Eesti luterlik tund. Laulab Tallinna piiskopliku toomkoguduse koor laudade, Domina kõlab koorimata. See koor on 10 aastat tagasi kokku tulnud selleks, et laulda Jumalale kiituse ja tänulaule. Need on meie annid, mida jumalale igapäevaselt anda võime. Tänane saade laudade doomino on aga ühe perekonnateedest jumala teenimisel. Saatekülalised on Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja. Ivar-Jaak, Salumäe ja koorijuht Anne-Mai Salumäe. Saatis, kuuleme laulmas erinevaid koore Piiskoplikus Toom kogudusest juhatamas Anne-Mai Salumäe, saatejuht Ene Pilliroog. Niisiis oleme täna oma mikrofoniga Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus käärkambris mis on läbi elanud suured muutused, aga nendest muutustest me räägime selles mõttes, et pea 10 aastat juba on käärkamber olnud valmis kui kammersaal, kui paik, kus koorid ja mitmed muusikud oma esinemisteks valmistuvad ja mikrofoni juures on toomkoguduse õpetaja, Ivar-Jaak, Salumäe ja toomkoguduse muusikajuht, koorijuht, anemai Salumäe. Ma tean, et teie elus tänasel päeval mängib üks number olulist rolli ja see number on 35. Mis tähendus sellel numbril on? See number võiks tähendada ümber mõelduna kahte aastaarvu 1965 ja 1966. Ja vastavalt siis neid sündmusi, mis on sinna mahtunud ja millest on mööda saanud või mööda saamas 35 aastat. Ja need tähendavad meile mõlemale tegelikult tegevust Eesti luterlikus kirikus 35 aastat tähendavat. Meie ühise kooskäimise meie abielutee 30 viiendat aastat, mis suvel täitub ja tähendab see number ka seda, et küünlapäev päeval 35 aastat tagasi ordineeriti mind koos kolme muu ametivennaga kirikuõpetajaametisse. Anne-Mai Salumäe, kuidas sa leidsid oma abikaasa ja kust sa leidsid? Ma pean hakkama peale saanud, et juba kaheksa-aastase lapsena unistasin ma saada pastori naiseks. Ma olen kasvanud kristlikus kodus vennastekoguduse liinis. Ja Kuusalu kirikus vajati koorijuhti. Kui ma õppisin kontserdil tooriumis ja Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe siis professor Lepnurme abiga leidis minu sinna koorijuhiks ja see oli 1965. aastal. Sealt siis ongi see üks 35 minu muusikatöös ja ma võtsin selle pakkumise vastu sedakaudu, siis me leidsime teineteist. Kas armastus esimesest silmapilgust? Seda on vist raske ütelda. Ma olen selline rohkem nagu mõistuseinimene ja kaalutlev inimene ja, ja oli vaja. Suunati mind Saaremaale tööle, esimene koguduse läksi aga Saaremaal iseseisva põllule, noh siis oli vaja kindlasti majja perenaist ja, ja eluseltsilist ja ja kuna isa oli juba näinud selle noore neiu võimeid ja saavutusi kirikutöös, siis küllap üks näit kaalutlus oli kindlasti see, et ta peaks olema partner selles töös, mida me üheskoos teeme. Ja tänasel päeval, kui Eesti kirikule tervikuna vaadata, siis mulle tundub, et üsnagi tüüpiline kooselu on organisti ja kirikuõpetaja vahel. Et selline abielupaar kooselamise vorm on levinud. See hakkas levima meil Eestis viiekümnendatel aastatel siis kui meie kogudused olid majanduslikes raskustes, kui kirikutöötajaid oli üsna raske saada. Ja siis väga paljud pastorid saatsid oma prouad õppima kirikumuusikat ja Tallinnas oli lausa olemas vastav koolitus konsistooriumi juures. Ja väga auväärsete kirikuõpetajate abikaasat said just nõnda organisti koolituse ja võisid teha väga õnnistusrikast tööd Eesti