Eesti luterlik tund. Tervitused teile kõigile, kes te olete kuulamas saadet nimega kõrvaltvaataja. Mikrofoni ees on Malle Pärn. Täna on selle aasta viimane päev ja kõigil on enamasti palju tegemist. Ja enamik inimesi istub täna õhtul pidulauas ükskõik kas sama kodus või külas või kusagil meelelahutusasutuses. Soovin teile kõikidele väga huvitavat rõõmsat aastavahetust. Ent kindlasti on ka neid inimesi, kes saadavad vana aasta ära ja võtavad uue aasta vastu üksinda vahest oma vaikses toas omaette mõtiskledes, kuulates raadiot või vaadates televiisorit. Minule on selline variant alati meeldinud, olen olnud meelsasti üksinda kodus, mitmel vana-aasta õhtul iialgi igavust tundmata. Veel on mulle meeldinud kohe peale uue aasta saabumist teha oma kodu lähedal väike öine jalutuskäik. Enamasti on siis ikka olnud väga ilus ja lumine ilm. Ja inimesi on mitmesuguseid. On neidki salati armastavad olla seltskonnas või aina aktiivselt tegutseda. Ilma eriliselt oma tegu tegi üle järele mõtlemata. On ka neid, kes aina mõtisklevad vaatavad kõrvalt nii ennast kui teisi ja otsivad selgitusi. Põhjendusi analüüsivad iga oma tegu ja mõtet püüavad mõista varjatud põhjusi ja seoseid. Minule on alati meeldinud enne uue aasta saabumist vanast kokkuvõtteid teha. Sest üks aasta on nagu üks väike eluetapp, mis jääb kahe piiripunkti vahele. Usun, et ükski aasta ei ole kunagi kellelegi jaoks üksnes ja täielikult väga hea või väga halb. Midagi on seal kindlasti head. Ja midagi on ka halba. Sest selline juba on kord inimese elu. Nii hea kui halb kuuluvat meie ellu. Me ei saa halba päriselt vältida ega ka head pidevalt nautida. Sellepärast oleks vist tark püüda nii hea kui halb ilma suurema kannatamiseta vastu võtta. Ja ennekõike osata leida head ka halvast. Kas või sedagi, et ebaõnnestumistest on meil võimalik midagi õppida. Sageli on neist kasu rohkemgi kui õnnestumistest. Oma inimlikus piiratuses ei oleme suutelised mõistma paljusid asju. Me oleme nagu killukesed, tohutu suurest valguse mosaiigis. Siin pimeduse riigis on meile antud vaid igatsus tagasi tervikuks saada. See igatsus selles pimeduses särab nagu tilluke värvilise leegiga küünal. Vaatame siis pisut tagasi. Elus tuleb ette mitmesuguseid asju. Sageli satume niisugustesse keeristesse, mida me ei oska ette näha, millest me midagi ei mõista. Milles me ei oska orienteeruda. Ega ammugi ei oskame arukalt või vajaliku otstarbekuse ka käit Duda. Tavaline inimene, ehk nagu meil praegu nimetatakse tavainimene enamasti ideo oma isiklikke õigusi üldistest või rahvusvahelistest inimõigustest rääkimata. Aus inimene ei tunne kriminaalkoodeksit ega ole tal põhjust tunda ka kurjategija õigusi mis meie riigis on suures ulatuses hoolikalt ja inimlikult paika pandud. Kui riik alustaks oma seadusandluse loomist ausat inimeste õiguste kirjapanekust siis ehk oleks elu riigis pisutki turvalisem. Meie maal näivad meie põhilised inimõigused olevat mitmesuguste osavate kurjategijate päralt eurovangla ehitamisest kõnelemata. Mis mind isiklikult küll paneb punastama. See on üks asi, mis juhib mind mõtlema vastupidiselt ühele tuntud laulusalmile. Et eestlane olla on häbi ja paha. Kuigi mina pole olnud osaline selle moevangla ehitamise planeerimisel. Ega ole ju minu käest keegi selle kohta nõusolekut küsinud ega ka mitte ühegi teise kuriteo ohvri käest. Eks me kõik saame aru, et väike Peeter peab oma tegemistes ikka arvestama Suure Peetriga. Kui Euroopas on mugavat vanglat, siis peame meie siia ka neid ehitama. Ometi on nii palju muid asju, mida seal ammugi juba tehakse. Aga meil mitte veel ei kavatsetudki hakata tegema. Näiteks meie riik ei ole veel suutnud hakata maksma inimestele tegeliku pensioni vaid ikka veel jagab pensioni asendusraha ajutist elatusraha, nii vist seda alguses nimetada. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et riik on tegelikult raskesti võlgu oma pensionäridele. Alguses räägiti ju ajutisest olukorrast, mis pidi kohe-kohe asenduma tegeliku pensioniga. Ent siiani ei ole me selle tegeliku pensionini jõudnud. Kõigi nende möödunud aastate võla tasumine on valitsusel hoopis meelest läinud. Lihtne on unustada ebamugavaid lepinguid kustutada ebameeldivaid võlgu, kui see on sinu võimuses, kellel võim, sellel õigus. Selline vaene ja võlgades riik ei tohiks endale lubada asjatut raiskamist, mitte mingis suunas. Ükskõik kui palju meie Euroopa kõrged isandad seda meilt ka ei nõuaks. Neile tuleks selgeks teha, et meie teame paremini, mis meie maal teha tuleb ja mida tohiks edasi lükata või mida koguni peab edasi lükkama. Kui meie otsustajad seda ei tea, siis on küll paganama kahju. Uhke vangla peaks olema see viimane asi, mida meil praegu kuritegevuse haripunktis ehitama hakatakse. Entne Meie valitsuse eelistused näitavad valitsuse meelsust ja mõistust. Meie kuritegevuse kasvavaid protsente vaadates tundub, et meie lood on üsna halvasti. Ja tulevikulahendusi pole kusagil näha. Sest meie vanglasüsteem on minu meelest nii vale kui üldse miski saab vale olla. Me planeerime kurjategijaid, saadame nad puhkusele, selle asemel, et neid karistada ja õpetada. Vangla peaks olema täiesti Isemajandav asutus. Et vangid ise kasvataksid ja valmistaksid endale toidu ja teeksid kõik vajalikud tööd. Mitte sentigi ei tohiks raisata nende ülalpidamiseks nende ohvrite raha. Vangla peaks olema koht, kus kurja teinud inimesele tehakse selgeks, et ta on teinud kurja ja antakse talle võimalus see kuri heaks teha seda kahetseda ja oma ohvrilt andeks paluda ja oma edaspidist elu muuta, mitte enam kurja teha ja mitte enam vanglasse sattuda. Sest vangla ei tohi olla kurjategija jaoks kerge paik ega mingi puhkekodu. Ja kui ta on raske vaimupuudega, siis võiks teda ju hüpnoosiga ravida. Kuidas me vaatame maailma, mida me mõtleme, mida me hindame, mida me hukka mõistame, millest hoolime või kellest ja kas üldse hoolime millestki, mis meid isiklikult ei puuduta. Ehk on see meie rahva needuse karistus, et me nii iseendas kinni oleme ja valugi tunneme vaid siis, kui meie enda veri jookseb? Meil ei ole vaja mitte edasi minna, nagu meil räägitakse, riigi ühiskonna majanduslik ja poliitiline areng. See on üksainus seebimull, mis ei vii kedagi kuhugi. Kallid inimesed, meil on vaja tagasi minna sinna, kuhu me unustasime või jätsime Liigse koormana maha oma inimliku palge. Kõik meie hindamatud ja asendamatud väärtused. Enne venelaste tulekut siis enne neljakümnendat aastat ei lukustatud meil vähemalt uksi. Kui pererahvast polnud kodus, siis pandi luud ukse ette, tulijad saaksid aru, et kedagi pole kodus ja keegi ei läinud võõrast uksest sisse. Ehkki see ei olnud lukus. Eks vargaid olnud ikka juba siiski, aga nende põli ei olnud kerge. Karistused olid suured ja iga korralik inimene põlgas varast. Nüüd ehitatakse majadele rauduksed, pannakse