Algava saate autor on Rein õunapuu. Kiviviske kaugusel Jeruusalemmast kõndisin ma üksinda kuuvalgel ja sellest särasid läbi miljonid tähed. Mu süda oli kurbuse kirstus kandunud kuhugi kaugele planeedile, mis tiirles ümber aprillikuise kuu. Ma olen kadunud ilma sinuta. Kõikuna liivalossid on purunenud ja merre vajunud. Ma olen hull sinu pärast. Ma olen hull, sinu järgi. Ma kuulsin kaugelt pimedatest orgudest iidset kurbuse laulu kuid igal sammul. Ma mõtlesin sinule. Iga täht oli kui liivaterake, mis lahkunud kuivanud ookeanist. Kui kaua veel, ütle mulle, kui kaua. Linnasõna kõrbe valede keskel Iidse kuninga edevus. Kuid linn on varemeis, kus ulub tuul lauldes nii, tema palgel. Need on inimeste tööd, kokkuvõte meie inimlikest pingutustest. See teeb vanglaks mu elu ja sina pead leidma uue kaaslase. Sest teised vanglad paisatakse põrmu ja mu vaenlased lastakse vabaks. Ma ei ole kunagi tundnud end nii üksi kui praegu. Olgugi et ma märkan, et kõik, mis ma näen, on üks suur võimuvõitlus siis ometi ei ole selle minu jaoks mingit väärtust. Sest pole ühtki võitu üheski võitluses ilma armastuseta. Kiviviske kaugusel Jeruusalemmast kõndisin ma üksinda kuuvalgel ja sellest läbi särasid miljonid tähed. No seda oli kurbuse kirstus kadunud kuhugi kaugele planeedile mis tiirles ümber aprillikuise kuu. Armas kuulaja. Ma olen valinud tänase saatemuusikaks ühe tänapäeval võib-olla kõige kõnekama interpreedi ja autori muusikaloomingu nimelt Stingi oma. Kes on kahtlemata kaasaja klassik oma probleemidelt nii oma muusikalt kui sõnaliselt, osalt selles, et olengi ma võtnud ette tõlkida ära tema sõnad et me võiksime mõista seda sügavust, mida on võimalik välja öelda ilma selleta et iga teine sõna oleks Jeesus ja mis ometi on ühine religioosne. Niisugusse religioosse vastu ei tohiks olla kellelgi midagi. Sest tegemist ei ole mingi konkreetse organisatsiooni propagandaga vaid lihtsalt inimeste eksistentsiaalsete probleemidega. Kuna tänapäeva maailmas jääb inimene üha rohkem üksi üha rohkem, kaotab ta usku enda ümber valitsevasse organisatsioonidesse, inimestesse enda ümber, keda me ei tunne. Mis on siis lahti selle maailmaga, mis on lahti kirikuga? Kogu see probleemide ring on ilmselt huvitav kõikidele meie seast. Ja samas see probleemide ring nõuab lahkamist kõige fundamentaalsemad tõdedest lähtudes. Muidu ma lihtsalt ei saa sellest aru. Kui me võrdleme seda maailma sajandi alguses ja praegu siis me näeme väga suurt vahet Veel sajandi alguses, nii nagu ka kõik eelnevad sajandid varasemas minevikus on inimene jumalat kartnud ta müstifitseeritud loodus jõuda. Ta on tundnud ennast jõuetuna ja näinud loodusjõudude taga jumala või vaimude personifitseeritud maailma. Tänapäeval pole see enam nii. Me teame, et meie ilma taga seisab mitte kellelegi personifitseeritud jõud vaid lihtsalt ilmal on oma tekkemehhanismid. Me võime ka väga paljud juba ette öelda. Võime prognoosida ilma tormise mere kaldal ei tunne inimene ennast enam nii jõuetuna. Ta võib lennata üle ookeani vähese arvu tundidega. Ja üldsegi mitte mõelda sellele, mis toimub alltormis märatsevad ookeanis. Ta lihtsalt tellib endale uue tassi kohvi, mille meeldiv stjuardess kaudse kohe kohale toob. Ka meie saatus on hoopis teiste kriteeriumite alusel laatav. Mina enam kõigest nii palju jumala tahet, kui see võis sündida. Vanadel aegadel, kui inimese informatsioonitulv oli väga piiratud. Kui näiteks mõnes külaühiskonnas noor inimene