Tere õhtust. Tänase keskprogrammi saade on sarjast kristalli. Stuudios on külalisena Tallinna Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander. Tere tulemast. Tere. Saatejuht on nagu ikka selles sarjas kris teel. Ene Pilliroog ja saade on valminud koostöös meediakeskusega. Eesti luterlik tund. Niisiis, te kuulete saadet ristteel ja stuudios on Tallinna Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander ja saatejuht Ene Pilliroog. Tänases päevas on noored väga õnnelikud, sest nad saavad niivõrd palju näha maailma Käia vabariigi vaba kodanikuna õppimas ühes või teises riigis. Ja sina, Ove, oled saanud lennata üle suure vee. Õige mitu korda. Kuhu Ameerikasse tõepoolest see on nõnda et võrreldes nende noortega, kes on noored olnud mõnikümmend aastat tagasi on olukord hoopis teine. Aga muidugi, kui ma võrdlen ennast ja enda põlvkonda minu vanema pojaga, kes on praegu üheksa aastane siis näen, et tema võimalused on minu võimalusest veelgi paremad olnud. Aga tõepoolest, ma olen Ameerikas üsna mitmel korral käinud. Minu esimene käik sinna koos perega tuli seitsme aasta eest päris keskpõhja Minnesotas minaapolisse ja kuidagi sellest ajast peale. Ega hea side nii Ameerikaga kui ka sellesama osariigiga. Nii et nüüdseks natukene enam kui kaks aastat tagasi olime taas seal ja õppimas tegelik usuteadust tegemas ka sellel ajal magistrit. Kuidas see sai võimalikuks? See on täiesti õigustatud küsimus, sellepärast võrrelda Euroopa ja Ameerika kõrgkoole siis Euroopas on enamasti riiklike kõrgkoolidega tegu ja kui õppima mineja vajab ka mingisugust stipendiumit siis siiski selleks, et sõita kohale või mingisugusteks väiksemateks kuludeks, aga vähemasti ta ei maksa otseselt oma, mis kulusid kinni. Ameerikas on asjad teistmoodi, enamus ülikoolid on eraülikoolid ja ka need rahad, need suurusjärgud, millega seal on tegu, on hoopis teistsugused. Nii et ühelt poolt kõik need kulud, mis sul lähevad sinna kohale saamiseks ja need ei olegi väga väikesed elamise kulud sinna juurde lisatuna, aga siis tulevad igasugused õppetööga seotud kulud nagu näiteks raamatud, loengutasu eksamitasud juhendamiste tasud ja nii edasi ja nii edasi. Ja tõepoolest, need summad olid päris märkimisväärselt suured, aga Ameerikas on kuidagi seega nii hästi lahendatud, et on mitmed organisatsioonid siis mis on vähem või rohkem kirikuga seotud ja need toetavad minu puhul näiteks toetasid kaks organisatsiooni kindlustusorganisatsioonide luft, Huud ja ei tasu seisneb Luffüanss. Ja see on nagu niisugune kahepoolne toetamine olnud, ühelt poolt need kindlustusorganisatsioonid saavad oma kliendid kirikutelt ja teiselt poolt nad siis toetavad ka selle kirikutööd. Küsin kohe ära, et üsna sageli on nii, et need eesti noored, kes lähevad kaugele õppima, avastavad oh, see välismaa on ikka, eks, hoopis teistsuguse maa, kui see kodune maa siin. Võimalused on suuremad ja sissetulekud paistavad eemalt võrreldamatutena. Ja üsna sageli soovitakse jäädagi, kas sinule tekkinud sellist mõtet, liiatigi kui sa olid juba seal koos perega. Et kui õige jääkski. Ma vastaksin nii, et mingit pidi neid pakkumisi. Oli. Mõttelt, kui ma nüüd järele mõtlen, ma usun, võiks küll kunagi ennast ei tabanud. Võib-olla siin aitas ka kaasa kohalike väliseestlastega läbikäimine ja nende kogemus. Ja see kogemus oli umbes niisugune, et need, kes siis kodumaalt põgenedes olid olnud päris lapsed, Need kuidagi harjusid ära selle elustiiliga, aga kes olid juba olnud võib-olla noored inimesed isegi alla, 20, rääkimata vanemadki siis nad kõik ütlesid kui ühest suust, et see ei