Eesti luterlik tund. Tere tänase saate teema on inimene ja loodus. Selline suhtestamine juba näitab, et inimese ja loodusekeskkond on tegelikult teineteisest juba kaugenenud. Tänases saates püüame arutleda, millel põhineb üldse inimesel looduse väärtustamine. Looduse märkamine. Vaatleme suhete võrku linna loodus, globaliseerumine, looduskeskkond, lokaalne keskkond ja mitmed teised teemad tulevad arutlusele täna. Olen stuudiosse neid suhteid arutama kutsunud Tartu Ülikooli semiootikadoktorant. Bändi Timo Marani saatejuht on Siiri riies. Meeldivat kuulamist. Sina Timo tegeled muuhulgas ka biosemiootika ka, ehk tutvustaksid natukene, millega see teadusharu tegeleb? Maksame nutika on praegu üldse kiiresti arenev kujuna teadvus. Selles mõttes aga seda lõplikku teadmist, mida sa tead, sa endast kujutab, ilmselt kellelegi veel ei ole. Ma arvan, et semiootika võiks olla inimese tööd. Vaadelda asju, mis teda ennast iga päev seovad, nagu keel ja kultuur. Aga mida tal on raske märgata, kuna ta on ise nende sees. Seega semiootika võiks olla sihuke katse tausta metatasandil tausta kõrgemale minna, väljapoole nendest suhet tõsta, mis meid iga päev maailma ja kultuuriga kokku köidavad. Selleks, et kirjeldada neid samu suhteid Ja biosemiootika siis või on ka kitsam, mille, mida kasutatakse ökosemiootika. Võiks olla püüd vaadelda inimese ja looduse suhteid mida me ka võtame täiesti enesestmõistetavalt. Olles ise nende sees. Aga mis sa arvad, millest üldse saab alguse looduse väärtustamine või märkamine inimese jaoks? Ma arvan, et see saab alguse hästi lihtsatest kogemustest hästi lihtsatest asjadest. Et loodus on abstraktne termin, mida inimene on kasutanud ja kasutab mingi säärase üldise kategooria tähistamiseks, mis temast väljapoole jääb. Aga tegelikult looduse märkamine on alati hästi konkreetne hästi-hästi pisiasjadest või üksikasjadest koosnev mõni taime õis kuskil või või, või kevadel linnulaul või kasvõi veehääl, vee kohin. Et härrased üksikasjad, see on see, millest loodusetaju ja hoolsa mõistmisega Et ennem on märkamine, siis on väärtustamine alles. Nojah, selleks, et midagi enda jaoks tähtsaks pidada, midagi oluliseks pidada. Selleks peab seda märkama. Looduse tunnetamine, veel looduse austamine. See võib olla oluline selle looduse jaoks selles mõttes, et et kui seda austust ei ole ja kui tõesti loodust kasutatakse majanduslikult kasvõi siis, siis kahtlemata sa looduskeskkond ka ei säili. Muutub ja see muutus ei ole mitte paremuse suunas. Samas looduse tundmine loodusega kontaktis olemine on ilmselt oluline ka kultuuri jaoks. Siis kui me peame seda oluliseks, et me oleme mingi kultuuri antud juhul siis Eesti kultuuri kandjad siis seega oleme loodusega kontaktis. See toetab seda meie kultuuritunnetust. Sest noh, kui vaadata maailmas ringi, see skulptuur on ju hästi palju erinevaid. Ja, ja kui püüda neid erinevusi kuidagi võrrelda omavahel noh, võrrelda näiteks lapi või suulu kultuuri, siis on selge, et, et need erinevused on tõesti suured. Ja samuti on selge, et need erinevused on kuidagi vastavuses nende paikkondada looduslikke eripäradega. Noh, hästi lihtsate näidata näiteks päeva pikkus, aastaaegade rütm, niiskusrežiim vihmaperioodid, samuti see toit ja ehitusmaterjalid, mida kohalik looduskeskkond pakub. See on kindlasti kultuuriga seotud, õigemini kultuur