ette neli lukku, kokku seatakse valvesignalisatsioon ja ikka lähevad vargad sisse ja röövivad midagi ära. Mida neil tegelikult üldse vaja ei ole. Nad müüvad need asjad edasi, see ongi nende igapäevane tööamet. Vaid väike osa varastest saadakse kätte ja karistused, mis neile määratakse, on naeruväärsed. Ja kui satubki vangi see, kes teise korteri tühjaks tegi siis hakkab ta seal mõnusasti elu elama oma ohvri kulul. Niisiis röövib sedasama ohvrit riigi seaduste kaitse all veel teist korda. Seadustesse väljendub seadusetegijate endi moraal ja see ei näi vargust ega tapmistki eriti suureks paheks pidavat. Euroopa nõuab meilt inimlikku suhtumist kurjategijatest. Koguni paadunud lapsevägistajad, et tuleb elu lõpuni hellasti kohelda ja priskisti toita. Tema poolt tapetud lastevanemate raha eest. Riiklik politsei, Põlva, meie elamurajoone, rikkamad inimesed saavad selleks palgata turvafirmasid aga vaesemad inimesed on ometi samaväärsed riigi kodanikud. Kui valitsus on loonud rohelise teevargustele ja röövimistele ja soosib varastatud asjade kokkuostmist siis peaks seda korraldama ka üldise politsei valve. Selleks võiks kasutada kohustuslikku sõjaväeteenistust. Sõjaolukorras tuleb kehtestada eriline režiim ja me elame ju sõjaolukorras. Kui palju on meil kortereid, kus poleks kordagi vargaid käinud ja kui palju on neid, kus on käidud mitmel korral? Kui palju on asutusi, kuhu on sisse murtud? Me peaksime uuesti üles ehitama inimlikud väärtused. Need, mis on selle riigi ülesehitamise käigus kõigi kiirete rikkuste tagaajamise organiseerimise lisaproduktina ära hävitatud või lihtsalt oma teed kaduma läinud. Mina küll tahaksin anda oma parima sellise riigi heaks, mis alustab oma ülesehitamist inimlike väärtuste paikapanemisest mis oma seadused nende väärtuste järgi kirja paneb, mitte isikute isiklike huvide alusel. Seda riiki ma alustaksin. Ja ka selle riigijuhte. Vahest peaksime korraldama referendumi just selles küsimuses kas soovitakse meie praeguste parteitegelaste mängureeglistikku rakendada meie tegeliku ühiskonnaellu või oleks ehk suuremal osal meie rahvast välja pakkuda mõni tunduvalt mõistlikum ühiskonnaelumudeli variant. Me ei tohi unustada, et riik koosneb kõikidest inimestest ainult valitsusest, parlamendist, volikogudest. Me ei tohi unustada, et meie kõikide elu oleneb meie ühistegevusest. Ja igaühel on oma osa selles. Ja igaühel on oma väärtus selles ühistöös. Ja andetuid inimesi ei ole olemas. On vaid inimesed, kes on ehk kõrvale heidetud aktiivsemate ja ennast täis kambajõmm-ide poolt sest nad kujutavad endast suurt ohtu neile, kes on loovutanud oma vaimsed võimed igapäevaste eluliste mugavuste eest. Ent mitte kõik ei arva nõnda. Kuulsin hiljuti ühest telesaatest sellise mõtte mis kõlas umbes niimoodi, et igast 100-st lapsest üks on andekas ja me peaksime nagu rohkem investeerima andekatesse, lastesse. Kuidas me saame kõlavalt välja kuulutada, et vaid üks 100-st sündivast lapsest on andekas? Ehk on järgmine aste mingi elektroonika abil kindlaks teha, kas tulevane pereliige on andekas või mitte ja siis see mitte andekas tagasi saata ümbervalamiseks sest ta on meie jaoks vähemväärtuslik. Või rikastada teda andekate geenidega. Või jaotada lapsed kohe algusest andekatakse andetuteks ning vastavalt sellele avada neile kõrget vaimu, arvad või suunata mingit madalamat käsitööd omandama. Nii kujundame inimühiskonna