Tere õhtust, luulesõber. Stuudios on toimetaja maris Johannes et sisse juhatada teine saade sarjast tõlkes üles leitud. Ühel ilusal ja soojal maikuu nädalal kohtusid Käsmu kirjanike majas Eesti kirjandusinimesed oma meretaguste kolleegidega. Kida üksteise luulet üksteise keelde. Doris Kareva ilve Liive, Hasso Krull ja Kalju Kruusa. Võõrustada olid luuletajad, kes kirjutavad oma tekste norra, islandi, baski, iiri, Hollandi ja Šotikeele šetleni murdes ja töökeeleks. Seal luulekojas oli inglise keel. Täna kuulame baski poeeti, kirme uriibet ja kõmri luuletajat, mereerid teenist. Loeme eestikeelseid tõlkeid, mis tehtud Norra luuletaja Jan Erik Woldi ja Islandlase. Sigurdur Paulsoni loomingust, kes küll võiks Lugeda eesti luulet kõmri keeles jumala eest ei oska öelda, eks ole, tegelikult rohkem nagu kõmri tee asi meiega, mängime seda, kui sümpaatsed ja intelligentsed mängu. Kalju Kruusa loeb oma teksti ja mereerid püüdeavis, tõlgib selle kõmri keelde. Viies tagavara ratas. Saadet Hassole, roseti kivi, kreekakeelse rööp kritsendaseta, poleks suudetud muukida Egipti krüptilist skripti. Aga kui aastatuhandete pärast soome saksa, vene inglise suahiili hindi hiina keelt enam ei mäletata siis viimaks leitakse katkend osaliselt tuttavast eestikeelsest rööptekstist ja kultuur ei katkegi. Tõlkes üles leitud. Jätkame baski luuletaja kirmen Kurybe tekstidega eestindanud Doris Kareva ja Hasso Krull loeb Andres Raag. Mul on üks sõber, keda vihkan. Kui tahan ronida puu otsa, ütleb ta eieiei paremite. Sa kukud ju kohe alla. Mul on üks sõber, keda vihkan. Kui tahan mängida jalgpalli, ütleb ta. Ei, ei, ei, parem mitte. Pall lüüakse väravasse su jalge vahelt. Mul on üks sõber, keda vihkan. Kui ligineb tüdrukule, kes mulle meeldib, ütleb ta. Ei, ei, ei, parem mitte. Ta ei taha sind ju nähagi. Mul on üks sõber, keda vihkan. Kui tahan anda väikevennale musi, ütleb ta. Ei, ei, ei, parem mitte. Sa ajad tita ju ülesse. Mul on üks sõber, keda vihkan. Tema nimi on häbelikus. Igal õhtul ütlen talle. Ei, ei, ei, mitte mingil juhul. Homme ma enam ei tunnegi sind. Ära sunni mind valima mere- ja maismaa vahel. Just rannakaljuserval maitseb mulle elu. Mustal lindil, mida lehvitab tuul pikali juuksekarvale rändava hiiglase peast. Meres südant oma eriti armastan avalat, kui suurel lapsel. Koordi jonnakas üleannetu. Teinekord joonistab otse võimatuid maastikke. Maismaa suuri käsima, samas armastan väga. Ära sunni mind valima mere- ja maismaa vahel. Tean, et mu püsi on peenike niit. Aga ma eksiksin ära koos üksi merega maismaaga ma upuksin. Ära sea mind valiku ette. Jään siia haljaste lainete siniste mägede vahele. Viis vaadelda maailma. Viis laulda vanade sõprade seltsis, võtta müüri peal päikest, viis osata oodata. Viis puutuda kasepuid, lugeda nahapindu. Viis lõunatuul lohutada, viis luuksuda autos. Mitte parim viis ehk mitte kauneim viis ehk liigiivne liig väike ehk. Viis kohata kellelegi pilku. Viis küsida küsimusi. Viis võta kinni, kellegi käest. Viis näha unenägu. Mitte parim viis ehk mitte kauneim viis ehk liigiidne liig väike ehk. Ehk. Abil soolad. See oli näide baski luuletaja keermed uriibe spontaansust esinemisest. Tõlkes üles leitud. Kas eesti luule kõlab baski keeles, šoti keele šetleni murdes ja kõmri keeles. Hasso Krulli ja Kalju Kruusa tekstidega katsetavad nüüd kirme noriibe Robert alangeemisson ja mereerid Davis. Keset teleka ekraani vilgub punane kollane ja roheline. Telekas räägib