kujuneb sellele pinnale, mida looduskeskkond talle pakub. Ja seega Ja looduskeskkond on seotud ning loodus toetab alati kindlalt paikkondliku kultuuri. Pöördudes looduse poole on inimesel võimalus saada nagu tuge iseendale, tuge sellele kultuurile, mida ta kannab. Aga kui nüüd näiteks vaatame looduskeskkonna saastamist. Et kas see on näide sellest, et inimesena austus elava vastu kadunud millest võib olla see tingitud? Looduskeskkonna saastamist ilmselt ei saga vaadelda sõltumatult. Mulle tundub, et kui. Iseenese vastu inimese ja looduse eemaldumine üldse ilmselt hakkab peale kuskilt sealt, kus tekib linnakultuur, selles mõttes, kus tekivad inimesed, inimrühmad, kes ei pruugi olla loodusega vahetus kontaktis, kes saavad oma toidu ja oma eluks vajalikku kuidagi teisiti kuidagi kaudselt, ükskõik, kas nad siis ise mehed või või on nad ise käsitöölised, oskustöölised või minu poolest religioossetel ametikohtadel ja see toit tuleb kusagilt mujalt neile kätte, kusagilt mujalt kusagilt maalt kusagilt väljaspool linnasid. Sellisel juhul võib tekkida teatud inimrühmal siis linnas elaval inimrühmal seisukoht, arvamus et, et, et ta on kuidagiviisi kõrgem või parem sellest ümbritsevast barbaarsest väljaspool linn olevast ja ilmselt ajalooliselt niimoodi tekkinud kuskil ligi 6000 aastat tagasi, kus sumeritel esimesed linnad tekkisid. Ja sealt edasi on siis võimalik näha, kuidas mõtte traditsioon, mis inimeste loodust vastandab on arenenud ja erinevates vormides meie ajani välja jõudnud. Aga nüüd eestlaste juurde tagasi tulles, et mis sa arvad, et kuivõrd suur mõju võib olla näiteks globaliseerumise meile? Kas see mõju kindlasti on suur ja, ja seda, et see mõju on suur, seda peaks märkama igaüks, kui ta keerab lahti televiisori kui ta loeb ajalehte. See, et Eesti ühiskonnas toimuvad väga kiired muutused globaliseerumise ja tarbijaühiskonnaks saamise poole see ei ole ju saladus. Meie õnn on see ehk et meie kogemus, linna kogemus, kogemus, nii-öelda väljaspool loodust ei ole kuigi pikk. Sest eesti kultuur veel umbes 200 aastat tagasi oli valdavalt kultuur talupojakultuur ja seega loodusega märgatavalt suuremas kontaktis kui näiteks samal ajastul elanud eurooplane sakslane või inglane. Aga nüüd vaataks edasi, et kui meil oleme, oleme juba arenenud linnakultuuriks urbaniseerunud ühiskonnaks, siis kuivõrd sa arvad, on võimalik märgata loodust linnas. Siin on jah, jälle seesama otstarbe või funktsiooni küsimus selles mõttes, et et maal elavale inimesele loodus on esmatähtis. Ta peab märkama, millal. Põld saab piisavalt tahkeks, et on õige aeg külvata märkama, millal mingi puuda maja lähedal lehtedest tühjaks saab. Ja nii edasi. Samuti aastaajalised muutused, see on maainimese jaoks oluline linnainimese jaoks. See ei ole nii hull kindlasti, sest melanna majandus, kus on keskküte väga sageli samuti see, mida me sööme, ei sõltu aastaajast. Isegi kohad, kus me käime, ei ole sõltuvad loodusest. Lähme bussipeatuses bussi peale, ostame kioskist ajalehe. Kõik need tegevused ei ole ju seotud selle vähese loodusega, mis linnades on. Ja nüüd ma olen üsna veendunud, et ega tegelikult inimene ei pane tähele seda loodust, mis ta ümber linnas on ükskõik, kas siis puid või linnalindusid. Tallinnas on väga huvitavaid ja väga kummalise kujuga, kummalise võraga puusid just võib-olla seal inimmõju