kirikus. Ja kuna see tundus nii ratsionaalne ja mõistlik ja ja töö seisukohalt käepärane, siis meie järgmine põlvkond, vastoreid oleme ka mitmed samaviisi lahendanud selle koguduse teenimise olukorrad ning mõnigi nüüd uue noorema põlvkonna pastor on siit võtnud. Ma arvan, head eeskuju. Kas Saaremaal olles hakkas ka pere kasvama 966. aastal, kohe pärast abiellumist? Me läksime Saaremaale ja meie esimene laps, tütar ei näe, on sündinud 1967. aastal maikuus. Ja temagi on muusik, jäi rikk ja Eerik on sündinud 70. aastal, tema on jurist, aga tegeleb väga palju ka muusikaga. Läheme nüüd kirikusse teenimise ja muusikalise teenimise juurde oma juttudega tagasi. Ja nagu kirjad näitavad, igal pool, kus te olete olnud, hakkavad helisema koorid. Ja on selline aktiivne, kui nii tohib öelda kirikuelu, et ma mäletan Saaremaa perioodist lugesin lehest kusagilt, et Saaremaal olid nii toredad inimesed, et nad oleksid siis ka kirikusse tulnud ja kirik oleks täis olnud, kui jumalateenistuseks oleks lausa iga päev olnud. Seda peab küll ütlema ja ma arvan, see on vist tänapäevani Saaremaal nõnda jäänud, et rahvas on seal väga kiriklik ja väga hea meelega tulevad kokku jumalateenistustele, piiblitundidesse, kirikukontsertidele, kõik see tundub nende jaoks selline igati teretulnud ja, ja loomulik asi. Aga sellise soovituse ma sain just kaasa valgustuse peapiiskop Jaan kiivitilt praeguse peapiiskopi isalt, kes mu 20 aastase poisikese sinna rema peakirikus ja tööle saatis. Ja see oli tema poolt minu meelest väga suur haldus ja julgus tol ajal kuuekümnendail aastail, kui ateistlik võitlus, tegevus oli väga tuline, mitmel pool, eriti ka Saaremaal, siis sinna selline väga väheste Iseseisvate kogemustega töötegija saata. Aga ilmselt teadis ta just nimelt ka seda Saaremaarahvast, et see rahvas toetab ja võtab heatahtlikult vastu ka noore töö tegija. Ja nõndaviisi ei pea ma seal võitlema üksinda. Selliste momenti olnud, et rahvas küsib noorhärra käest, et kus kirikuhärral. Küllap on alati olnud ka neid inimesi, kes ootaksid ette, et kirikuõpetaja tõesti kirikhärra mõõdu välja annaks. Ja mõnikord tõsimeeli mõnikord ka naljaga on ehk seda puudutatud. Aga üldiselt küll on kogemus see, et ka kogudused hea meelega näevad ette. Kirikuõpetaja on siiski ka töömees, kellega koos võib ka kiriku juures mõndagi tööd ette võtta. Anne-Mai, milliseid laule tohtis kirikus laulda väljaspool jumalateenistust seal kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel kas sa siis juba juhatasid voore, kas toimus selline muusikaline elu või tohtis kirikus laulda ainult jumalateenistusel? Neid laule, mis õpetaja oli laulma seadnud, kui mõelda seda Saaremaa aega, kuna siis oli väga raske koore kokku panna, mind küll ootas seal ees üks väike koorikene ja eks ma tagasihoidlikult ikka võtsin neid samu laule, mis need vanad kirikukoorid olid välja andnud ja hea tegelesin nendega. Lauljat kartsid väga koori tulla, neid töö res hirmutati, aga ometi kooritöö toimis ja ja eks seda tagasihoidlikult tuli teha, aga kes käisid, käisid südamega noh. Kas keegi kontrollimas ka käis? Üldiselt jumalateenistusi muidugi kontrolliti, olid need inimesed juba silma jäänud, kes seal kontrollimas olid? Ja ilmselt laule väljendusite teiega niiviisi, kui kirjutasite õhtuti käsitsi. Ja ega siis ei olnud seda