Eesti luterlik tund. Tere õhtust, hea raadiokuulaja. Eetris on järjekordne Eesti luterliku tunni saade oluline. Tänase saate alapealkirjaks võiks olla kriis. Kriis, oleme läbi elanud kõik ja me oleme õnnelikud, kui need kriisid meie eludes on olnud ainult arengukriisid. Meie sünd, kooli lõpetamine, kodust lahkumine, abiellumine, töökoha vahetus. Väga paljud meie seast aga on pidanud läbi elama ka traumaatilise kriise pidanud toime tulema kriisidega mis on põhjustatud teiste inimeste poolt. Läbikuritegude siis, kui nad on langenud ohvriks. Tänases saates on minu vestluskaaslaseks Kadri Ugur kes on aastaid tegutsenud hingehoidjana ja andnud inimestele nõu ja kuulanud neid kui tema poole pöördutud on. Mina olen saatejuht Kertu Lõhmus, head kuulamist. Kadri, kuidas teile tundub, kas Eesti inimesed on murest murtud, on nad masenduses? Väga paljud on aga minu meelest see kõige hullem piir hakkab nüüd juba üle saada. Ma julgeksin öelda, et kusagil kolm neli aastat tagasi oli pilt palju kurvem. Nüüd on juba palju neid, kes on leidnud uue raja ja saavad end ka juba hakkama. Millest see kolme-nelja aasta tagune muutus nüüd on tingitud? Minu arvates on asi selles, et kõik need viimase 15 aasta muutused on olnud nii kohutavalt kiired ja kohati on lausa traumat põhilised sündmused aset leidnud Eestis. Ma ei räägi siin mitte üksnes sellest, et riigikord on vahetunud, aga see on toonud inimestele kaasa tohutult palju selliseid muutusi, millega nad ei olnud ette arvestanud. Töökohtade ja elukohtade muutused. Ja minu meelest selle suure vabanemise tuhinas ees ei olnud tegelikult mitte keegi valmis selleks, mis on tulemas. Ja niimoodi juhtuski, et need positiivsed muutused tõid endaga kaasa ka väga palju negatiivseid tagajärgi. Ja just selline olukord, kus me ei ole ette valmistatud selleks, mis hakkab juhtuma võib endaga kaasa tuua nii-öelda arengukriisi või traumaatilise kriisi. Mulle näib, et see esimene kuus-seitse aastat Eesti vabariiki oli just parasjagu selline aeg, kus keegi ei teadnud, mis toimub. Meil ei olnud lihtsalt aega kohaneda üks Pauktori teised peale. Ja minu meelest natukene selline kohanemisvõime kulus nagu ära või ta valmisolek muutusi võtta vastu rahulikult sai otsa. Ja see oli kõige hullem, kõige raskem aeg minu meelest. Aga pisut stabiilsemaks on elu siiski läinud, eriti pärast börsikrahh. Oleme natukene suutnud toibuda ja minu meelest läheb meil nüüd pisut paremini. Aga näiteks paljukirutud individualism, mis aina süveneb. Kas see ei tee inimesi haavatavamaks. Tunne, et kõigepealt peab ise hakkama saama. Aga võib-olla see on otsustuse küsimus, võib-olla see on üks neid suuri müüte, mida ma enda jaoks loomet, et nüüd on individualistlik Aegi peab kõigega hakkama saama. See on suuresti mehe kõikide kõrvade vahel kinni, kuidas me otsustame enda elu kohta. Kas me peame nüüd ise kõigega hakkama saama või ei pea. Ja ka individualismi, onju nii head kui halvad küljed. Ühest küljest on muidugi väga paha, kui see individualism viib meid isolatsiooni ja ei julgegi kuhugi pöörduda, me ei julge ennast avada, kuna me arvame, et nii on väärikas ja õige, ma arvan, et siin on ka rahvatraditsioon mängus, sest meil kõike kuidagi kasvatatud selles vaimus, et et ikka õige mees saab ise omadega hakkama ja alles see kesik abi vajab, et see peab ikka olema nõrk või või, või on ta siis lohakas või harimatu või või kasutab teisi ära mingid sellised müüdid, mis on aga positiivne joon individualismiga? Ma arvan, et on, on ka olemas, kui inimene on olnud pikka aega hädas tal on olnud väga-väga raske ja ta on saanud kõrvalist abi siis üheltmaalt võib juhtuda nii, et inimene võib jääda ka sellest abist sõltuks. Ja kui sellisel hetkel korraga inimene avastab, et ma ei saa usaldada ühtegi nõuandjat, ma pean ise hakkama saama, siis see võib-olla koguni positiivne, ta