Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus ja Meelis Holsting. Tänases saates räägime me aastavahetusel Viinis toimunud Euroopa noorte kokkutulekust. Traditsiooniks saanud, et igal aastavahetusel kogunevad noored paljudest Euroopa maadest ja kaugemalt mõnda Euroopa suurlinna Euroopa noorte kokkutulekule. Sellel aastavahetusel toimunud kokkutulekust Viinis võttis osa umbes 80000 noort inimest ning neist 1000 Eestist. Sina, Meelis, oled ka päris mitmest kokkutulekust osa võtnud. Ja tõepoolest, minu jaoks oli sellel veendun eelmisel aastal alanud kokkutulek järjekorra numbrit kolmas ennem seda ma olen käinud aastavahetuse kokkutulekul Pariisis, mis oli aastavahetusel 94 95. Ja siis eelmisel aastavahetusel Stuttgardis, on nüüd siis Viinis. See noorte kokkutulek ei ole päris lihtsalt niisama noorte kokkutulek tihti pealt kutsutakse, seda on ka see kokkutulekuks. Kuidas on see, mis asub Prantsusmaal seotud siis nende Euroopa noorte kokkutulekutega? No see side on üsna lähedane, sest selle kokkutuleku korraldajaks on tõepoolest see vendade ühendus mis asub Prantsusmaal võib-olla kõige tuntumatest linnadest, mis sinna külje alla jääb joon. Ja see on selline oikumeeniline vendade ühendus, mis on rajatud Wendrošee poolt neljakümnendatel aastatel esialgu Pendrošee, kui date sees see tuli, siis nägi oma kutsumust põgenike vastuvõtmises. Aga kui sõda läbi sai, siis jäid vennad sinna besee künkale elama ja õige pea hakkas sinna tulema noori, kes tulid otsima vastust mitmetele oma elus olulistele küsimustele ja ja vennad hakkasid need seal vastu võtma ja nõnda kujunesid välja sellised iganädalased noorte kokkutulekute sees. Nii et nüüd ka praegu aastaringselt vennad võtavad noori vastute sees, sinna on võimalik minna siis kas ainult nädalavahetuseks või enamus inimesi tuleb terveks nädalaks ja see kokkutulek kestab siis pühapäevast pühapäevani. Aga miks korraldavad vennad siis veel selliseid kokkutulekuid igal aastal? No üks peamine põhjus on see, et vendade jaoks on olnud kogu aeg oluline see, et et see ei muutuks mingisuguseks, rahvaliikumiseks või, või mingiks kirikust eemalolevaks organisatsiooniks. Vendate Sooviks on järgida Kristust ja oma eluga teha midagi kiriku heaks. Ja, ja sellepärast on nende sõnumiks ka noortele see, et et kui nad seest tulevad ja seal midagi kogevad või enda jaoks leiavad, et siis kui nad tagasi läheksid oma kodukogudusse nad siis sedasama mis nad seal on leidnud oma elust, jagaksid ka nendega, kes seal koguduses on ja sellega ehitaksid üles Kristuse kirikut oma kodus. Ja, ja selleks et ise paremini tundma õppida koguduse elu ja, ja selleks et ise olla Osalised hakkasidki vennad korraldama nii-öelda neid Euroopa noorte kokku tulla. Mis ajast see kokkutulekute traditsioon on siis alguse saanud, mitmest kokkutulek see praegult oli? No kui niiviisi suureliselt väljendada ennast, siis oli see juubelikokkutulek, oli 20. Euroopa noorte kokkutulek ja esimene toimus siis seega 1978. aastal ja toimusta Pariisis. Ja, ja sealt edasi on need kokkutulekud toimunud, järgmine oli Barcelonas ja sealt edasi juba roomas. Alguses oli osavõtjaid praegusega võrreldes suhteliselt vähe, 10000 15000 ja, ja nüüd on see siis kasvanud 80-ks 1000-ks. Ja, ja kõige rohkem vist on üldse ajaloos Euroopa noorte kokkutulekust osa võtnud 100000 inimest ja see oli siis, kui aastavahetuse kokkutulek eelmist korda Viinis toimus. No see on päris suur hulk rahvast ja aga kust maadest need inimesed siiski kokku tulevad? Ma tean, et et lisaks Euroopale tuleb neid ka hoopis kaugemalt. No ja kui nüüd niiviisi laias laastus öelda, siis selle aasta kokkutulekust võttis osa esindajaid tule 20-st erinevast Euroopa riigist. Ja kaugemad inimesed tõepoolest tulevad Aafrikast, Ameerikast ühesõnaga igalt poolt maailmast. Nii et tegelikult võiks seda siis