Aga nüüd tahtsin ma teile veskites jutustada millised nad vanasti olid, kuidas neis teri jahvatati. Jahu saadi aga jahustagu, teate. Küpsetatakse väga maitsvaid asju. Leiva-saia pirukaid ja korpe, kooke ja präänikuid, küpsiseid ja keeksirõngas. Kuivikuid ja rõngassaiu. Tehakse mitmesuguseid makarone ja pelmeene. Praegu jahvatatakse teradest jahu enamasti suurtes teraviljakombinaatides, kuid omal ajal palju-palju aastaid tagasi oli peaaegu igas külamajas käsikivi. Kujutage endale ette kaht ümmargust lamedat raudkivi, mis asetatud teineteise peale. Ülemise kivi. Keskkohas on auk. Sinna puistati terad ja hakati ülemist kivi käega ringi ajama. Tera sattus kivide vahele ja hõõrud jahuks. See oli raske töö. Lõpuks rohkem kui 700 aastat tagasi hakati Eestis veejõudu kasutama. Jõele tehti tamm, mille serva paigutati vesiveski. Rattale tehti kopakujulised labad. Neisse juhiti kiirevooluline vesiratas hakkas pöörlema pannes veskikivid tööle. Linnades, kus jõgesid ei olnud, ehitati hobuveskid. Need olid ümmargused ja kivist. Veski ehitisi, keskel olid tohutu suured veskikivid, mida panid liikuma hobused, kes liikusid monotoonselt ringiratast. Üks selline vanaaegne veskihoone Tallinnas on säilinud meie ajani. Noaga. Vanu tuuleveskeid võib ka praegu Eestis üsna tihti. Na Need kaunitarid seisavad enamasti küngastel. Tuuleveskeid on mitmesuguseid, kahte sorti. Ühtedel on kere liikumatu. Need on enamasti kivist. Sellistel veskitel keerati tuule järgi ülemist puitosa koos tiibadega mida kattis riie, teisi veskeid nimetati pukk veskit. Eks sellise veski puust korpus toetus liikumatule postile, mis oli sügavalt ja kindlalt maasse kinnitatud. Veski kere alumise otsa külge kinnitati palk, mida nimetati samaks. Sellest sabast kinni võttes oli võimalik veskit vajada liku suunda pöörata. Iidsetel aegadel tahtsid kõik siis teri jahvatada, kui puhus põhjatuul, nagu vanad inimesed on tähele pannud, puhus põhjatuul Eestis alati tugevasti ja jahu sai peene ühtlase jahvatuse. Teri jahvatati noore kuu või täiskuu ajal. Arvati ja vist mitte ilma põhjuseta Tseesigine jahusse, putukaid ja putukaid. Huvitav on ka see, tuuleveskeid kasutati vanasti omamoodi telegraafina tuuleveski tiibade asendiga. Eriti edasi kõige erinevamaid teateid. Näiteks täna võib terade jahvatamist tellida. Navi. Mind ei ole, läksin külla. Kana isale, kes oli turule läinud, võis meelde tuletada, ära unusta mulle naela tubakat osta. Vaat kui palju huvitavat ma veskites teada sain. Ja teie jutustasin. Kõikidel aegadel on inimesi huvitanud, mis kell on. Nüüdisajal vastab iga inimene sellele küsimusele hõlpsasti, vaadates kellale ja kellad on meil praegu kõige erinevamad. Te olete neid muidugi läinud, on seinakellad, äratuskellad, käekellad, taskukellad, kellad keti otsas nagu medaljoni, aga mõnikord ka kivi asemel sõrmuse sees. Kellad on kodus, tornide otsas, majadel postide otsas. Vanasti ei olnud selliseid kellasid, nagu me praegu kasutame. Kui inimesed märkasid ammu, et kui päike paistab, võib aega määrata varju järgi. Nii leiutati päikesekellad. Mõnedel Tallinna majadel võib veel praegugi näha, kuidas sellise kellaosuti Päikesepaistelise ilmaga numbrilauale terava varju joonistab. Kuid Päikesepaistelise päevi pole Eestis eriti palju. Ja muidugi tahaks omada niisugust kellamis käiks igal päeva ajal ja igal aastaajal. Selliseid kellasid tõid kaupmehed teistest maadest. Need olid nõndanimetatud vesi kellade ülemisest nõust valgus, vesi toru kaudu alumisse. Märkide järgi oli võimalik teada saada, kui palju aega möödunud müüdiga tule kellasid. Savilamp täideti õliga, asetati kohale tahti. Kell süüdati, kindla aja möödudes olid kogu õli ära põlenud. Kaubeldi ka küünlataoliste tule kelladega. Sellistele küünaldele olid tehtud märgid. Nende järgi tehtigi kindlaks, kui palju aega on möödunud sellest momendist, kui niisugune Kell süüdati. Kuid need küünal, kellad ei põlenud alati ühe sama aja jooksul ära soojas ruumis ja tõmbetuules põles küünal kiiremini. Nii et need kellad ei olnud kõige täpsemad. Vanaaegsetest kelladest osutusid kõige pikaajalise maksja usaldatavamaks liivakellad valmistati kaks klaasnõu, mis ühendati torukesega ja ülemisest nõust jookseb liiv teatud aja jooksul Laumisel. Liivakellades