saab jälle iseendaks, ta võtab iseenda jõud jälle kasutusele, mis võib-olla olid pikka aega pärsitud. Ümberringi oli nii palju häid aitajaid. Nii et ma ei ütleks, et individualiseerimine on tingimata paha asi. Kõik on millekski hea ja igal asjal on oma koht. Aga eestlane vist traditsiooniliselt on selline, nagu te ise ütlesite, et püüab ise toime tulla ja ja need, kui temaga siiski midagi juhtub, ütleme näiteks ta satub kuriteo ohvriks. Mida viimasel ajal Eestis üsna palju on, me kõik teame, meil on tuttavaid, kas me ise oleme selle sees olnud millega inimene peab arvestama, isegi kui ta ei julge rääkida ja minna abi küsima, et temaga nüüd juhtuma hakkab? Kui seda oleks võimalik ette öelda, millega peab kuriteo ohver arvestama siis tõenäoliselt ei räägiks me siin praegu kuriteo ohvriks langemise kriisist. Traumaatiline kriis, mida kuriteo ohvriks langemine kahtlemata on on alati ettearvamatu. Ja just see teebki selle raskeks, mida tavaliselt tehakse. Püütakse teha küllalt kiiresti nägu, et kõik on möödas või ei ole midagi. Nimelt on siin taga üks niisugune mehhanism, mis meid tavaliselt aitab ja see on isikliku haavamatuse illusioon. See illusioon võimaldab meil üldse maailmas elada, see võimaldab meil näiteks vaadata telerist krimiuudiseid ja filme, kus toimub midagi õudsat. Me vaatame seda kõike, usused meiega, mitte midagi ei juhtu. Ja kui nüüd lõpuks siiski midagi meie endaga juhtub, siis lisaks omamaisele varale või oma isikupuutumatusele Lähme ilmaga sellest illusioonist. Ja paljudel juhtudel see on see esimene, kõige suurem trauma. Me ei tea, kuidas siin maailmas enam toime tulla. Ja vot nüüd ongi niisugune olukord, et varas võttis, tahtis rahakoti, aga võttis kogu maailmapildi ja selle maailmapilti me tegelikult anname talle ise kaasa selle oma pildi turvalisest maailmast. Need üks asi, millega võib arvestada iga mis tahes kuriteo ohvriks langenud, on see, et elu tundub mõnda aega väga-väga teistsugune ja üldse ei tea, mida enam uskuda või mitte. Selleks, et jutt natuke sellele vägivallale mida me ümberringi näeme. On olnud ka sellest, et meedia annab meile väga palju vägivalda läbi televiisori rebiraadio läbi kirjutava pressi. Kas selle vägivalla nägemine teeb meid kuidagi tuimaks või vastupidi, teeb meid haavatavaks? Kumma väitega võiks pigem nõustuda, kas see, et vägivald, mida me näeme aitab meil maandada meie agressiivseid tundeid või teeb meid rohkem agressiivsemaks? Ma ei tea, kas ma kummagiga nendest väidetest sa niisama lihtsalt nõus olla küll aga rohke vägivald televisioonis näiteks just nõuab seda, et isikliku haavamatuse illusioon oleks hästi tugev. Muidu me ei, ei suudaks ilma pisaratega vaadata mitte ühtegi uudistesaadet. Kuna meil on nagunii tugev vajadus oma sisemist mina kaitsta, võib-olla tõesti muutuma mõnes mõttes pisut tuimaks. Aga noh, kui me võrdleme heinakõrt ja kuiva puud siis üks neist paindub, teine murdub. Et tegelikult, mida tugevam on see vajadus ennast sisemiselt kaitsta, veenda ennast, et minuga ju ei juhtu tegelikult inimene haiget saada. Aga kui õrn, siis lõppkokkuvõttes inimene ikkagi on. Absoluutne mõistatus. Inimene on tohutult õrn ja samas tohutult tugev. Sellele küsimusele ma arvan, et ei tea mitte keegi vastust. Öeldakse, et jumala ei pane inimese peale suuremat koormat, kui ta kanda jõuab. Ega lase talle osaks saada suuremat õnnetust, kui ta kanda jaksab. Võib olla tõsi, see on hämmastav, millest kõigest inimesed võivad toibuda. Aga, aga seda, millal see praktiliseks kord käib, seda ennustada ei, ei saa, siin ei ole väheseid reegleid olemaski. Aga ka see toibumine. Kas ei pruugi olla ainult üks järjekordne illusioon, et me oleme sellest toibunud, et tegelikult siiski midagi muutub, mis lõplikult ja me kaotame midagi. Igas kriisis on alati olemas nii kaotus kui leid, nii võit kui