kutsuda lausa maailma noorte kokkutulekuks. Aga eestlased ei ole vist nendest kokkutulekutest mitte algusest peale osa võtnud. Ja ma ausalt öeldes ei oskagi öelda, millal esimest korda eestlased sellest kokkutulekust osa võtsid. Ma arvan, et see võis olla poen, vähemalt niiviisi kuulnud, et see oli esimest korda 88. aastal, kui kokkutulek toimus vist protslawis. Nii et üks kümmekond aastat on siis eestlased sellel kokkutulekul käinud ja esimestel kordadel kindlasti mitte nii rohkearvuliselt. Kui ma õieti mäletan, siis esimesel korral võib-olla oli üks kümmekond eestlast ainult kokkutulekul osalemas. No seda me nüüd teame, miks neid kokkutulek korraldatakse, järelikult peab olema ka midagi, mis neid inimesi sinna kutsub, kui nii palju osavõtjaid iga aasta on. Miks sina nendel kokkutulekutel käid? Üks põhjus on kindlasti see, et aastavahetusel võib olla olla kodust eemal, mitte sellepärast, et kodus ei oleks mugav vaid, vaid just see, et aastavahetus on selline kokkuvõtete tegemise aeg ja, ja kui sa lähed oma nihukesest loomulikust elemendist välja, siis on seda kokkutulekut või kokkuvõtet oma möödunud aastast ehk ka lihtsam teha. Ja esimesel korral, kui ma käisin aastavahetuse kokkutulekul Pariisis, jättis mulle küll kustumatu mulje, just see kogemus sellest ühispalvustest sellest, kuidas, 50 60 80000 inimest tulevad ühte suurde messihalli kokku ja jäta see palvuse üheks oluliseks osaks on just see vaikus seal palvuse keskel kus igaüks siis oma mõtteid ja oma palveid saab mõelda. Ja see kogemus just sellest, kuidas 80000 inimest on korraga vait. See on see, mis mind sinna meelitab. Ja tegelikult sedasama küsimust ma küsisin ka nende eestlaste käest, kes olid aastavahetuseks Viini tulnud, nii et kuulame, mida nemad arvasid. Igatses oli kõige rahu eneseleidmise poole tulin selleks, et kodukaugelt vaadata, mis on õige. Kuulge, mis vale, kuidas elada edasi. Nii et ei tee endale ja teistele haiget. Minu otsime uusi tuttavaid ja uusi kogemusi ja tulin siia sellepärast nagu sõpradelt, et selline üritus on tulemas ja et veeta aastavahetust kaaskristlastega ja oma sõpradega olen üldse esimest korda ja mind võlus lihtsalt see linn ja ja tahtsin näha, palju, palju, palju rahvast koos. Olen käinud ennem ka see kokkutulekutel, see on juba selliseks harjumuseks saanud, ma ütleks, et ei kujuta eriti ettegi aastavahetusest ilmade, see kokkutulekuta. Ma tulin palverännakule rohkem ikka natuke tahtsin näha. Palverännak, põhiline käisin ka piibliga seotud muuseumides, et aastavahetusel natukene aeg maha võtta, ilusas kohas ja palverännakul. Moodulite see pallusele Javini. Mina tulin ka liini ja see palvusele ja noh, vaatama üldse noortega koos olema. Sa mainisid ennem, et aastavahetuse kokkutulek on võimalus vendadele õppida tundma neid inimesi, kes sinna tulevad. Kui inimesi on nii palju Vendjaga kõigest 90 ringis. Kuidas nad suudavad sellest kõigest ülevaadet saada ja neid inimesi tundma õppida? Igal maal, kes aastavahetuse kokkutulekust osa võtab nendel on oma vend, kes sellelt maalt tulnud inimestega seal aastavahetuse kokkutuleku jooksul siis suhtleb, kohtub rühmajuhtidega ja ja kuulab siis selle maauudiseid. Kes on siis eestlaste kontaktisik, kui nii võib öelda? Eestlaste vennaks on juba mitme aasta jooksul olnud vend mässu kes on pärit Inglismaalt ja aastavahetuse kokkutuleku ajal oli mul võimalus end mässu käest. Ka meie saate jaoks mõned küsimused küsida. Ja aastavahetuse kokkutuleku ajal leidis vend mässu nii palju aega, et sai anda intervjuuga meie saate jaoks. Kõigepealt küsisingi ma tema käest. Mis asi üldse on see? Aga see on oikumeeniline vendade ühendus lõuna Burgundia Prantsusmaal kus elab umbes 90 erinevatest kristlikest kirikutest tulnud venda. Wendrošee asutas vennaskonna 1940. aastal. Juba algusest peale on olnud vendade sooviks