tõttu, selles mõttes, et nad on natuke räsida saanud neilt osa oksi mahalõigatud, nad on pidanud kasvama kuidagi ehitiste vahelt valgust otsides. Aga kuna meil ei ole mitte mingit muud funktsiooni peale selle, et nad ehk on ilusad, kui inimene neid tähelepanu siis tihti nad jäävad nakat. Kas siit võib ka tekkida siis selline suhe, et need inimesed, kes me siin nüüd linnas elame ei oska suhtestada oma tegevust üldse, näiteks sellega, et, et seal võib olla näiteks mingi tagajärjed loodusele? Ma arvan jah, et eks see protsess, mis kunagi siis linnade teke, mis seal alguse sai, on praegu 100 ühiskonnas ilmselt arenenud äärmuseni selles mõttes, et noh, valge paberileht, mille peale me kirjutame, ei meenuta meile puud. Täpselt samamoodi on kotleti, mida me sööme ja selle looma kes kotlet kunagi oli vaheline distants muutunud ületamatult kaugeks. Ühesõnaga inimene tegevuses nii või teisiti tarbida looduse produkte ka nafta bensiin on algselt looduslikku päritolu, näiteks aga. See side on muutunud niivõrd hapraks mõistmise side selle vahel, mis loodusest tuleb ja selle vahel, mida me oma igapäevases elus teeme, mida me kasutame. Eemaldunud loodusest oma igapäevases tegevuses. Ei taju seda eta loodusega seotut. Millal sa arvad, millal ta võiks märkama lõpuks hakata? Üks võimalus muidugi millegi märkamiseks, mis meie ümber sünnib, on see, kui midagi on korrast ära. Kui miski asi ei tööta või ei funktsioneeri, nii nagu ta peaks funktsioneerima või või on märgata sedasama puud, mis linnas on näiteks siis, kui ta on pikali kukkunud, kuidas ta on saanud takistust, teeb teine võimalus. Märgata muidugi oleks noh kui, kui midagi, mis märkamist väärib kui midagi, mille jaoks millal meie jaoks on olemas väärtus. Aga see vist eeldab natuke sihukest teadlikku vaatamist või pingutust näha, näha midagi ilusat, see ei tule niisama. Ei ole Essteetilisel kategoorial ilul tal ei ole funktsiooni, ilul ei ole materiaalset väärtust märgata mingit asja, kui ilusat saab ilmselt siis, kui inimene otsib midagi muud midagi, millel ei pruugigi olla materiaalset väärtust. Aga mis sa arvad, kas siin on nagu mingi roll või osa näiteks kas või meie koolides, et sellist teadlikku tööd teha näiteks selle selle kallal, et et inimesed jälle õpiksid nägema näiteks erinevaid looduse nähtusi? Nojah, kindlusteks see, kui see protsess kuidagi teadlikult kujuneb selles mõttes, et me püüame oma tähelepanu ühele või teisele asjale suunata, noh see, see kindlasti kindlasti annab tulemusi. Kui sa siin mainisid, ütleme koola või ka lasteaedu. Nendel noortel üles elan kujunemisjärgus nad nii või teisiti ahminud aktiivselt enda ümber informatsiooni selle keskkonna kohta, kui nad on. Ja kui seal keskkonnas on siis mingeid viiteid loodusel ükskõik, kas linnu maja akna taga või, või on nad värvilised lehed, diisel mida lapsed korjavad, koguvad? Noh, see on ju ka. Seal inimesel ükskõik, kas ta on siis noor või vana tekib mingi säärane tunne, et see lind, kes on akna taga või see leht, mille ta on maast üles tõstnud, et see on ilus, talle meeldib see. Vot see on koht, kus koha pealt hakkab peale looduse märkamine ja looduse väärtustamine. Sest sest looduskaitse ja, ja kõik need sõnad, mis me kirja paneme ja, ja kõik need dokumendid, mis me vastu võtame, selleks, et loodust kaitsta. Sen hilisel. Esmane on see, et inimene