allajäämine. Ja ennist oli juttu sellest, et kuriteo ohvriks langenud inimese turvatunne kaob mõneks ajaks. Maailmapilt muutub. Ja nüüd, et üldse edasi jaksata, tehakse täis nägu, et kõik on ju korras, kõik on ju möödas, et saada tagasi vigastamatuse illusioon. Vahetevahel me ei ole valmis selleks, et läheb veel mõnda aega halvemaks. Ja enne, kui üldse toibumisest saab hakata rääkima tuleb inimesel läbi teha üsna pikk ja, ja vahetevahel lausa kurnav protsess. Loobumise protsess, ümberorienteerumise protsess ja vaat kui ükskord sellega hakatakse kuskile lõpule jõudma, see võib võtta kuid, ja aastaid siis tihtipeale leiavad inimesed, et nad enam isegi ei tea, kas nad on kaotanud või võitnud. Aga, aga see on nüüd midagi niisugust, mida värskelt ohvriks langenud ei maksa ütelda. See on talumatu tõde tema jaoks. Et te siin mainisite juba seda protsessi ja seda raske teed, millest inimene peab läbi minema, et taas oma väärikus, jama minapilt kokku panna. Millega lähemalt inimene peaks arvestama. Kindlasti tekivad alguses küsimused ja nii edasi, kuhu see kõik viia võib? No jällegi väga palju siin sõltub konkreetsest inimesest, aga ütleme, esimestel päevadel pärast traumaatilist sündmust inimene võib-olla veel šokis, aga tal võib-olla ka juba selline varajane reaktsiooni periood. Shokis inimene ei vastuta sisuliselt oma tegude eest, mõni inimene nutab, mõni naerab, mõni on väga vaikne, mõni on väga aktiivne. Seda tuleb kõigepealt teada, et see, kuidas me esimestel rasketel hetkel käitume, see ei allu meie kontrollile. See on meie psüühika enesekaitse. Me jääksime terveks, et meist saaks veel asja. Ja nüüd tavaliselt kui juhtunu meie teadvusse jõuab, siis need esimesed päevad võivad olla üsnagi rasked. Ei maksa üldse imestada selle üle, kui inimene ei jaksa näiteks tähelepanu pöörata üldse mingile igapäeva rutiinile. Kõik on vähetähtis. Nii hästi töö kui ka söömine, joomine, riietumine, mis võivad täiesti meelest ära minna. On näiteks üks hea soovitus, et kui sinu lähikonnas on kellegagi juhtunud õnnetus, siis kõige parem asi, mida sa tema heaks teha saad, on paar-kolm päeva lihtsalt juures olla, et tal oleks kellegagi olla, et sa oleksid soe inimene tema kõrval. Et tal oleks meeles süüa, juua, ennast panna soojalt riidesse ja natukene siiski võib-olla ka maailmaga suhelda. Ja muidugi need esimesed küsimused, mis tulevad, on samuti üsna piinavad. Miks see kõik juhtus, miks just minuga? Kas ma oleksin saanud seda kuidagi ära hoida, et on üks huvitav, huvitav tendents nimelt? Ja häbitunne tekivad kuritegude ja väärtegude puhul tavaliselt ohvril, mitte kurjategijal. Noh, väga tavaline on ju see, et aga miks te hoidsite oma rahakotti siis sellises kohas või miks seal turvalukku ei olnud olnud autol signalisatsiooni, no mis te siis tahate? Ja, ja ohver võtab, korjab üles selle süüdistuse isegi kõige kõige pisematest lausetest. Kui laps jääb haigeks, emale öeldakse, et oleks ikka pidanud vaatama, mis te lapsele selga panete. Sellest piisab näiteks tema tunneb ennast äärmiselt äärmiselt pahasti. Nii et sellised enesesüüdistused kuuluvad kindlasti asja juurde. Ja iseloomulik on ka see, et need küsimused kunagi leia vastust. Keegi ei saa meile öelda tagantjärele, kuidas oleks olnud õigem, vaat siin mängib jällegi see vigastamatuse illusioon. Me ei saa elada oma elu nii, et me oleksime alati maksimaalselt kaitstud kõikide võimalike ohtude eest. Kriis sellepärast ongi kriis, et on ootamatu. Me võime ennast optimaalselt kaitsta, aga me ei saa ennast täielikult kaitsta. Ja samas kui me pühendaksime kogu oma elu ainult enda ja oma vara kaitsmisele, siis kas oleks enam elu? Natukene kahtlen selles. Mida veel, mida veel, kahtlemata, kui nad õnnetus on juhtunud, siis tagantjärele vaadates oleme me ju kõik targad aga, aga kas või kellegagi meie lähedastest on