Eesti luterlik tund. Algab saade, muusika, inimesed, aeg, tänane stuudiokülaline Tõnu Kaljuste ja me kuuleme siin saates muusikat Georg Friedrich Händeli oratoorium Messias mis on helisalve jäänud 22. detsembril möödunud aastal, nüüd juba Estonia kontserdisaalis. Kooriga siis ilmub jumala au ja kõik näevad seda üheskoos, nagu issanda suu on rääkinud. Alustasime tänast saadet muusika, inimesed, aeg mil stuudiokülaline on Tõnu Kaljuste, kes juhatab ka seda, mis ettekannet, mida me tänases saates kasutame rohkesti koore, sellest suurteosest laulmas Eesti filharmoonia kammerkoor mängimas Tallinna kammerorkester ja et me oleme teemas muusika, inimesed, aeg siis selle suurteose juures võiks mõtiskleda teemal aeg sest messias on olnud viimased üheksa aastat järjepidi jõulude aegu ja mitte ainult meie kuulata olnud messias oli ju omal ajal üks uksi ja suhtumisi murdev suurteos ma tean, et Tõnu Kaljuste suuri sõnu ei armasta, tehes aga suuri tegusid. Küll võiksid sa nüüd jätkata seda mõtisklus teemal messias üheksa aastat tagasi siiski veel kahes osas. Me alustasime 1988 pühavaimu kirikus esimese osa ettekandega. Seal reisis just jõulud näiteks mõeldud teose osa ja lihavõtte ajal, siis pakkusime ka teist ja kolmandat osa, nii et kahes lõigus alguses ta valmistasime. Ja see aasta oli jah, tõesti 10. ettekanne, üheksas aasta küll, aga 10. ettekanne. Ja selle teosega on seotud koori suurem osa lauljatest ja solistidest. Me oleme selle teose najal õppinud barokkmuusika erinevaid väljendusvahendeid ja väga palju tehnoloogiat. Ja teiselt poolt on selle teose omandamisel ka suur osa Rootsi ühel dirigendile Andres hõõrvalil, kellega ma koos seda partituuri alguses tudeerisin ja orkestri strichi. Niisuguseid põhi artikulatsioonimärke pesin, sest ma teen, Andrus Veer Kallomaal töötas tihedalt koos kuuriga, kui nad andsid välja Bachi motettide plaadistuse. Ja mind huvitas otsekontakt temaga ja sellest saigi niisugune. Skoolagantooruminu jaoks. Selle tenderi suurteosest on ju mitmeid partituuri liisi variante küll suuremale Kle väiksemale koosseisule, missugune partituur sinule kõigepealt nagu ette jäi? Meil on kaks varianti, üks on endale partituuri ja teine on Mozarti töötlus. Mina olen teinud ainult endali. Kuidas sa selle teosega kokku said? Ma arvan, et, See teos oli niisugune, mis ei olnud meiega kontserdielus sugugi mitte kõlanud. Ja teiselt poolt oli üks väga meelesööbi videolõik, mis siin ükskord mess ja sest, ja siis olid ka mõned väga head plaadistused, mis olid tehtud mees, sest ja kõik need olid väga erinevad ja see lihtsalt intrigeeriv niivõrd palju ja teiselt poolt oli see aeg enda jaoks just niisugune, nagu ta oli, oli tarvis õppida barokkmuusikat ette kandma, sest niisugune maneerlik kõla, ettekujutus kõikidest nendest Bachi kantaatide plaadistused, mis Arnukur on teinud, ja paljud teised dirigendid Inglismaalt Need tekitasid minus mitu mitu miksi ja Nende mikside lahendamiseks, siis oli tarvis iseendal seda kogemust ja mitte ainult minul, vaid ka laule. Et see oli rohkem nagu nagu sinna protsessi sõitmine, selle mess ja see ette valmistatud Ega te selle teosega nii ainult Tallinna-keskseks Eini ana. Ja meie ettekannet käisin 88. aastal kuulamiseks soome manager noormees kes meid