edukalt toimivaks putukate maailmaks. Selliste mõtete alge on samast puhta valge rassiteooriast pärit millega eelmise sajandi esimeses pooles hiilgas üks rühm ennast teistest paremaks pidavaid puhtaid ja valgeid. Kuidas me määrame ära lapse andekuse? Eriti arvestades, et meie lapsed tulevad erinevatest keskkondadest erinevate sissetulekutega ja erinevate elutingimustega perekondadest? Iga selline liigituse eristus tähendab tegelikult ohtu inimlikkusele. Ikka seatakse ettepoole see, kellel on paremad elutingimused, kes tulevad ühiskonna kõrgematest kihtidest on rikkamad, puhtamad ja paremini riides. Ja kes on otsustajad? Kas tohiks loota, vaata et väikeste inimeste andekuse üle. Lubatu takse otsustama täiskasvanud andekad inimesed. Või on otsustajad ikka need, kellele kuuluvad võim ja raha ja kellel pole aimugi tegelikkust andekusest? Andekas inimene reeglina ei ole kasega vägev sest tema rikkus on vaimsuses talendis, mitte enesemüügi oskuses. Tunnistagem, et me oleme ebakompetentsed tegema otsuseid inimeste üle nii täiskasvanute kui laste üle. Vaadakem missugustele, kunsti, taiestele ja trükistele antakse meil riiklikke preemiaid. Kas selliseid andekaid lapsi hakatakse meil soosima ja viisakamatele ning tagasi hoidlikumatele eelistama? Iga inimene on andekas igaühele on antud midagi, mida ei ole mitte kellelgi teisel. Eriti tuleb nõnda mõelda nii väikesel rahval nagu meie ometi oleme. Kui kellelgi on miljon krooni, siis võib ta neid kroone pillata. Kui tal on ainult 10, siis peab ta igaühega arvestama ja kulutama neid ainult hädavajalikeks ostudeks. Jah, mina usun kindlalt, et igale inimesele on antud mingi andekus. Me laseme selle sageli endas hävitada või hävitame selle ise. Viskame üle parda, loovutame mingi mõttetu hüve eest, müüme maha oma hindamatu inimliku väärtuse. Vahetame oma elava elu peotäie kuivanud puulehtede vastu. Inimesed, hoidke oma elu omapära, dusi, oma mõõtmatuid, rikkusi. Ärgem laskem neid peenrahaks vahetada. Olgem inimesed, mitte putukad ega kuivanud puulehed. Te kuulete Eesti luterliku tunni saadet, mikrofoni ees on Malle Pärn. Kes me oleme ja kuidas me elame, meie rahvas, kes nimetab ennast eestlasteks. Meil on palju sarnaseid jooni ja kahtlemata ka palju erinevaid. Sest me oleme ikkagi arenenud rahvas. Ja on loomulik, et arenenud rahvas koosneb isiksustest. See on rahva rikkus. Aga isiksus ei ole see, kes on rohkem isekas kui teised. Isiksus on see, kellel on rohkem vastutustunnet, kes elab arusaamises. Et ka iga teine inimene on isiksus või vähemalt võiks ta seda olla. Me pole üksteisele mitte vaenlased. Me oleme ju õed ja vennad. Me oleme üks rahvas, pisike rahvas, pealegi peaaegu nagu üks külakogukond. Kui näiteks hiinlastega võrrelda tilluke täpike maailmakaardil. Ja me oleme kõik üksteisest sõltuvad. Ja ma usun, et meil kõigil on suuresti samad eesmärgid. Iga inimene tahab oma elu võimalikult hästi elada. Tahab olla õnnelik, tahab tegeleda selliste asjadega, mis talle meeldivad. Igal inimesel on teatavad vajadused, mis peavad saama rahuldatud selleks, et ta võiks olla õnnelik. Need vajadused on meil suures osas sarnased. Isiklikud huvidega põrkuvad seal tihti, kus ei osata teistega arvestada, teisest lugu pidada. Ja nõnda võitlevad inimesed vihaselt üksteise vastu, taotledes ometi üht ja sedasama. Nii kummaline ja keeruline on see inimeste maailm. Me peaksime juba teadma, sest