õnnetus juhtunud, siis? Üks hea asi, mis nende vastuseta küsimuste juures tekib, on see, et me saame aru, mismoodi me temast tegelikult hoolima või mismoodi me oleksime veel võinud temast hoolida. Küsimused, mis tekivad, mida ma oleksin võinud teha tema heaks või, või meie ühise olemise heaks. Küsimused tegelikult näitavad seda, kui palju meis on vara ja jõudu, et teha asju paremini. Te ütlesite, et väga palju võib inimesel tekkida küsimusi, millele vastust ei ole. Aga kui inimene on sel hetkel väga vastuvõtlik nii süüdistustele kui ka tegelikult positiivsele suhtumisele, kas siis ei ole mitte mingisugust võimalust, et talle antakse see vastus? Isegi kui see vastus ei pruugi olla õige, aga see annab inimesele tagasi tema väärikuse ja tunde, et need on hästi. Need on üksikud ja väga õnnelikud juhused, kus keegi kõrvalt saab anda mingi vastuse mis teeb kriisiprotsessini piinavaks, ongi just see, et need vastused tuleb leida inimesele endale. Kõrvalseisjad ei oska tavaliselt näha, mis on küsimuse taga, milline vastus just nimelt oleks see, mida see, mida see ohver vajab. Nende kriisi varase faasi küsimuste koha pealt on väga iseloomulik ka see, et vastused muutuvad päevast päeva. Täna ma vastan nii. Ja homme ma vastan naa ja, ja samasse viitab, kuid tohutult intensiivne on see protsess, mis inimeses endas käib. Ega ilmaasjata ei räägita kriisid tööst, see on tõsine töö ja see on kurnav. Teie olete seda kriisitööd teinud mitu head aastat. Kas on teil olnud palju selliseid abivajajaid, kes räägiksid oma küsimustest, tänu millele siis võiks nad liigitada nende väheste õnnelike hulka, kes ka mingisuguseid vastuseid võivad saada? Või jääb inimene siiski lõpuks? Nendega on, mul on väga harva olnud tunne, et minu käest otsitakse vastuseid. Väga-väga harva. On mul üldsegi ka seda tunnet, et ma peaksin vastama. Vaat tavaliselt läheb kriisis oleva inimese ümber lahti selline pingpongimäng, et kui ta söandab oma tundeid küsimustena avaldada, siis ümbritsevad inimesed tunnevad, et nad peavad vastama või nad peavad nüüd midagi tegema. Kriisisolija seisukohalt ei ole asi üldse selles. Ta ei vaja vastuseid. Ta vajab, et keegi tema küsimused välja kannataks. Ja samas need hingehoidja kogemus. Ma arvan, et iga hingehoidja kogemus kinnitab seda et see inimene, kes on võimeline küsima tal on olemas ka mingi sisemine vastus juba. Nii et kõrvaltvaatajatele ei ole seda pinget, et me peaksime vastama või tegema asjad endiseks. Aitajate kõrvalolijate asi, on need küsimused kannatada. Aidata inimestel nende küsimuste sees elada nii kaua, kui ta leiab iseenda lavastused. Aga kas selle aitamisega võib ka niimoodi olla, et aitaja võib-olla aeg-ajalt peab käituma natukene pealetükkivalt sest et kriisisolija tihti jõud tõesti, nagu te ütlesite, võib-olla apaatne ja üldse mitte millestki huvituda, et et siiski öelda, et elu läheb edasi. Hingehoidja üks esmaseid kohustusi on käituda igas olukorras vastavalt abivajaja huvidele teha seda, mis talle on kõige vajalikum. Enamasti kõige vajalikum on lähtuda tema enda küsimustest ja tema enda seisundist. Ja kui see seisund näiteks eeldab tõesti väikest aktiviseerimist või nõuandmist või konkreetse juhise andmist, siis siis võib seda teha aga väga ettevaatlikult. Sellepärast et kui sa annad nõu siis aga vastutad selle eest, kuidas see nõuanne oma tulemused siis toob. Ja tegelikult me keegi ei saa vastutada selle eest, mis teise inimese elus juhtub. Samas kriisis olev inimene võib nõuandeid kuulda ka natuke isemoodi ja üldiselt siin ma küll arvan, võib-olla selles ongi minu karmus. Aga ma arvan, et igas inimeses on rohkem sisemisi jõuvarusid, kui ta seda ise teab isegi siis, kui inimene ise arvab, et ta on täiesti katki. Aga see inimene, kes jõuab väga kõvasti karjuda, temas on vähemalt jõudvad, karjud. Aga seda me ei tea ette, me