kohe kutsus järgmine aasta Helsingisse seda tegema ja siis me Helsingis ja Lahtis tegime seda minust kolm-neli aastat järjest Kalju kirikus ja siis lahti juristi kirikus. Need olid põhilised kohas, kus me jõulude ajal tegime. Ja tänu Soome partnerile ma sain igal aastal erinevaid soliste kasutada. Väga erinevad. Head solistid on Meiega käinud loomas Soomes ja see, see ettekanne, mis me nüüd tegime siin see olisi erakorralises mõttes, et meil ei olnud kahte omad solisti muidugi alti Kaia Urb ja ja Uku Joller solistidest kaks solistideni välja pooltele seekord tegime kõik neli tükki väljapoolt. Muidugi. See oli vaid sellepärast, et koor kõlaks paremini. Ja saime kutsuda siia hariva mängampi, kellega me kunagi tegime Helsingis ka ettekanne ja pool Eliot kes oli jäänud meelde sellest videolõigust omal ajal, mida ma nägin. Lihtsalt, ma tahtsin katsetada niisugust koostööd nende inimestega, kellest oled kunagi elamuse saanud. Jääd siis võiksime meiegi nüüd siin tänases saates kuulata, kuidas koor kõlas paremini. Me kuuleksime ühte järgmist. Koori mis räägib sellest, kuidas võiks toimuda meiski. Mingi muutus või pöördumine või puhastussee on piibli jõuluevangeeliumi tekst, millele see messias on kirjutatud aga sellele koorile võib-olla järgi võiksimegi kohe kuulata ka kontratenorisoolo koos järgmise kooriga siiani sõnumitoojast. Kui vaadata seda repertuaari, mida sa oled juhatanud siis see on laiahaardeline, selline kaunis ja lai sõna, hõlmates siis muusikat Palestiinast, Viktuuriast, Bachist haidmist. Tänasesse päeva välja mitmete mitmete Eesti autoriteni välja. Kuigi jah, kri Tormis, Pärt, Erkki-Sven Tüür on sellised suuremad märksõnad võib-olla, ehk tähendab selles mõttes, kelle loomingut seal rohkem juhatanud oled. Ongi niisugune põnev küsimus, et kui nii erinev laad on sind paelunud, siis kuidas üks või teine muusika on leidnud tee sinu töölauale. Dirigent, kes juhatab koori, mida ta ise organiseerinud ja orkestrit siis ta juhatab lisaks sellele, mida ta tahab ka teatud protsessi, millel on ka teatud niisugune pedagoogiline maik juures. Ja siis selles protsessis ei ole õpilased mitte ainult orkester, koor, vaid ka dirigent ise. Nii et üks põhjus, mille pärast on palju juhatatud väga erinevat muusikat, ongi see lihtne süü, et omandada erinevate stiilide interpreteerimisoskused. Aga partituurid jõuavad lauale just selles järjekorras, nagu nad parajasti jõuavad. See vaba valik on igalühel ja Ühelt poolt mõnikord on põhjuseks mõni piisavalt oluline soolo mõne solisti jaoks, kes meil endal kooris tegutseb ja mõtled erinevate lauljate peale, et mis neid tehniliselt arendab ja teiselt poolt enda huvid ja kolmandalt poolt veel võib-olla ka mingi miks mitte ka ühiskondlik-poliitiline olukord. Ja niisugune teatud vaimne ebastabiilsus mõne kandi pealt, nii et see on väga kirju mosaiik erinevatest põhjustest. Kuidas jõuab üks või teine partituur minu lavale, mille pärast ma temaga tegelema hakata. Kas ebastabiilsus on võib-olla isegi väga konkreetselt ehk nii mõnegi muusika juurde juhatanud? Ma ei oska öelda seda, ma arvan, et põhiline seisund, mida endas püüad säilitada, vabadus vabaduse otsida ja vabadus otsustada, vabadus interpreteerida, vabadus ette kanda niisugune sundusest vaba olemine