elada üheskoos kui inimesed, kes on lepitatud kui inimesed, kes päevast päeva elavad lepitus tõeks konkreetsel viisil. Jeesus ütleb meile, armastage 11 ja andestage üksteisele. Ja seda me püüamegi oma eluga väga lihtsal viisil näidata. Seda Mei suhtumises üksteisesse kui igasse inimesse. See on meie vendade ühenduse elusõda. Me ei ole suurte kohtumiste korraldajad. Me ei ole inimesed, kes teavad vastuseid kogu maailmaküsimustele. Oleme lihtsalt mungad, kes palvetavad päevast päeva kes soovivad oma eluga näidata midagi Kristuse armastusest. Suve jooksul võtate teda sees vastu tuhandeid noori. Mis te arvate, miks noored inimesed seeesse tulevad? Ja see on olnud müsteerium. Keegi päris täpselt ei tea, kuidas see algas. Nagu ma juba ütlesin, saabusvendrošeede sees see 1940. aastal. Alguses oli ta seitse aastat üksinda, siis tulid esimesed vennad ja ühinesid temaga. Neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel olite sees väga vähe külalisi. 50.-te lõpus hakkas järsku inimesi tulema. Vennad ei teadnud, miks inimesed tulid. Kuid külaliste sooviks oli jagada vendade elu ja koos nendega palvetada. Alguses olid vennad veidi hirmul. Nad kartsid, et see häirib kommuuni igapäevast elu. Külaliste vastuvõtmiseks ehitasid vennad keskuse 10 kilomeetrit külast väljaspoole. Hiljem leidsid vennad, et see pole just täpselt see külalislahkus, millele evangeelium meid kutsub. Ja nii tekkis vajadus võtta inimesi vastute sees, mitte küll vendade majas, kuid sellele väga lähedal. Pärast seda on kokkutulekud vähehaaval kasvanud. Mina ise tulin ta sees esimest korda sellepärast et mul oli sõpru, kes olid juba sees käinud. Nad kutsusid mind kaasa, öeldes, et mulle kindlasti seal meeldib. Nõnda sai alguse minu esimene kontaktvendadega. Ja ma arvan, et nii on see väga paljude inimestega, kes osalevad vendade korraldatud kohtumistel. Igal aastavahetusel kutsuvad vennad noori mõnda Euroopa suurlinna. Et olla osalised usalduse palverännakust maailmas. Miks vennad sellist palverännakut alustasid? Ning vennad pole kunagi soovinud luua enda ümber liikumist, siis võib see sõprade rühmasid nendest inimestest, kes osalevad kohtumistel. Meie jaoks on alati olnud väga oluline rääkida noortele elust, oma kodukoguduses. Me oleme alati proovinud öelda, ärge moodustage, see nimelisi rühmasid vaid minnes tagasi oma kohaliku koguduse juurde leiate te sealt kõik vajalikud elemendid, mis on vajalikud selleks, et elada siin maailmas kristlasena. Kui me ütleksime seda ilma, et meil endal vendadena poleks võimalik kogeda elu kogudustes oleksime lihtsalt tühjad sõnad siis tekkiski idee Euroopa noorte kokkutulekuks. Esmalt selleks, et anda vendadele võimalus elada üheskoos mõne linna kogudusega ning samas pakkuda noortele ümber Euroopa võimalust kokku tulla. Nõnda said kokkutulekud alguse ja nad on arenenud läbi aastate. Nüüd võime kokkutulekute ajal näha, et linna kirikud ei suuda enam sellistes hulkades noori vastu võtta. Ja me peame kasutama suuri messikeskuseid, mis on kohandatud palvuste pidamiseks. Kuid hommikupoolikul osalevad noored palvustel, mis toimuvad neid vastuvõtvate koguduste juures. Samuti on siis võimalus kohtuda inimestega erinevatest Euroopa paikadest. On võimalus vahetada kogemusi ja saada uusi ideid oma koguduse elu jaoks. Kuidas valivad vennad koha, kus Euroopa noorte kokkutulekut korraldada? Ka see on ministeerium slik tähtis, kindlasti on meie poolt igatsus minna mõnda teatud kohta from aga samuti on väga oluline, et kohalikud kogudused on valmis meid vastu võtma. Ja alati on olnud konkreetne kutse tulla mõnda linna. Nõnda oli see ka sellel aastal Viinis, kus saime kutse mõlemalt, nii katoliku kui ka luterlikud kirikult. Meie jaoks on see väga oluline. Me ei saaks korraldada kokkutulekut, kui meil poleks kohalike koguduste täielikku toetust