ei oska ette näha seda, kuidas või millist tüüpi inimene Me oleme, kuidas ma käituma midagi juhtunud. Ja see on, see on täiesti individuaalne, alati tsoonidelegi individualismi hea pool. Et me ei saa anda kindlaid reegleid, kõik, mida me saame teha. Me saame olla inimesed. No vot, siin on minu meelest nüüd just selline suur inimese olemust ulatuv väljakutse. Me ei saa siin ilmas ringi kõndida kindlate reeglite ja õpetustega nagu sadus, erid, vaid meil peab olema natukene Pariserliku tõlgendamise, vabaduste tõlgendamise oskust. Aga kas sellist ettevalmistust või valmisolekut ei ole siiski võimalik mõnes mõttes ka harjutada, kas või nagu ennegi juttu, et miks ei pane turvalukke, kui teil korterisse sisse murtakse või miks te kannate rahakotti kaasas ja miks teil lapsel ei ole piisavalt palju riided seljas, et et kui inimene selliste õpetustega piisavalt vara kokku puutub, et siis ta, kas see valmisolek oleks hoopis teine? Minu meelest siin on need kaks ise asja, üks asi on, kuidas optimaalselt kaitsta oma omandit aga teine küsimus on see, et selleks sisemiseks, kriisiprotsessiks kaotuseks me siiski ei saa olla päris valmis? Jah, muidugi, natukene aitab see, kui me teame umbeski, mismoodi me võiksime reageerida. Aga see ei ole kunagi absoluutne, ma mäletan, kui seda kogemust muuseas paljud kriisiteooriat õppinud inimesega jaganud et esimesed koodi aastad, kui sa saad teada midagi kriisiteooriast, siis tundub, et appi, kui hea on, et ma tean, kuidas see kõik käib ja ja nüüd ma olen ju ometigi kaitstud. Aga ei ole iialgi, ei ole iialgi kriis just sellistes olukordades vallandubki, milleks me ei ole valmis. Ja, ja elu on niisugune asi, milleks me ei ole valmis, elu on ootamatum. Siin on nüüd juttu olnud põhiliselt välistes kriisidest ja traumakriisist aga ütleme, et et kui inimene on tulnud sellisest ühiskonnast nagu suur osa eestlasi on, et nad on selliseid üleminekuperioode väga aluselt vastu võtnud, et siis ka need arengukriisid, mis iga inimese elus loomulikud, et ka need kuidagi võimendavad ja tunduvad tihti ületamatutena. No kõigepealt kriis, sisemine protsess, ükskõik millistest välistest tingimustest, see on ka esile kutsutud, siis on see midagi, mis toimub inimese sees. Aga, aga sellega ma olen küll väga nõus, et petlikult turvaline nõukogude aeg, kus kõik oli justkui ette planeeritud ja ette valmistatud et ta natukene pärssis inimeste valmisolekut muutustega toime tulla, sest miski või muutu ainult see muutub, et õnnelikust tänapäevast saab helge homne. Ainuke muutus, aga see oli nii abstraktne, et selle peale ei olnud vaja mõelda. Ja päris tõesti ma julgeksin öelda, et arengukriisidega toimetulekuvõime on kohati meil üsna üsna kehvapoolne millele siiski vist liituvad ka mõned sotsiaalsed aspektid, kui me võtame näiteks pensionile mineku, mis iseendast peaks olema ju arengukriis üks uus eluetapp jõuab kätte, siis meil on ta paraku traumaatiline kriis, kuna inimene kaotab kriitiliselt suure osa oma sissetulekutest, keegi täna pensionile jääjatest ei ole ju jõudnud endale varasid, kukub. Kas sama võib näiteks öelda selle kohta, kui noor inimene lõpetab näiteks keskkooli või gümnaasiumi ta ei tea, mis temast edasi saab või kui ta abiellub ja tal ei ole lihtsalt võimalust seda suurejoonelist sündmust tähistada, et ta lihtsalt kaotab. Absoluutselt ma laiendaksin seda ka kõrgkooli lõpetamise peale kogu minu lugupidamise juures eesti kõrgkoolide suhtes. Siiski meil ju valmistatakse ka kõrgkoolis ette veel akadeemilisi asjatundjaid ja on küllalt palju erialasid, mille lõpetanutel ei ole võimalik oma erialaga leiba teenida. Ja nad on olnud sellises õndsas akadeemilises sfääris 15 16 kriitilist aastat oma elust ja ja nüüd, kui nad peavad selle kõik korraga rahaks tegema, mis on neile äärmiselt oluline, kasvõi selleks, et oma iseseisvat elu