ole nende kodumaa, nad ei oskasin elada, nad ei saa hakkama, kuigi nad räägivad kõik perfektselt, kohalikku keelt on ikka mingit pidi hästi ühiskonda sisse sulanud. Ja võib-olla see niisugune kogemus oli ka kainestab. Kuigi ma ei pea seda muidugi enda juures kõige määramaks. Peamine ikkagi oli see tunne, teadmine ja kutsumus, et ma olen siin konkreetse tähendab perioodi ja seda just selle jooksed, valmistada ennast ei ole kodumalet. Siin on muidugi veel välismaaga seotult üks teinegi nüanss aastad teevad oma töö, väga paljud inimesed on astunud üle selle riigi läve. Lahkunud ja ka lahkunute seas on loomulikult palju kirikuõpetajaid, nii et aeg teeb, vanus teeb oma töö selles mõttes, kui noorel kirikuõpetajal oleks olnud ju võib-olla isegi perspektiivi eesti kogudustes teenida, kui põhi on siin jällegi see nüanss, et et ka eesti keelt kõnelevad kogudused hakkavad üha hääbuma ja hääbuma. Et need järgmised põlvkonnad ei, võib-olla ei vajagi eestikeelset kirikuõpetajat eesti keelt rääkivat kirikuõpetajat. Sul on ilmselt õigus, kui ei juhtu midagi tõmmatud, mis kuidagi seda praegust arengut muudaks. Sellepärast ma usun, et see ei ole ainult tõsi Ameerika, vaid mis tahes Euroopa või Austraalia eesti kogukondade kohta. Et ikkagi need inimesed, kes siis 50 aasta eest sinna põgenesid. Need on juba üsna eakad ja mis seal salata, Ta nende tervisele on kehvad, nad hakkavad juba ka koju ära minema. Siit elust. Ja kus on muidugi olnud niisugust poolhoidu kristlusele, siis seal on küllaltki tavapärane, see teine ja kolmas põlvkond on juba kohalike koguduste liikmed, olgu siis inglise või saksa või mõne muukeelsed ja ja seda tuleb kuidagi üsna loomulikuks pidada ja mulle meenuvad Välis-Eesti peapiiskopi Udo Petersoo kunagi lausutud sõnad, et ühelt poolt me ju ei ole nõus selle olukorraga, mis on, need kogudused kuivavad kokku ja meil ei ole inimesi, kes ütles, et kas me ei võiks ka vaadata sellele asjale teiselt poolt, et mis me siis teeksime, kui meil oleks nii palju inimesi, kes need sellele monteeritud. Vaatame nüüd tollele perioodile ka justkui kahelt poolt, et ühelt poolt nagu inimesed. Ja, ja teisalt need teadmised, mida sa nüüd õpipoisina said, et kõigepealt võib-olla see puhtinimlik suhet, mida sa said, mida sa õppisid nendelt inimestelt, kellega sa seal kohtusid, mis andis sulle, andis sulle inimesena eluks midagi uut kaasa. Ja muidugi see andis väga palju kaasa, kui väga väikest sõida nõrku sõnu kasutada. Ja ma julgen öelda, et see aeg, mis ma üheskoos oma perega Ameerikas olin oli põhjendamatu, Tuult minust senistest aegadest kõige olulisem aeg. Ja peanius sõda vaimulikus mõttes silmas. Muidugi, ajaline distants on veel küllaltki lühikene olnud, et ma võiksin mingit pidi õigesti hinnata. Et mis seal siis seal oli, mida ma pissin elulises mõttes, mida ma kogesin. Aga ma võin küll öelda, et see aeg viis mind jumalale kogu oma perega palju lähemale. Ja. Aasta enne sõda ja võib-olla see kuidagi ka kulmineerus enne Ameerikasse minekut väga intensiivselt, otsisin jumalate jumala lähedust, kuigi ma olin aastaid olnud kirikuõpetaja ja otsisin seda väga erinevates kohtades, nii oma töö eest, võib-olla hoopis töösse, peitumisest, tunnistamisest ja nii edasi ja nii edasi. Mille kohta vähemalt bioloogiliselt võiks öelda, et see oli ikkagi kuidagi enesest venda tegudest, õiguse ja armuotsimine jumala ees. Aga seal tõepoolest oli mingisugune hetk, kus ma tundsin ära, et ei inimene ei saa endale ise oma kätega teed taevasse rajada. Paremal juhul ta võib-olla ainult saab oma käe välja sirutada ja jumal võiks