paljundamise võimalust, kõik tuli käsitsi kirjutada koorile ja nii, nii Saaremaal kui Viljandis jäid kapid täis noote, mis on käsitsi kirjutatud. Ja see oli, On aeg, ma usun, et ega uusi laule ju juurde vist ei sündinud kuivõrd just mõni oma koguduse või koori liige midagi kirjutanud? Jah, Saaremaal küll mitte Viljandisse, võib-olla rohkem, siis juba sai Soomest laule ja sai neid tõlkida ja, ja kui ansamblid tekkisid kirikute juurde ja siis oli natukene lihtsam saada, et mu abikaasa keel väga palju tõlkinud soome laule. Mis aastal need olid, need olid Viljandi aja 1978 kuni 1990, kui me olime Viljandis, mis lauludes Soomest, nagu meile jõudsid ja kuidas nad jõudsid, need olid rohkem niuksed, noorteansamblite või noortekooride laulud ja mina Viljandis asutasin ka ühe gospel ansambli, mille nimeks sai hingeleidja, hingeleib oli väga populaarne ja vaat nendele ma sain väga palju häid laule, nende repertuaar selle 10 aasta jooksul oli, oli väga rikas just nimelt Soomest saadud lauludest. Kuidas sa tundsid, kuidas gospel läks meie koguduse inimesteni, kes võib olla üsna sageli, on ka päris konservatiivsed olnud? See oli üllatav, et see läks väga hästi maga, algul olin hirmul, et mis need selle peale kostetakse ja kas mõni on pahane ka minuni ei jõudnud ükski paha sõna. Pigem just küsiti, et millal see hingeleib, laulab, et koorid, kõik on väga toredad, aga Mihlaikaze hingeleib, laulab ja niimoodi 10 aastat laulsime palju ja rõõmsasti ja, ja väga paljudes Eestimaa kirikutes ka lisaks oma kirikule. Kas sa tead, kas hingeleib oli ainus gospelmuusikat viljelev kirikukoor või olnud liiga teistes kirikutes midagi taolist teoksil? Enne meid oli kindlasti Hoiku meene ja siis mingi väike oli veel üks kreedo nimeline, nemad lühikest aega tegutsesid, ma ei oska nende aega öelda, aga, aga meie eeskuju oli nagu küll. Oikume. Ma tahaksin nüüd õpetaja härralt ja koorijuhilt ühte ja sama küsimust küsida. Ma tean, et on kirikuinimesi, kes lausa tahavad, et kirikule kool peab olema ikka see vana traditsiooniline ja võimalikult ka nende vanade sõnadega laul. Ja on inimesi, kes tahavad, et ka kirikulaulu. Nii nagu piiblitõlget tegi, puhul oleks tunda seda tänapäevast lähenemist, ütlemist, sõnastust, mõtteid. Et kas siin on vastuolu või ei ole ja kuidas? Sellele vaatad nüüd muusikajuht ja kui ta saadab õpetaja mis puudutab koori repertuaari, siis eks praegu lauljad tahavad rohkem nüüdismuusikat ja aga koguduse laulu seisukohalt ei minu lauljatest küll keegi ei ole öelnud, et miks seda on muudetud nii või naa tähendab just seda üldiseid Karale. No mina olen selle valdkonnaga kokku puutunud seoses praeguse kiriku laulu- ja palveraamatu sündimisega. Ja selle kohta võiks vaadata kahte pidi. Üks on see, et kindlasti on oluline, et inimene mõistab seda, mida tema laulab, et laulusõnad oleksid arusaadavad. Ja kui kirik on niisugune paik, mis ühendab noh, ütleme laias laastus kolm põlvkonda ja see kolm põlvkonda peaks laulma samu laule siis on oluline, et meie iga põlvkonda siin ka arvesse võtame. Seda vana põlvkonda, kes on juurdunud mingi sõnastuse külge, seda keskmist põlvkonda, kes on õppinud lapsena ehk midagi ja uut, kes tulevad juurde. Ja kui nagu juttu on, piiblitõlge peab uuenema, küllap siis ka kirikulaulud peavad uuenema. Ja kui sealjuures inimesed, kes on midagi