alustada või abielluda siis selgub korraga, et, et see ei olegi nagu väärt. Ja kahtlemata inimene, kes on saanud sellist akadeemilist kasvuhooneefekti natuke liiga kaua nautida, võib-olla siis täiesti jalust rabatud. Ma ei ole veel näinud inimest, kes väga õnnelikult lõpetaks kõrgkooli usused, nüüd ma saan õnnelikuks ja hakkad tööle. Enamasti ollakse siiski mureks, mis nad saavad. Paljud noored ka jätkavad õpinguid, Nad püüavad leida endale stipendiume ja mida iganes võimalusi, et, et võimalikult pikendada. Kas see on põgenemine? See on edasilükkamine, jah, eks mingil määral, võib-olla tõesti ka põgenemine või edasilükkamine sellesse aega, kui arvatakse, et ollakse nagu rohkem valmis selle maailmaga silmitsi seisma. Eesti luterlik tund. Nüüd kui inimene käib läbi need tavalised arengukriisid ja objektiivselt võiks öelda, et tema elu on täiesti korras tip-top siis mille pärast ta tunneb, et ta ei saa hakkama, tal kaob isu, tegevusrõõm ja usaldus. See on tõesti hea küsimus, millele võiks vastata nii hästi pessimistlikult kui optimistlikult. Optimistlik vastus oleks see, et lõppude lõpuks me oleme kõik jumala näo järgi loodud inimesed jumalapilt on meis kõigis. Isegi kui meil läheb väga hästi, me teame, et see on kõigest murdosa sellest milleks me loomise järgselt võimelised oleksime. Teine küsimus on siin minu meelest see, et omaenesetunde koha pealt oma enesehinnangu koha pealt me teeme minu meelest päevast päevaga ühte patu, mida võiks nimetada võrdlemisi. Standard on kohutavalt kõrgele aetud. See oleks küll äärmise rumaluse ja ignorantsi tunnus, kui me ei suudaks leida ühtegi inimest, kellel läheks meist paremini. Või vähemalt, kui me ei suudaks ette kujutada, et äkki tal läheb meist paremini, mis tal viga. Niimoodi me saame endale põhjatult haiget teha kohe põhjatult haiget. Kurb on see nii-öelda, et paljudel juhtudel me teeme seda täiesti ise ja täiesti vabatahtlikult. Ja ma üldse ei arva, et et see oleks kõige parem viis need maailmaga toime tulla. Aga samas me võiksime ju leida ka tuhandeid inimesi, kellel läheb oluliselt halvemini kui meil. Aga see ei paranda meie olukorda absoluutselt, absoluutselt mitte. Mind kunagi üllatas väga, kui näiteks depressioonist rääkides üks soome professor ütles, et kadedus ja agressiivsus on see paljudel juhtudel depressiooni sümptomid. Ja kui need depressioon selles kontekstis tähendab seda, et me kaotame ära kontakti oma sisemise minaga oma loomise järgselt pildiga, eks ole, mis, mis meid kõiki teeb tegelikult ühtviisi väärikateks jumala lasteks. Siis on meil võimalus väljastpoolt leida alati see pilt, millega võrdlemine paneb meid ennast halvasti tundma. Nii et see on, see on minu jaoks on üks selline kasvamise küsimus. Nagu on ka kõik arengukriisid ja traumaatilised kriisid. Meil on alati võimalus valida, kas me jäämegi maha, ah nüüd ma olengi selline. Noh, mis, mis ma nüüd enam ja, ja me laseme enda standardi alla, mida te minust tahate, mind on kolm korda röövitud või, või mida te minust tahate, mind on kaks korda koondatud, näete, milline ma nüüd olen. Ja sellega inimene märkamatult laseb lati isenda jaoks olla. Ja lakkab üritamast olla see, kes ta tegelikult võiks olla. Aga kui inimene nüüd tunneb, et nüüd on midagi viltu tal ei teki enam soovi tööd teha, kodus tundub, et kõik on viltu siis kas ta peaks kohe otsima abi või peaks ta kõigepealt endale hakkama sisendama ja need probleemid lahti rääkima? Kuidas keegi need paremaks peab? Küllalt palju inimesi, kellele näiteks mina üldse ei soovita väga kiiret abi otsimist, ära jookse abi otsima, kui sa ei ole kindel, kui paljuga sa ise hakkama saada. Ja väga paljud inimesed selle järgi ka käituvad, näiteks pärast õnnetust või haigla kogemuse järgi võin öelda, et inimene pääseb autoavariist eluga. Küll vigastatuna läheb koju. Ei, mina ei taha