hukkus teadsid kohe kõik, mis pattu oli teinud tema või tema vanemad. Sellest siis üritati õppida. Sellest üritati võtta mingisugust õpetust, et ise mitte samade pattude pärast karistada saada. Ja niimoodi see ühiskond töötas. Niimoodi usu ja ebausu piiril. Balantseerides võttis inimkond vastu iga uue aasta. Ning üritas maailma lahata sellest informatsioonist lähtudes, mis nende külast pärines. Tänapäeval tuleb kogu maailm meile kätte ühe päevaga. Maailm on muutunud justkui väikeseks külaks. Ja siit tekibki küsimus. Kuidas jumala tahe saab niisuguses maailmas funktsioneerida. Kuskohas on jumala tahe ja kus kohas lihtsalt inimlik viga. Kui iga hetk on õhus tuhandeid lennukeid. Siis on raske ette kujutada, et ükski neist kunagi alla ei kuku. Kui teedel on nii palju autosid siis ei ole võimalik ette kujutada, et ükski käsi mitte kunagi ei väärata. Ja lõpuks, kuidas oleks võimalik mängida jalgpalli, kui väravavaht kõik löögid kinni püüaks ja iga värava peal lööv jalgpallimängija peaks põhimõtteliselt värava lööma? Me näeme, et reaalselt väärtustatavate tõdede kõrval on ka palju niisugusi, mida me ei väärtusta. Ei saa väärtustada. Meil ei ole selleks kriteerium. Vanasti usuti, et maailma valitseb jumala seaduse tahe. Ja kui kogu rahvas hoiab jumala poole siis laseb jumala sellel rahval kasvada. Ja kui nad temast ära pöörduvad, siis on kohe vaenlased tema linnade müüride all ja katk müüride vahel. Vanasti usuti, et jumal laseb küll sõdada vihmani heade kui kurjade üle kuid tavaliselt hoiab head inimest. Ja kui lasebki tal hukkuda tema nooruspäevil, siis ikka õilsa eesmärgi nimel, et hukkunud kangelane võiks aega kaotamata igavesse ellu jõuda. Vanasti oli teisiti kui tänapäeval sest piibel ei anna meile tegelikult eriti midagi öelda. Kui me peame matma mõnd noort inimest, kes purjuspeaga peolt tulles on mootorrattaga vastu puud sõitnud. Sest Jeesus hukkus mitte sellepärast, et see oli juhus vaid teatud põhimõtete nimel. Ja siiski, kuni tänapäevani on inimesed harjunud sellega. Kui keegi sureb noorelt, siis on see ikkagi suur õnnetus. Sest ainult vanema inimese surma puhul ei tunneme nii tugevat kaotusekibedust. Me ütleme, ta on enda oma elus juba kätte saanud. Kuidas on võimalik tänapäeval vaadata religioosselt seda maailma kui on nii vähe asju, mida me saame moraalset väärtustada? Me peame mõistma et ometi ei ole teist kriteeriumi. Inimese käitumisel ei ole mingit moraali ilma religioonita. Purjetada orjatähe paistel kuuvalgusele maskide siis kui taevast langeb tähti nii põhjast kui kagust. Sõita virmaliste vehildes, pea kohalile, vaikuse ookeani, kuulata külmunud taglase madinat kõik elupäevad, mis mulle veel on jäänud. Kuid kas põhi on ikka seal, kas kompass näitab õieti? Kõik värvid lekivad punaseks, magades ookeani asemel triividest tühjuse meredel kõik elupäevad, mis mulle veel on jäänud. Kas põhi on ikka seal? Miks üks peaksin ma hüüdma sinu poole? Pimeduse inglid käivad mu järel üle jumalatuse, mere, lõppematu langemise mäed. Nad on mu ümber kõik elupäevad, mis mulle veel on jäänud. Mis on tõde? Vahel näen su palet ja lähed langevad oma kohalt. Kuid miks peaksime mõtlema sinust? Miks peaksime hüüdma sind? Miks tahad sina, et mina seda teeksin? Ning mida peaks see tähendama, kui sa ütlesid? Ma armastan sind sellepärast, et sa oled mu sarnane. Miks peaksin hüüdma sinu poole? Vanasti see tähendab mitte veel väga kauges minevikus uskusid inimesed, et teadus