Tere tulemast kuulama järjekordset lood ja laulud saadet saatejuhiks Maian Kärmas seekordseks külaliseks. Aga Ines, tere tulemast stuudiosse. Tere mainin. Meile meeldib selle saate alguses, kus me reastame iga artistiga muusiku oma ärijooksul just neid kõige armsamaid lugusid. Me ikka armastame teha sellise Algse väikese vahekokkuvõtte. Et kui mitu plaati sul on tänaseks ilmunud, umbes kuus plaati on sul tänaseks ilmunud, jah. Siis viis sellist ametlikku plaati ja see kuuest plaat oli siis selline nii-öelda voolik plaat, mis sai tehtud siis reklaamikampaania jaoks sinna sai kirjutatud spetsiaalselt ainult vist viis lugu ja ülejäänud on sellised uusversioonid vanadest lugudest, et ma päris seda tervikalbumiks nagu eluaegsed, ütleme viis poolalbumit. Et sa oled väga kiiresti tulid kaks takti ette ja väga kiiresti jõudsid sa Eurovisiooni lavale ja siis alles justkui nagu hakkas see eneseleidmine muusikas tegelikult alles siis sa said mahti sellega tegeleda, et kuivõrd lihtne, kui keeruline see protsess on sinu jaoks olnud nende aastate jooksul? Ma ei oskagi nüüd öelda, kui, kui lihtne või keeruline, ma ei ole sedapidi nagu mõelnud, eks, eks kuidagi iseenesest elu paneb asjad paika, et ju siis minu jaoks oli vajalik sedapidi alustada, et ma, et ma esialgu esitasin teiste lugusi läbi selle ise kasvasin, ise õppisin ennast rohkem tundma. Sain aru, et tegelik mina on, on see, kes kirjutab ise muusikat ja esitab suures osas ikkagi just enda loomingut. Et see minu areng muusikuna kindlasti jah, tuli pisut hiljem kui päris minu karjääri alguses. Et, et ma kindlasti pean viimaseid aastaid enda jaoks võib-olla jah, olulisemaks, et keerulist ei ole siin selles mõttes midagi olnud iseenesest, et see on, ma arvan, kõik olnud nagu loomulik protsess, pigem hakkame pihta nende lugudega, et neist saaks võimalikult palju rääkida ja neid saaks võimalikult palju kuulata. Mis on esimene laulmine väljale valinud meile. Ma mõtlesin, et ma hakkan pihta kohe algusest suht algusest sisse, kui ma üldse sisse Eesti muusika- pilti võib-olla tulin. Tegelikult hakkas asi minu jaoks pihta ju kaks takti ette lauluvõistlusega. Et sealt ma võtsin osa 99. aastal. Ja minuga samal aastal osales ka Maiken ja no väga paljud teised loomulikult ka, aga Maiken oli see võtmeisik tegelikult tänu kellele sain mina võimaluse päris professionaalses muusikasse Eesti mõistes siis astuda, sest et Maiken märkas mind siis seal eelvoorudes või noh, mis eelvoorudes seal oligi ühel korras käisid siis telemajas seal kohal, laulsid oma laulu ära ja Maiken satu siis samal päeval olema seal ETV stuudios ja kuulma siis, kuidas ma laulan. Ja talle jäi nagu silma ja parasjagu oli käimas uue tüdrukuteansambli moodustamine või kokkupanemine. Ja Maiken oli juba selles tüdrukute ansamblis olemas. Hedvig Hanson, samamoodi siis Alar Kotkas, Two Quick Starti tiim oli see, kes seda bändi siis kokku pani ja nad otsisid kolmandat liiget. Ja nõnda nõnda ta siis ilmselt Alar Kotka selle selle ettepaneku tegelikult võiks seda tüdrukut proovida sealt Väike-Maarjast. Ja ma mäletan nii hästi seda päeva, kui ma ise olin juba tagasi Väike-Maarjas, seal käisin oma keskkooli viimases klassis ja toimetasin oma toimetamisi, äkki tuli lauatelefonile kõne? Mulle helistas Alar Kotkas kõne. Tervist, Alar Kotkas siin, mis, ma olen seda nime kusagilt kuulda, aga ma ei olnud päris kindel, kellega te kohv. Ja siis ta ütles, et me siin teeme ühte tüdrukut ansamblit ja nimetasid seal Maikene Hedvig. Äkki tuleb proovida, stuudios laulad Meiega, et otsime kolmandat liiget ja niimoodi ma Tallinnasse tulin ja oma esimese sellise