sellest kinni haarata. Ja mul oli väga suureks abiks üks inglisekeelne raamat, see on inglise keeles maailmas ka klassikaks muutunud. Su autol on voolter, pealkirjastatud fopedestingson, piklindolound kosmol umbes tõlkida, nii et käsu ja evangeeliumi paheline õige vahekord. See on üks endine Inglismaaõpetaja, kes sajand tagasi pidas selle loengutsükli sees sellel teemal. Ja kui ma seda lugesin ja lugesin tõesti otsima ja igatsema hingega siis mingisugusel hetkel võiks tõesti öelda, minu jaoks lõi nagu valgus põlema, kus ma sain aru, et jah, nüüd on mulle vaja evangeeliumit, nüüd on vaja mulle seda kuulutust, et Kristus annab andeks. Ja see on suur muutus, nii et igal juhul usuline kasu oli kindlasti väga suur. Aga sellele lisaks muidugi. Teadmised ka. Kas sa võiksid võib-olla konkreetselt mõne inimesega seostada oma leidmisi? Ja võin küll, Bostor don Rütman. Ma usun päris mitmetele eesti kristlastele tuntud inimene. Mees, kes on aastaid teinud misjonitööd Lõuna-Ameerika, erinevalt Nendes paikades. Aga kes nüüd viimased 10 aastat on küllaltki innukalt koordineerinud mitmete erinevate luterlikes ringkondade missionit Ida-Euroopas kui ka Venemaal ja standaaž ka siia jõudmas. Neil päevadel. Nii et 28. oktoobril on meil seminar Nõmme Rahu kirikus, kus eest on rütm, on üks kõnelejatest kindlasti selle seminari dekaan, doktor Francis Monsed jällegi oma Ozon mitmetele sti luterlikele õpetajatele tuntud mees ka samuti päris mitmeid kordi juba Eestis käinud. Ja võib-olla need kaks meest? Siiski pean lisama kolmanda mehe et tema oli taas üks pastor, kes enda kohta naljatlemisi ütles, et mina olen õige luterlane, me ju teame, et luteri kirikus me väga räägime sellest, et inimesel on vaja uut südant, et noh, ei seda nagu ei suuda midagi, aga ta peab olema ümber sündinud iga päev meelt parandanud temalises mees, kellele viis aastat tagasi oli süda siirdada antud tõsiselt ja, ja siis niisiis vaimses kui füüsilises mõttes oli tal uus süda ja teda võis uskuda, et ma püüan nagu midagi ühist leida nende kolme mehe juures, kes mind kõige rohkem mõjutasid, sellel perioodil on ühelt poolt kindlasti nende kuulutus, see, mida Lutter on pidanud kuulutamisel kõige suuremaks kunstiks. Sutter on öelnud, et kes oskab vahet teha õigesti käsu ja evangeeliumi vahel, see tähendab siis käsku sellele, kes magab evangeeliumit sellele, kes mures on. Seda võiks teoloogiadoktoriks nimetada. Ja teiselt poolt muidugi nende meeste kuulutuse ja elu täielik ühtelangevus. Ja ma usun, et siit on midagi üsna paljudel õppida ja võib-olla asetada küsimus lausa nii. Et kas ei ole nõnda, et üks mitte ainult meie kiriku võiks olla laiemalt Kristlaskonna probleem ongi just selles, et siiski sõnad ja teod ei lange päris ühtekuuluvust, tus ongi lõpetuslikud, õige, aga see kuidagi vähemalt nähtaval või mõjuval kombel. Väljend võrus. Kas sellest tohiks siis ka niiviisi aru saadeta? Kristlane ei tohi jääda, Vaite ei tohi jääda mitte vait kui tema näeb, et ta võiks elus sirutada käe kellelegi, kes vajab abi, kes on tõrjutud, kes vajab kaitset, kes on ebaõigluse all. Kui midagi on ühiskonna eluski viltu, et siis peaks ka kirik ja kristlane oma häält tegema? Ja ma olen isegi eristatakse võib-olla kaks erinevat suunda ja olen täiesti nõus sellega, et meid, kristlastena ei ole kutsutud mitte meie ühiskonna valupunktidele läbi sõrmede vaatama või kuidagi laskma ennast heidutada sellest kriitikast. Teate, teie peate halastaja, andke andeksandjad ja üleüldse vaguralt ja tasased olema ja teil ei ole need küll midagi siin öelda. Positsioon vale ja paljud