ja progress lahendavad ära kõik probleemid. Progress avavad kõik silmapiiril. Kuid mis asi on üldse teadvus? Kui antiikfilosoofia lülitas haarata maailma kui tervikut kui kõiksust ja selle tõttu ei saanud ta kindlaks määrata ka ühtegi meetodit siis oli Galileo Galilei see mees, kes omal ajal uurides kehade langemist tuli välja uue põhimõttega mida võikski pidada kaasaegse teaduse algprintsiibiks. Nimelt ütles ta. Kui filosoofia ja teoloogia üritavad kindlaks teha, mis asjad oma olemuses on siis teadus saab lähtuda ainult sellest, kuidas asjad käituvad. Ma ei tea mitte midagi muud kui näiteks seda, et kui ma viskan Pisa tornist ühe kuulikesi alla siis kukub ta alati sama kiirusega. On olemas teatud põhimõtted, mida saab süstematiseerida, see tähendab matematiseerida. Matemaatika on teaduse alusprintsiip. Iga süsteem sõltub matemaatikast. See ongi teaduslik maailmakäsitlus. Kuid matemaatika kui vahend iseenesest näitab et teadusliku meetodiga iseenesest ei ole võimalik ära seletada inimese olemise ministeeriumi. Võime lugeda arve ühest kuni lõpmatuseni. Ja lõpuks märkame, et tegu on lihtsalt 10 elemendi kordumisega. 10 ilmselt sellepärast, et inimesel on 10 sõrme ja sealt siis araabia ja ka Rooma arvestamine ka alguse saanud. Kuid tegelikult, nagu me teame, koosneb maailm kahest elemendist. Nii nagu näiteks kompuutri ideoloogiaks on nullide-ühtede kordumine. Nii nagu praktiliselt igasuguse süsteemi aluseks on kombinatsioon peamiselt kahest märgist. Ja nende märkide kordumine on lõppematu. Täpsemalt öeldes määramatu inimene ei suuda seda määrata. Teaduslik meetod, ta on selles mõttes lollikindel et ta suudab luua tõestatavaid seisukohti. Kuid ometi ka need tõestatavad seisukohad. Varem või hiljem tulevad jällegi revideerimisele. Ning teisest küljest need mõtted, mis puudutavad inimese eluministeeriumi, inimese elu mõtet, ei ole matemaatikaga kuidagi seletatavad. Sest matemaatika läheb kuni surmani. Inimene jah ja pikali lamama, silmad on kinni. Aga kas pärast surma on lihtsalt uni või algab mingisugune väga aktiivne tegevus? Olgu see siis kas ümbersünd, teise olendisse, sattumine jumala kohtu ette või sattumine teise maailma kus elu on lihtsalt teistmoodi. Seda ei ole võimalik tõestada teaduslike vahenditega. Sellise saab inimene ainult uskuda. Me näeme, et niisugustelt lähtepositsioonidelt me ei saa kunagi kätte midagi kindlat. Mitte ainult kui organisatsioonid ja maailm tervikuna, vaid ka igaüks meie seast. Ei ole mõtet lugeda arv ühest kuni lõpmatuseni. See meetod iseenesest ammendab ennast. Ja niisamuti ka inimese mõtlemisviisis filosoofias ja väitlemises. Tegelikult taandub kõik ühele lausele. Ei ole olemas ühtegi väidet, millel ei oleks vastuväidet. Nojah, aga seesama väide ju ongi. Kuid see väide väidab, et ei ole olemas ühtegi ühtegi väidet, mille vastu poleks võimalik leida vastuväidet. Me näeme, et usk ja teadus ei ole ainuüksi dialoogi võimelised vaid nad sisalduvad teine teises. Teadus ei saa läbi ilma selleta, et ta siiski mõtleks. Kui pärast surma pärast maailmakadu ei tule enam midagi ja kõige osaks on kaos siis on kaos ka selle maailmaprintsiip. Ja see, mida inimene teeb, on täiesti ükskõik. Ta võib teha ükskõik mida, kõik on õige. Ja me näeme, et nii on ka sündinud. Ning võiks täiesti väita, et kui pärast surman kaos siis kõige õigemaks eeskujudeks inimestel oleksid niisugused eeskujud nagu näiteks Stahlil kes tappis ära 60 miljonit inimest. Elas 