stuudio salvestise tegelikult tegin ja seal oligi siis koosseisus Clazzek tüdrukutebändi ja selle loo nimi oli lift, nii et selline väga selline esimene jah, kogemus siis nagu sellises professionaalses muusikas, et see jääb mulle eluks ajaks meelde ja see oli väga-väga suur päev minu jaoks kahtlemata. Selles trios, mida ma just kuulasime, tegelikult on kolm väga erinevat naist, kolm tegelikult väga erinevat häält, omamoodi nad sulanduvad, kuidas need karakterid sobitusid? Tegelikult oligi niimoodi, et Hedvig oli ikkagi diiva ja mina, minul oli väga suur aukartus, et vigu suhtes selles mõttes, et Hedvig oli väga tuntud ju sellel ajal juba ja väga-väga hinnatud laulja ja, ja noh, tema oli ka minu silmis absoluutne selles mõttes noh nagu tipp. Aga Maiken on alati olnud selline väga hea suhtleja ja, ja selline nagu vahemees võib olla ka selles mõttes, et ta sulatab kõik, kes on seltskonnas tegelikult üheks, et selles mõttes me päris kenasti nagu saime omavahel hakkama, ega meil väga palju esinemisi muidugi ei olnud. Tollel samal siis suvel, millele eelnevalt me olime siis selle esimese loo salvestanud, meil oli üks kontsert, tuur, kus me siis astusime lavale, esitasime seda lugu ja üks lugu oli meil veel, mille nime ma ei mäleta. Et meil siukseid kontserte vist oligi ühe tuuri jagu, ainult rohkem minu arvest eriti lavale ei astunud, et et see oli selline komeet ansambel, et tulija läks pärast järgmine lugu. Järgmine lugu ma niimoodi liigun vaikselt edasi ajas, et Class Act siis oli minu selline kooslus, oled terve tiimiga, eks ole. Ja see läks, tundub, et päris kenasti neile nagu meeldis. Ja nii nad hakkasid minule nii-öelda soololaule kirjutama ja kõige esimene soololugu, mille nad mulle kirjutasid, siis oli tegelikult siuke naljakas lugu, mis asi selline korralik Britney Spearsi natuke stiilis siis lugu on enda olli. Mis oli selline naljakas lugu, ega mulle endale eriti meeldinud, sest ma ise pigem olin niisugune alternatiivi tüdruk olnud kogu aeg kooli ajal ka ma kuulasin ikkagi pigem täitsa siukest teistmoodi muusikat ja grand ise igasuguseid siukseid, pigem nagu natsa roki rokistiilis asju. Aga ma sattusin kuidagi sellesse nii-öelda nagu tantsulise masse muusikasse ja noh, ma öelda, iga on ju, et et tuleb ennast proovile panna, aga teine lugu, mille suvik stardi tiimule kirjutas, oli päris armas, ma siiamaani kuidagi soojalt meenutan seda lugu illusion of Räpinas. Mis oli selline noh, samamoodi natuke Britney Spearsi stiilis, kes oli tollel hetkel just nagu tulnud, on komeedina, et eks nad temalt šnitti võtsid. Aga lugu ise on hästi nunnu kauni meloodiaga. Me oleme tegelikult seda lugu ka bändiga hiljem esitanud ja natukene oma versioonis pisut ära keeranud, et nagu natuke teise arranžeeringus sa seda lugu ja mõtlen, et seda lugu võiks mängida. Ja see lugu on siis ka ühtlasi minu esimesel talvel vintsilaev mis tuli siis välja peale eurovisiooni. Aga Tollus illusion of Räpinas oli veel enne missiooni tegelikult singlina väljas. Illusin häppines esitajaid sines, kes on meil lood ja laulud saates täna külas, et välja noppida oma senise muusikutee jooksul just need lood, mis talle endale on kõige südamelähedasemad. See aeg, mil see sinu esimene plaat välja tuli, see võis olla tegelikult ikka väga keeruline, sa olid üsna noor, olid Väike-Maarjast tulnud prauhti suurele lavale ja hakkas igasugune jutt pihta, olgu see välimus, kellega sa käid, mida sa sööd. Mida sa teed, kõike muud, aga muusikast juttu ei olnud. Et kuidas sa seda aega mäletad, kas, kas see oli sinu jaoks raske või kuidas sa sellega toime tulid? Seda kõike liiga palju küll, et