ja mingitest pisikese rühma huvidest vaba olemine. Võib-olla see tunne peamine. Nii et sa oled ka seda tüüpi kunstnik, kes ei saa teha kunsti, mida peab tegema või et on tulnud selline tellimus või et sa pead ise väga soovima. Nimelt tuleb meil veel, me kõik muutume väga palju ajas väga erinevalt. Kui sa sellele muusikale tagasi mõtled, mida sa kõik juhatanud oled, millega sa kokku oled puutunud tahad avada võib-olla mõnda teost või mõnda heliloojat või mõnda ajastut, mis võib olla sinus midagi taimepanija ja pööras või muutis või, või avas või teist selgus, selginemise või mis iganes. Ühesõnaga sa tundsid, et, et et, et võib-olla sa isegi nagu saidis ennast läbi selle muusika õppida rohkem tundma. No need protsessid toimivad, jäävadki toimima, sest ega seda nüüd eriti publik, publikut see suurt ei huvita, mismoodi see dirigent sellel pardsetele on jäänud, tema kuulab lihtsalt seda keelt mida muusika väljendab. Ja see vast on kõige-kõige olulisem, sest muusika on niivõrd omaette suveräänne keel, lihtsalt selle interpreteerimist tuleb tundma õppida. Dirigent, interpreedid on kõik need väiksed ehitajad, kes lihtsalt selle arhitekt tuuri, mida helilooja on kirja pannud, püüavad valmis ehitada ja elamiskõlblikuks muutuda, et inimestel oleks hea helikogemus ja kuna kuna see on kõige peamine, siis siis kõik need muud väiksed kahtlused ja väiksed töö, võidukesed, mis dirigendile kuuluvad, need võib-olla kokkuvõttes ei olegi olulised. Need protsessid toimuvad iga inimesega absoluutselt ja võib-olla vabakutselise kunstnikul, kui tal ei ole oma koori orkestrit, Ta rändab erinevate kollektiivide juures, siis temaga on selles mõttes võib-olla isegi huvitavam rääkida, sest ta ütleme nelja viie prooviga püüab midagi seal ära teha, aga mõtlen ma, ma juhatan nagu mingisugust pikemat protsessi või sedasi, et, et need kõik need teosed on nagu mingi osa sellest. Ja nii et sinu jaoks on oluline see vabadus kogu selle protsessi juures. Just nimelt ja nende vajaduste äratundmine, kellega ma koostööd teen, nende vajaduste äratundmine, mida nad teha soovivad ja mida ma ise tahan teha, nii et see selle vaheline keemiamäära pall Teatud ajad tagasi arvata, oletada ja eeldada, kuidas kõik see, mis oli meie elusa, toimis sinu ümber lausa suunas pulbitsev Ale loomingulisele tegevusele, sest oli kõike muud ehk kui seda niisugust välist lubatust ja vabadust. Sa pidid selle sisemise vabaduse enese jaoks välja võitlema ja ja sisemiselt ise vaba olema. Nii, ja nüüd justkui oleme vabas riigis, kus kõik on justkui vaba tee, mis tahad, kas see vabadus annab sulle veel suuremat inspiratsiooni või kuidas see vabadus? Maili korrigeeriks seda, sest sisemine vabadus on alati, kas teda on või ei ole, seda ei saa olla veidi palju, veidi vähe, sisemine vabadus on või heis. Ja selle sellel puhul on väga raske hakata näpuga järge vedama, mis, mis on sellest sisemisest vabadusest. No praegusel ajal, kui on väline vabadustuma, see on niisugune intiimne, iga inimese interpreedi asi, et sellele mina sõnastust ei leia. Ma arvan, ainult, et võimalus küllus on ikka seatud katusele sisemise literatuuri ja ja muusikalise ajaloo ja kogu kultuurikonteksti tundmise ja, ja enda vajaduste omavahelise koostöö nähtamatu seos on, et see, mis on