kirikuõpetajad on just omalleeri lastele seda rõhutanud. Et me oleme ikkagi kutsutud ütlema tõde välja seisma tõe poole peal ka võitlema selle eest, kui on selleks tarvidus olema, julged seisma kurjale ja kuradile vastu pole väga meeldib see sõna isegi seisma. Sellepärast me kristlastena siiski võime uskuda, et keegi on, kes on meie ees taga külje peal, kes läheb ees ja murrab meile teed. Ja meie parimal juhul saame käia kõrval või käi taga. Et selles mõttes võib-olla nagu edasi mõelda, on ikkagi ju tegu sellega, et jumal võitleb meie eest. Aga võib-olla mida, nagu mina veel kord tahaksin üle rõhutada, on just see meie kuulutuse. Ja see ei puuduta ainult kirikuõpetajaid, kiriku töötegijaid, ka igat koguduseliiget. Et see kuulutus ikkagi mingit pidi, peab puudutama meie elu, see ei tähenda seda, et meie elu kui kasutada niisugust sõna nagu garant oleks siis selle kuulutusega randiks või või tagatiseks, aga igal juhul see, kui keegi näeb, et ahhaa ka nii on võimalik, kandeesite võimalik ka saab elada nõnda, nagu keegi kuulutab ja usub sisse. Igal juhul lisab Me kuulutusele veenmust. Koputada kellelegi südametunnistuse peale ja kani võib öelda sinu palvetes, mis on ilmunud ka palveraamatuna ja sinu jutlustes, mida ma küll palju kuulanud, aga, aga on olnud õnn kuulata sinu jutlusi. Olen tähendanud seda sellist avali tunnistusliku palvet tänases päevas olemist, inimesega erilises osaduses olemist. Ja just veel kord, ma rõhutan sellest tänases päevas selles hetkes, selles valus või rõõmus või selles tänus või mures selles palumises või küsimeses. Sa oled nagu väga-väga-väga koos selle inimesega, kes täna sinu juures siin on. Kas ka seda sa õppisid Ameerikas seda avali, valmis tõrketa suhtlust oma koguduseliikmega? Ma usun, et ma õppisin seda seal kindlasti ka, ilmselt on siin midagi ka minu või üldse ka inimeste iseloomadega tegu tähendab ühel on lihtsalt avatumad, teised on suletumad. Kristlastena me muidugi räägime siinkohal jumala annist, ühel on antud niisugune aind, teisele mitte. Aga eks sellega muidugi ole ka omad hädad. Ja võib-olla just meie ühiskonnas mis ei ole veel piisavalt vastuvõtlik ja terve sellele suhtumisele, kui keegi väga avatud käsi ja avatud südamega vastu läheb. Aga vähemalt praegu noore mehena ma veel sellest ei ole loobunud. Ma ei tea, mis saab 10 või 20 aasta pärast. Arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, eteks võin muutuda suletumaks ja kibedamaks ja nii edasi. Aga praegu ei ole küll selleks veel mingisugust põhjust olnud ja ma olen päris veendunud ka selles, et inimesed, kes võib-olla kuidagi kortes julgen ennast avada ja tõepoolest karta on ju ka põhjust. Need inimesed ka kunagi koge tõelist rahuldust ja rõõmu. Nii et ma usun, et kui kaaluda, nagu panna kaalukauss sellele, et mis on nüüd selle kasu, kui sa oled suletud, kas on selge, sa oled kaitstud sellel juhul ja paneme teisele kaalukausile nüüd avatud oleku siis selle selgeks kasuks on, et kui sa saad inimesega ühe laine peale, võtad temalt midagi vastu, elad tema rõõmudele muredele kaasa. Ja see annab midagi eriliselt juurteni, et mina enda jaoks olen küll selle asja niipidi ost selgeks mõelnud, et vaatamata sellele, et avatud inimesed saavad alati võrratud, enam haiget, aga. See tasub ära ennast avada. Avada kõigepealt ennast endale. Nendel, kes on meie ümberavad ennast jumalale see on arvatavasti ainus tee tõelisele rõõmule. Meie siinpool oleme teinekord vaadanud võib-olla ameerikalikku keep smiling poole justkui millegi negatiivsuse või millegi pealiskaudse või kõigile, nad naeratavad justkui