eks ma sain kõva sellise elukooli sellel perioodil ja sain sellise reaalsuse teistsuguse reaalsuse taju või siis sain aru, millises maailmas kulgema, ilmselt võib-olla Canon ja tulevikus, et ma olin täiesti hästi nagu puhtast keskkonnast tulnud või kus ma olen harjunud sellega, et igaüks võib su kohta midagi vaielda või midagi selle kohta arvata või ma ei olnud sellise võib-olla õeluse või kurjusega üldse nagu väga palju kokku puutunud, aga siis ühtäkki igasuguseid asju igalt poolt muudkui tulevad. Eks ma nutsin oma nutmise ära ja siis ma sain seal haiget kõvasti. Aga ju see oli kõik vajalik või ettevalmistus tulevaseks eluks, et eks me kõik peame omad sellised õppetunnid elus varem või hiljem kätte saama. Aga ma kindlasti mitte ei jätaks seda perioodi elamata oma elus, et see oli ikkagi kahtlemata äss värvikirev ja seal oli ikka väga lõbusaid ja toredaid praegu ja ja seltskond oli meil ju hästi tore ja Two Quick Starti tiim iseenesest need olid hästi nagu hoolitsevad ja tegelesid muga ju kogu aeg ja ja olid ka väga nõudlikud, et kui me räägime kas või sellisest stuudiotööst, millise sellise koolima nendelt sain, et, et see on, meie vahetatakse, vahetatakse ta mitte millegi vastu, et et kasvõi stuudios laudas nad olid meeletult nõudliku, ütled, need olid alati väga pikad päevad, kui ma stuudio boksis laulsin. Ausalt öeldes pärast neid mul ei olegi olnud kunagi nii nõudlikke selliseid salvestajaid või siis tiimiliikmeid, et ma olen alati pidanud olema ise siis see, kes nii-öelda endast rohkem välja pressib. Aga eks eks ma kindlasti sain selle nendelt, ma arvan jällegi, et endast nagu maksimumi anda. Järgmine lugu. Aasta oli siis vist 2004 või midagi sellist, kui ma alustasin koostööd Hendrik Sal-Saller iga jällegi vägagi selline ametlik ja, ja tore, viljakas aeg. Kuidas te üldse sattusite ühele trajektoorile niimoodi? Henrik helistas mulle minu arust ja ütles, et mis sa teed, kas muusikat ka tänasel päeval, et ei ole nagu ammu kuulnud, mul on niisugune mingi kaheaastane pausist olnud jälle või midagi sellist? Tahtis, et saame kokku, räägime ja, ja nii oligi, et, et tema nagu otsis minu ülesse. Ja siis ta tegi omapoolse ettepanekut, võiks teha muusikat, et tema võiks kirjutada, et eks teeks koostööd, et siis ma lõpetasingi kaks kuuessi poistega nii-öelda selle koost ära ja liikusin nagu edasi. Ja Hendrikul oli suhteliselt ruttu mulle kolm-neli lugu kohe nii-öelda valmis, mille ta mitte päris kohe, et ennemalt sai ikkagi minut nii-öelda jah-sõna, et teeme koostööd ja ja nende esimeste lugude seas oli ka ja 15 magamata ööd lugu, muuseas. Ja ma väga hästi mäletan, kui ta selle loo mulle ette mängis. Mainivad, et issand, no see on küll hik. Ja siis tal ei olnud veel neid eestikeelseid sõnu, tal olid mingid inglisekeelsed sõnad, mida ma muidugi ei mäleta, et nii mis mis, mis isu. Inglise keeles oli aga ka, et selles oli midagi hästi, kätsid selles loos koheselt. Aga, aga lugu, mille ma hoopistükkis tahaksin ette mängida sellelt albumilt on sellel lugu, mida võib-olla väga vähesed inimesed on üldse võib-olla tõstaksid albumilt esile. Aga minul on üks naljakas lugu lihtsalt selle looga, kui oleks see nii, see on tegelikult minu enda kirjutatud lugu. Üks selliseid esimesi minu enda kirjutatud lugusid võib olla, mis üldse pääses albumile? Et, et ma alustasin nii-öelda laulukirjutajana sellel ajal, et mul on nii ehedalt meeles minu ja siis minu tolleaegse sellise bändi panime kokku värske bändi, kus oli siis minu vend Siim Mäesalu, Erkki Pärna ja, ja Magnus pajupuu. Ja üks esimesi esinemisi oli meil siis kusagil seal Käsmu kandis või midagi