inimkeeli. Ta ennustab meile meie saatust. Kõik hea ja kuri on alles tulemas. Ajalugu algab telekast. Veri pritsib otse põrandale ja lapsi tehakse lausa mäe silme all. Me võime seda kõike näha, aga ei tohi sellest mõtelda. Ei tohi minna telekale kätega kallale ei tohi teda täis kusta, piinata ega põletada. Ei tohi temalt raha ära võtta. Ja saata tänavale nälgima. Seda tohib teha ainult inimestega. Jumal, lõik ja telekas on pühad. Mina loen nüüd kõigepealt vennad, hoid, streid ta vaipa parandada in Estonian Reili klint üks kiir tungib läbi tehniko rohelise sambla valdustesse. Ta valgustab mände ja pehmeid kive ja punkri avatut sisemust. Punker on tühi. Ta tugevad narid on terved ja ootavad matkajaid. Nad pakuvad pelgu ja soojust ja vaikust. Maa-alused katedraalis. Eks hambahari riiuli peal. Saanud puhtaks, loputamata. Võib-olla tõsi ja hakkas kiire. Või ei saanud ta ojale minna. Igal pool hingavad ümberringi palusammal ja kaksikhammas. Nad kerkivad õrnalt ja märkamatult rebase jalajälgedesse. Ta tuleb mustikavarte vahelt tee peal ringi ja keerutab nuuskides kaela. Siis tõstab pea, vaatab varviku poole. Ohtlikku maailmapilguga. Kilpjalad õõtsuvad, kahisevad. Keegi on läinud siit püssiga läbi. Raua ja naha lõhna on tunda. See tuksub õhus ja virvendab. Pealinnas pankureid tulevad kokku komsomoli muhedal meenutusõhtul. Nad kaotavad enesetulumaksu ja lendavad õndsayle Saarile. Ega ma nüüd ei tahagi öelda, et samblalapp oleks pealinnast kaugel. Pealinn on väga ligidal. Seepärast ongi siin metsas nii mahe. Peeemmestu Brow Tekved, Rec ennetada haal masi Ingriin, Pääbede häins. Sten ennettede hernek haidis. Hailis beer, kusla vajus ära, leen redi, Fade põlisDebraamees pess. Dispüüdo plaheid Anberlis siin faks, keet, Highams, twin, võrdlustaks, ründen, nüüd on Snowden. Fern Froots, flaat, risu, Saming, introv. Jan Manimenudki Ader CN äre teopardi kaasmassari union. Jäin juustu imetlema. Juust oli ilusa faktuuriga. Ta sees oli tolmuterakesi umbes nagu punasest paprikast tumerohelisest tillist ja midagi kümnestki. Jäin juustu nii imetlema, et tuli tahtmine kirjutada. Tulin tuppa, piilusin juustunoaga juustu, känakast peaaegu läbipaistvaid liistakaid ja pistsin muudkui printeris. Nii palju, kui mahtus. Tõlkes üles leitud kõmrikeelne maailm, mereerid Davise loomingus ja eesti tõlked kalju kruusalt. Loeb Andres Raag. Oodates oodates kedagi hilisõhtuses kohvikus, kastena, igihaljast taimedele laskub suitsutunnid, täidavad kohvitassi ja minutid. Üha oodates kedagi kasteses nurgas mis tulvil täis aega oodates kedagi, kes viimaks ei tulegi. Teen ma juttu Palmiga oodates kedagi tegelikult ebaolulist TTT, Palmiga, ja kes teab, võib-olla on see meeldiv taim mõnetigi südamelähedasem. Nii mõnetigi seksikam kui mu meeliskeelud keski. Vesk õud, kuna sa oled kaunis, ma hingan, muutun minagi ilusaks, kallan pärle. Iga pärlikene salapärane peegel sulab ja hoiab eneses sul nägu embab märkamatult. Aga need lihtsad pärlid nii sügavad ja pehmed, peaaegu võiks unustada toore, valuda sisimas kiskudes karbi elusalt pooleks. Nad saadavad lõputult salasignaale nagu hingamise katkematut, morsekoodi. Merineitsi laula, rohetav oli mu armastus, ta soomushõbe, külm ja kirgas küüned, kõik tali jäised, tähtsust täis oli mu armastus terav nagu täht. Ja kaugele-kaugele läks armastus, ta nimed, kaod siis üle vee ja lainete. Ja mu merelik süda, tüüne, tüüne. Mu meri, muutlik süda, tüüne. Tõlkes üles leitud, lõpetame