nüüd sellest sisemisest vabadusest saanud, seda ma seda ei saa näpuga näidata praegusele inimesele, see on meie, nagu sa lähed ütleme, mingisse suurde Ostu tsentrumis ja sul on väga vähe tarvis, aga kuna see üldine kirevus on niivõrd suur, et siis sa unustad kõik oma vajadused ja hakkad lihtsalt selles kirevus meelevallas toimima ja muutud aineselt väga vaeseks pärast seda käiku, nii et nii võib ka muusikalist rännakut ette kujutada, joissa lihtsalt tormad paljude huvitavate partituurid poole. Tahad seda seda teha, aga aga sellest ei tule midagi välja, sest sellel tihtipeale puudub sisemine vajadus. Tantsid kaunime vastuse kauneima et sisemine vabadus on. Ja see on nii kaunis kindlas kõneviisis, et see vait Ta tugevdab kõike seda, mida sa läbi aastate teinud oled. Aga kui mõelda sellele, et sa oled ise ja koos oma kooriga saanud väga palju reisida. Väga erinevates nurkades, aga erinevates paikades, kus ka taeva tähedki on hoopiski teises asendis teiste kraadide all kuusirp kaldu. Kuidas need reisid sind on muutnud? Ma ei tea seda kindlasti mingil määral, aga ma arvan, et see reisimine ei ole iseenesest mingi eesmärk ise reisimine, mingi protsessi tulemus, seda, et meie repertuaar ja meie publik lihtsalt on jaotanud, nii et nõuded sellele on erinevates maa maailma paikades. See ei ole mingisugune tehnika, Need on tekkinud niisugused oskused ennast müüa või midagi, midagi niisugust, see on lihtsalt. Kuulajaskond on jaotanud nii. Aga kuivõrd oluline sulle siiski on see äratundmine, et see sõnum, mida viia on väikesel rahval on sõnum, mis kannab ja on sõnum, mis ühendab ja et me tegelikult ei olegi midagi kauget, vaid päris lähedal kõik omavahel. No nii, ta on selles žanris paraku ei kujutagi teistmoodi ette. Sest meie kompositsiooni kool on küllaltki kõrgel tasemel olnud ja kuna sellel tasemel on nonii, piisavalt, et näidata väga head muusikat, siis selle tõestamine on vaid tehnika küsimus, kuivõrd kvaliteetselt interpreedid suudavad seda teha. Et seda mitte ära rikkuda ja et sellele anda mingi oma hingi, mis paneb teisi inimesi kuulama ja sellest huvi tundma, need, võib-olla meie ülesanne sellega piirdubki, sest nimetatud hella, mida kõik on juba noh, väga hästi hääldama õppinud Pärt, Tüür, Tormis Nende repertuaari hulk ja muusikult, mis on loonud, on küllaltki suur. Aga see iseenesest ei tähenda veel midagi, kui ei ole selle jaoks noh, niisugust vastuvõtlikku publikut ja ei ole niisuguseid tendentse maailmas, mis on viinud, ütleme, niisuguste suurte saalideni, meie muusikat, kui seal need suured saalid ei toimiks, siis on niisugune teistmoodi ja me ütleme, et suured saalid jäävad, plaadistused ei toimiks, siis oleks meil ainult see enda teada, aga meie ülesanne ongi seda rohkem nii maailmas teadvustada. Kuidas on jõudnud siis publiku reaktsioon sinuni Muhu kirikust, Müncheni Hercules saalist Euroopa nõukogust, Strasbourgist, Ameerikast, erinevatest paikadest, Jaapanist, Iisraelist? No ma ei arva, et see see keeruline küsimus nii väga ühest vastust leiab, sest nendel kõikidel maadel on on väga erinevad publikud ja väga Erinevad situatsioonid, kus me oleme nendes kohtades käinud. Ma arvan, et minu jaoks ja paljud muusikute jaoks, kellega mul on koos olnud võimalus seal käia, on