mingit abi, mul on hea meel, et hing on sees, aga vaat poole aasta pärast jõuab see hetk, kus ta tunneb, et enam ei jaksa ja vot siis on õige aeg abi otsida, tema jaoks. Aga on ka küllalt palju neid, kellel on abi vaja kohe. Ma julgustaksin nüüd küll selles suhtes, et tehku igaüks nii, nagu ta tunneb. Kui sa tunned, et õige aeg on abi otsida, siis otsi seda. Ja kuna igasugune abi saamine oma hingele on äärmiselt äärmiselt individuaalne toiming, siis kui sa oled otsustanud, et sa vajad kõrvalist abi ja see esimene koht, kust sa otsid, ei vasta sinu ootustele ja vajadustele, siis otsi edasi. Ka abi otsimisest tuleb mõnikord olla järjekindel. Suhteliselt vähe aitab see, kui lihtsalt jääda ootama, et millal keegi märkab. Kust seda abi Lõlts otsida? Me teame, et on olemas ohvriabi telefon ja kriisikeskused, aga kui inimene just nimelt kui ta ei ole otseselt kuriteo ohvriks langenud, aga ta vajab abi. Kust ta seda saab? Kõigepealt võiks lahtiste silmadega enda ümber vaadata tavaliselt või vähemalt paljudel juhtudel see kõige õigem abi on meile väga-väga lähedal just nende inimeste hulgas, keda me võib-olla meelsamini tahaksime säästaja või kellega me oleme seotud. Väga sageli oma seisundist rääkimine just neile inimestele võib-olla kasulik meile kõigile. Maaelanikel on muuseas väga raske leida professionaalset abi. Ja ma arvan, et Eestimaa külarahvas püsib püsti tänu sellele, et veel on säilinud need mitteformaalsed suhted. Külas on ikka keegi, kelle käest on võimalik abi saada või kes vähemalt vähemalt oma hea inimliku olemisega natukene toeks oska pool. Aga, aga loomulikult sa hõigata. Ja, ja tõepoolest, ohvriabitelefonid kriisiabikeskused on olemas ja sealt on võimalik head ja professionaalset abi leida. Samuti on olemas ja avatud kirikud. Ja kõikides nendes kohtades on inimesed oma lukkudega oma oskustega, oma kalduvustega. Sellepärast ma rõhutangi, et kui sa ei leia abi esimesest otsitud kohast siis proovi alati teist. Sest tähtis on leida üles just see inimene, kes sulle sobib. Ringiga oleme tagasi jälle alguses. Et Eesti inimene ei tunneta, aga võiks abi otsida, et siiski tähtis on see sisemine veendumus, et nüüd ma lähen ja aitan iseennast läbi selle, et leian kellegi. Jah, ja, ja tegelikult see, mismoodi abi või õnnistus või või halastusarm inimeseni jõuab, need teed on nii ära arvamatut. Ma tean näiteks mitmeid lugusid, kus inimene on hea mitu aastat jooksnud psühholoogi juurest psühhiaatri juurde, sealt hingehoidja juurde, sealt sotsiaaltöötaja juurde. Ja lõpuks öelnud, et ah, ega keegi mind ikka aidata, isa, ma pean ikka ise toime, tuleb Istan tulnudki ise toime. Tuleme nüüd korraks tagasi veel selle halva kriisi juurde, siis sellise traumaatilise kriisi juurde, kus inimene on langenud kuriteo ohvriks. Eestis-ist on niimoodi, et väga paljud kurjategijad jäävad tabamata, avastatakse väga väikene protsent toimepandud kuritegudest. Kuidas inimene sellesse suhtuma peaks? Ta tunneb viha ja samas ta teab, et ta isa õiglust. Ma arvan, et küllalt vähestel juhtudel õigluse kättesaamine suudab inimese sisemist protsessi oluliselt mõjutada. Kriis on asi, mis toimub ühe inimese sees ja teadmine, et kurjategija on karistatud. Et tal on sama halb kui minul, vot see on nüüd see, miks näiteks kriisis olevad inimesed väga sageli otsivad süüdlast. Kui nad selle süüdlase leiavad mis siis saab siis nad on leidnud ühe inimese, kellel nad teevad olemise sama halvaks, kui on neil endal. Ma süüdistan teda selleks, et ma ei peaks ennast üksinda süüdi tundma. Aga kui ma olen saanud nii kaugele, et temal on sama paha kui minul siis ma võin ühtäkki avastada, et minul ei ole sellest sugugi kergem. Sama on näiteks häbi tundma, aga mis tekib kriisi puhul? Ma tunnen, et mind on paljastatud, et keegi on näiteks tulnud minu korterisse vaadanud, kuidas ma elan seal