tunneks, et talle meeldib loodus. Talle meeldib looduses olla. Et seal oluline tema jaoks. Et kui tal on vaba nädalavahetus, siis ta tahab minna linnast välja, tahab minna metsa tahab natukene sellest ilust, mis seal on alati meid ootamas endasse koguda, endasse saada. Ma tuleksin ikkagi selle sellesama tarbijaühiskonna juurde tagasi, et see metsa väljaveo fenomen näiteks pealesunnitud tegelikult Eesti inimesele praegu vist mul on sihuke tunne, et, et me ei ole täielikult sellised. Saad öelda, et me elame liiga palju ühes päevas, liiga palju tänases päevas mõtleme liiga vähe, pikemas perspektiivis ette. Eks ta, küllap ka nii on. Marek Strandberg hiljuti võrdles Eestit lesta kalaga. Et see, mida Eesti oskab hästi teha, kohanemine ükskõik siis millega. Aga kui me vaatame ajalooliselt tagasi, siis kui me meenutame kõiki neid sõdasid erinevaid võimuvahetusi, mis siin maal on olnud ja mis siit üle käinud, siis. Noh, siis võid näha, kust see tulnud on. Nüüd järjekordselt olles ühest ühe võimu alt pääsenud ja, ja mingisse teise struktuuri üle läinud püüame mäe meeleheitlikult kibekiiresti selle uue ühiskonnakorraldusega kohaneb sellega Samost. Aga kindlasti on ühiskonnas alati ka mingi teine pool, kes on natukene siuke järelemõtlikum ja aeglasem tegutsemisel ja ja ei orienteeru nii kiiresti ja ehk ka rohkem rohkem kannab siukest. Noh, võiks öelda esivanemate traditsiooni või uskumusi. Noh, selge on see, et praeguses ühiskonnas nad ei saa olla eriti edukad, nad võib-olla tõesti ei saa isegi aru, mis toimub või nüüd hakanud aru saama. Ka loodusega kooskõlas temast on, on suures osas need muutused mööda läinud halvimal juhul tunnetanud seda, et elu on raskemaks läinud. Noh, linnaelurütm on ikkagi standardiseeritud, see on ühtlustatud muutunud sääraseks. Noh kokkuleppelisega öeldame tõuseb enam-vähem kindlal ajal kindlal ajal tööle siis on meil lõunapaus, õhtul tuleme koju. Sõltumata sellest, milline on aastaaeg parasjagu näiteks maal, eriti varasemal ajal Säärane kindel aastat läbiv rütm oleks suhteliselt mõttetu olnud, kuna noh, talvel lihtsalt ei ole väljas midagi teha. Kuna pime inimene hoidis rohkem, siis oma taludesse tegi seal toimetusi. Läks ka varem magama, suvel, kui päevad olid pikad, loodus ka samamoodi kasvatas aktiivselt taimi. Nendest oli tarvis hoolitseda nendele tarvis. Harida siis täpselt samamoodi nagu lood loodus täiesti loomulikult, kui inimene oli kauem üleval, tõusis varem, läks hiljem magama. Et selles mõttes mainimise elurütm kindlasti on loodusega palju rohkem kooskõlas. Kui. Meil siin linnas noh, ma olen näiteks, kes linnainimestest on suvel maal olnud, küllap tead, et, et kui on pikad vihmaperioodid, siis ka valdavalt ollakse toas, ollakse varjus. Aga samamoodi on varjus enamik loomasid kuna, kes ikka tahab märjaks saada. Selles mõttes tõesti võib öelda, et maadeskonnas elaval inimesel Elurit on keskkonnarütmidega märgatavalt rohkem korrelatsioonis. Linnainimesi vihmasadu eriti ei häiri või noh, häirib küll, aga tarvis tööle minna selle vastu ei saa parata. See linnaelu põhimõtteliselt võrdub nagu linnaelu võrdub töölu. Mis sa arvad, mis on sinu suhetes inimene, loodus praegu eriti niiskes, näiteks? Noh, ma ikkagi arvan, et seda inimese ja looduse suhet ei saa võtta muust kultuurist lahus olevana selles mõttes, et see, mis inimene on kultuuri