selleks. Meile meeldib elada koos kirikuga ja kiriku jaoks. Viini kokkutulek on lõppemas. Mis jääb teile selle aasta kokkutulekust eriliselt meelde? Minu jaoks isiklikult jääb vast meelde, nii paljude rõõmsate eestlaste nägemine võiks need hästi. Kokkutulekul osales peaaegu 1000 eestlast. Kui seda võrrelda kogu elanikkonna arvuga, on see päris suur protsent. Näiteks Inglismaalt on tulnud vaid paarsada inimest. See on minu jaoks mälestus, mille eest ma olen väga tänulik. Ja loodan, et see kogemus, mis eestlased siit on saanud aitab üles ehitada usaldust ja osadust Eestimaa kirikutes. Sa Meelis oled näinud ka nende kokkutulekute kui nii võib öelda köögipoolt, kuidas nii suure kokkutuleku organiseerimine üldse toimub? No kui nüüd öelda vemmeff sõnadega, siis minu jaoks on see olnud nagu natuke ministeerium. Sest arvata võiks, et aastavahetuse kokkutulek, kui ettevalmistused algavad juba väga, väga ammu, ennem seda tegelikkuses, aga esimesed inimesed, kes seda ettevalmistavat niiviisi reaalselt ehk sõidavad sinna koha peal alles kuskil augusti lõpus, septembri alguses, ja kokkutuleku ettevalmistamist kindlasti hõlbustab, see vendadel on väga head kontaktid nendes maades, kus inimesed tulevad olevate inimestega, siis kes neid kohalikke gruppe nagu ette valmistavad. Ja üheks Eestimaal olevaks kontaktiks on luterliku kiriku noorsootöö keskus. Nii et vennad üsna oskuslikult tegelikult hakkavad seda vastutust kokkutuleku ettevalmistamisel ja igaüks, kes sinna kohale tuleb, on omal viisil ka kokkutuleku korraldaja. See tähendab siis seda, et, et seda kokkutulekut tegelikult organiseerivad noored ise. Ja tõepoolest, sellel kokkutulekul ei ole palgalist personali vaid kõik need praktilised ülesanded ka, mis seal on toidujagamine, messikeskuse koristamine, inimestele teenäitamine, laululehtede jagamine, kõik see tehakse nendesamade noorte endi poolt, kes on kokkutuleku osavõtjad. Oskad sa öelda, mida arvavad need postitajad sellest suurest rahvamassist, kes sinna kohale saabub? Seda on väga raske öelda, sellepärast et need kokkutuleku päevad on üsna tihedad ja ei ole ka eriti palju aega. Näiteks jälgida seda, mis kohalikud ajalehed kirjutavad ja alati nagu ei oskagi seda keelt lugeda. Aga arvestades seda, et tõepoolest väga suur hulk inimesi avab oma kodu uksed selleks et need Euroopa noorte kokkutulekust osavõtjad võiksid majutuda ja ennast hästi seal linnas tunda, siis ma arvan, et nad suhtuvad sellesse positiivselt ja nende linnaelanike poolte linnavõimude poolt. Ta on minu arvates üheks märksõnaks kindlasti usaldus. Näiteks ka sellel aastal Viinis kuulsin mitmetest sellistest kodudest, kus pererahvas ise oli ära sõitnud aastavahetuseks, jätnud näiteks naabri kätte oma korteri võtmed ja öelnud, et sinna kohalikku kogudusse näiteks sinna meie korterisse võib majutada seitse või kaheksa inimest. Siis inimesed läksid, said naabrite käest võtmed ja elasid selle kokkutuleku aja tühjas peremeheta jäetud korteris. Sa mainisid, et kui noored sinna kohale lähevad, mitte nüüd need, kes ettevalmistavad kokkutulekut, aga kes lähevad kokkutulekust osa võtma, siis neile ka antakse mingid ülesanded. Ja peaaegu võin öelda, et no mitte muidugi peaaegu kõik, aga väga suurel enamusel on tõesti päeva jooksul kanda üks selline praktiline ülesanne noh näiteks lõunasöögi ajal toidu jagamine, teised inimesed jagavad jälle toitu õhtusöögi ajal ja ühed on need, kes kirikus küünlad põlema panevad ja teised on need, kes jälle kirikus küünlad ära kustutavad. See minu arvates aitabki väärtustada nende noorte enda jaoks seda kokkutulekut, et me ei ole mitte ainult mingid tarbijad kes sõidavad erinevatest maailma punktidest kokku, selleks et osa saada millekski, mis meiega jaoks on juba valmis tehtud, mis on ju äärmiselt iseloomulik tänapäeva inimestele, vaid vaid me oleme