ja otsinud seal minu isiklike asjade hulgast midagi. Ma tunnen ennast võib-olla paljastatuna ja väga pahasti ja mida ma teen? Ma üritan paljastada, aga teised neil oleks sama paha. Ma korraga kaotan ära igasugused piirid selle suhtes, mida sobib teha ja mida ei sobi teha. Aga see idee minu olemist paremaks? Kas ta teadmisena siiski tee paremaks, et kui kurjategija saab karistused, siis vähemalt riigi silmis on teatud osa mainest puhastatud ja inimene tunneb, et talle siiski tuntakse kaasa? Ma ei oska siin nii konkreetselt vastata. Uku Masingule on selle koha pealt üks kuldne lause, et kurja südant ei saa iialgi karistada, niimoodi ta tunneks seda, mida tundis süütu. Et selles suhtes ma pole nii kursis karistuse psühholoogiaga. Aga ma arvan küll, et ei kohtusüsteemi ega täitevsüsteemi ei ole võimalik kasutada kättemaksuks tatud psüühiliste üleelamiste eest. On väga õige, et inimene, kes on näidanud, et ta ei oska, ühiskond aga koos elada et ta mõneks ajaks ühiskonnast eraldatakse, samuti on väga õige see, et kurjategija peab heastama vähemalt osa enda tekitatud materiaalsest kahjust. Aga ma olen natuke kahtleval seisukohal, et kas kõik see ikkagi ohvriolemist sisemist olemist paremaks teha. Inimesed on siiski kahjuks mulle tundub et suhteliselt negatiivselt meelestatud kahju tekitaja suhtes. Ja kui kellegagi midagi juhtub, siis öeldakse tihti, et abivajajale, et küll sa oled ikka vihane, kindlasti issand, kuidas selline asi juhtuda sai ja kui selle kurjategija kätte saaks, siis. Kas see kuidagi ei mõjuta ka meie teiste suhtumist terve ühiskonna tasandil? Halva tegemisse? Ma ei kujuta hästi ette, kui taas, aga mis nüüd puudutab tiha tundmist siis see on ju äärmiselt õige ja hea asi. Oleks väga ebaloomulik, kui meile tehakse halba ja me selle peale ei, ei oleks vihased. Nüüd tähtis on see, et minu meelest me kõik oleme natukene ala alaarenenud selle koha pealt, mis oma tunnetega teha, et meile tundub, et kui ma olen vihane, siis see tähendab, et ma kohe lähen ja teen midagi või kui keegi teine on vihane, siis ta läheb ja kohe teeb midagi halba. Ei pruugi nii olla, viha väljendamiseks on ka teisi viise, on äärmiselt hea, kui see viha saadaks endast kasvõi välja rääkida või välja laamendada turvalises keskkonnas. Selles ei ole mitte midagi halba. Viha iseendast on väga tugeva sõnumiga tunne ja väga positiivse sõnumiga tunne, ta näitab tegelikult, kui palju on jõudu veel selles inimeses, kes võib-olla hetk tagasi arvas, et temast ei saa enam iialgi asja. See jõud tuleb lihtsalt suunata õigetesse kohtadesse. Ma väga väga loodan, et me õpime pika aja jooksul vähemasti nii palju tunnetest aru saama, et tundmine või kasvõi viha tundmine ei tähenda automaatselt, et sellest juhinduksime oma käitumises. Nii et selles mõttes ei ole vaja neid oma k ebameeldivaid tundeid karta ka mitte süütunnetega häbi ega viha, mis kriisikriisis oleval inimesel alati tekivad, nad on olemas, neid tuleb kuulata, vaadata, mis neil meile ütelda on, aga, aga võib-olla siis väljendada neid kuidagimoodi, enne, kui nad meist võitu. Kas ka andestamist on võimalik õppida pärast vihastamist? Ma usun, et on, ma usun küll, et see võib võtta mõnel juhul aastaid aega Aga ta nii ilus, kui ta viimaks tuleb. Raadiokuulaja siinkohal mega ma juttu lõpetame. Ma loodan, et me võiksime olla üksteise suhtes mõistvad ja üksteisele toeks ka siis, kui me kriise otseselt läbi ei ela. Et me toetame oma lähedasi siis, kui kõik on korras. Eetris oli Eesti luterliku tunni saade, mina olen saatejuht Kertu Lõhmus. Kui teil on soovi avaldada oma arvamust, siis saate teha seda, kui kirjutate Eesti luterliku tunniteenistusele aadressil Tallinn kiriku plats kolm. E-postile eel teete, et enge on need e-või, helistate telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kuulmiseni. Eesti luterlik tund.