see, et me oleme siin oodatud. Ja kõik need muud asjad on noh, niisugused võib-olla ilusa lause moodustamise tehnilised vahendid, kuidas seda nüüd hakata ütlema? See tunne, et sa oled siin oodata, teadsinud sinu repertuaari, tahetakse, sind teatakse, on kõige olulisem, sekskontserte on ikka rohkem õnnestunud ja vähem õnnestunud nagu igal ajal. Seda tunnet sul ei ole tulnud siis kogeda, et see muusika, mida sa oled viinud, olgu ta siis Eesti muusika näiteks, mis kõlab võib-olla tolles paigas täiesti tundmatus võõras keeles, pole justkui kohale jõudnud ja sa tunned niisugust publiku eraldatust, et mitte öelda külmust. No ma ei oska üldistada, eks kindlasti ole neid inimesi, kelle leivakohale ma ei kujuta ette seda, et kõigile peab kõik kohale jõudma. Lõppude lõpuks, kui me ei esine mingisuguse muu informatsiooniga vahelt muusikaline keel ja sellel muusikal näiteks tormise unustatud rahvad, tsüklid või midagi, midagi meie enda kultuurist, mis põhineb meie folkloori, näiteks puudub nende eelteadmine, siis me oleme siiski eksootiline seltskond, kes kes veidi erinevates rõivastes laulab setu laule ja võib-olla esimesel hetkel nad ei saa arugi, millest me räägime ja mis on see kultuuritaust ja need on kõik need asjad, mis vajavad aega ja vajavad jälle ja jälle kuulamist. Nii et ma arvan, et juba kolmandatele neljandatele kordadel, kui on tekkinud inimestel, ütleme, plaadi kogemus, neil on olnud võimalus rohkem kodus lugeda ja nendest asjadest olla nagu rohkem huvitatud, siis nad ise jõuavad sellele lähemale. Ma arvan, et üks kontsert mingi kaugema kultuuri või ütleme näiteks Tormise muusikaga ei peagi jõudma selle niivõrd lähedale, nagu ma ütleme, sooviks seda, sest see on võimatu tahta. Kuivõrd oluline on sulle nende inimeste igapäevane tugi, kellega sa igapäevaselt koos oled tähendab ühine mõtlemise rütm ja nii edasi? No see sellest kõik asjad algavad, see küsimus on välistatud, tugi ei ole tarvis. Nii nähes seda, mida sa oled kõigi nende aastate jooksul suutnud korda saata. Tõepoolest, jah, ma tean, see sõna sulle. Ei tähendab üksi üksinda muidugi ei jõua ükski dirigent midagi korda saata, mida ma seal korda saadan, kui ei ole omavahel mingisugust kontakti inimestega, kellega ma koostajate arvates orgenejatoorsetes külgedest kuni ütleme soleerivate lauljateni. Nii et sul on ainult õnn juhtuda kokku sobivate sind toetavate heade inimeste, meie keemia. Sobinud lihtsalt ma kokkuvõttes hakata kõik rääkima, muidugi. Dirigent juhib seda protsessi õige, aga siiski samal ajal sooritavad seda kõike. Mis sa arvad, mis on teie sobiva keemilise ühendi kõige tugevam element? Ma arvan siiski muusika partituurid. Suurepärane, ja kui seda muusikateed mööda nüüd siin tänases sarjas edasi minna siis, kui vaatluse alla võtta vähe kaugemad inimesed, kellega sellest igapäevaselt kokku ei puutu näiteks Manfred asja, Claudio Abado, Erik Eriksson või kes iganes siis mida on sulle andnud ühe või teise inimesega sellise inimesega? Kokkupuutekogemus, koostöökogemus. Uuh nii palju kogemusi tuleb ma käsitöölised ja need väikseid oskusi tuleb iga nurga pealt oma eriala inimesed, et ei oleks, sina leiad ka erinevatelt raadiot autoritelt huvitavaid mõtteid ja loed raamatut muusikakriitikutelt, muusika, teadlastelt, missuguseid