nii palju kõiksuguseid, kui see õpetusi on levinud meie keskel päriselt õnnelikud saame olla ainult siis, kui keegi meie tegutsemise läbi ei kannata. Ükskõik kas idast või läänest. Kõik hinge ja vaimu arengut tõotavad õpetused kinnitavad vähemalt selles osas ühte ja sedasama. Kas me siis ikka arvame, et saame ennast kuhugile peita oma tegude tagajärgede eest oma sõnade, mõtete ja soovide viljade eest? Proovige vaid ohakaid mulda külvates oodata sealt kasvama roose. Inimene lõikab alati vaid seda, mida ta külvab ja alati rohkem, kui ta külvab. Kas ei oleks meil võimalik ükskord ometi hakata üheks rahvaks üheks perekonnaks ja püüda anda oma panus mingisse ühisesse vaimupanka, hakata inimesteks, tõusta püsti sellest orjaikkest ja kõnelda üksteisele tõtt? Vähemalt üritada üksteisest lugu pidada ja üheskoos üles ehitada inimväärne elukeskkond. Et ei oleks enam neid tülisid tühjade asjade pärast vaenutsemist, üksteise oma huvides ärakasutamist või mahamaterdamist. Me oleme sündinud siia maailmainimesteks ja peaks nagu olema endastmõistetav, et nega elaksime oma elu inimestena algusest lõpuni. Inimese elu peaks olema pidev arenemine, liikumine tarkuse ja vaimsuse suunas. Peaks olema endastmõistetav. Et vanainimene on targem kui noor inimene ma mõtlen tarkuse all tarkust, mitte teadmisi mingi konkreetse asja kohta. Selle poolest võib noor inimene olla rikkam kui vana, kui ta on saanud teatud alal parema ja põhjalikuma hariduse. Kui ma olin päris pisike, siis tegin aeg-ajalt teatavat liiki koerust, mille peale ema minuga pahandas ja kurd ütles, mis inimene Vene sinust sedaviisi kasvab? Lõin käega ja ütlesin. Eks must inimene ikka kasva. Seda lauset peetakse meie perekonnas minu esimeseks vaimukuseks. Tõepoolest, kust see laps võis nii kindlalt teada, et temast vab inimene, ükskõik kui tõrges ta on täita? Ma täiskasvanute nõudmisi. Palju aastaid hiljem sain ma aru, et mul ei olnud õigus selles mõttes, et igast lapsest kasvab inimene, ükskõik, milliseid tempe ta teeb. Ehk oli mul õigus selles, et minust kasvab inimene? Ei tea. Inimeseks kasvamine ei olegi niisama lihtne, nagu see kõrvaltvaatajale paista võib. Inimene tahab miskipärast olla putukas, isegi kõige paremad, kõige julgemad, vabamad, targemad, ei saa öelda, et nad mitte kunagi ei astu kõrvale inimeseks olemise tee pealt ega muutu putukaks. Ikka on neid hetki, päevi, tunde, nädalaid, kuidas kellelgi, mil nad naudivad seda inimkonna suurt ideaali ja poevad kuhugi mulla sisse või puukoore alla peitu, et tunda rõõmu putukaks olemisest. Me tahame olla ja olemegi putukad. Vähemalt aeg-ajalt. Meie kõik. Inimesele on antud tema looja poolt nii palju võimeid ja võimalusi, tarkust, osavust, kujutlusvõimet ja mida kõike muud. Mõelgem, kui palju head ja ilusat on inimene siia maailma ehitanud, loonud, välja mõelnud, kui kaugele on arendatud elektroonikameditsiin, ehitusmaterjalid ja palju muud head ja kasulik. Ent mõelgem ka sellele, kui palju inimene on halba teinud, hävitanud, missuguste julmust, ega ta on hakkama saanud. Ka selles on ta olnud lõpmata osav ja leidlik, julm ja halastamatu. Missugune ulatus ühest äärmusest teise? Särav geenius, idioot, kaunitar ja koletis ühes ja samas loomingus ühes ja samas kujus. Miks heidab suur osa inimesi üle parda kõik talle kingitud vee- ja toiduvarud ja hakkab taga ajama mõttetusi, mis temast putuka teevad? Peidame endasse, surume