kogu aeg on see avali naeratuslik nägu sul niiviisi ees. Aga meie siin, mis me siis oleme enesesse tõmbunud ja mornid ja ja pilk võib-olla maha suunatud või just see enesesse tõmbunud tõsine olek. Et, et kas on ikka nii, et kui on keep smiling, et siis on tingimata tühine ja mitte midagi väärt. Meelituste ütlemine? See võib olla nii, aga võib olla ka teisiti, ma võib-olla peaksin ühe jooneseid, naera tusa ja naeratuse vahelt ka läbi. Küllap on õigus nendel inimestel, kes ütlevad, et jah, nad ju kogu aeg naeratavad ja kuidagi väga pinnapealselt küsivad, et noh, kuidas siis läheb või kuidas käsi käib. Ja arvatavasti see on nii ja see puudutab, et eelkõige suurlinnu ja ilmselt ka just kiriku võõrama ringkonda. Aga nendes ringkondades minul endal ei ole kuigivõrd kogemusi olnud, aga lihtsalt olen kuulnud mitmeid majanduspoliitika inimesi, kes just niisuguste võib-olla mitte just kõige paremate kogemustega ei ole tulnud. Aga siis on kindlasti see teistmoodi naeratus ja ja see on kuidagi äratuntav. Ta võib-olla ei olegi niisugune Sangviiniline lõbusus alati ja ka midagi niisugust, mille kohta Helmut rütmik kunagi väga ilusasti ütles. Vaimulik rõõm või sügav rõõm ja, ja tõepoolest, niisugune huvitatus inimeses sügavusest, et kui ta küsib, olgu peale siis kolmesõnalise lausega, et kuidas läheb, aga tõika ütleb ka seal all, et kuidas sul siis ikka läheb, ta pöördus su poole ja see on küllaltki äratuntav ja, ja mitte ainult mingisuguses vaimulikus või psühholoogilises seoses, vaid siiski need inimesed, kes on pinnapealsed ja lihtsalt suusoojaks, küsivad, et selle küsimusega nende jutt ka lõpeb. Aga kes siiski huvituvad sinust tõelise maalt ja, ja need ikkagi räägivad edasi. Siin tõsises Tallinnas igapäevast teed mööda tööle minnes on siis mööda lühikese jalatreppi morn tõsise ilmega. Ühel sügisesel päeval vinge tuulega avastasin ma, et müürile oli ilmunud kiri. Sa oled armas. Ja kuidagi väga soe tunne hakkas. Toredat kirja tea, minul täna just jäi silma, sa oled hea. Me kuuleme nüüd muusikat ja siis me räägime edasi oma jutte. Te kuulate saadet Ristteel stuudios on Tallinna Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander. Ma olen tähendanud, et siin Eestis ajavad noored kirikutetajad väga tegusalt. Seda vaimulikku liini Eestis ja noored kirikuõpetajad väga erinevatest kirikutest konfessioonidest. Ove Sander, kes te kõik olete, mida te teete? Jah, ma võib-olla hüppaksin ühe küsimuse tagasi. Ütles, et noored ajavad asju, eks vanad ajavadki asju ja tänu sellele, et vanad on asju ajanud, võime nüüd meie ka teha. Aga ma vist saan aru, kuhu sa sihid seal hiid ühele minu lemmiktööle. See on minu kaasalöömine Eesti evangeelses alliansis. Ja võib-olla need kolm sõna ei pruugi sulle hea kuulaja tahavad olla. Ja see on üsna mõeldav ka selles mõttes, et Eesti evangeelne allianss on küllaltki noor kümmekond aastat siis enam-vähem sama vana kui meie taasiseseisvunud Eesti vabariik. Aga loomulikult ta on palju vanem. Sõjaeelses Eestis oli see täiesti olemas. Nii et Eesti Evangeelse alliansi tööd võib-olla võiks ligi ühe sajandiga mõõta, tõsi ta muidugi vahepeal on katkenud, aga vähemalt siis teiste Euroopa ja muude maailmajagude allianssi tööd. MINA ISE. Hakkasin alliansiga tihedamat koostööd tegema paari aasta eest, kui üks meie luteri kiriku eesseisuse liikmetest oma töökoormuse tõttu kõrval astus. Oli vaja kedagi, kes tema töö üle võtaks. Olin nõus. Ja tollel hetkel ma veel ei teadnudki, et see samm, mis oli tehtud, oli tõe ole hea samm üsna mitmes mõttes. Ja võiksin öelda päris sügava veendumusega et