sees see, mis ta on iseenda jaoks, mis tal oma kaaskondlaste jaoks sedasama taga looduse jaoks norra egofilosoofidel on hästi ilus mõtteviis selles osas, et selleks, et kaitsta loodust esmalt kaitsma inimest selles mõttes, et me peame kaitsma tema kultuuri seda kultuuri, mis selles konkreetses looduses võimaldab tal märgata ja väärtustada. Et ei saa niimoodi mõelda, et loodus on kusagil väljaspool olev kusagil eemalolev ja et siis me kaitseme seda sõltumata inimesest. Ka nüüd, kui meil on nüüd ütleme nii-öelda need juured või sidemed juba katkenud Et me oleme mitmendat põlvkonda linnas et seda suhetele taastada, selleks, mida peaks tegema sinu arust? Inimene kindlasti muutub metsas olles märgatavalt erksamaks. Neelad muutuvad erksamaks. Osalt sellepärast, et see ümbrus on tundmatu, ta ei tea, mida oodata. Ja teisalt sellepärast, et kuskil seal mälu põhjas hästi sügaval. Ilmselt tuleb meelde, et see on see keskkond, kus inimene kui liik kui bioloogiline liik on tegelikult veetnud enamiku oma olemasolu ajast. Sest noh, tsiviliseeritud inimene, linnainimene, seda perioodi võime me mõõta jah, ütleme 6000 või 10000 aastane inimene, kui liik on vana 100000 200000 aastat. Ja kõik see mälestus on ilmselt kuskil ähmaselt alles. Ma arvan, et loodus on väga hea puhkus ka sellepärast et elades oma tavapärases rutiinis on see maailm, mis meie ümber on, ikkagi enam-vähem etteaimatav. Isegi siis, kui me vaatame Või, või vaatame arhitektuuri suuremal või vähemal määral need võimalused, kuidas seda mõista, kuidas seda tõlgendada saame? Need on ikkagi kunstniku või selle teose looja poolt ette antud. Kui me lähme loodusesse, istume näiteks maha mingis maastikus, kus me ei ole varem olnud mõne kivi või Puurondi peale, ootan siis me ei tea, mis juhtub. Juhtub igasuguseid huvitavaid asju. Ja tegelikult see noh, nii-öelda lugu, mis seal sündima hakkab, mida loodus meile räägib, see on esiteks ette ennustamatu. Ja teiseks ka ilmselt lõput. Inimene ise ilmselt enda väsib ära ja külastada. Aga lugu jääb alles, lugu räägib ennast edasi ka siis, kui inimene läindan. Teinekord võid sa tagasi minna sama rohtsamma kohta, ilm on teine, valgus on teine. Ja see paik on ka natukene teistmoodi ja ajalugu läheb edasi. On see meie lemmikkoht, kus ikka jälle lähed? Kindlasti neid on siin-seal Eestimaal isegi kontaktid, need seosed on alati väga isiklikult selles mõttes, et säärast kohta ei pruugi muust maa ilmus maast mustust maastikust eristada noh, midagi väga silmatorkavat või suurejoonelist ei pruugi olla mingi suur mägi või kivi või juga või midagi säärast, mis, millel sild juures, anne, millele turismiraamatutes viidatakse. See võib tihti olla lihtsalt mõni kokkusattumus läbi elama. Ja hästi isiklikult laadi. Noh, tihti need paigad, mille juurde ma ise tagasi lähe looduses on ehk just seotud või tuleneb mingist isiklikust läbielamisest selles mõttes. Et noh, tulin kuskilt mööda teed jalad olid väsinud, mõtlesin, et puhkan ja siis leidsin ühe sobiva mahalangenud puurondi, mingi tuulemurru entsine istuma. Ja leidsin, et see koht mulle meeldib. Ja siis hiljem ikka sama samas paigas olles samu teid mööda kolades, olen püüdnud oma samme nii seada, et see paik, et teel ette jääks, et ma saaks vaadata, mis tast vahepeal saanud. Mis seal muutub. Sedasi tekivad isiklikud seosed maastikuga. Kui me