ise selle kokkutuleku tegijad ja me tuleme kokku ja üheskoos teeme selle kokkutuleku. Minnes nüüd asja jänese juurde mida see kokkutulek siis õieti endast kujutab, mis seal toimub? Kokkutulekud on üsna sarnased, ütleme nii, et see päevakava või see programm kordub aastast aastasse, ühtemoodi. Vahetuvad siis ainult linnad, vahetuvad need kogudused, kes inimesi vastu võtavad erinaku Vend mässuga oma intervjuus ütles, toimub kokkutulek nagu kahel tasandil ühelt poolt siis tutvumine selle kohaliku kogudusega, tutvumine selle kohaliku linna kristlaste eluga ja teiselt poolt siis tutvumine teistelt maadelt tulnud kristlastega ja nende eluga ja hommikupoolik siis igal päeval veedetakse selles kohalikus niinimetatud kodukoguduses seal toimub siis hommikul poole üheksa paiku hommikupalvus millele järgnevad siis sellised väikesed vestlusrühmad kas Wendrošee kirja teemal või mõne piiblikoha teemal või, või üldse siis elust olust nendes maades, kus noored on kokku tulnud. Ja kui seal hommikupoolne osa kogudustes läbi saab, siis hakkavadki inimesed ümber linna tulema kokku, sinna messikeskusesse on ühine lõunasöök. No see on ka omamoodi elamusse söömine seal aastavahetuse kokkutulekule. Raske on endale üldse ette kujutada seda, kuidas nii suurt hulka inimesi on võimalik toitlustada ja õnneks on sõjaväelastel selles suhtes nagu häid kogemusi. Et söök on seal suhteliselt lihtne alati ja on siis NATO sõdurite päeva toit nagu. Pärast seda lõunasööki on siis esimene ühispalvus messikeskuses pärast mida siis on programm nagu päeviti erinev, kas on kohtumine vennaga, kas on piiblitund, on rühmavestlused või foorum, mis on siis nagu selline rahvastepidu, kus kaugemalt tulnud noored laulavad oma rahvalaule ja räägivad oma elust ja olust ja pärast seda on siis õhtusöök ja õhtune siis palvus mis lõpeb siis kuskil kaheksa üheksa ajal ja siis minnaksegi juba tagasi oma perekondadesse koolimajadesse ööbimispaikadesse, et seal siis üheskoos veel muljeid vahetada ja järgmise päeva oodata. Võib-olla sa räägid paari sõnaga nendest palgustest? Väga paljudele on teada see just see laulude järgi, mida üsna palju ka siin eestimaal lauldakse. Ja mõnes intervjuus siin kustus ka sõnakoor. Mis osa on siis kooril täita sellel palvusel ja? No kuna see on selline oikumeeniline vendade ühendus, siis ei ole nad omaks võtnud nagu ühegi olemasoleva kiriku liturgiat vaid et ühised palvehetk, et päeva jooksul väidetakse siis tõepoolest sellise nii-öelda see palvuse vormis või kus lauldakse neid laule, mis on spetsiaalselt kirjutatud nende palvuste jaoks, need on sellised lühikesed laulud ühest-kahest lausest koosnevad mida siis korratakse mitmeid mitmeid kordi järjest ja sinna vahele loetakse siis piiblitekste ja nii nagu ma juba mainisin, mingi oluline osa sellest palvusest on sellisel vaikus hetkel palvuse keskel kus igaüks siis võib vaikselt omaette mõelda oma palvetele. Nagu ma aru saan, siis põhiline suhtlemine teistega ja teisest rahvustest inimestega peaks siis toimima just seal oma kodukirikus. Et kuidas sinu enda muljed on, on nendelt erinevatelt kokku tulekutelt. No need muljed on väga erinevad eestlaste kohta üldse võist, võiks öelda, et nad on suhteliselt tagasihoidlikud ja ja ega nad eriti ei julge nendes vestlusrühmades suud lahti teha ega uusi tuttavaid otsida, kui just keegi nende juurde ei tule ja ei ütle, et ma tahan sinuga rääkida. Aga see on üks väga põnev võimalus minu arvates saada just nimelt sellist informatsiooni mõne maa või mõne rahva kohta ja üks asi on see, kui me näiteks kuulama, et noh, ühes või teises kohas on olnud mingi veeuputus või mingi katastroof või või uudiseid, ütleme sealt kuskilt mõnelt kaugemal asuvast Euroopa maastaga. Aga minu jaoks on see just andnud selle, et, et kui ma olen seal kohtunud erinevate maade noortega, siis need maad nagu saavad mingisugused näod endale. Ja need paikkonnad, nii et kui ma nüüd kuulen näiteks televiisorist, et, et vot selles paikkonnas on juhtunud see asi siis see seostub minu jaoks just nende samade inimestega, keda ma seal aastavahetuse kokkutulekutel võite sees olen kohanud. Kuidas uut aastat vastu võetakse? No uut aastat kokku tulekulised võtavad osa kogudustes toimuvatest palvustest. 