Tere õhtust. Minu nimi on Indrek Sammul ja minu nimi Liinul maru. Meil on veel koos teiega mõtiskleda natukene meie päevadest. Abiks on meile Toomas Paul. Oma raamatuga sinu tahtmine sündigu. Head kuulamist. Pean tunnistama sulle mu jumal et minu jaoks on tõesti kõige raskem paluda sinu tahtmine sündigu. Ja kui need sõnad libisevad üle huulte nii et ise kaasa ei mõtle siis pole see muidugi raske. Aga niipea, kui see saab mu tõeliseks palveks. Niipea kui ma panen iseenda nendesse sõnadesse on see kõige tõsisem palve, mida inimene üldse paluda saab. Paluda, et sinu tahtmine sünniks, et ainult see sünniks ei ole raske üksnes nendel puhkudel, kui mu osaks on valu või kui ma ei ole kindel, kas äkki just kannatuste tee ei ole sinu nõu minu suhtes. Nii et sa ei tahagi kohemaid appi rutata paluda, et sünniks sinu tahtmine, on raske alati. Sest see tähendab enda täielikku sinuga loovutamist. Ometi tean ma väga hästi, et see on ainus palve, mida ma võin paluda kurtmata, et palun puhasti. Kui sina võtaksid täita minu igasuguseid muid palveid ja soove oleks selge hoolimatus ja halastamatus. Minu ostu. See lihtsalt ei saagi, kuuluta seda, mis lähtub minust, peituvatest, hirmudest, ahnusest, kadedusest ja muust säärasest. Kui sina rahuldaksid selle iseka olevuse vajadusi mis siis oleks kõige selle lõpptulemuseks? Oma mõistmatuses olen mõnigi kord otsinud elus õiglust. Nii kui ei ole seda leidnud, saanud pahaseks nii maailma ülekohtuse kui ka oma suutmatuse peal õiglust nõuda. Tegelikult ei olegi õiglust olemas. Nagu ei ole olemas täielikku võrdsust. Seda ei ole kunagi olnud ega saagi olla. Maailm ei ole sedaviisi seatud. Kui otsin õiglust, rääkinud, et minul ei ole võimalik mõndagi sellest, mida teine võib. Toimin rumalasti kui kõrvutanud kellegi teisega nihkunud seesmiselt kindluselt välisele võrdlemisel. Pigemini võiksid mõtelda, kui rikkalik on mul osaks antu, mida mul ei oleks üldse õigust oodata. Mis õigust aru pärida, miks mul on läinud viletsast. Kas ei peaks hoopis küsima, miks mul on läinud nii hästi. Miks mind on paljudest õnnetustest hoitud? Oma eraldatud mina võiks pidada osaks kõiksusest ning loobuda lapsikust jah, ikkagi üsna algelisest, enda ja muu maailma vastandamisest. Inimolendil on võimalik jõuda terviku kogemiseni kus lahus olev liitub sinus mingil uuel pinnal. Siis ei ole teise õnnestumine ega nurjumine, rõõm ega masendus ainult tema, vaid ka minu, meie kõigi osa. Issand. Mis sul on oluline, jumal. Sina jood? Koolitükid äraõppimist ja ülesütlemist ega harjutuste peatud sooritamist. Sina tahaksid palju enamat. Et me saaksime teiseks. Et sünniks see, mis annab. Mõtleme päevadele. On tõsi, et see määrav, miski jääb väljapoole meie haardeulatust. Õigemini see ei tohigi olla meie kontrolli all. See saab olla midagi, mida üksnes sina tead ja mille puhul meie saame vaid hämmastuseks küsida. Millal, issanda, millal ma olen sind teeninud, sind toitnud või sulle juua andnud? Kui saaks plaanida, et täna teen nii ja nii mitu korda sead ei oleks see tehtud enam sulle ega ligimesele. Inimene ei saa seda teada ega ennast sel hetkel jälgida, kui ta midagi õigesti teeb. Aga minu hirm on see, kas ka enese müüs. Kas tagantjärele