70 nelja-aastaseks, valitses viis aastatel pärast surma. Ja muidugi diktaatoreid ja suuringvisiitoreid on ajaloos olnud teisigi. Miks ei peaks üks inimene tahtma saanud tema sarnaseks? Saada palju raha ja muud seesugust kui pärast surma? Mitte midagi ei tule. Kuid see, et me sellest mitte midagi ei tea, mis pärast surma tuleb ei tähenda seda, et mitte midagi ei tule. Kui me autos paneme ohutusrihma kinni siis peame seda tegema ka oma elus. Nende tõdede osas, mille kohta me ei tea. Aga teame, et meid võib ähvardada oht. Sa võid öelda, et ma olen kaotanud oma usuteadusesse ja progressi. Sa võid öelda, ma olen kaotanud oma usu pühasse kirikusse. Sa võid öelda, ma olen kaotanud orientatsiooni. Sa võid öelda veel enamat ja hullematki. Kuid kui ma peaksin kaotama usu sinusse, ei oskaks ma enam midagi teha. Mõned võivad öelda, ma olen kadunud mees kadunud maailmas. Sa võid öelda, ma olen kaotanud usu inimestesse, televisioonis. Sa võid öelda, et ma ei usu enam poliitikuid. Nad kõik on minu jaoks justkui rahva naerutajad. Kuid kui ma kaotaksin oma usu sinusse, ei oskaks ma enam midagi teha. Ma võin olla eksinud kõikidesse nende valedesse. Kuid iga kord, kui ma sulen oma silmad, näen ma su palet. Ma pole kunagi näinud teaduse imet. Kuid mul pole hakanud neid õnnistamise asemel. Ma pole kunagi näinud lahendust sõja läbi. Võib alati millegi veel hullem, aga kuid lase mul seda öelda esimesena. Kui ma olen kaotanud usu sinusse ei oskaks ma enam midagi teha. Õppisin kord tundma ühte inimest kes soovis õppida teoloogiat, et oma isiklikele Seitsmestele probleemidele mingit tuge leida. Mida rohkem ta õppis, seda ebakindlamaks ta muutus. Ja lõpuks, selleks, et oma hinge tasakaalu tagasi saada pidi ta teoloogiaõpingutest loobuma. See oli ainus võimalus. Eks ole teoloogiat õppinud inimeste seas tihti niisugune arvamus et bioloogia võtvat usu ära. Mõnevõrra võiks öelda, et selles on oma tõde. Sest Kadeoloogia kui süstematiseeritud ülevaade mingisugusest informatsioonist beibi lõpuks ühelegi täiesti ühemõttelisele selgele tulemusele vaid juhatab meid sisse suurde kaleidoskoopi kus on väga palju erinevaid vaateid. Ning ükskõik, kas me võtame religiooni aluseks piibli või siis piibli, mis on kommenteeritud, laiendatud traditsiooniga. Me ei saa ikkagi kätte seda selgust, mis näiteks on mõnes kohtupraktikas, et kui kunagi sündinud pretsedent võib seda alati järgmiste protsesside juures kasutada. Kiriku ajalugu lihtsalt ei ole nii konsekventne. Ja sellest võib leida väga palju niisugusi momente, mis räägivad endale vastu. Niisamuti ka piiblist ei ole võimalik üles ehitada niisugust õpetust mida ei oleks võimalik enam paremaks teha, mis täielikult vastaks arusaamisele jumala tahtest. Ja ilmselt kui me ei taha muuta seda maailma Ühest kuni lõpmatuseni arvude lugemine sihile jõuaks peab ka leppima sellega, et ükski organisatsioon ei suuda endas kanda rohkemat kui ainult seda osalist süstematiseeritud inimeste arvamusest võimustruktuuride huvidest ja ühiskonna vajadustest. Tellitud kontseptsiooni. Meie aga, kui me läheneme oma elu sõlmprobleemidele küsime ikka neidsamu küsimusi, mida mina peaksin tegema, kuidas minu käitumine oleks õige. Missuguste kriteeriumite järgi peaksin mina käituma? Pean ütlema, et mingisuguseid muid õigeid kriteeriume moraalile tegelikult ei ole. Peale religioossete. Ükskõik, kas inimene on nad neelanud teadlikult või teadmata sest inimkonna ajalugu on niivõrd