pähe õppinud, peavad jällegi natuke ümber õppima siis ega see ei pruugi olla sugugi raskus neile vastupidi, hoopis ma mõtlen niiviisi, et sel korral hakkavad nemad rohkem ka mõtlema laulusõnade peale, et miks see nii on muudetud ja, ja võib-olla avastavad hoopis uue tõlke kaudu mingi uue nüansiga selle laulu sisu juurde pääsemisel. Ja teine moment sealjuures on see, et ega tegelikult meie inimestele väga palju peas ei olegi, jääb mulje kõnnijad, oi, seda ma oskan, peastaga oskame võib-olla paar rida või esimese salmi ja ega rohkemat ikka peast ei oska. Nii et selles mõttes selline müüt sellest, et, et kõik on taas või on põlvest põlveni lauldud. See ei pea paika, kui hakata asja süvenema ja näiteks kui üks laul, mis on väga pajusid puudutanud nimelt püha öö ja selle vanad ja uued sõnad. Ja on arutatud, et, et ikkagi põlvest põlve on olnud just nimelt need sõnad nagu nüüd tahad laulda, kõik on maas, rahu sees. Siis see tõlge tegelikult ei ole kuigi vana. Ja selle kõrval on kogu aeg katsetatud uusi tõlkeid ja püha öö on üks neid laule, millest me hõlpsasti võime leida vähemalt 10 erinevat tõlget. Ma tahaksin siinjuures tagasi tulla nüüd ansambli hingeleib juurde. Et mis aastal need olid, millal te koos käisite ja kuidas sa leidsid sinna lauljaid ja kus te saite esineda, sest ma arvan, et need olid aastad, kus sellist hingeleiba ei pakutud mitte kui 78. Me läksime Mulgimaale, ma arvan, et see oli 80. vast. Mul tuli selline mõte, 1000 koorid on nii traditsioonilised ja ma tahtsin kogu aeg midagi uut luua, et oleks erinevaid ansambleid veel kirikukooride kõrvale ja nii ja siis ma sain ühe kitarrimängijaga jutule, et kuule, teeme pundi, ta nimi on Tõnis tulp ja, ja kuidagi siis selle ümber siis oma koorist võtsin. Laulja ja see hingeleib oli kuskil vist kaheksa kuni kümneliikmeline selline sega segaansambel ja väga palju oma kirikust teistes Eestimaa kirikutes muidugi, ega meid kuskile kultuurimajja tõesti ei kutsutud. Küll käisime me jämejala psühhoneuroloogia haiglas haigetele laulmas ja paar-kolm korda Soomes. Ja see oli üks tore aeg ja otseselt ei takistatud ka teid? Ei, seda küll mitte. Tänasel päeval on kirikuõpetajale abiks väga mitmeidki kiriku töövorme, kui nii võib öelda koorid ja diakooniatöö, laste tööpühapäevakoolid ja mis kõik veel ühe elava koguduse juures on. Ja ma kujutan ette, et kuni aastani 1988 oli kirikuõpetaja see, kes pidi üksi koos koolijuhiga heal juhul hakkama saama kõige sellega, mis ühe koguduse elu juurde kuulub. Ja mis siis tõi endaga kaasa aastate 1988, mis muutus ka kirikuõpetaja elus. Ka enne seda hindasti oli hea, kui koguduses oli tubli esimees ja see oli kirikuõpetajale väga suureks abiks ja toeks just koguduse majandusküsimuste lahendamisel. Muidu jäid ka need õpetaja õlgadele ja väga tihti ka mitmel pool jäid ja siis võis juhtuda vahel nii, et pühapäevaks oli õpetaja juba liiga väsinud siis kui ta oleks pidanud just väga värske ihu ja vaimuga kantslis astuma. Aga aasta 1988 oli murranguline selles mõttes, et sealt alates pikkamööda hakkasid avanema tõesti need uued võimalused. Ja võib-olla uus vajadus või otsimine mis oli suunatud just kiriku poole inimeste poolt ühiskonna poolt. Ja kuna koguduses oli vehk õpetaja just see, kes kõige rohkem nagu, nagu tunnetas, mis oleks nüüd kiriku ülesanne, missioon