puista tavat liiva, töödeldi 600 aastat tagasi hoolikalt. Liiva ja marmoripurusegu keedeti 10 korda. Veinis ja sidrunhappest. Keemisvaht korjati ära ja alles seejärel peeti liivakella jaoks kõlblikuks. Laevadel kasutati liivakellasid niinimetatud laevaklaase. Nende järgi jälgisid meremehed, millal minna puhkama, sööma, heita magama, millal vahikorraks üles tõusta. Kaks-kolmsada aastat tagasi olid sellised kellad, nagu me tänapäeval oleme harjunud nägema juba paljude kirikute ja raekodade küljes. Väga ilus, kell on säilinud püha vaimu kiriku seinal Tallinnas. Siledal kiriku seinal on kell tohutu suur eredate värvidega kaunistatud. Tuntud puulõikaja Kristjan Akkermann valmistas numbrilauale rikkaliku äärise nurkades on neli figuuri. Need on Jeesuse Kristuse õpilased. Evangelistid numbrilaua keskel särab helesinisel taustal sädelev kuldne päike. See kell näitab aega juba sadu aastaid. Ma jutustan teile sellest, mis on vapid ja kuidas nad tekkisid. Ma arvan, te olete mõnedes majades või vanades kirikutes näinud seintel vanade kuulsate perekondade vappe. Mõnikord on nad marmorist või kivist, sagedamini aga puust. Küllap võiks iga vapp endast palju rääkida. Igaühel neist on ju oma ajalugu. Vapi koostamist peeti väga keeruliseks, kuid tähtsaks kunstiks. Vappidel kujutati inimesi ja loomi, linde, kalu, putukaid, taimi. Vappidel võis näha päikest, kuud, torne, kindlusi, ükskõik mida vapil kujutatud. Kõigel oli oma mõte. Kui näiteks vapil oli ilma nokata lind. Oli selge, et vapper peremees on lahingus haavata saanud. Kui aga inimene armastas väga rännata, kujutati tema vapil merekarpi. Vappidel võis kohata isegi sipelgaid. Ja see tähendas seda, et sümboli peremees on tööarmastaja ning alati valmis teistele appi minema. Kuid kõige rohkem vappe korraga võis näha rüütliturniiridel. Turniirideks valmistati tavaliselt hoolega. Valiti koht, kuulutati välja turniiri päev ja aeg kõik osavõtjad sõitsid aegsasti kohale. Turniirile kohale jõudnud, andis Rüütel tingimata oma kilbi korraldajate kätte. Kilbil oli reeglina eredate värvidega kujutatud vapp, mida peeti osa võtma ja, ja kogu suguvõsa sõjalise hiilguse sümboliks. Kilbi alumine osa oli enamasti terav ja teate, miks tavaliselt löödi kilbid nende teravate otstega enne turniiri maasse ja moodustus omamoodi vapikilpide näitus. Ja kui vastased tulid välja turniiri võitluseks, siis puhusid korraldajad sarve ja hõikasid välja kilpidele kirjutatud diviise. Vapikilp riputati üles ka lossi sissekäigu kohale. Hiljem tekkis mood kaunistada suguvõsalosse mitte kilpide, vaid Voppidega. Neid hakati tellima kunstnikelt ja skulptorite alt. Eriti ilusaid lappe tegi Eestis 300 aastat tagasi skulptor Kristjan Akkermann. Tal oli nii palju tellimusi, et ta ei saanud üksi hakkama. Töökojas tegutsesid Ackermanni käe all puulõikajad, kunstnikud, kuldajad. Tavaliselt töötas terve meistrite brigaad ühe vapi kallal mitu kuud. Vappe kaunistati ainult nelja värviga sinise rohelise punase võimustada. Sinine värv tähendas truudust ja ausust. Must ettevaatust ja tarkust. Punane mehisust ja suuremeelsust, roheline vabadust ja rõõmu. Aga Eestisse tuli vapp, niimoodi. Umbes 700 aastat tagasi organiseerisid rüütlid, kes siis siin Eestis elasid oma ühingu. Nad olid väga tähtsad, uhkust täis, kuid neid kurvastas see rüütel konnal polnud oma lapi. Ja kuidas küll kohalikud rüütlid rõõmustasid, kui kuulsid, et Taani kuningas Valdemar teine annetab neile vappi ja mitte tavalise, vaid oma kuninglikku vappi. WAP toodi Tallinna, see oli suur puust Pärnast nikerdatud tammest vanik ümber säras kullatud kilp nagu päike. Kilbil ilutsesid kolm sinist astuvat metslooma, kes sarnanesid lõvidega, sabad püsti ja pead vaataja poole pööratud. Lõvid ise kujutasid võimu jõudu. Jaa, õilsust. Aastad läksid. Eri aegadel täiendati vappi, kord kuninga, kord sõjamehe, kord neitsi kujutisega. Vappi kaunistati kiivriga krooniga sinise lindiga, kuid lõvid ja tammepärg vapikilbil jäid alati muutumatuks. Ja peaaegu 70 aastat tagasi kinnitas Eesti valitsus selle vanaaegse vappi riigi vapiks. Ja sellest sai vapp Eesti Vabariigile. Kus meie teiega praegu elame? Jürinikkofooroni vana tooma lugusid lugesin Rain Simmul toimetas Kadri uutma. Laste lood.