pikk ja kõikide käitumismallide juured ikkagi ulatuvad otsaga religiooni. Kui me vaatame kas või tänapäevasel inimõigusi, siis me näeme, et nende aluseks on kristlik mõtlemine, kõik inimesed on võrdsed. Kõikidel inimestel on õigused teatud eluks vajalikele hüvedele. Ja selle taga ei ole mitte midagi muud kui ikkagi mõtlemine, et inimene on jumala laps, kõik inimesed on vennad. Kui me vaataksime neidsamu punkte budismi või ütleme näiteks Hiina rahvusreligiooni tasandilt. Me võiksime nii mõneski inimõiguses fikseeritud punktis jõuda erinevatele arvamustele eriti kui me puutume kokku islamimaailmaga kus ei alustata üldse küsimust sellest, milleks on inimesel õigus vaid, mida inimene peab. Missugune on jumala tahe inimeste suhtes. Ka see on väga suur osa maailmast, mida ei saa ignoreerida. Ja siiski peab ütlema, et on juba tekkinud üks kriteerium, millele võib viidata. Nimelt see, et 171 riiki on 95. aastal oma parlamentide kaudu ÜRO esinduste vahendusel heaks kiitnud Inimõiguste deklaratsiooni. Tähendab on olemas üks sotsiaalne kriteerium, statistiline kriteerium mille alusel tuleb esile, et iga rahvus, kes selle heaks kiitnud on selle ka seesmiselt aktsepteerinud demokraatlike vahendite kaudu. Kui Immanuel Kant omal ajal ütles et inimese mõistust saab lahata erinevate kriteeriumite kaudu nagu näiteks puhas mõistus ja nii edasi siis kahjuks on niisuguste kriteeriumite analüüs ühiskonnas jäänud küllaltki pinnapealseks. Sest tegelikult, kui me tahaksime teada saada, kui palju inimesi suudavad nende ja teistsuguste kriteeriumitega opereerida oleks tarvis kindlaks teha, kui paljud inimesed neile vastavad. Sest on paljusid, kes ütlevad. Mul on puhas mõistus. Aga tegelikult ei ole. On paljud, kes ütlevad, mul ei ole, aga tegelikult on. Ja siis on veel need, kes ütlevad, et mul on ja on ka ja need, kes ütlevad, et ei ole ja tõesti ei ole. Lisaks veel vastsündinud idioodid ja senised inimesed, nad kõik on inimesed. Me ei saa öelda, et inimesel on vaid igal konkreetsel inimesel on midagi. On asju, mida on võimalik süstematiseerida. On võimalik saada mingisugust statistilist summat. Kuid tegelikult, kuidas asjalood mustvalgena on, ei ole selle maailma kontekstis võimalik kindlaks teha. Niisamuti on segateoloogiaga sest on olemas väga palju üle 20000 erineva kiriku. On olemas väga palju sekti, kes kasutavad religiooni ära ainult oma materiaalsete huvide pärast. On olemas inimesi, kes ohverdavad oma elu religioossete tõdede eest selleks, et aidata teisi inimesi et lasta teistel elada. Igaüks meist astub sellesse kaleidoskoopi omast uksest. Me oleme maailma niisugusena, nagu ta meile meie konkreetsetele silmadele avaneb. Ja me peame õppima nägema oma silmadega. Sest maailm ei ole suur masin kus võib ainult mingi väikese osakesena toimides midagi ära teha. Inimene peab õppima mõtlema omaenda peaga võtma seisukohti, vastu õppima oma vigadest, vahetama oma parteid, vaest, võib-olla isegi oma kirikut. Selleks, et mitte kaotada oma hingeõndsust omaenda tasakaalutunnet. Kui inimesed loevad uut testamenti siis väga tihti jõuavad nad järeldusele et kõige tähtsam, millest uus testament räägib, on armastus. Minu arvates ei ole, on üks asi, mis on veel tähtsam see inimese identiteet. Me ei saa aidata uppujat siis, kui me ise ei oska ujuda. Me ei saa minna appi inimesele psüühilise hädas. Kui meil endal on liiga palju probleeme. Niisamuti peame lihtsalt leppima sellega, et kõikidel