selles uuenenud olukorras siis tõesti tema peale vahel langes ka nii pühapäevakooli käivitamise et ja probleemid ja jao noortega tegelemine. Diakooniatöö korraldamine. See niimoodi alguses kujunes, aga rõõmustav oli see, et ühiskonnas koguduse keskel olid olemas need reservid, mis nõnda kui vaiksed olid kasvanud ja kujunenud. Tõuse üles inimesi väga erinevatest valdkondadest oma elukutse poolest, kes osutusid paljud otsekui lausa küpseteks juba kirikutöös kaasa lööma. Muidu ei oleks me suutnud neid 80.-te lõpu 90. algust. Aga kui me poleks Keyes teinud abilisi, sest kõikjal tulid need uued väljakutsed kirikule oli võimalus ennast avaldada ajakirjanduses edaspidi juba raadio kaudu. Need tööalad olid meile teoorias küll teada, et mujal maailmas niimoodi toimib kõik see kirikutöö ühiskonna keskel, aga praktikas olid nad meil läbi proovimata. Me olime saanud ka vastava koolituse, olgu hingehoiualal või olgu kate eetikale all või ka misjonitöö osas, aga kõik see oli selline raamatutarkus, mida nüüd tuli hakata uues olukorras ja neid oma võimeid ja kaasat töötajate hulka arvesse võttes realiseerida. Minu meelest sellest ajast tõepoolest alates hakkas meie rahvas kuidagi eriliselt ootama kiriku häält. Et kirik ütleks, arvaks, et kirik oleks ühiskonnas täiesti nähtavalt tuntavalt olemas. Kindlasti oli see üks põhjus eriti veel sellises üleminekuajas, nagu siis oli, et veel piisavalt palju oli sellist hirmu ja kartust, et nii võimas ühiskond, kui seda oli reklaamitud ja kui meid oli kasvatatud. Et see võiks nüüd mureneda jaa, jaa, pane ta ja laguneda ja sellest võiks võrsuda välja Eesti iseseisvus. See oli tol ajal veel paljude jaoks selline õrn teema ja õrn küsimus ja, ja seal oli vaja tõesti julgustust ja julgustust kusagilt sealt, kus senine tegevus ja kuulutus ei olnud seda institutsiooni jagu kompromiteerinud. Ja kirik oli seda. Ta oli kuulutanud läbi nende aastakümnete ühte ja sedasama evangeeliumi selgelt, puhtalt nii jõuliselt, kui see kuskil siis õnnestus, aga ta oli jäänud samade tõdede juurde. Ja nüüd, selles olukorras, kus nii palju osutus valeks ühiskonnas ja inimeste poolt levitatud propagandasse siis inimesed vajasid, et nüüd kusagilt otsekui kindla põhja pealt tuleb üks puhas ja selge heli ja, ja kuulutus ja sõnum, mida võib usaldada ja, ja vaat just nimelt selle usalduse pärast kirikuhäält kuulati, seda oodati, vajati ja samuti ka edasimineku suuna või julgustuse täpsusega, sest et, et kõik, see, mida me tahame saavutada, see siiski oleneb ka meist endast, oleneb sellest, missugune on meie hingeolukord, missugune meie sisemine puutus ja rahu ja selgus ilmselt ka seda tuldi otsima. Ja võib-olla kolmas kategooria olid need, kes siis ise ära tundsid, nad olid natukene oma elu ja tööga viltu läinud ja, ja tulid otsima nüüd ka endale lepitust, lohutust, halastust, uuesti alustamise võimalust. Nüüd me võiksime rääkida 10-st aastast Tallinna Piiskoplikus, Toom koguduses. Kuidas on nende õpetajate ja õpetajate pere elukoha muutustega, kas õpetajad teevad valikud, oma soovid või kirik ütleb? Kirikuseaduse järgi on küll niiviisi, et täie õigustik õpetaja võib siin ka ise oma soovi avaldada, need, keda vahepeal nimetati aseõpetajateks ja praegu diakon õpe, töötajad, eks nemad on tõesti olukorras, et kirikuvalitsuses on õigus neid saata