enesevaatluseid hävitan neidki seaduseraasukesi, mis ellu kogemata siginenud? Kui ma ise end edenemise puhul õnnitlen. Kas see idee olnudki taas olematuks? Kuidas on võimalik nõnda teha head, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb? Ehk tohime loota, et sina ei taotlegi mingit aulist lõpptulemust vaid lepid terade korjamisega. Võib-olla just seepärast ei ole meil endil võimalik teada millal on meie tegemiste kaudu sinu tahtmine sündinud. Vahel inimene mõtleb. Kui ma oleksin läinud teist teed või teinud mõne asja teisiti, siis ei oleks minuga sellist äpardust juhtunud. See õnnetus oleks jäänud tulemata. Paraku, kust ta teab, et siis ei oleks juhtunud midagi veel hullemat? Või et ta oleks jõudnud sinu teedel kaugemale? Ja teiselt küljelt vaadates kui kellelgi on olnud õnn aastaid elada tervena ja ta käsi on käinud hästi, mis õigus tal on siis hädaldada, kui midagi halvasti läheb. Kui head asjad viimaks käest võetakse. Keegi ei ole ju sellist armulikust nagunii väärinud. Kõik see hea ja meeldiv on olnud sinu anud. Kuna mul on laenatud kõik, mis on vajalik siinseks eluks mis on mul siis kurta, kui see ükskord tuleb tagasi anda. Pigem tohin sind tänada, et see on minu kätte antud, niikauaks. Ei ole ju oma midagi toonud maailma. Ei võimaga midagi maailmast ära viia. Kõik on antud kohapeal kasutamiseks. Kui oskaks niimoodi öelda ja seda ka tunda. Alasti olen ma tulnud ja alasti, pöördun tagasi põrmu. Inimolend on tõesti tühi, õhk on tõepoolest eimiski. Seep see ongi uskumatu ime et eksieimiski võib osa saada igavikust. Kui ma milleski süüdistan teisi tunnen vist tegelikult sisimas oma süüd ja püüan selle eneselt ära veeretada. Unustanud tõe, et süü, ükskõik kelle oma hukutab armastuse ja lahutab inimesed üksteisest, Ginandaga sinust. Kui tunnen, et mõnda asja ei suuda ma iial unustada hoian halva endas kinni. Soov karistada seob kõigepealt mu enda kurjus, elab mu südames nagu mädanev haav ning võtab võimaluse pääseda sinuga riiki. Seni kui ma üldse hoolin süüst ja karistusest. Kuni ma üldse tegelen enda või teiste pattudega, olen sinust lahus ja seast väljaspool kurjast ei saa lahti temaga võideldes vaid andes ennast tingimusteta hea ja ilusa meelevalda. Issand kustutama võlad ja anna mulle jõudu andeks anda oma võlglastele. Anna jõudu uskuda, et kõik läheb mööda nii ihu kui ka hingevalu. Ükskord on ikkagi kõigele lapp. Ükski valu ei saa olla igavene. Aga äkki on just karistuse piin, otsatu lõpmatu? Kust ma võtan julguse loota, et just hingevalu ei ole see, mis tuleb surmas kaasa ja kestab jäädavalt? Ta võib tulla kaasaga. Põrgu ja piim ei saa igavesed olla. Siis kui viimne vaenlane on alistatud, elad ja valitsed, sina jumal, ainsana igavesest ajast igavesti. Ükskord tuleb aeg, mil aega enam ei ole. Ei ole enam midagi muud kui sina. Sina üksi. Raske on pettuda sõprades. Mida lähedasem keegi on olnud, seda valulisem on avastada, et tegelikult ma ei tundnud teda. Et minu pilt temast oli petlik. Ometi ei ava keegi ennast päriselt kunagi. Ka päris lähedased ei tea ega saagi teada põhjusi nii või teisiti toimimiseks? Võib-olla alati ei tea inimene ka ise, mis ta sees varjul on on endalegi mõistatuseks. Anna