31. detsembril on sellele õhtusele palvusele lisaks veel ka selline öine koosolemine kirikus palvus siis rahu ja sõpruse eest ja see on nagu tavaline see palvus siis, mis algab kell 11 ja ja lõpeb siis mõni minut peale kella kahteteist, nii et kokku tulekuliste jaoks algab uus aasta kirikus ja siis veel uue aasta see tähendab siis esimese jaanuari lõunaks kutsuvad väga paljud perekonnad selles linnas siis neid Euroopa noorte kokkutulekust osavõtjaid lõunasöögile. Nii et kui on inimesed selle kokkutuleku ajal ööbinud koolimajades või koguduste majades, siis vähemalt selleks esimese jaanuari lõunaks üritatakse igaühele leida kodu, kus teda ootab siis soe toit ja õdus vastuvõtt. Uue aasta puhul. Mul on jäänud mulje, et kes korra on käinud Euroopa noorte kokkutulekul, see saab nagu mingi nakkuse, et ta tahab sinna ikka ja alati tagasi minna. Kuidas sulle tundub? No ja tõepoolest sellel aastal viiniski tuli välja, et sellest 1000-st eestlasest on üsna suur hulk selliseid Euroopa noorte kokkutulekul käivaid veterane juba, kes on käinud kahel, kolmel ja võib-olla enamatki kokkutulekul. Ma arvan, et ei oska öelda küll ühtegi põhjust tegelikult, miks see nii on, aga aga üks nendest on kindlasti paremal olev kirikuõpetaja Gustav Kutsar. Kelle käest ma just küsisin, et miks ta tuleb aastavahetuse kokkutulekutele ikka jälle ja jälle. Gustav Kutsar, sina oled olnud aastavahetuse kokkutulekutel juba päris mitu korda korda järjest, mis sunnib sind lahkuma oma mugavast elust Saaremaal ja tulema üsna lihtsates tingimustes. Oled sa kokkutulekule? Ma võin vastata, et ma ei tule Mugevastest, eks elu Saaremaal oli raske ja võib-olla see ongi põhjus, miks ma tulen korraks olla kodumaalt eemal tõsistest muredest ja natukene võib-olla puhata Rõõmu laines, sest see on just see, mis sunnib siia tulema ja ma näen inimeste silmist, kõnedest, südamest lähtuvat kiirgussoojust ja see ei lõpe mitte nendel päevadel, see jätku aasta kahe-kolme pärast, millal iganes kokku inimesed saavad, räägivad, see sõit oli nagu muinasjutt. Oi, meile see meeldis. Mis sa arvad, mis on see, mis inimesi kõige rohkem siin aastavahetuse kokkutulekul kütkestab või mida nad siit leiavad? No ma usun, et noor inimene kõige rohkem ikkagi seltsiv noore inimesega näeb teist samasugust noort ja kui nad peaksid põhimõtteliste leiab, et ta võib-olla teisest hobusest teise kultuuri päritoluga teise religiooniga, aga samasugune noor, samasuguste elu, mõtete, küsimuste, probleemide ja hoiakutega, nõnda et ta leiab mingil määral iseennast palju kiiremini näidete varal kus sa peaksid kellegile ütlema paari sõnaga iseloomustama. Mis aastavahetusel Euroopa noorte kokkutulekul toimub, kuidas sa seda teeksid? Paari sõnaga ma muidugi seda ei oska. Nii-öelda, aga üks sõna, mis võib-olla on slängi sõna ütleme mõnus. See võib väljenduda kõiges, olgu bussis olemises, olgu ühiselt, kes koosviibimise solgu. No mida tahes me siin teeme selle kohta ja öelda, et mingi selline sädelus käib inimeste vahel, seda ei panda sõnadesse miimikas, vaid kõik nagu naudivad seda samal ajal ka selline tõsine vaimsus, et ka ma ise avastan, leian võib-olla avastus. Ühtaegu sädelus ja teiste aegu, avastus, kas aastavahetuse kokkutulekule tasub tulla, tasub alati. Mulle piisab sellest, kui ma näen kedagi vendadest korra temaga kohtun siis miinus ikkagi heiastub see, mida ma piiblis loen. Ja nüüd ka elavalt näen, et nõnda peavadki olema kristlikud