ja määrata just sinna, kus leitakse olevat otstarbekas, vajalik ja kes on õpetajaameti täielikult omandanud, vastu võtnud. Tema käest küsitakse, kas ta nõusanud kui kusagile paigutama hakatakse või samas võib ka see õpetaja ise avaldada ministeeriumile soovi, et ta kas siis kusagile koguduse tahab kandideerida see, need uuema aja asi või anda lihtsalt peapiiskopile märku, et kui võimalus avaneb, võid arvestada, et võid mind kusagile teise kohta paigutada. Ja võib-olla midagi taolist siiski on ka meie koha vahetustega olnud. Oleks ühelt poolt väga uhke ütelda, et näed maani väga, olen tahtnud ikka teid teenida, siin armas Saaremaarahvas, aga mind nüüd määrati siit ära. Ei saa, päris niimoodi ei olnud, 12 aastat sai Saaremaal töötatud oldud seal mere taga lahus kõigist sugulastest ja ja kõige selle olukorraga, mis üks üsna kinni panev töökoht nõuab. Et ei olnudki väga imeks panna. Kui siis avaldasime sellise mõtte tol korral peapiiskop toomingale, et kui kusagil selline võimalus avaneb, kus me võiksime oma tööd jätkata, et ta seda siis arvestada silmas peab ja nõnda meid siis ka Viljandisse üle kanti küll juba järgmise peapiiskop bee Edgar hargi ajal. Nii et ega need soovid ja mõtted alati ei pea ju samal aastal teostuma. Kiriku töö on sedavõrd rahulik ja järjekindel asi, et kui siin kas ta midagi veel ei juhtu, siis ta teine aasta olla ja nõnda edasi. Kõik see läheb oma stabiilset rada. Ja kui Vidandiski sai 12 aastat töötatud, siis oli ka selline tunne, et midagi ei oleks selle vastu, kui me võiksime veel kusagil järgmises kohas oma jõudu proovida. Võib tekkida ju kahte moodi olukord üks on see, et kogudus võib oma õpetajast väsida ja teine on see, et õpetaja võib ennast ühes paigas ammendada. Ja miks mitte siis sellist vaheldust nii ühele kui teisele poolele võimaldada. Ja kuidas toom kogudusse tulemise lugu? See lugu oli konkreetselt ikka niimoodi, et peapiiskop Kuno Pajula ühel suvisel päeval helistas ja küsis, kas Ma olen valmis tulema toomkogudust teenima. See küsimus oli huule täiesti ootamatu. Seda ei osanud arvata, et niisugust austust või au osutatakse või usaldust või nii vastutusrikka koha peale. Mind taheti takse kutsuda, kuna oli olemas piisavalt palju palju auväärsemaid inimesi, kes võib-olla ka oma südames oleksid hea meelega selle koha peale soovinud. Nii et see konkreetne küsimus oli küllaltki ootamatu, millele ka oodati vastust ühe ööpäeva jooksul jooksul ja järgmisel päeval, siis ma võisin anda ka oma nõusolek. Meie tänase saate pealkiri on lautahate Tooming. Anne-Mai Salumäe kasse laudade toomine on täpselt sama vana koor kui sinu tulek siia toom kogudusse. Koorijuhina 10 aastat tagasi ja ta on tõesti nii, vat selle laudaate sünd oli nõnda, et kui Viljandis 88. aastal ja kui see suur vabadus tuli, pääses nagu paisu tagant ja siis tulid mulle lapsed ja noored kiriku juurde, teeme noortekooride lastekoori, mis ka kõik seal Mulgimaal seal Pauluse kirikus sai tehtud. Ja siis noored, kellega noorte koos ei moodustatud, lõpetasid peagi keskkooli ja tulid Tallinna kõrgkoolidesse õppima. Mul oli nendest väga kahju, et näed, ma jäin nendest peagi ilma ja siis, kui tuli, see muutus Tallinnasse, siis kui nad kuulsid, et me tuleme siia hoiannemaid Toomkirikus, koori, et nemad siis olid nagu selle alusepanijad, kes Viljandis