sellist. Ja siis peame hakkama esitama lugu, kui oleks nii või väga selgelt mäletan seda hämmingut kõikide silmis, kui siis Magnus lõi selle loo käima. Mitte keegi ei saanud aru, mida mängima peab hakkama, nad on, tuur peab tõmbama, kõigil oli oma arusaam, mis lugu see nüüd järgmiseks tuleb ja siis kestis selline vähemalt, et minu mäletamist mööda kaheminutiline hämu keegi seisma jäänud, kõik lihtsalt mängisid midagi, mina laulda ei saanud, lihtsalt üritasin nagu teha nägu, nagu see peakski nii olema. Ja ma mäletan ainult seda, et Henrik küljes ma enesele lisama. Sammal, siis üritusel kontsert ja nad jooksid saunast väljad olid saunas, samal ajal seal mingi toredat jaanisaunas, mis Taima heldiki teadis väga hästi neid lugusid ka tulid seda imet kaema, aga tuks lõppes asi kenasti, me ikka saime kuidagimoodi, lõpuks saime selle loo siiski käima. Et kui võib-olla ei oleks seda sellist eksimust olnud või noh, sellist kergelt jama selle loo puhul siis ma võib-olla meie esineb esimest esinemist või kontserti võib-olla hästi mäletaks, et et meenutaks siis seda esimest kontserti. Liitlust. Lugu, kui oleks nii, see on sinu üks esimesi lugusid, mis sa kirjutasid, mis üldse plaadile pääses, kas sa kuidagi mäletad seda üleminekut ka või seda otsustamise momenti, nii, mina hakkan nüüd ise lugusid kirjutama, kuidas see, kuidas see juhtus või? Ma vaikselt mõtlesin hakkasin kirjutama tegelikult juba mõned aastad enne seda albumit, aga seal vist sellist nagu enesekindlust, et võib-olla. Või no ma ei arvanud, et need oleks kuidagi väga head lood või sellist kindlust enda suhtes, nagu ei olnud see vaikselt siis hakkas nagu, võib-olla kasvama või nähes võib-olla teist laulu kirjutati lähedal endale töötamas ka Henriku puhul. Me nägime lähemalt, kuidas see protsess käis, me istusime nagu stuudios rohkem üheskoos ja ja, ja mulle tundus, et miks mitte, miks, miks ma ise ei võiks kirjutada või miks me ei võiks produtseerida minu enda muusikat ja ideid. Ja ja albumi uus päev ajal siis juba Wism avamata tööd oli juba tehtud ka ja, ja, ja, ja siis oli tegelikult seda neid esinemisi nii palju ja nõudlus oli justkui uue albumi järele ja, ja Hendrik sellel ajal ka vist juba väga nii palju ei kirjutanud ka, et tegelikult oli aeg või vajadus, et ma ise ka kirjutaksin, et, et oleks rohkem lugusid ja saaks kiiresti kuidagi selle uue albumiga välja, et kasvatada seda aega ära, nagu see tihti muusikas on ja, ja võib-olla selline esimene, võib-olla õnnestumine, mis andis mulle võib-olla rohkem tõuke kirjutada, veel oli üks lugu, millega ma võib-olla ise suhteliselt rahule jäi ja see ongi lugu iseendale. Mis on ka siis just nimelt sellel uus päev albumil, et et kui iseendale sündis, siis see tuli kuidagi nii lihtsalt nii orgaaniliselt see lugu, nii meloodia tekst meeldis ka kuidagi kogu bändile. Ja sellised asjad annavad nagu ka sellist energiat või enesekindlust edasi minna ja lisaks läksime selle looga veel Eurovisiooni eelvooru Eestis ja sellel läks väga edukalt. Seda lugu mängiti väga palju, et see kõik annab selliste, natuke nagu tiibu sulle, et edasi selles vallas siis lennata just tänu sellele meloodiale mul sündis selle loo puhul väga arv on, mul niimoodi sünnib. Et sündis meloodia, tekkis suhteliselt ühel ajal. Et kuidagi see rütmika mul tuli minu arust koheselt kõik, mis sa teed, teed kõik endale ja sealt edasi. Kõik see muu juba tuli sinna väga iseenesest juurde. Et ma ei mäleta täpselt, millele ma mõtlesin sellel ajal. Võib-olla natuke niisugune mäletan ka, et eks enamasti tegelikult ma tõukuna hästi palju just, pigem võib-olla sellest, mis mu isiklikus elus nagu