julgust usaldada. Anna suutmist, uskuda teiste suhtes head ja ilusat. Loota seda alati ka siis, kui see ei peakski olema õige. Issand tee mu süda avaraks, et suudan silmanähtavast hoolimata oletada parimat teist inimest vabandada, mõelda ja rääkida, temast head, käänata kõik asjad hea poole. See, kes tõepoolest hoolib teisest, soovib talle parimat. Vastuarmastus ei saa olla sõltumine, vaid armastatu vabaks andmine. Sina, jumal, annad meile iseseisvuse, laseb meid lahti, et võiksime ise tagasi pöörduda sinu juurde. Kui lakkama otsimast, iseennast. Võib-olla on taoline täielik usaldamine vältimatu ka iga maise sõpruse ja armastuse puhul. Risk, mis ei tarvitse anda loodetud tulemust. Aga milleta oleks vaid sunnitud sõltuvus. Sinu armastusele usaldusele ei ole otsa ega äärt sest sul ei ole piire. Sina võid jagada ega jää vaesemaks. Kuidas suudan seda mina? Mu jumal ilmaaegu kanname endas segaseid olukord. Suhete tervendamiseks oleks vaja kõik poolikuks jäänu lõpule viia. Olgu lõpp milline tahes. Aga ju ei ole julgust. Kardan uuesti haiget saada. Et selguse ja rahuni jõuda, tuleks kõigepealt iseendale aru anda. Milles ma siis olen pettunud. Mille üle kurvastan? Mille eest olen tänulik. Kui suudan leida kõigest ka vastumeelsusest midagi head ja ilusat aitab see Haadadel kinni kasvada. Püüelda rõõmu poole, on igal juhul parem, kui oma õigust taga ajada. Solvumine seob, andestamine vabastab ning suurendab võimet armastada ning mõista. Tuleks jätta enda ohvrina nägemine ning lõpetada kaitsesse tõmbumine, et seesmiselt terveks saada. Ei ole põhjust raisata oma oleviku Viive süngetele mõtetele minevikust. Elamiseks ei ole teist aega kui praegune. Ning kogu jätkuv süüdistamine toimub seal kiirelt käest, libisevad silmapilgul. Alles siis, kui olen valmis nägema kõike ja kõiki andestada läppides võivad asjad muutuda. See sünnib, kui näen iseennast ja maailma sinu silmudega. Rahu sinuga teeb võimalikuks leppida enda ja teiste vigadega. Ning ometi loota, et tee läheb edasi. Mineviku halb ja vale tuleks hävitada ühes iga lahkuva päevaga. Tuleks hiljemalt õhtul enne magamaheitmist kõigiga ära leppida andeks anda ja andeks saada. Kõik võlad kustutada. Et süda ei valutaks ega vaevaks. Tänast päeva oleks kergem kanda, kui ma teda ei mõõdaks, sellega, mis on lakanud olemast ega homsega, mis alles tulemata. Muidu on viirastused ja praegune segamine ega ole enam ei puhast mälestust ega puhast elu. Küll homne päev muretseb ise enese eest. Tahaksin paluda sinult julgust võtta vastu iga oma päeva koos kõige sellega, mida tahes ta kaasa toob. Luba, et ma ei vaataks selja taha, kui olen pannud käe adra kurele. Igale päevale piisab oma vaevast. Tulevik ei sa iial minevikku tagasi anda. Minevikust tasub kaasa võtta, südames kanda ainuüksi head ja ilusat ei, mitte selle kadumist kurtes vaid tänades täist. Minu saatus on siin. Ja on nüüd. Ta on anda ennast sinu kätte ja lasta praegu sündida sinu tahtmisel. See, mis siis sünnib, on võib-olla võimalus isegi minevikku muuta. Võib-olla ei ole veel midagi lõppenud, vaid me oleme vaha sinu käes aja ja igaviku, issand. Ja Savoolid üha uuesti. Et igavesti ongi seesama. Nüüd. Paljud tunnevad end halvasti