vennad töös, teenimises, armastust, ülesandeksandmises, abivalmiduses, seda ma näen siin tõeliselt. Kas aastavahetusel või siis suvel sees. Ei ütle, et seesama oleks, aga võrdväärsus küll. Et meie saade ei jääks ainult eestlaste muljetavalduseks Euroopa noorte kokkutulekust siis selle jaoks võtsin kokkutuleku pressikeskusest kaasa ka mõned arvamusavaldused noortelt, kes on tulnud mõnest teisest Euroopa riigist. Üks abielupaar Varssavist arvab kokkutulekust nõnda. Sellistel kokkutulekutel leiavad inimesed tee jumala juurde ja nad viivad selle tundega endaga koju kaasa. See fakt, et inimesed tunnevad lahkudes nagu nende hing laulaks räägib enda eest ise. Kolmekümneaastane Kristjan Saksamaalt, kes on haigla psühholoog ja töötab just vähihaigetega, arvab nii. Mul on vahel väga raske mõista oma töö mõtet siin olles ma tean, et see, mis ma kodus teen, omab tähendust. Ma tean paljusi inimesi, kes kardavad riski. Meie ühiskond on orienteeritud turvalisusele. Euroopa kokkutuleku ettevalmistamine nõuab palju usaldust. Ja see viib ka tulemusele. Ma olen vaimustatud sellest, et tuleb kokku nii palju inimesi erinevatest maadest. Kuid kuidagiviisi see kõik ei ole sugugi anonüümne, vaid vägagi isiklik. Ja veel üks asi. Ma sõitsin siia koos kahe noorega oma kodukohast Saksamaal. Kohe saabudes anti neile koguduses ülesanded. See on üllatus noortele, et sa usaldad neid ja see usaldus toob esile neis parima. 24 aastane Vladimir, kes õpib bioloogiat Peterburis kirjutab aastavahetuse kokkutulekust, nõnda. Ma olen mitmel korral ta sees käinud. Sellistel kogunemistel on sul võimalus kuulata teisi ja võimalus lasta teistel ennast kuulata. Kui me hakkame 11 mõistma, siis leiame lahenduse oma probleemidele. See on sillaks ida ja lääne vahel. Ka õigeusklikud kristlased tunnevad seal ennast teretulnud täna. Nad võivad kuulda palvustel laule, mis on meile tuttavad ning suhted, mis on siin alguse saanud kestavad ja on tähtsad ka tulevikus. 21 aastane üliõpilane Pariisist. Minul on see viies kord osaleda Euroopa kokkutulekul. Siin viis palvetada on muutnud mu elu. Ma ei kujuta ette paremat võimalust uue aasta alustamiseks. Euroopa noorte kokkutulekuks kirjutab Wendro see igal aastal kate, see kirja eriväljaande mis tõlgitakse 58-sse erinevasse keelde. Sedasama kirja kasutatakse ka suvistel kohtumistel sees rühma vestlustes. Selle aasta kiri kandis pealkirja Rõõm, mida ei julgenudki loota. Nüüd loemegi teile, mõned katkendid sellest kirjast. Õndsad on need kes innukalt püüdlevad ja poole. Meil valitsevad usaldus ja siirus kes ei taha olla rahutuse külvajad vaid pigemini usalduse teenrid. Nemad avastavad, et kõik selged ja klaarid asjad meie elus on rajatud lihtsale usaldusele. Nemad teavad, et evangeeliumis on talle väga sulnis lootus milles nemadki tahaksid elada. See lootus ei ole lihtsalt kiiresti vahelduvate soovide peegeldus vaid jõud, mis toimib loovalt isegi niisugustes olukordades millest ei näi leiduvat väljapääsu. Lootus, mis kujundab maailma ümber. Aga kust leida selle lootuseallikat? See avaneb meie kaastundlikus pilgus. Millega jumal meid vaatab? Igaühte meist. Jumal võib anda meie elule mõtte just selle läbi mis mees on õrn ja kergesti haavatavad millel pole kuju ega ilu. Ta laseb meis põleda tillukesel leegil mis võib olla väga nõrk ja kahvatu kuid heidab siiski valgust meie pimeduses. Kristus kutsub meid üles tegema midagi päris uut. Armastage oma vaenlasi. Tehke head neile, kes teid vihkavad. Ja kuna armastada, tähendab andestada, siis ootab jumal meilt, läheksime andestuse teed pidi nii kaugele, kui vähegi võimalik. Seal leiame vabaduse müsteeriumi. Kõik, kes taotlevad lepitust, pigem kuulavad ära, kui püüavad veenda katsuvad pigem mõista kui ennast peale suruda. Meid, kes me tahame järgida Kristust on ehk alandatud ja tõrjutud lapsepõlves