lootsus käime Aitavad meil mõista ka. Seda kultuuri millest me pärit oleme, ma just mõtlen maarahva, vana rahvakultuuri kõiki neid lugusid, mis näiteks on tallel ja kirja pandud Tartus Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis. Sest selleks, et mõista mingit vanarahva tähelepanekut ükskõik mis linnu või looma kohta kurad, lähvad, kurjad ilmad kasve. Selleks on tarvis, et see kogemus kurgadega mälestus nendest, et see oleks ela. Et ma aeg-ajalt ikkagi näeksime kuskil heinamaa veeres, sügisel kurgesid ja täiesti tajuksime seda. Kui nad siit lahkuvad, siis midagi looduses muutub. Linnas on säärast kontakti raske saavutada ja seega siis ka säärased lihtsad vanasõnade ütlused ei räägi meile enam. Oma lugu ei ava meile ennast. Nii et ma arvan, et ka selleks, et mõista 100 kultuuri kust me tuleme, kust me pärit oleme. On tarvis looduses käia. Ühelt poolt on see kontakt looduse ja inimese vahelise mõistev kontakt oluline looduse jaoks, sest nii oskavad ennast rohkem hoolida. Aga see on vajalik inimese jaoks, sest see aitab neil aru saada, kes me ise oleme. Meie õnnetus praegu on see, et see kultuur mis meile Siia on sisse tulemas. See on globaalne selles mõttes, et ta ei ole paikkondlik ja ta ei toeta mitte üldse meie paikkondlike püüdlusi leida mingit kontakti. Või ajada nii-öelda siin oma rida selles mõttes. Kui inimene tahab Just selle konkreetse maa loodusega siin sidet hoida, siis ta paratamatult peab natukene globaalkultuurile vastu töötama. Õnn jälle. Selles mõttes, et me oleme, meie esivanemad on elanud enamiku oma ajast hajakülades aeg-ajalt teineteisega kokku puutudes, aga mitte tihedates gruppides koos elada. Nii nagu see on kombeks Neist, nii ida kui lääne poolt. Selles mõttes säärane iseolemine, jaga kontaktis olemine ümbritsevaga ja oma rea ajamine sõltumata sellest milline. Säärane üldiselt aktsepteeritud kultuurimudel ette näeb. See on, ma arvan, meil üsna omana. Ja selles mõttes me seisame ka heas positsioonis. Igal linnainimesel trenn ja see koht, kuhu minna Eestimaal maamaja, kus elas kunagi võib-olla meie vanaema on ikkagi ju alles. Selline isiklik suhe on täielikult enam enamikel inimestel ilmselt jäänud. Ja lisaks sellele on ka täiesti füüsiliselt olemas suurepärane looduskeskkond, säärased rabad, et võtab hinge kinni. Aga selle metsaga kontakti isiklikku suhet saad leida ikkagi ainult need siin paigas elavad. Noh, kui nüüd püüda kuidagi kokkuvõtlikult sõda linnaelu ja maaelu või meie praegust varasemat võrrelda omavahel siis võiks öelda nii nagu üks mu hea sõbra on ette tulnud, et vanasti maarahva elu see võis olla raske. Aga samas oli lihtne. Praegune elu võib olla kerge. Samas keeruline. Te kuulsite meediakeskuse Eesti luterlik tund saadet inimene ja loodussaatekülaliseks oli Tartu Ülikooli semiootikadoktorant Timo Maran. Mina olen Syries. Kui te soovite arvamust avaldada meie saadete kohta, saab seda teha toimetuse telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks või kirja teel aadress, kiriku plats kolm, Tallinn. Meie saated eetris vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis. Klassikaraadios pühapäeviti kell 18 15 ja lehekülg ajalehes Postimees iga kuu kolmandal laupäeval. Samuti ETV saatesarja kaape üle pühapäeviti kell 16 30. Saate lõpetab ansambli kollaaž laul. Kiik tahab Kindeid. Eesti luterlik tund.