nägemusi nad on erinevast kolmandast muusikast teinud nii dirigentidelt samamoodi ja mõtlen nõelad, dirigendid, pisikesed ehitusorganisatsiooni juhatajad või kes juhendavad neid väikseid töölisi, kes ehitavad seda partituuridest. Ja tihtipeale ju suurendatakse nende dirigentide osa selles loomulikult see on oluline, aga kõik hakkab siiski sellest helilooja kirjutatud partituuris. Me teame ju, kuidas on heli 1000 kinni oma nootides ja oma mõtetes ja ja kuidas nad väliselt sõnadest täiesti suuri asju on võimatu avaldada, need asjad kas on või ei ole, et nad toimivad või mitte, aga ometigi tööprotsessis. Nii suletud ja kinnise sõnaliselt Arvo Pärdiga kui teistlaadi natuuri, Erkki-Sven Tüüriga oled sa ju kokku puutunud tihedasti, rääkimata Veljo Tormis, sest, aga kui valida võib-olla ütleme, kriitiku jaoks muusikakriitik pojaks üha raskema heliloojanatuuri, kes ei taha intervjuusid anda ja üldse muusikast rääkida Arvo Pärdi, siis kuidas teie omavaheline selline töine suhe toimib, kuidas teie räägite omavahel, kuidas teie analüüsite muusikat mis toimub teie proovides salvestustel? No et Arvo Pärdi märksõnad on ajapikku ju Väga omaseks saanud saab ja võib-olla see on ka üks muusikatunnetusele viitavaid küllaltki olulisi sõnastike, mida tema valdab. Toetame siin vastu vaikust või? No see on igast natuurist tulenev assotsiatsioonide noh, kuidagi kompamine sõnadega, sest muusikal on oma oma suveräänne keel. Me võime seda kombata, ütleme noh, ma toon analoogia meist, istume mererannas ja vaatame kaunist loojangut, ei sa hakkad rääkima, vaata kui ilus roosa, vaat ilus sinine ja oranž seal kokku saavad ja vaata, merepintsel säteldab seal veidi valgust, seal on see on kõik niisugune ütleme, pilti kirjeldav sõnastus ja kui kunstnik seda kuulab, ta parema meelega seda ei kuulaks, kui sa seda räägid, tema võtab pintsli ja püüab sellest enda nägemuse lõuendile maalida. Ja vaadates partituuri ja kuulates erinevaid lauljaid, on täpselt samasugune keel ja ja sõnade hulk, mida sa saad kasutada ja mida saad puudutada ja kuivõrd palju see inimest sellele tulemusele lähemale viib. See ongi niisugune nähtamatu tegevus, mida on väga raske kõrvalt. Hiljem distantsilt selgitada see tunnus ikka ja tunnetus ja nii olete ka siis Pärdiga koos ka töises proovisituatsioonis ikka muusika kaudu oma suhtlussidemes. Ma arvan, et jätkates tänase saate traditsiooni, et kuulame muusikat Endale messesest ja jõulud, jõuluaeg ei ole veel möödas. Jõuluaeg on pikk aeg, siia on antud meile õige mitu nädalat. Neli nädalat ootust, kus on liikuv protsessis, on inimesele igale inimesele igal ajal väga oluline, väga vajalik, sest just nimelt ootuses sünnib täius, me ei pruugi keegi kunagi täiusesse jõuda, kus kasutame vormi, on kindlat ja muutumatut vormid on. Ja siis olid need jõulupühad, mis tõepoolest hakkavad mööda saama kolmekuningapäevani, aga jõuluaeg kestab veel kuni küünlapäevani, nii et sinna maali vähemasti on igati paslik kuulata jõulumuusikat ja olla oma mõtetes ela evangeeliumi sees. Nii et me kuulame siin nüüd kaheteist-ndat koori missi asest juhatamas Tõnu Kaljuste ja son helisalve jäänud 22. detsembril Estonia kontserdisaalis. Nii me oleme siin stuudios mõtisklema teemal muusika, inimesed, aeg ja Tõnu