või siis terve elu läbi. Kui ometi koidaks pääl. Meil jõuame arusaamisele. Ma ei või lasta asjadel sama rada minna. Ma lähen nende juurde, kes mind on haavanud. Kui riskime usaldada, avastame, et meie endigi süda muutub avaramaks. Ja äkki sünnib midagi, mida ei julgenudki loota. Meis on tärganud lepitus. Meile tunneme rahust ja rõõmust mida lepituse vaim meis äratab. Ajal, mil nii paljud kristlased on kaotanud rõõmu, on üleskutse lepituseks põletavam kui kunagi varem. Nüüd on sellest kokkutulekust juba mõni nädal möödas ja esimesed muljed vahetatud või seda enam selgemaks saanud. Mida teha, sellelt kokkutulekult enda jaoks kaasa tõid? Seda on väga raske kuidagi kirjeldada. See on mingisugune selline tunne võimalikkusest olla nagu parem uuel aastal. Mind on alati köitnud selline besee veendute tolerantsus. Võime mõista teist inimest ja oskus olla selline rahulik ja usaldust tekitav. Ja nii nagu Gustav Kutsar Ki seda ütles, et, et piisab ainult hetkeks neid vendade nägemisest, kui, kui sa isegi justkui muutud rahulikumaks tolerantsemaks, et ma loodan, et ma olen tolerantsus. Midagi aga võtsid kaasa eestlased, kes aastavahetusel viimis olid? Seda küsisin vahetult ennem busside lahkumist. Rohkem kindlustunnet ja teadmist, et teha on veel palju jälle veidikese rohkem julgust, kogemust, mida meie siin kogeme, et et noh, see, see hulk eestlastest, kes siin on, see noh, tegelikult ei ole väga suur arvestades seda hulka, mis ta võiks olla, et minna koju ja üritada seda edasi anda. Kõigepealt on tunne nii tundest edasi, järgmine samm peaks olema siis see mõte. Ja siis, et noh, üritada jõuda selle teoni olla kerge, tuleb ületada mingeid barjääre eneses ja teistes ja rahu Palju uusi kogemusi ja see oli lihtsalt võrratu, mina siin kogesin tuttavate aadresse, uusi kogemusi, kõike muud väga ilusat muljet Austriast liinist väga meelde. Aastavahetus oli Stefan platsi ja niisugused ilusad kevadised päevad ka. Fantastiline pererahvas, kus me elasime väga külalislahke rahvas on austerlased palju ilusaid muljeid ja sellise toreda, rahuliku südamega või sihukese hea olemise. Ma arvan, et sellise osa osa sellisest rahust, mida võib-olla kodus tavalistes tingimustes ei saaks nii nagu omada, kui kui praegusel hetkel Palju selliseid elamusi, mida võib-olla ei osanudki oodata ja, ja sellised mälestused meeldivast seltskonnast ja ja, ja ka sellest ilusatest, viini kultuurielamustest ja muidugi ka palvustelt, eriti kord, kus me olime nagu koorile väga lähedal. Ma arvan, hea kogemus nendest õhtu vallustest andis uut jõudu, et minna edasi ilusaid mälestusi, uut jõudu, lühidalt ka häid kogemusi toredate inimestega esimest korda ma laulsin kooris. Ja seal oli ka selline hea suhtlemine nende koori liikmetega omavahel ja näha seda, kuidas, kuidas ka koorijuhid, kes seda asja korraldasid, kuidas nemad kogu südamega seda tegid ja ja teenisid niimodi jumalad. Kas sa tead midagi juba ka järgmise aasta kokkutulekust? Ei, rohkem küll mitte kui ainult seda, et kindlasti ta toimub kuskil järgmise aasta kokkutuleku paika öeldakse välja sees ilmselt ülestõusmispühade ajal. Aga kuidas need, kes nüüd pole varem käinud, aga sooviksid näiteks järgmisel aastal sellest kokkutulekust osa võtta, saaksid seda teha. Kõigepealt tuleks kindlasti otsida kontakti oma kodukogudusega ja uurida, et kas sealt on minemas rühma. Ja kui sealt on minemas rühm, siis selle rühmaga liituda. Aga infot võib küsida ka Tallinnast noorsookeskusest mille telefon on siis kuus, kolm, üks neli, neli, viis, neli. Nii et kohtumiseni siiski kõigi huviliste Kamb järgmisel aastavahetusel. Kohtumiseni. Te kuulsite luterliku tunni saadet, stuudios olid Signe Aus ja Meelis Holsting. Ootame teilt kõikidelt tagasisidet luterliku tunnisaadete kohta tööpäeviti telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks.