Eesti luterlik tund. Tere õhtust, stuudios täna Toomas Siitan ja ma tahaksin teid tutvustada tunni aja jooksul ühe väga põneva ja vähetuntud teosega päris ooperikunsti algusaegadest. See oleks Claudio Montoverbi ooper Odüsseus, Kojutulek. Monte Verdi loomingust on säilinud üht kokku ainult kolm ooperit, kuigi on kindel, et ta on neid kirjutanud rohkem. Ja Odessa, see kojutulek on tema Orpheus ja popia kroonimise kõrval kindlasti kõige vähem tuntud. See teos on aga omal ajal olnud ilmselt siiski tuntud kaugemalgi kui Veneetsias seal, kus ta on loodud ja avaldanud ooperikunstile selle edasisele arengule väga suurt mõju. Kuulete sellest ooperist katkeid ansambli Concerto vokaale esituses. Siin on angaseeritud suur hulk suurepäraseid lauljaid, keda ma nimepidi tutvustaksin teile seoses konkreetsete stseenidega. Seda Ooperiprojekti juhib muusikaliselt aga René Jacobs. Kõigepealt selle ooperi avamäng. Ooperikunsti sünnihetkeks peetakse aastat 1597 ja selle žanri kujunemist seotakse Firenze kuulsa rattaga. See oli Literaatide rühmitus, mille üheks väga oluliseks ideeks oli taaselustada vanakreeka tragöödia ja kodustada see nii-öelda omas ajas. Esimene ooper aastast 1597 ei ole säilinud. Neid säilinud teoseid hakkab tulema alles aastast 1600. Ma päris esimeste ooperiloojate hulgas on kõige olulisem kahtlemata Claudio Monte Verdi kes sajandi algul tegutses Mantova õukonnas. Montoya Friernse vahel olid väga tihedad sidemed ja Monte Verdi esimene ooper Orpheus 1607 lähtus kahtlemata nendest samadest ideedest mille ellu aitajateks oli seesama Firenze kaamera. Vaata. Samas võib aga öelda julgesti, et Monte Verdi Orpheus 1607 oli esimene tõeliselt muusikaliselt terviklik ja, ja muusikaliselt huvitav teos ooperižanris. Seda võiks isegi pigem pidada ooperižanri alguseks, kui mõningaid üksikuid teoseid, mis sündisid enne seda. Esimesed 40 aastat elas ooperis žanr tegelikult küllaltki nii-öelda juhusliku elu. Nimelt ei olnud kusagil Euroopas. Muidugi me saame siin põhiliselt rääkida küll ainult põhjaid Itaaliast tõelise ooperiteatreid maid, ooperižanri kuulus vahetult õukonnakultuuri juurde. Oopereid telliti suurteks õukonnapidustusteks enamasti just õukondlikeks pulmadeks. No neid kanti ette siis selles mõttes juhuslike teostena igat ühte, tavaliselt ainult üks kord. Need olid paratud küllalt kitsale valitute ringile ja mingisugusest ooperi produktsioonist, mingisugusest reeglipärasest ooperiloomingust ühegi keskuse ega ühegi helilooja puhul tollel ajal veel rääkida ei saa. Selles mõttes ooperiproduktsiooni, kui nii tohib öelda, algus ja seotud hoopis Veneetsiaga. Ning aastal 1637 avati siis just Veneetsias esimene avalik ooperiteater. See oli siis asutus, mis pidi olema juba finantsiliselt edukas, mis sai enamuse oma vahenditest just nimelt piletimüügist ja ooperiseeriat keerulisest ettetellimise või, või Abolementide süsteemist. Ma just Veneetsias algas siis tõeline ooperibuum, ma julgen seda niiviisi nimetada sellepärast et tahad, selles 100000 elanikuga linnas tegutses sajandi keskel pikka aega paralleelselt isegi kuus ooperit, kaatrit. See on siis säärane populaarsus, mida ooperikunst enam hiljem kunagi ei ole saanud nautida. Või õigemini, Ma julgeksin seda võrrelda koguni vast meie sajandi muusikaliedukusega. See situatsioon seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani meedias meenutab mulle kangesti näiteks New Yorgi Broadway muusikalide eksistentsi. Interverbi oli selleks ajaks juba ammu saanud Veneetslaseks. Ta oli seal tegus küll, eelkõige kirikumuusika loojana ent ta oli üllitanud ka suure hulga ilmaliku muusikakogumikke, sealhulgas on ka dramaatilisi stseene kõike sellist, mis seostub siis ka tema viimaste ooperitega ja tema elu lõppu. Gaasist on meil siis teada veel kaks ooperit, umbes 1640 loodud uudisteose kojutulek ja mõnda aega enne tema surma ilmselt 42 loodud poppea kroonimine. Kuigi seda viimast peetakse Verdi ooperiloomingu tippsaavutuseks, tahaksin ma teile näidata täna just nimelt seda Odüsseus lugu mis on nii mõneski mõttes muusikaliselt sama rikas või ehk kohati tundlikum Ki kui tema viimane ooper. Ooperi aluseks on Homerose odüsseia, täpsemalt siis selle hiigeleepose teine pool mis jutustab Odüsseus eksirännakutest tema väga pikaldasest koju saabumisest. Kuid ooper tõstab tegelikult peategelaseks piss tema truu abikaasa Penelope, kes teda 20 aastat truult ja kannatlikult ootab, keda kõik teda ümbritsevad ammu juba leseks peavad. Kes on aga südames veendunud, et Odysseus on siiski elus ja saabub ükskord tema juurde tagasi. Ühe väikese proloogiga, mille peategelaseks on allegooriline kuju nimega inimlik nõtrus ja see tegelaskuju eksponeerib õieti selle ooperi pea probleemi peateema. See on inimese suutmatus ise juhtida oma saatust seda, mis on lootusetult ja täienisti jumalate meelevallas. Esimese vaatuse alguse juhatab aga sisse Penelope hiiglaslik monoloog. On tegelikult kohe üks ooperi muusikaline kõrgpunkt. See on Penelope kaebeaaria. Ja kaebab Maria žanr oli juba Monte Verdi Orpheusest alates kuni võiks olla 18. sajandi keskpaigani vähemalt üks tõsise ooperi kohustusliku osa ilmus tavaliselt ooperi dramaatilises kõrgpunktis oopri kulminatsioonis. Nii et selles mõttes on Penelope esimene aaria dramaturgiliselt üsna ootamatus kohas. Teisalt on aga selline ebareeglipärasus siin igati põhjendatud, sest et just Penelope monoloog juhatab kõige paremal võimalikul kombel sisse selle ooperi põhitonaalsuse. Penelope on aastaid selleks ajaks tõesti juba paar aastakümmet lootusetult oodanud. Penelope neab siin oma kurja saatust, on aga inimesena lõpuni valmis sellele vastu seisma jääma oma voorusele truuks. Penelope osa laulab selles ooperis. Ta think ja ma usun, et see 10 minuti pikkune monoloog demonstreerib ka suurepäraselt seitsmeteistkümnenda sajandi ooperi ühte kõige väljendusrikkamat žanri, mis teisalt nõuab ka ülimat väljendusrikkust. Igalt esitajalt on kaeba, aaria ehk lamento. Tornade tornovlisse see on Penelope valukarje, mis on täitnud tema kahtkümmet aastat. Pöördu tagasi Odüsseus. Peale seda kaeda aariat ei suuda maa jätta väljendamata oma vaimustust Bernarda Fingi laulu kunsti üle. Milline värvide hulk on selle daami hääles ja milline väljendusjõud. Kuulaja pani aga kindlasti ka tähele, kui suur osa on nende kõlavärvide loomisel kõigil nendel saatepillidel me oleme ju harjunud arvama. Barokiaegset laulu, kunsti peaks saatma üks vaikne klavessiin. Heal juhul ehk siis veel tšello saatel. Selles üles võttes osaleb aga enam kui 10-st pildist koosnev saategrupp mille ülesandeks on väga värvikalt interpreteerida libreto teksti. Järgmine seen toob meie silme ette Faiaakide laeva, mis toob Odysseus koju Ithaka Saarele. Odüsseus sai Faiaagid nõusse. Nad ehitasid laeva ja lubasite koju viia. Ent nende teele ilmub jumalik takistus. See on Neptun, kes vihastab inimese isekuse ja kõrkuse üle. Ja ta ütleb, et inimene ei suuda astuda saatuse jumalate tahte vastu. Ning ta nurjab selle kojusõidu. Kõigepealt aga merestseen ja päikene. Neptuuni monoloog. Siin me oleme jõudnud Veneetsia ooperile tüüpilist maailma on kindlasti vaatemänguline ja efektne. Ja Veneetsia ooperisse kuuluvad tingimata uhked merestseenid. Seal on tavaliselt laeva ka laevahuku stseenid ja peaaegu kohustusliku tegelasena ilmub möllavatest lainetest Neptun oma sõjavankril, kes siis laeva ja laevaliste saatust juhib. Järgmises väikeses stseenis laulavad ülbed kõrgid, jumalakartmatud kaagid, kes ütlevad, et inimene võib siin ilmas teha, mida ta tahab, sest et taevas ju ei hooli inimese tahtmisest. Selle peale vihastab aga Neptun ning muudab vaiaakide laeva kaljuks öeldes, et täna ta tahab neid kõrke inimesi õpetada. Inimesel ei ole kojupöördumist, kui taevas on selle vastu. Nüüd ilmub meie ette ooperi teine peategelane, Odüsseus ise reisinud Faiaakide laevas sügavas unes. Peale seda, kui Neptun on selle reisi katkestanud, ärkab ta unest ja laulab oma kõige kaalukama monoloogi mille sisuks on tõelisus ja näilikus inimese tahte ja jumala seaduse vastandumine. See on esimese vaatuse teine dramaatiline