopiks. Aga minu arvates oli see väga õige tee. Sest kõik meie, kes me elasime selle Saksa okupatsiooni ajal siin kodumaal Eestimaal olime teatavas mõttes ikkagi ebausutavad või kahtlased mehed. Sest meie kuulutus oli ju ideoloogia alla, mis oli tollel ajal nõukogude maal täiesti kontra. See oli muidugi ma imestan sõna, et see oligi Maran imeheaks jumala Tarmo töö, et tema laskis kirikul siin edasi elada. Me tohtisime pidada jumalateenistusi. Me tohtisime talituse pilada. Need on sise- ja tuumik sellele kohale valiti. See oli 12. oktoobril 1967. aastal, mil kirikukogu selle otsuse tegi. Nõnda oli see vahetus. Ja see ametivahetus tõi veel suurema koormuse õpetaja toomingalle, muidugi temal tuli lahkuda kogulase tööst aga peapiiskopi tööd oli ju veel laialdasem ja tema seda koormat kandis nurisemata. Tema iseloom oli selline, et üldse tema vaadanud, ainult, mis mugavam on temale või mis kuidagi kasulikum on temale vaid seda, kust ela, vajati ja teda sooviti, ta seal töötas, seal tema töötas. Nii oli juba see sõtta minek, et ta oli harjunud sellega, et kui on see käsk, seda tuleb täita ja ta läks. Ja nüüd ka piiskopisaamisel kuivõrd seedima ole nüüd endale rõõmu pakkus. Aga kuna kirik seda vajas, siis tema sellele kohale ka asus. Nursemata ja need kohustusi täitis ustavalt, mis tema peale pandi. 1967. aastal oli Alfred toomingas saanud kiriku pea. Aga teie teenistuskäik, õpetaja Kuno Pajula oli teid samuti toonud Tallinna Te, olite Jaani koguduse õpetaja ning ka Tallinna praostkonna abipraost. Kas Alfred Tooming oli nõudlik ülemkarjane? Noh, Tallinnas oli meil ülemkarjase ka võib-olla suhtlemist omajagu. Me elasime ühes majas, aga mina korrus allpool ja, ja tema elas piiskopi ametiruumides. Nii et me käisime läbi ja nägime seda, mis toimus. Nägime seda näiteks ka, kuidas proua sentatooming oli ja perenaine ja välismaa külalistel alati püüdis midagi erilist pakkuda, kui oli vastu võtnud ja hea meelega võttis külalisi vastu. Teiselt poolt tekkis see küsimus ja seda on, see on mind vaevanud. Kuidas näiteks heast braustist saab halb peapiiskop? Ma ütlen seal rõhutatult seda. Selle taustaks on kindlasti see teadmine, et praost ei langetanud neid otsuseid, mis väga puudutasid õpetaja, ta võis noomida ja manitseda. Õpetajate karistamine, ümberpaigutamine, see olenes peapiiskop-ist. Kui nõukogude võim oli siin täielik peremees, selles mõttes, et kasutati leid kiriku ülemusi selleks, et oma tahet täide viia. Seal oli siis tegu kahe asjaga. Kas viidi täide, kas oldi nagu öeldakse, lipitseti Moskva meeste ees või tehti omale kuidagi sõpru Moskvas või siis jäädi ausaks inimeseks ja püüti siis neid korraldusi mitte täita. Mis olid nõukogude võimu poolt vähemalt antud. Ja igaüks meist teab, et üheks niisuguseks abinõuks mida kasutati, oli õpetajate ümberpaigutamine kohtadelt. Peapiiskopi ülesanne oli, kui keegi õpetaja ei meeldinud nõukogude võimule, seda siis karistada selle läbi tõsteta teise kohta. Ja kui peapiiskop tegi seda siis ta oli õpetaja silmis halb inimene. Kui ta ei teinud seda, siis ta oli nõukogude võimu silmis halb inimene, tähendab, ei, ei täitnud oma soli see dilemma, milles, milles tähendab olis. Ja selles mõttes ikkagi nõukogude võimul oli ühe kui teise õpetaja kohta ütlemist ja ümberpaigutamisega legis piiskop, peapiiskop Tooming pidi oleks pidanud tõstma õpetaja Zoozaresid jaanist kuskile, kuna see tema tegevus äratas liiga suurt tähelepanu. Ta ei teinud seda, see oli üks külg asja, teine külg. Mõned väiksemad vennad osteti ära, eks ole see. Nii, et selles mõttes selles mõttes oli, tähendab peapiiskop Tomingas Eesti kirikus nagu mingi kaksikvõim Mismõttes kaksikvõim selles mõttes, et üks istus Toompeal siin sellest siin Toompeamajas teine istus katoliku kirikus, nii et kavalamad ametivennad läksid enne hargi juurde. Küsisid, mis Arts sellest asjast arvab ja siis läksid alles toominga juurde. Ja kui siis midagi ümber tõsteti, sisendi aha, Tomic muutis meelt või toomiteegi seda või teist. Tähendab on niisuguses olukorras pidi peapiiskop Toming töötama. Ja, ja sellest muidugi tekkis omajagu pingeid ja ja võib-olla siis ka see hirm, isegi see hirm, et võib-olla ja keegi tuleb ja võtab temaga selle piiskopi koha ära. Nii et see, see on nagu üks asi, mis siin Tallinnas toimus, sest kui omal ajal peapiiskop Jaan kiivid tõi mind siia Tallinna Jaani ütles, et pea silmas, et Tallinn on tuuline koht, ära lase ennast tuultest kõigutada. Aga rohkem maksis see