alla. Me jätame kasutamata suurema osa oma inimlikkusest sest see on tülikas ja ohtlik. Inimene peab mõtlema, otsustama, vastu tama. Putukas teeb seda, mida ta on oma ühiskonnas määratud tegema. Muidugi me ei tea, võib-olla mõtiskleb ka putukas oma elu üle ja mässab looja vastu. See lihtsalt ei paista meile silma. Kõrvalt vaadates tundub, et kas on alati kas ja tunneb sellest rõõmu, on rahul sellega, et ta on kas ega kipu kunagi koeraks. Niisamuti teised loomad. Tundub, et loodus teeb seda, mida looja temalt ootab. Ainult inimene püüab nii palju kui võimalik vältida oma kohustusi ja sellega oma peamist kohust olla inimene. Sest inimene tahab kõige rohkem siin maa peal olla putukas, täita mingit kindlat, võimalikult lihtsat ja piiratud ülesannet, mis kindlustab talle tema vajadustele vastava sissetuleku ja teiste putukate tunnustuse. Tahab eksisteerida, mõtteta, vastutustundeta, jumalata. Inimese elu eesmärk näib olevat materiaalset tulu, sissetoov, aja surnuks löömine mitte ajaelustamine, mis tegelikult peaks olema inimliku elu sisu. Ainus võimalik ja mõttekas seletus inimese rumalusele on piibli pattulangemislugu. Mingil määral seletab see müüt meie absurdset olukorda ehkki ka seal on palju küsitavusi. Ent liiga vaieldamatult seletused ei elatagi usaldust. Ent see lugu kõlbab ikkagi ainult neile, kes piiblit ühe olulise tõeraamatuna võtavad. Usk jumalasse kui maailma loojasse ja valitsejasse. Ning piiblisse kui pühade tekstide kogumiku ei ole meie ajal populaarne. Kas ta üldse kunagi on olnud populaarne sest usk on ohtlik asi, kui ta ideeni valitsevat riigi ja ühiskonnakorda. Ja tegelik kristlik usk ei ole kunagi mingit valitsevat korda teeninud. Ega sa iial edaspidigi teenima. Kristlane on alati teisitimõtleja, nagu Kristus oli meie ajaloo suurim ketser ja mässaja. Kui kristlane järgib oma suurt õpetajat siis ei saada teenida ega toetada mingit materiaalsetele, hüvedele ja valedele rajatud ühiskonnakorda. Ei saa kuuluda mitte ühtegi poliitilisse parteisse vähemasti mitte kuuleka etturina. Õige kristlane on iga poliitilise partei ja iga valitseja kirstunael sest tema ainus tõeline autoriteet ja valitseja on taevas. Ja see valitseja on täiuslik. Ta ei eksi kunagi, ta ei võta altkäemaksu. Ta ei valeta, ta ei anna katteta lubadusi. Ta ei tõsta oma palka. Ta ei reeda oma sõpru. Jah, muidugi. Te võite nüüd öelda, kas niisugune valitseja üldse saab eksisteerida. Ja miks on selle täiusliku kuninga loodud maailm, nii ebatäiuslik. Ja olemegi jõudnud taas tagasi algusse. Kui me tahame midagi mõista, siis me peame tegema oletusi ja vahetevahel uskuma nendesse. Vähemalt niikaua, kuni me avastame uue ja tõenäolisema. See selleks on inimesed ja rahvad loonud müüte. Ja muidugi ka muinasjutte. Nii müüt kui muinasjutt on mõtlevate inimeste vaimulike otsingute tulemus. Katse inimese elu ja maailma mõtestada, leida leevendust ja põhjendust inimlikele kannatustele. Sest oma olukorra mõistmine aitab arukal inimesel eluraskusi ja kannatusi taluda. Me oleme jõudnud piibli kriitilise tõlgendamise ajajärku. Sellepärast ei soovi ükski valitsus otsus enam toetada kirikut ja ristiusku. Sest enam ei saa julm valitseja õigustada oma tegevust piiblist otsitud lausetega ega oodata jumala sulastelt endale toetust. Sest need, kes teavad, mis on ristiusk ei lase ennast ära kasutada endi ja oma vendade rõhujate poolt. Sest ristiusk tahab inimese