asjade pärast mida nad ei oleks pidanud tegema. On tore, kui keegi saab ka ise aru, et ta on midagi teinud päris valesti ega õigustanud alate. Need, kes mitte kunagi ei ole milleski süüdi muutuvad tundetuks võõra valu suhtes. Ometi peavad ka meie vead jääma selja taha, kui sina oled need andeks andnud. Tuleb loota, et edaspidi on võimalik olla hoolivam ja mõistva. Ühesõnaga saada targemaks. Lakkamatu süüdistamine ei tee olematuks toimunut. Süütunne kui selline ei aita edasi, vaid hoiab hardununa. Tegelikult suurendab tõenäosust, et kunagi ei muutu midagi paremaks. Lõputu kahetsemine kipub pigem muutuma iseenese tasuks otsekui loaks eksimust, kord. Mida tugevamini keegi armastab, seda vähem tunneb ta kadedust, tahet karistada või kätte maksta. Kui ma tõepoolest kedagi armastan, on ainus kartus talle tarbetult haiget teha. Aga haiget teen talle ja sul nii kangekaelselt enese õigustamise kui ka oma järelejätmata enesepiinamisega. Mul oleks aeg sellest ükskord juba aru saada. Kui jään vaikseks, hakkab mind mõnigi kord närima kahetsus mõtlematute väljenduste ja ütlemata jäänud julgustavate sõnade pärast. Süüdistan ennast asjade pärast, mida ma kuidagi ei saa enam teha olematuks, nii väga, kui ma seda tahaksin. Näib, et paljud minu nooltestan vibu nöörilt lendu tõusnud, otsekui selleks, et tabada mu enda südant. Aga ma ei olnud ju tookord nii tark nagu praegu. Ei teadnud seda, mida tean nüüd. Ega olekski vist arukamaks saanud, kui ei oleks vääratanud ja eksinud ning pidanud õppima vigadest. On kurb, et ei ole võimalik vältida valusaid kogemusi ei haiget tegemist ega haiget saamist. Kuid veel koledam oleks kõik siis, kui me ikkagi ei saaks targemaks. Kas ei ole ka see üks asi, mille ükskord pean ära õppima ja selgeks saama? Inimese elus on vead vältimatud. Ja Me elame viimselt vaid andeksandmisest ja andekssaamisest. Me oleme teelised Kui üks komistab ja kukub, siis teeb ta seda nende eest kes sammuvad tema järel hoiatusena veerev kivi eest. Ja ta komistab nende tõttu, kes sammuvad tema ees küll kergemale kiiremal sammul. Ometi veerevad kivid emal teelt eemaldamata. Kui oskaks minna hellalt läbi elu lisamata kellelegi valu Olevik, see põgus viiv, võiks olla kaunis eriline külmutada kaduma ei laseks minna. Tahaksin suuta võtamad tänast päeva, nagu poleks mul enam teist. Tahaksin elada kogu väest, meile, sina annad? Ei olegi tähtis, mida ma parajasti teen, kui vaid elan täie pingega oma elu. Kui mul seda pole olnud. Mis mul siis üldse on olnud? Mida ma kaotan seda kaotanud niikuinii, selle suhtes ei maksa ennast petta. Õige aeg on iga hetk, mis veel on alles tagasi vaadates oma elule, pean tunnistama, et palju vähem on põhjust kahetseda, seda, mida olen teinud, piinab pigem see, mis on tegemata jäänud. Me peame tegema sinu tegusid. Niikaua kui päev on, tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Iga päev olgu otsekui esimene. Igal hommikul olgu mu peeker vanast tühi, et vastu võtta, kanda endas ja edasi anda uut. Sirutan ta tühjalt sinu poole, et sina saaksid ta täita värske veega. Kui palju on inimesi, kes pole rahul oma saatusega kes mõtlevad, et nad oleksid õnnelikud, kui pääseksid mujale. Kuid mis mõtet on