kindlasti ka peapiiskopi ametikoha kohta, kui tähendab tema sind tuulte pöörises pidi Tallinnas olema. Kullam koguduse õpetaja Ants Leedjärv, lubage teid kõigepealt õnnitleda peatselt täituma 20. ordinatsiooni tähtpäeva puhul. Kas viiendal oktoobril 1009 77 koos istunud konsistooriumi liikmed eesotsas peapiiskop Orphetoomingaga olid ranged eksaminaatorid aitas õnnitlemast? Kui ma nüüd mõtlen tagasi päeva siis seda ma nüüd öelda ei saa, et nad oleks hirmus ranged olnud. Eksamineerima oli tavaline konsistooriumi täiskogu korraline koosolek ja siis üks päevakorrapunkt oli õpetajakandidaatide eksamineerimine. Olime tol ajal kahekesi koos Vivian paralaiuga hilisema nimega Raudsep kaob, peapiiskop küsis. Kuid kahjuks ma ei, ei mäleta enam, mida ta küsis. Aga tähendab nii palju, kui ma tagantjärele nagu, nagu kuulsin eksamitulemuste kohta. Et ta jäi, jäi eksamiga rahule. Alfred Tooming oli teda tundnud inimeste mälestusi mööda üks heasüdamlik, tasakaalukas ja kõigisse inimestesse heatahtlikult ja leebelt suhtuv tagasihoidlik inimene, kes peab kellelegi ka nõukogude võimu silmis oli puhta minevikuga. Ning selles osas ei olnuks nagu midagi ette heita. Kas tema võimude lootused, et see nõukogud armeest läbi käinud vaimulik, kes on nii kuulekas ja vagur seda ka peapiiskopina saab olema ja hakkab järgima kõiki neid ettekirjutusi, mida võimud talle teevad. Kas see oli nii või tegelikult? Tus peapiiskop Tooming väga raske dilemma ette ja kui nii, siis kuidas ta selle lahendas? Noh, see oli, tähendab, tolleaegne aeg oli kogu kirikule raske aeg ja eks tegelikult väga paljusid asju peapiiskop ist tollest ajast vaevalt me üldse teame. Toming oli ka selline vaikne mees kes oma asjadest ilmselt palju ei rääkinud väljapoole. Aga nii palju, kui, kui mina jaan Tähendab, selleks ajaks olid asjaolud nõnda kaugele jõudnud, et 77.-ks aastaks siis et taheti peapiiskop domingast vabaneda. Ja põhjus oli juba olemas tema ametist tagandamiseks oli noortele vanker, mida tol ajal ei tohtinud pidada. Ja vaevalt peapiiskop üldse sellise laagri toimumisest midagi teadiski. See oli noorte omaalgatus peapiiskopi käest käidud luba küsimas. Aga muidugi see oli hea põhjus, mida peapiiskopile ette heita ja millega teda nii-öelda ametist lahti kangutada. Aga paraku surm jõudis ametimeestest ette ja meil jäi üks mure vähemaks. Viienda oktoobri pärastlõunaaastal 1977 peapiiskop lõpetanud Toompeal konsitooriumis, sõitis trammiga kodu poole, mis oli Magdaleena tänavas toonases Lasteaia tänavas kus asus Teiegi kodu ja see oli kindlasti proodoomingale ärev päev, sellepärast et noh, esialgu oli oodati millas, Kosof Ta pillas, abikaasa koju, jõuab. Kui see normaalne aeg oli mööda läinud, siis prodomin läks rahutuks, kindlasti hakkas otsima küsima Ühele telefoni teel ühelt teiselt, kas on tema mehe kohta andmeid, kus mees on ja mida ta on teinud, kus, kus ta on. Ja ilmselt nii, et vastus oli niisugune, ta sõitis. Olnud siis ta hakkas helistama muidugi ka, küsis miilitsas järele ja kus tema mehel on, aga see teade selle kohta, et ta on surnud kuuris tuli vist õhtul kusagil kella 11 võib poole 12 paiku need. Siis ta palus mind ka ühes tulla, kui läksime sinna ja noh, siis oli see päev nõnda õhtusele läbi, et tema mees su lugulist Nii meenutasid Harju-Jaani ja Viljandi Pauluse koguduse õpetajat Viljandimaa praosti ja EELK peapiiskopi Alfred toomingad peapiiskop emeritus Kuno Pajula, õpetajad Herbert Kuurme ja Ants Leedjärv harjunud Jaani koguduse organist Johannes Betlem. Neid mälestusi lindistas ja küsis, mõned suunavad küsimused, Sirje Simson. Lõpetame Herbert Kuurme sõnadega. Niisiis kohusetundlik inimene, kes tunnis vastutust koguduste ees, kus ta töötas kiriku ees, kus ta töötas, kes tunnis vastutust jumala ees ja ta tegi oma tööd südamega. Ta oli juba lapsepõlves selle usulise aluse saanud oma kodust ja Silja Ta kandis nendes tormides läbi. Jumal hoidis teda ta seast tagasi, tuli elusana. Ja ka selle peale sellega leppima. Oli jumala tahtmine, et tema oma tee jäätiselt pidi lõpetama, mis kahtlemata oli taotluseks meil kogu kirik kulla. Sest tema kui nõukogude armees töötanud mees omas ju hoopis kindlama aluse, temal ei olnud midagi ette heita, ta oli koguni nagu hinnatav, sest oli nõndanimetatud suurema suure isamaasõja osa võtnud mees ja sellega ka riigi silmis oli tema positsioon ju kindlam. Nõnda võime temale mõtterdanud sügavast alus. Ja lootuses, et mis jumal teeb, on ikka hea. Tema tahtmine on õige.