põhjamaiselt Norra ja Islandi luulenäidetega Doris Kareva tõlkes, autoriteks Jan Erik Wolt ja Sigurdur päälsson ja Norra luulet tõlgib omakorda kõmri ja inglise keelde Merit Davis sest just sellised need meie tänased keelemängud on. See, et ükski lind ei laula. Kui tuleb kurbus, tuleb ta ilma keeleta. Kurbus on must pimedus puudumine, igatsus, palju nimesid kurbusel on antud. Ei ükski neist. Võrdu kurbusega kui valitseb kurbus, ei ole tahtmist hommikut. Kui üles tõusta ei ole jõudu jalga maast tõsta ei leia pääsu, sest samast torkest südamest, mis tabas. Iga kord, kui möödud linnas teatavaid paikadest meeles teatavad stseenid, teatavad nimed sellele, mida sa Vaevata kerguse silmapaari kohtumas sinu omaga. Ons neil silmadel nimed? Kas Neid hüütakse Oscariks? Kas neid hüütakse Katingaks? See või ka on läinud, on arusaamatu. Arusaamatu. Arusaamatu on sellel nimi. See, et ka või oo ei aseta eal enam rahustavat kätt su laubale teeb haiget. Sepa sõnulseletamatult on sellel nimi See, et ükski lind ei laula. Must pimedus, mida hüütakse kurbuseks. Harva, kestab seal vähem kui seitse aastat. Rahutus valgub üle linnu nagu jõgi üle lumerüüs maa madalal kivisel mäel, kus kergelt ta koorus möödunud suvel kivisel mäel, kus Karjus ajab kollaseid halle lambaid kodu poole. Aprilli kustuvas kumas mööda radu, mis toovad villahõngu õhtutuules su ninna. Rahutuse talgud üle linnu. See meenutab midagi. Mis on ammu möödas või mitte veel käes? Vaatab puhkevaid pungi väga kaugelt otsekui unes. Ja lendab. Täna vahendasime tekste, mida luuletajad on tõlkinud eesti kõmri baski, Norra, Islandi ja šoti keeles šetleni murdest inglise keele vahendusel oma emakeelde. See luuletajate-tõlkijate koostöökoda elas ja hingas maikuises Käsmus. Vaimukalt iseloomustab seda koosolemist ja koos tõlkimist. Üks asjaosalistest. Jan Erik laupäevad Toris ool Hasso Talle vestion kahhal Platoni. Aitäh eesti luuletajatele ja kirjanduselu korraldajatele Doris Kareva, Hasso Krullile, Kalju kruusaleja Ilviliivele, kes sellele rahvusvahelisele koos tegemisele elu sisse puhusid. Aitäh ka Jaak Johansonile, kes andis meile kasutada oma välismaakeelset salvestused. Luulet luges meie saates Andres Raag ja muusikavaliku tegi Silja Vahuri. Luulelugemised seadis saatesse ritta toimetaja maris Johannes. Aga lõpetame baski kirjaniku keermed Orybe tekstiga ikka lootuses, et see viljakas maikuine Käsmu luulelaager ei jää viimaseks. Mai vaata, mai on käes. Külvanud kogu sadama oma sinisilmadega üle. Tuleb ei ole nii pikka aega sõnakestki vahetanud. Sa oled aina hirmul nagu kassipojad, kes uputati, kui väikesed olime. Tule ja räägime uuesti samadest vanadest asjadest. Hea olemise väärtusest. Vajadusest kahtlustega kohaneda. Kuidas täita tühimikke eneses? Tule tume hommiku puudutust oma näole ulatumas. Alati, kui me kurvad oleme, paistab kõik tumedates toonides. Teisalt, kui oleme sõjakad, variseb maailm kokku. Igaühes meist on tükike teise inimese varjatud küljest. Kui see on saladus, kui viga, kui viibe, tule ja paljastame võitjad, naerame enda ise üle, mis sillalt alla hüppas. Vaatame kraanade vaikset töötamist sadamas vaikse koosolemise anud kui tõeline sõpruse tunnistaja. Tule kaasa. Ma tahan vahetada riiki, vahetada linna, jätta kõrvale see keha ja minna koos sinuga merekarpi eneste väiksuses. Just nagu teod. Tulen, ma ootan sind. Jätkame aasta tagasi lõppenud lugu. Nagu jõekalda valge kasetüvi poleks vahepeal ühtki lisaringi kasvatanud.