kõrgpunkt. Ja otsuse osa laulab selles ooperis Christoph Regard. Jään. Ja. Rimi on ei ole akva. Kuna noh, sor, Siis. Olles Siila ja Kuna kellale reserviga Aja nappusel peame vahele jätma terve teise vaatuse. Seal ilmub Odüsseus jumalik abiline Minerva, kes kutsub kohale odistuse poja telemaakose nii, kes hiljem tegevusse väga olulisena lülitub. Kolmandas vaatuses täidab suurema osa aga Penelope ja tema kosilast stseen. Nimelt kimbutavad juba pikemat aega Peneloopet toored ja võimuahned kosilased. Need on Pisandro ann Finumo ja antinud. Penelope on ikkagi valitsejanna ja neil kusi lastel on temalt ühteteist oodata. Nad püüavad. Pean Euroopat veenda, et Odysseus on surnud ja veenavad teda taas elu ja armastuse juurde ja abielu juurde tagasi pöörduma. Penelope jääb aga kindlaks. Ma mängiksin teile ette nüüd ühe väga dramaatilise ansambli vast kõige põnevam ansambli selles ooperis. Kolmandast vaatusest kus siis kolm kosilast oma laane avad. Selles ansamblis ei hoia Monte Verdi kukku muusikalisi värve eelkõige lopsakat, irooniat ja neid kolme kosilast laulavad kontratenor Dominik vis, Marc Tucker ja David Thomas. Oo kui. Noorutsevad kosilast lugu lõpeb neljanda vaatuse lõpuks üsna õnnetult õukonda. Ka siis Penelope silma alla ilmub juba Odüsseus ise aga Minerva soovituse järgi muundununa kerjuseks. Loop ei tunne uudisest alguses ära. Kui kosilased oma pealekäimist ei jäta, otsustab Penelope korraldada nii-öelda kuulsa vibuproovi. Tema käes on tühjuse vibu, mida suutis pingutada ainult tema omanik. Ja ta paneb kõik need kosilased proovile. Ükski ei suuda sellest libust aga lasta proovilasuga. Erilise täpsuslasuga saab aga hakkama kerjus, kes siis hiljem osutub Odüsseus. Eks. Selle stseeni lõpus need kosilased aga hukatakse. Nüüd oleme jõudnud viienda vaatuse algusesse. No just sinna, kus kõlab traditsiooniliselt barokkooperi muusikaline kõrgpunkt ehk lamento aaria, sellest oli juba eelnevalt juttu, et selles ooperis on see number nii-öelda vales kohas. Ometi on, On ka Odüsseus kojutuleku viienda vaatuse alguses üks lamento või õigemini lamento paroodia. Odüsseus on kahtlemata läbi ja lõhki tõsine ooper. Veneetsia tõsises ooperis on aga peaaegu kohustuslik ka koomiline teenri kuju ja siin on selleks iro, kes on omamoodi naljakas sabarakk. Nendele samadele Penelope kosilastele on parasiit ja õgard. Ja, ja kujutamiseks on kasutanud Monte Verdi sagedasti väga jõuliselt koomilisi toone nagu näiteks selles stseenis, kus ta udusse käest peksa saab. Viienda vaatuse alguses Iru aga kaotanud oma leivaisad nii-öelda ja, ja see paneb ta nutma ja kaeblema ning just suust ja kelle suust me seda kõige vähem ootaksime, kuuleme me selle ooperi teise lamento, mis on aga nagu öeldud. Paroodia iro osa laulab kiide Mei. Lootusetu on seda ligemale kolmetunnist ooperit mahutada meie saatesse ja seepärast jätame vaatluse alt välja mitmed olulised tegelased. Nii nagu vanakreeka tragöödias ja teisteski barokkooperites on kaudistuse kojutulekus väga suur osa jumalatel nende omavahelistel dialoogidel. Nemad ilmuvad tavaliselt lavamasina abil loo keskele just neil hetkedel, kus lahenduse tulek kõige lootusetum näib. Oma viienda vaatuse keskel näeme me veel üht laeval lavale sõitvat koori ning samuti tee pilvel. Lavale laskuvad taevaste hingedekoori. Sellised väga efektsed stseenid olid ka tingimata iseloomulikud Veneetsia vaate mängulistele ooperitele. Ja need jumalikud jõud juhatavad sisse siis selle ooperi lõpplahenduse õnneliku lahenduse, milles ja Penelope ja Odüsseus lõpuks õnnelikult teineteist embavad. Ma tahaksingi teile tänase saate lõpuks mängida selle ooperi lõpunumbri. See on Penelope aaria illustraator Viiu Cheeli särage taevad mis suubub podisse House ja Penelope õnnelikku lõppu duetti Monte Verdi ooperi Odüsseus. Kojutulek on plaadile, mida ma teile täna olen mänginud. Salvestanud ansambel Concerto vokaale ja paljud parimad barokklauljad, kelle nimesid ma olen saate jooksul nimetanud. Kogu seda projekti juhatas René Jacobs. Tänan kuulamast. Stuudios oli Toomas Siitan.