kõik need kohtumised, mis siis on olnud. Ühelt poolt meil nende inimeste vahel, kes seda allianssi tööd juhatavad aga ka siis need üritused ja sündmused, mida me oleme oma liikmeskonna ja Eestimaa kristlaste jaoks teinud need on olnud väga julgustavad usku üles, ehitavad ja edasiviivad. Ja kui sa ütlesid alguses noored, siis ma usun, et see tegelikult on väga õige tähelepanu juhtimine, sest ma usun, et võib-olla just see põlvkond, mida mina esitan ja esindan, on mitmetel põhjustel palju koostöövõimelisem kui näiteks minu isade põlvkond. Ja see on küllaltki mõistetav, nad on rohkem üksikud tegijad, igaüks omas kohas head tööd tegemas. Aga võib-olla just noori iseloomustab see ja nooremaid pastorid ja mitte luteri kirikus, vaid ka teistes kirikutes, et ollakse rohkem koostööks valmis. Just sellelgi nädalal oli meil kaks sündmust Eesti Evangeelse alliansi raames. Nädala alguses olime Nõmme Rahu kirikus koos alliansi dioloogilise komisjon Ena. Ja me oleme enda ette seadnud praegu ülesande hakata tööd tegema ühesõnaga igivana küsimusega, mis võib küll esmapilgul täiesti teisejärgulisema tunduda, et kas siis tõesti ei teagi vastus sellele ja see küsimus on, mis on evangeelium. Praeguse aastatuhande alguses, millesse meid vabastab, mida tähendab evangeelium omaksvõtmine, mida sa kuulad just nimelt missugused järeldused on siin meie elu igavikujooks, missugused on evangeeliumi edasiandmise viisid. Ja selle töö jätkamiseks me oleme plaaninud jaanuari algupoolel ühe dialoogilise ümarlaua, olgu öeldud, et neid ümarlaudu oleme kahe aasta jooksul juba erinevatel teemadel ka korraldanud. Kus siis ühelt poolt me loodame mitmeid nii meie kiriku kui ka teiste kirikute esindajaid oma ettekandeid pidamas, aga samas ka kõik komisjoni liikmed ise tegelevad küsimusega. Nimetaksin ka teise sündmuse, see oli keskpaigas Tartus Eesti Evangeelse alliansi seisuse korraline koosolek. Ja võib-olla kõige märkimisväärsem on veel siin see, et samal õhtul toimus ka allianssi juhatuse kohtumine Lõuna-Eesti pastoritega ja üks märkidest või suundadest vähemalt siis tegevussuundadest allianssi on praegu allianss konverentsi ettevalmistamine mis saab toimuma üheksandal ja 10. märtsil tuleval aastal. Uues metodisti Balti misjonikeskuses, kus siis vaatluse all oleks täpselt seesama teema, mis on evangeelium, mida see meile tähendab. Kuid alliansi töö bioloogiline osa on ainult üks lõik sellest tööst. Suur rõhk on ka palve tööl, kuni tohiks öelda. Palvegi ole TÖÖ energiat nõudev tegevus ja ma usun, et mitmed raadiokuulajad võib-olla on kuulnud, aga ka ise võtnud osa alliansspalvenädalatest neid korraldatakse üle maailma, tavaliselt uue aasta alguses. Nii ka meil on see järjekordselt tulemas. Mida sa oled täheldanud, mida annab eesti vaimulikule ühiskonnale selline terve koostöö tegemise vorm, võimalus, nägemine? No see annab väga palju juurde. On öeldud, et üks inimene, kui ta töötab kõvasti, et teha kahe, kolme võib-olla ka heal juhul nelja töö ära. Aga kui nüüd kaks on juba ühel meelel, võib-olla kolm siis ikkagi see töö kasu on üsna mitmekordne seal mingit pidi võrreldav näiteks meil eriti vanade eestlaste poolt pool tuntud talgutöövõtu puhul kui tahad täpselt seda sama tööd, mis ta alguses ära tehakse, eraldi läheks palju-palju rohkem aega. Aga kuidagi koostegemine, üksteise toetamine ja julgustamine, töö tulemus. Esmalt kindlasti on suurem ja mõttekam. Aga. Usun, et me peaksime siiski mõtlema ka sellele, et kristlased meie ühiskonnas on ju selges vähemuses. Loomulikult kui me vaatame viimaseid uuringuid, mis seal ala on tehtud