küliustelt on siinjuures aeg küsida missuguseks kujuneb sinu aasta 1998 vähemasti nende plaanide kohaselt, mis juba sõlmitud on ja ja, ja tehtud ja teoksil. Siis me oleme kammerorkestri ja kooriga ette valmistamas ühte ooperisarja. Ja selle nimi on juhid ja jumalad. Selles ooperisarjas on meil käsil just see väikene mõtisklus nende juhtide jumalate üle erinevates kultuuri keskkondades. Siia kuuluvad juutide esimene kuningas Saul siis endale oratooriumi kaudu Arthur mõnikord lavastatakse Tagooperina. Siis Eestis oleme leidnud tainas, eestlaste jumalad ja juhid on seotud teosega Uku ja Vanemuine. See on siis nagu Eesti esimene laupäev ja oleme tellinud ka Raimo Kangrot, Eesti viimase ooper. Seal on siis uued eesti jumalad ja juhid on tegelasteks ja viimane ooperiseeria kontsert on John Adamsi Nixon Hiinas. Seal saavad kokku siis Nixoni lähikondlased, käisin seal, laulab pätt, Nixon, laulab maotuse tung. Tema naine laulab, tal on ka kolm sekretäri, kes aladeegolm kõlades laula. No vot niisugune väike mõtisklus erinevate heliloojate ooperitest, aga neid ühendab üks niisugune teemajuhid ja jumalad. Aga jaanuari lõpus alustame esimese niisuguse. Ka seal on sellel teemaga ilusaid seoseid. No väga ilus teema oma ideaalis vaim ja võim kuuluvad ju kokku ja see, et me oleme vägivaldselt siin maises elus osanud seda ära lahutada, eks see ole ka üks inimkonna patuvili. Aga vat sellel asjal on tegelikult minupoolne rakursson rohkem selle poolneb ma jälgides erinevate juhtide jumalate osakaalu, ütleme selles kunstis on leidnud, et eestlastel nende juhtide jumalatega on omavahel hoopis teistsugune suhe, kui muudel rahvastel on, meil, on niisugune rohk, kaldub rohkem pila ja huumori valdkonda, kui tuleb rääkida juhtidest ütleme, jumalatest, eestlase, kirjaniku ja muud ja helilooja sulest midagi mingisugust kangelasooperit ei kangelasdraamat ilmunud, kui sa mõtled, et eks kogu seda produktsiooni, mis tehakse Kesk-Euroopas, kui palju oma rahva niisuguseid suuri juhte, jumalaid on valatud erinevatesse vormidesse pronksist, kuni ooperini siis Ameerikas, missugune tööstus on kõik selle taga, siis tulebki, välja jääb. Meie, me oleme ikka veel Uku ja Vanemuise tasemel. Mitte tasemel, aga ütleme niisuguses suhtes oma juhtide jumalata. No see Uku ja Vanemuise suhe on niisugune Ilis aastate suhe. Vana eestlase suhe on väga püha suhe Jumalaga, kus ei kasutatud nime, millest on meil siin ennist ka meie saadetes nagu juttu olnud. Aga siis ei ole ühtegi kunstnikku, kes seda oleks valanud kunstiteosesse. See on lihtsalt meie oletus sellest eestlase pühast tundest, oma jumalate suhtes ja see on väga kaunis, et meil see sees on, aga ei ole ühtegi harid. Nimelt. Kõik need vaimulikud rahvalaulud, mis on meil alles ja mida ka Eesti filharmoonia kammerkoor on laulnud. Siit need laulud on sündinud nendele niisama sündinud, nad on sündinud kõige pühamast, mis üldse on, see on pühaks pidamisest inimeseks olemisel ja inimestevahelistes suhetes, mis oli vanade eestlaste kogukonnas põhiomadus meie vanade esiisade juures aastatuhandeid tagasi, ammu enne kristlust. Seda küll, aga kirjanikud, heliloojad, Eestimaal ei ole seda teemat pidanud eriti tähtsaks, tähendab ei ole neid suuri rahvajuht ja ütle jumalusi valanud