kooris juba laulsid, kes tulid siia õppima mõne esimese proovi, ma käisin, see oli üheksas november, oli see esimene proov. Üheksas november 90, kui ma tulin veel Viljandis elamise siia esimest proovi tegema, aga me olime juba määratud, aga meil ei olnud veel korter siin. Nii et mina tulin sealt, õpetaja oli juba siin Tallinnas ja vot siis see laudaate sündis ja nende ümber kogunesid ka nemad kutsusid oma sõpru ja tuttavaid ja nii see laudaate dominumi algus sai olema. Tänases saates on ainult sinu koore väga erinevas vanuses ja väga erinevas suuruses olemegi kuulanud. Ja see tähendab seda, et ka siin toomkoguduse ja siin on väga erinevas vanuses Koorits, siin kuueaastased lapsed ja natukene suuremad ja see tähendab, et kui see see tulid, siis sa lõid mitte ainult laudade toomina koori kui põhikooli, vaid ka muid koore. Ja kui Viljandis tulin, siis üks ajakirjanik küsis minu käest, et anname, millise kõige suurema sooviga sa lähed Tallinna toomkirikusse, ma ütlesin, kõige suurem soov on, et asutada poistekoor, sest seda ma pole veel teinud ja juhatanud. Ja nii see oli, et ma hakkasin kohe seda poistekoori koor sündisse, koor oli kuskil 24 liikmeline ja see oli väga tore, aga eks see koor ka oli mitu aastat. Aga kuna esimese hääle poisid tuli häälemurre, läksid teise hääle üle ja nii, nii, ja nii ta kuidagi hääbus, et ma ei hakanud mööda koole nüüd ka käima, doosi poisse juurde otsida. Aga see oli tore. Ja, ja vist enne poistekoori oli veel suur lastekoor ja lastekoor oli tõesti väga suur, üle 60 lapse külmas kirikus me harjutasime ja sellest kasvas siis välja veel mudilaskoor ja tütarlastekoor jäävad, kõik need koorid on olnud pluss väljumisi, väiksemaid ansambleid ja ja kui ma ka mõtlen meil veel Mulgimaa ja Saaremaa peale tagasi ja just, et, et kui palju on tõesti seda muusikatööd tehtud, et nüüd ma 58 aasta seda mõtet, kuidas ma ikkagi olen jõudnud, aga jõudu on antud, sest lisaks kirikukooridele näiteks Viljandis ma juhendasin ka KEKi nais- ja segaansamblid ja haigla nais- ja segaansamblit ja veel KEKi laste ringi. Ja olin ühtaegu ka organist, sest 84. aastal anti mulle organisti kutse nii nii Saaremaal kui Mulgimaal töötasimaga organistina. Ja eks ole, muusikajuhil peab olema sellist kannatlikkust ja pikka meelt. Eriti kui sa teed tööd lastega ja noortega nad ju kasvavad ja siis muutuvad vanemaks ja kes läheb mehele ja kes läheb muidu emale elama, nii et üks muusikajuht peab olema kogu aeg ärkvel ja valmis muudatusteks. Ja nii see tõesti andma soovin sulle palju rõõmu. Ühel loomingulise inimesel, kes aina mõtleb, mida, kuidas ja teha, see on mingisugune uue aja märk. Panin mikrofoniga hetkeks need taas kirikuõpetaja juurde, et küsida, et kuidas oli selle toomkirikuga, kui hooniaga sellel ajal, kui teie nüüd siia tulite, et kas kurepesa oli torni otsas veel alles või? Jah, toomkirik siin Tallinna kõige nähtavam omal kohal ja Eestimaa peakirikuna ja ka kunstiväärtuslikult kõige kallihinnalisemat kirikuna. See on alati olnud kiriku korrashoidjatele suur mure. Ja seda üks väikekogudus ei suudaks iialgi üksinda hoida ei korras, ei tegutsemisvõimelisena ja sellepärast ongi nii olnud, et ja siin veel nõukogude korra ajalgi mingil määral muinsuskaitse organite kaudu õnnestus ühte või teistviisi toetust saada selle kiriku remondiks. Ka see