siis see hulk, kes on mingit pidi avatud kristlusele või leiab, et, et umbes nii võib ka ju olla, et see on mingi sõna alternatiiv, see hulk on suur ja seal on loomulikult selge. Aga ma tahan öelda just seda, et see oleks väga naljakas. Ütleksin siis võib-olla ka lausa lubamatu, kui me ikkagi päikestena ja ühe väikse rühmana Eesti ühiskonnas ei saaks omavahel kokkuleppele, kuidas edasi minna. Ja ma võin julgelt täie vastutustundega väita seda, et seda, mis meid ikkagi ühendab, on väga palju, vähemalt see on peamine, ei, tähendab Kristusse, mida Kristus meie jaoks on teinud mida lubanud, mida andnud ja veelgi andmas. Ja need muud asjad, mis meid eraldavad, loomulikult ka neid on palju, aga nendest tuleb kuidagi läbi ja üle vaadata. Loomulikult siin on mitmeid suundi läbi ajaloo olnud, kuidas teha kirikutevahelist koostööd? Üks suund on see just rõhuda erinevustele aga samas rõhuda ka teineteise austamisele, respektile see on samuti võimalik suund. Aga teine suund ja mida võib-olla allianss on rõhutamas on ikkagi see ühisosa, mis meil on ja meie ühine eesmärk ja ühine vastutus meie elu tervendamise eest. Tänasel päeval räägitakse mitmeti, erinevalt kiriku missioonist, ühiskonnas ja kirikuvisioonist ja mina olen alati mõelnud selle teema juures seda taevakene, millal küll oli see aeg, millal me oskasime ära kaotada ja maha mängida selle kiriku missiooni, et me praegusel hetkel peame mõistatama kiriku missiooni ühiskonnas, mille me sellises kaotanud oleme? Ja ka mina olen päris palju selle teemaga tegelenud. Jaa just tänasel päeval toimus ka Tallinnas Peeteli kirikus konverents täpselt, mis puudutas samu küsimusi, kiriku visioon, missioon, strateegiad, kus oli ettekandjaid nii vaimulikest kui ka siis muude elualade tunnustatud tegijaid. Ma arvan, et me siiski ei ole seda kuhugile täielikult ära kaotanud, natuke Noostanud, selles mõttes ma olen sinuga nõus. Aga ehk võiksime ka nii-öelda, et selles ei ole midagi ebakristlikku või loomuvastast kui õieti iga põlvkond iga ühiskond, oma olemasolu igal hetkel õieti peaks jällegi ikkagi sõnastama selle, mis taan, milleks ta on. Millised on need suunad, eesmärgid, koonduda, püüelda, missugused on need teed, strateegiad, mida kasutada. Ja see on igas mõttes tervitatav. Niisugune arutelu on jällegi meil küllaltki jõudsalt alanud aga minu enda väga selgelt rõhuasetused oleksid nüüd küll niisugused et muidugimõista luterliku kirikuõpetajana ma näen siin meie kiriku rolli ja vastutust aga samas oleks kuidagi naiivne, lapsik ainult üksinda minna ja ära unustada need teised kirikud ja kogudused, kes on meie kõrval ja jättes kasutamata need võimalused ja resultaadi pidame tegelikult üheskoos saavutaksime. Ja ma tahaksin ka veel teisena rõhutada, mis minule mingit pidi tundub ohuna. Et praeguses olukorras, kus üks nii-öelda in sõnaseid on sotsiaalsus kus me räägime väga palju sellest, kuidas me parandame ühiskonda, kuidas me aitame neid, kes on elu hammasrataste vahele jäänud tänaval olevaid inimesi ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on ääretult õige ja vajalik. Aga see on kindlasti üks osa ainult kirikutegevusest ja võib-olla muidugi see ongi see osa, mida üks kirik ja riik saaksid väga edukalt koos teha. Aga siiski kirikul, kuid oma missiooni sõnastab, tuleb alati meeles pidada Jeesuse sõnu, et tema riik ei ole siit maailmast ja ükskõik, kui palju on katsetatud luua maa peale paradiisi, on see ikkagi põrguga lõppenud. Nii et siin me peaksime küll olema küllaltki teadlikud sellest, et hoolekanne sotsiaaltöö, tõsi, see külg, mis kirikust ju