kunstiteostesse. Ütleme, kui kunagi neid juhte kipsi pandi mõned mõned kümned aastad tagasi ja mõned kunstnikud said, saavutasid suurepärase professionaalsuse selle puhul siis see oli siiski noh, niisugune mass, masskauba, üks artikleid, aga, et oleks oma teostega mõtestatud rohkem lahti, seda Eesti inimese juhivahelist suhet, millest ma mõtlen ma aegade tagant hakkasin mingisugust tugi- või aimu, mida see eesti rahvas oma juhtidest ja nendest mõtet, seda, seda aimu sa kuskilt kunstiteosed ei saa. See näitab lihtsalt, kui lühike enam meie tee olnud, ütleme, kui meie esimene ooper on Uku ja Vanemuine viimane ooper, eks ju, valinud veebruaris Raimo Kangro sulest ja on seal ka uued jumalad seeessis. See on see teema, mille kaudu ma leian, et meie rahval on alati, et ei olnud nende juhtivate figuuride suhtes. Sisemine skepsis ja sisemine iroonia, see ei pruugi olla haiglane, aga see on olemas. See on niisugune. No minu järeldus on, et see on rahvuslik karakter ja seda on isegi tajuda, et ma ei taha öelda nüüd, et kiriku plaanis seda tajuda, aga siiski on see suhe vähekene teisem, kui ütleme ka meie põhjanaabritelt Kuidas elab aga rootsikoor? Väga hästi, neil on, neil on toimunud samamoodi väike puhkus ja ja ma nendega alustan vanamuusika kontserdisarja, see see toimub Gustav Vasa kirikus igal kuul ja peateoseks kujuneb siis Montegagi marja Vesperid kolmandale korral ka, et ega nad teisel kontserdil lastuse mitmehäälne koorimuusika. Esimesel on Gabrieli mitme koorimuusika, nii et niisugust kolm projekti nendega. Ja sel kuul Amsterdamis Madalmaade kammerkooriga on mul vene vene muusikaõhtu Bortnanski Rahmaninovi esimeses pooles Eier, teises. Ja koorivad laulu teed oma kooriga siin Eestimaal, oma kooriga seal Rootsimaal ja võib-olla veel mõne kooriga mujalgi. Ei, sa inimesega liigselt informeerida tegemistest aga piisab, kui juhijuhtidel jumalad kontserdiseeria meeldejääv. Ja noh, võib-olla üks kaunis sündmus leiab aset Kölni katedraalis, kui on seal 750. Kölni katedraali juubel ja selleks puhuks on Pärdilt tellitud teos selle kaanoni ettekandega, ma siis astume üles märtsikuus. Aga aga siin on veel mitmed projektid seal Madalmaade kammerkooriga. Ma käin Singapuris nendega ja ja ka Kesk-Euroopas on mõned turneed nendega, nii et. Asi ai liigub niisuguses teada rütmis. Midagi, midagi uut ei ole. Ma tänan sind saatesse tulemast. Ma soovin sinule ja kõigile nendele inimestele, kes elus ja muusikas on su lähedal head uut aastat ja palju õnne ja ja tegusaid tegusid kõigil nendel teemadel ja teedel, mille sa oled valinud. Sulle ka head uut aastat kõikidele eestimaalastele. 1000 aastat. Meie saadet jääb lõpetama halleluuja kuur. Endel oratooriumi messias. See on see koor, mis kõlab küll oratooriumi keskel, aga antud juhul on see salvestatud nüüd lisapalana 22. detsembril Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdilt. Ja traditsiooniliselt tuletan meelde Eesti luterliku tunni aadressi, see on ikka Tallinnas. Kiriku plats kolm. E-null null null üks, kui te meile kirjutate, aga kui te meile helistate, siis tööpäeviti palun, 10-st viieni ootab telefon kuus kolm üks neli kolm 11 kuus kolm üks neli kolm 11. Teie kõnesid, meie stuudiokülaline oli saates muusika, inimesed, aeg täna. Tõnu Kaljuste.