asjadel siin maailmas on piirid. Ja kõik, mis meis alguse saab, saab alguse meie seismisest, jõust, mõistusest ja kokkupuutest maailmaga. Kuidas me suudame end teistele inimestele arusaadavaks teha? Sellepärast peamegi vaatlema maailma omaenda südamega. Ning identiteet on siin väga tähtis kuna Jeesus ütles Varysoridele mitte seda, et nad käituvad valesti. Et nende põhimõtted on valed, vaid et nad ise ei ela nende enda poolt määratletud põhimõtete kohaselt. Ja see on kõige suurem oht, mis inimesel on et ta määramale ise põhimõtted ta ei suuda nende järgi elada. Teda hakkab järjest vähendama oma inimlikkuse jõudu just selle kaudu. Et ta jätab samaks põhimõtted tai korrigeerima põhimõtteid ja elab teadlikult nendest põhimõtetest nii kaugele mööda, et ühel hetkel tunneb. Kui jumal peaks olemas olema, siis ei saaks ta mulle enam andeks anda, sest ma olen kaotanud täielikult orientatsiooni. Kui sind on pikali löödud ja kohtunik koos rahvaga loeb 10-ni kui kõik seal saladused on välja tulnud. Kui sinu mured kuhjuvad mägedeks ja sa oled hakanud kahtlema, kas sinu kaart hoiab sind õigel teel? Kui sul pole mingit informatsiooni, pesukompass juhatab sind ei kuhugi paika, mida säästa, tead. Siis lase oma hingel end kanda. Lase oma hingele juhtida, sest tema juhatab sind. Kui sinu arstid ei suuda sind terveks teha ja ükski protseduur ei aita sind. Kui ükski nõuanne ei pane sind hästi tundma ning pole ühtki valet, mida nad poleks sulle öelnud. Kui pole enam kõike seda kasutut infot ning sinu kompassinõel viskleb taeva ja põrgu vahel siis lase oma hingel end kanda. Lase oma hingel end juhtida, sest tema juhatab sind. Su silmad vaatavad aknast välja, kes sa näed, valgust eemal künkal. See vahemaa näib sulle nii kummaline ja pime tuba tundub nii vaikne. Lase oma valul olla minu mure ja sinu pisarad, minu omad. Lase oma kannatustel olla minu omade sarnane. Siis näitab sinu kompass õieti. Ning pole enam mingit asjatut teadmist. Kompass juhatab sind kuhugi paika, mida sa hästi tead. Lase vaid oma hingele kanda. Lase oma hiilanud, juhtida oma. Lase oma hingel end juhtida. Lase oma vaimul end kanda. Pühaignaatsis on öelnud sisene teise inimesse tema ukse kaudu kuid välja tule omaenda uksest. See tähendab üritada eesti inimest mõista. Kuid ära minema südametunnistusega kompromissile. Siis, kui sa ise mõtled teisiti ja pead teise inimese järgi käituma. Kuid maailma ajalugu ja iga inimene on tegelikult väga õrnad. Me ei saa minna ainult tugevuse peale välja. Sest meie kohalejõudmine ei sõltu mitte ainult kiirusest, vaid oskusest takistusest mööda saada. Seepärast püüdkemgi õppida elama uues maailmas julgemalt ise mõtlema ja samas kasutama kõiki neid vanu traditsioone, mis inimkond meile on andnud. Me ei tohi neil lasta välja surra. Me peame aitama oma kirikut. Kuid me peame andma sellele kirikule aga uutele jõuda. Me peame mõistma, et ilma religioonita ei ole võimalik mitte miski muu kui lihtsalt mingisugune ersatsreligioon. Ja see ei ole parem kui see religioon, millel on pikad juured. Meie traditsioonis. Seepärast mõiskem, kui õrn on inimese hing kui kitsas tema tee see tee, mille me iseenda jaoks valime. Kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Maailm kirikule, kirik maailmale stuudios oli Rein õunapuu. Luterliku tunni aadress on Tallinnas E null null null üks. Kiriku plats kolm ja helistada võite meile tööpäeviti telefonil kuus kolm üks neli kolm 11. Kohtumiseni.