kippuda naabri karjamaale, kui ei teata, milline mõru maitse on sealsel õrnal ja rohelisel rohul? Kadestamise asemel tasub lasta kasuks kasvada igal eluse igal heal kui ka halval. Igas viimases, kui asjas leidub ju sõnum. Kui me selle vaid ära tunda oskame on oma asi otsustada, kas öelda, et veeklaas on poolenisti täis või poolenisti tühi. Viga on minus, kui ma ei märka midagi, maalis, mis äratab Teises vaimustust ja liigutab ta hinge. Suur juhus on minus eneses avatud uks minu oma vaimusilmis. Võimaluse on igal pool mu ümber. Mul tarvitseb vaid käsi välja sirutada ja elust kinni hakata. Iga päev toob uue elu. Iga päikesetõus on uus sünd mulle ja maailmale. Iga hommik on uue olemise algus. Uus suur juhus kasutada uuesti ja paremini sinu antud. See on sinu kingitus mulle. Minu tänasesse päeva. Elu ei ole kunagi igav kuid vahel olen mina tüdinud ja tülpinud. Tüdimus näib sisaldavat võimetust kasutada tänast päeva rahuldaval moel. Tüdimus on üks nendest meeleoludest, millele ei tohiks hinges ruumi anda. Peaksime mõtlema enesest kui kellestki kelle päevad on liiga väärtuslikud, et tegemata jäänud jäävate asjade pärast pideva sängis elada. Kas ma teen praegu kõike seda, mida ma teeksin ka siis kui teaksin, et mul on elada veel vaid 10 kuud? Kui ei, siis oleks küll viimane aeg kohe alustada elamisega. Sest ega mul ei olegi rohkem aega. 10 aastat või 10 kuud. Mis suurt vahet seal siis on? Kas mul on kümmet päevagi? Ma ei tea oma päevadega tundide mõõtu. Kogu mu elu on vaid viiv 1000 aastatki, kui eilne päev, kui ta on mööda läinud elama hakkamisega viivitamisel, ei ole mõtetega õigustust mingist tülimuse tundmisest, rääkimata. Hiiumaal on ometi mõistust vastu võtta ja täielikult ära kasutada, see, mille sa mulle täna annad. Luba mul taibata tänase täiust igatsemata homse enamat. Tülikaid toimetusi edasi lükates veedan oma aja mitte midagi tehes. Eimidagitegemine viibki tülpimus eni. Tegelikult pole mingit edasilükkamist, kui sellist olemas makas teen või ei tee midagi. See, mida ma ei teinud, on lihtsalt tegemata mitte aga edasi lükatud töö. Millegi kättevõtmisega venitamine on põgenemine praeguse võimalikult täiuslikult elamise eest. Kõige halvem edasilükkamine on aga rõõmusiirdamine. Tuleviku. Inimesed kulutavad suurema osa elust millegi tüütu tegemisele. Et kunagi ometi oleks võimalik teha midagi muud. Nad püüavad alati valmis saada sellega, mis käsil on. Et jätta aega millegi muu jaoks. Ja lõpuks tunnevad vastumeelsust nii ühe kui ka teise suhtes. Ainuke võimalus aja ja pingutuste kulutamisest mõnu tunda on pühenduda tegevusele, millega ei tahakski lõpule jõuda. Elule ei ole vaja esitada ülemääraseid nõudeid vaid avada end hetkedele, mis toovad rõõmu ja tänulikkust. Kui ma seda usinasti harjuta, ei suudame parimates tingimustes anduda rõõmule. Kes tõrgub rõõmustamast maa peal, ei oska rõõmu tunda, taevaski. Oh jumal, ära lase meid elada homse rõõmu muutuses. Vaid luba leida rõõmu sinus. Siin. Ja täna. Kuulsite Eesti luterliku tunni saadet stuudios olid Liina Olmaruga. Luterliku tunni aadress on Tallinn, kiriku plats kolm ja telefon kuus kolm üks neli kolm üks üks. Ootame teie kirju ja kõnesid. Sinu tahtmine sündigu.