mingit pidi kõige rohkem silma paistab, on ainult üks osa kirikutööst. Kiriku esmane ja peamine ülesanne on kuulutada sedasama evangeeliumit, mis toob inimesele rahu, mis annab talle igavikku ja mis õieti vaatab üle ja läbi, mis tahest valitsevast korrast ja olukorrast. Ja see on ajatu. Ja me kuuleme jälle taas muusikat ja siis jõuame Ove Sanderiga juttude juurde, mis puudutavad tema igapäevast teenimist. Tallinna Nõmme Rahu koguduses. Tänane saade ristteel hakkab lõpule jõudma. Meie stuudios on Tallinna Nõmme Rahu koguduse taia Ove Sander. Ja otse loomulikult tahame tänases saates rääkida ju ka sinu kogudusest kus sa igapäevaselt teenimas oled. Mida sa tahad rääkida oma kogudusest, oma koguduse inimestest? Ega seda ei olegi nii kerge teha, sellepärast rääkida on ju palju rääkida, palju head. Võib-olla see on kõige olulisem tähelepanek. Nõmme kogudus on olnud oma. Noh, jah, kiriku pikkust arvesse võttes peaks ütlema küllaltki noore ja jooksul täiesti elujõuline ja aktiivne kogudus umbes 80 aastat vana ja teda kogu aeg on iseloomustanud niisugune suund tegelik kuule teenimisele ja nagu ma saate alguses oli ka juttu siis sellele, et see kuulutus kuidagi võtab kuju inimeste eludes ja õpetajana suurt head meelt valmistab see, et pühapäeva hommikut, kui meil on jumalateenistused, siis ainult mõni harv pink on vaba. Ja see annab väga palju juurde. Nii õpetajale, sest eks ju õpetaja mõtleb, et Ta on ikka suur vahe, kas pidada jutlust tühjadele pinkidele või on teda ka mõni kuulamas. Ja ma usun ka inimestele endale, kui nad ei tunne, et nemad, üksikud on need, kes käivad kirikus, vaid on ka teisi, kes mõtlevad samamoodi. Muidugi on olemas kogudusel oma pühapäevakoolitöö muusikatöö võiksin lausa eraldi välja tuua, ma usun, et neid kogudusi ei ole Eestimaal väga palju, kus näiteks oleks oma päikene puhkpilliorkester olemas ja lisaks siis veel mitmed muud muusikalised ettevõtmised. Üks viimase aja rõõmustavaid sündmusi oli koguduse raamat, raamatukogu avamine. Sellest on olnud väga hea meel, et inimesed ei pea nüüd raamatuid enam ostma, vaid enamus siiski eestikeelsest viimati välja antud vaimulikus kirjandusest on meil ka olemas. Ja kõlab veel, võiks päris palju nii-öelda aga ütleksin lihtsalt seda, et see vaim mida paljud on öelnud pidanat, soojuse, avatuse ja armastuse vaimuks. Nõmmel Allad väga kogetav. Ja ma usun, et see ei ole olnud ainuüksi minuga õpeta kogemus vaid ka väga paljude nende inimeste kogemuski, kes võib-olla ainult mõnel korral on sisse astunud ja võib-olla ehk saanud kasvõi natukenegi uut jõudu ja valgust edasi minna. Tänan Ove Sander. Ja on jäänud veel loetud minutid, enne kui ma palun sinult tillukese õhtupalve meie keskööprogrammi lõppu. Tuletan teile meelde, et tänane saade ristteel on valminud koostöös meediakeskusega Eesti luterlik tund. Ja kui te tahate meile öelda oma mõtteid küsida oma küsimusi, siis meediakeskuse toimetuse telefon on Tallinnas kuus, 314 311, kordan kuus 314 311. Ja kirjutada võite meile aadressil. Eesti luterlik tund, kiriku plats. 10 130. Mina olen saatejuht Ene Pilliroog ja ma tänan südamest meie tänase saatekülalist. Kes oli siis Tallinna Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander ja kes jätab meiega hüvasti tänases öös tillukese õhtu palgaga? Taevane isa me täname, et sinu arm on meid kandnud nii päeval kui ka hoidnud. Kata kinni see halb. Ja saada eemale see, mis meid segab. Ning anna meile oma rahu. Selleks sööks, kui lingid uue päeva. Hoiame käest kõvasti kinni. Et meie teed võiksid olla sina, tee, mis viib meid eesmärgile. Aamen.