kasvatada inimeseks, mitte putukaks. Aga riik soovib, et inimene oleks putukas, sest putukas täidab käsku ilma seda kahtluse alla seadmata. Ta ristiusk õpetab inimest maailma lahtiste silmadega vaatama. Puhastab tema pilku ähmastavat soomused silmadelt. Paneb inimese mõtlema iseenda ja maailma üle. Õpetab nägema loodust, ennast ja kaasinimest, õpetab endast ja kaasinimesest lugu pidama. Õpetab maailma nägema inimese, mitte putukasilmade läbi. Ristiusk annab kuninga lastele teada nende õige päritolu ja vabastab nad väikeste Kubjaste orjaikke alt. Ristiusk on see, mis ainsana aitab inimesel inimeseks kasvada. See on ristiusu mõte. Ja kellele see on vastumeelt, võib rahulikult edasi elada oma putukaelu. Sest vabadustega vaimu ei saa mitte kellelegi peale sundida. Need tuleb igal inimesel endale vabatahtlikult valida. Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis. Ma annan teile uue käsu. Armastage 11. Nõnda nagu mina teid olen armastanud. Armastage teiegi 11. Jah, me oleme taas astumas üle selle nähtamatu piiri kus üks aastanumber, millega me oleme juba ära harjunud, muutub teiseks. Ja me vaatame tagasi sellele mööduval aastale. Ja kindlasti vaatame ka lootusega ettepoole algavale aastale. Ehk ometi tuleb see parem kui eelmine, ehk saab üle rahamurest, haigusest või mõnest muust raskusest. Ma ei usu, et on ühegi inimese elus ühtegi aastat mida võiks jäägitult heaks või ainult halvaks nimetada. Alati mahub sinna nii head kui halba, nii rõõmu kui kurbust. Nii õnnestumist kui äpardumist. Meie elus on nii helgeid kui ka musti päevi. Ma usun, et nad on võrdlemisi tasakaalus. Me ei tea päriselt oma elu kulgu ega tähendust. Me ei tea, mis ootab meid järgmise käänaku taga. Me ei mõista ega tunne tegelikult 11. Et iseennast. Ometi oleme endale üles ehitanud eksiarvamuse, et me teame, mis on meie jaoks hea ja mis on halb. Mis meile meeldib, see on hea. Ja mis ei meeldi, see on halb. Elus on kõik palju keerulisem. Hea ja halb on nii tihedasti teineteisega seotud. Et tegelikult pole üldse õige neid meie elumudelis määravate kategooriatele. Igatahes mittekristlaste poolt. Nõnda peaksime ütlema, et iga issanda aasta on olnud hea. Meie osaks jääb selle eest vaid tänu öelda ja uue, alanud aasta igast päevast õiget rõõmu tunda. Sest me ei tea, kui palju neid veel kellelegi meist on antud. Tundkem rõõmu üksteisest. Kuni veel on aega. Kuidas me siis mõttes teeme eelmise aasta kokkuvõtet? Proovigem seekord midagi niisugust. Mõelge, kas me oleme armastanud 11 nõnda nagu Kristus on armastanud meid. Sõnal armastus on väga palju erinevaid tähendusi ja tähendusvarjundeid mis pole ühtki teist sõna, mida oleks nii palju kuritarvitatud kui sõna armastus. Jällegi on kristlastel suur eelis paganate ees. Nemad teavad, mida tähendab kristlik armastus see armastus, millest meile kõneleb uus testament. Siin tegemist lihtsalt mingi tundega, mis meid valdab ja mille üle meil ei ole mingit kontrolli. Me teame, et on kiindumust, mis teeb inimese pimedaks annata pigem saatana kui jumala võimusesse mis võib inimese viia väga halbade tegudeni. Kristlik armastus on seotud inimese teadvusega tahtega. See on põhimõtteprintsiip, mille järgi inimene elab. See on kõrgeim ja väärtuslikem vaimu viljadest, millega jumal meid õnnistab. Inimene, kelles elab kristlik armastus, on haavamatu. Ükski mure ei murra teda maha. Ükski rõõm ei tee teda hoolimatuks nõrgemate vastu. See on jäägitu usaldus jumala vastu ja südamlik austus kaasinimese vastu. See annab inimesele võime näha iseendas ja igaühes, kellega ta kokku puutub jumala loomingut. See tõstab inimese orjaseisusest kuninglikku seisusesse. Inimene on oma päritolult jumalaga sarnane. Aga jumalanna, armastus. Sellepärast on ka inimese kohus armastada. See on ta ülesanne, mõte ja eesmärk. Ta elu ainuke sisu. Apostel Paulus kõneleb sellest armastusest nõnda. Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust. Ta ei ole kade, armastus ei suurustele. Ta ei ole iseennast täis. Ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu. Ta ei ärritu, muidu ta ei pea meeles paha, ei rõõmutse ülekohtust, aga rõõmutseb ühes tõega. Tema vabandab, kõik, usub, kõik loodab, kõik sallib kõik. Kas me oleme 11 mööda läinud aastal sellise armastusega armastanud? Kõike seda ei ole ma täna kõnelnud mitte selleks, et kedagi noomida või manitseda vaid selleks, et me üheskoos mõtleksime nendele asjadele vana aasta viimasel ja uue aasta esimesel päeval. Et me selle uue aasta igal hetkel hoiaksime meeles seda, kes on meid kord tõeliselt suure armastusega armastanud ning armastab veel ja alati jagagem seda meile osaks saanud armastust oma kaasinimestega. Tihti oma lähedaste inimestega. Päikseline hommik, paikne puhas. Aastad lendlevad mu ümber nagu sametist tiibadega liblikad. Kõik nad on minu omad. Minus on rahu, ootamatu. Ometi soovitu. Hetk sirutan ja puudutan seda. Rõõmsate silmadega vaatab mind, uus liblikas, kirev nagu pidu päev. Mida sa mulle tood, mida mina sinule vastu annan? Just nagu vaikusehetk, enne suurt tormi hoogu olengi nagu lill, kelle ainus soov on olla täiesti rõõmus südamelt kerge ja puhas, kanda päikese õnnistust rinnas, läbi elu. Isegi tormis ja tuules. Ainult mina ja mu liblikad ei ühtegi ebakõla nurjumist katki läinud unistuse niiti. Kõik, mis oli, on, pidi olema imekaunid, liblikad, sametist, tiibadega. Mitmevärvilised liblikad lendlevad mu ümber. Mu tuba on neid täis. Ta on neid ja imestan, kuidas nad saavad olla nii ilusad kui ometi mu elus on olnud nii palju valu, ahastust, pettumust, tõrjumist, norjumist. Nende värvidest paistab vaid rõõm ja lootus. Armastus, mida ma olen kandnud ja kannan. Kõik muu on kadunud. Või polegi olnud muud kui vaid armastus. Selline oli täna lõppeva aasta viimane kõrvaltvaataja. Mikrofoni ees oli saate autor Malle Pärn kes meelsasti ootab teie kirju aadressil. Kiriku plats kolm, Tallinn 10 130. Eesti luterlik tund. Saate lindistas Katrin maadik. Me soovime teile suurepärast aastavahetust ja palju õnne uuel aastal. Kuulmiseni. Meediakeskuse Eesti luterlik tund, aadress on. Kiriku plats kolm. Tallinn 10 130. Eesti luterlik tund. Telefoninumber kuus, kolm üks neli kolm üks üks. Kuulake Eesti luterliku tunni saateid vikerraadios neljapäeviti kell 21. Iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Klassikaraadios, pühapäeviti kell 18 15. Eesti televisioonis on saade Agape kaks korda kuus, pühapäeviti kell 16 30. Kordusega, reedel kell 14 45. Igal kolmandal laupäeval leiate ajalehest Postimees. Eesti luterliku tunniteenistuse lehekülje. Eesti luterliku tunni kaudu on võimalik ka osa võtta piiblikursusest. Külastage Eesti luterliku tunni kodulehekülge internetis aadressil www punkt. Koonet punkt E. LT. Samuti on e-posti aadress LTT ET koonet e. Kuulmiseni. Eesti luterlik tund.