ei olnud ühelgi etapil piisav ja sellepärast ka selleks ajaks kui olin jõudnud siia Tallinnasse, oli siin käsil just kiriku välisremont. Torn oli ümbritsetud tellingutega ja üleval torni tipus oli tõesti see nii-ütelda, kurepesa oli maha võetud torni tipus olev kullatud muna ja tuulelipp ja selle kohal oleva liiliaõis. Need ootasid restaureerimist ja ootasid veega. Minu siin töötamise ajal juba veel paar aastat sest nii suured ettevõtmised lihtsalt ei edene nii kiiresti kui tahaks. Ja nõnda on mitme muugi ettevõtmisega, mis siin Toomkirikus 10 aasta jooksul on võinud korda minna. Et igaühel on olnud üsna pikk eellugu ja ettevalmistused ja rahade taotlused ja kõiksugune. Propagandistlik tegevus veel sinna juurde, et sellele tähelepanu saaks tõmmatud ja need, kes pääsevad otsustama, et nad siis ka näidata häid otsuseid võiksid teha. Ja kui jutu oligi alguses ka sellest samast käärkambris, kus me juttu räägime siis siin vältasid restaureerimistööd ligemale 15 aastat, et see on ikkagi selles kirikus tegutsevate inimeste jaoks küllalt pikk aeg, aga teisipidi kirikuelus ja töös ei ole ta pikk aeg ja kui üle 700 aasta on siin kirikus jumala teenitud ja pidevalt midagi on teoksil siis niimoodi see jääb ka edaspidiseks. Ka nüüd, kus Nende 10 aasta sissegi üsna mitmeid kenasid ettevõtmisi on mahtunud, me ikkagi jällegi tuleme juhatusega ja ka linna kultuuriväärtuste ameti esindajatega kokku ja arutame ja mis järjekorras, milliste vahenditega, kelle abiga saaks teha nüüd selle aasta jooksul järgmiste jooksul Toomkirikus töid, tegemisi jätkub seni, kuni see Püsib kindlasti jätkub. Aga kindlasti on ka väga palju tehtud. Ma arvan, et kui siinjuures nüüd meenutada kõike seda mis on tehtud ja neid inimesi, kes selleks omal kombel on kaasa aidanud siis me vajame tõepoolest seriaali. Aga peame meeles, et alati on ikka üks inimene, see kes mõte ütleb. Idee ütleb, vajaduse ütleb ja siis oma ümber hakkab tegijaid punuma. Ja ma usun, et Ivar-Jaak, Salumäe ja Anne-Mai Salumäe. Te olete väga õnnelikud inimesed, sellepärast et tundub, et teie ümber jätkub tegijaid. Jätkub inimesi, kes ideest mõttest kinni haaravad, toeks on ja asja tegelikkuseks viivad. Mõtleme vaid toomkoguduse orelile kelladele, sellele samale käär kambrile, vappidele, seintel, Kabelile. Mida te akendele tähendab? Selles 760 aastases hoones on olnud ju nii palju tarvis korda teha ja uuesti teha ja tänaseks teha. Aga selleks peab olema üks inimene, kes näeb, korraldab ja enda ümber seda tegijate pesa punub. Vaatan kellaaeg liigub ka siis, kui ta vahest tundub, et seisab. Ma olen teile väga tänulikud, et te leidsite aega oma kiires päevas mikrofoni juurde tulla ja ma soovin nii teile kui toomkogudusele rohkesti rohkesti õnnistust. Ja õnnistust ka kõigile Eestimaa lastele kinni hoida, neist põhiväärtustest, mis tõesti meid kannavad, on kandnud ja annavad ka tulevikuks väga palju lootust ja jõudu. Lõppenud saatekülalisteks olid Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak, Salumäe ja koorijuht Anne-Mai Salumäe, kelle juhatusel laulsid ka toomkoguduse koorid. Saatejuht oli Ene Pilliroog. Meediakeskuse Eesti luterlik tund. Toimetuse telefoninumber on kuus 314 311 ja aadress Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, Tallinn. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.