toimub. Aga, aga see lugu kassas kuidagi nagu laiemaks või suuremaks kui lihtsalt üks ekslugu, ma ei tea, armastusest sest või, või tunnetest kellelegi vastu, et sellest tuli justkui nagu sündis miskit muud, aga eksed tõuge tuli, ma arvan ikkagi kuidagimoodi parasjagu mu eraelus võib-olla toimus. Aga tihtilugu see ongi ju nii, et ma ei kirjuta reetselt enda, mingist ühest tundest, et võib-olla see tõuge tuleb sealt, aga lõpuks see tekst vormuv või kujuneb millekski muuks või areneb edasi. Et tihti just küsitaksegi seda, et, et mida sa mõtlesid sellel ajal võid, kellest sa kirjutasid selle loo, et see ei ole selleni ühene minu arust, et see inspiratsioon võib küll tulla võib-olla mingist tundest või mõttest kellelegi suhtes aga see lugu ise on palju suurem või laiem, võib-olla kui see üks tunne või mõte Liigume edasi mööda ajatelge, nõnda sa neid oma lemmikuid siin reastat, mis on järgmine lugu? Järgmise looma valisin siis järgmiselt albumilt kustutame vead. Ja see on üks tore album ja seda selle albumi tegemist ma nii hästi mäletan, siis me olime siseHendrikut enam meie kampa see ei olnud tegelikult siis me olime juba nagu edasi liikunud või bändina sellise hästi mõnusa ühise hingamise leidnud ja meil oli kõigil nagu ambitsioon ise seda albumit teha ja me olime juba kogunud sellist kogemust nagu lavadel ka esinenud juba päris palju ja ja see oli väga-väga kihvt protsess. Kohati ka selline stressirohke, seal tulid välja sellised nõrgad ja tugevad küljed, kes jalutas stuudiost minema nagu Salvades ja ja vajas paari päeva taastuda ja, ja see, see oli kõik, ma ei olnud sellist albumi tegemist kunagi kogenud, ehk et see, kus sa oled tõesti ninapidi koos päevad ja ööd ja salvestad. Ja sellel albumil on ju lisaks ka põhimõtteliselt kõik lood minu enda lood välja arvatud siis üks lugu, see üks lugu, mis ei ole minu enda lugu mulle kuidagi väga kallis. Ja seal, kus kulgeb kuu, mis ma tahan mängida, ilmselt inimesed teavad, et see on Mihkel Raua lugu tegelikult. Aga ma ei tea, kui paljud inimesed seda lugu teavad, mismoodi see lugu minu kätte sattus või meie albumile sattus. Ent senise teismelisena ma olin hästi hästi hästi suurmeister Lorenzi Kress, hundialbumi fänn. Nii mina kui minu vend. Ja ma nii hästi mäletan seal millegipärast suvel satusse kassett meie kätte ma nii hästi mäletan, kui me olime seal suvekodus ja rõdu palkuni peal. Kassettmängijaga kuulasin seda svingi otsast lõpuni, kogu aeg laulsin, rääkisin kaasa. Ja üks absoluutne lemmik oli, sealt sain, on ja no nii õudselt meeldis ja, ja siis, kui ma juba professionaalsesse muusikasse tulin, siis ma mäletan seal kuskil niimoodi 18 üheksateistaastasena, mul oli ka mingeid selliseid Keicaci vist, Tanel veel sellel ajal oli ka me koos tegime mingeid üksikuid Kikas, kus me vahest tehisesitasime, seda sai Nooni kusjuures, sest mul oli meeles jube kihvt lugu. Kui nüüd läks selle, siis kustutame vead albumi tegemiseks, siis mul tuli mõte, et ta oli niisugune lugu, nagu sai Noon. Et miks me ei võiks teha oma versiooni sellest. Ja mängisin poistele ette, kõikidel läksid silmad põlema, muidugi selle peale kõigile väga meeldis, noh, ta inglisekeelne lugu, meil eestikeelne album. Et tuli siis mõelda välja, et kus me nüüd eestikeelse teksti saame ja siis sinna oma helistad mihklile ja ja rääkisin talle loo ära, et ma olen suur fänn ja aga tahaks seda lugu teha, aga eesti keeles, et, et mis sa arvad, et kas sa üldse oleksid nagu nõus tegema eestikeelset teksti, sellele laule? Mäletan seda, et Mihkel võttis mõtlemisaja päris pikalt, sest sellel hetkel ta Ta ei olnud üldse muusikas aktiivne, minu teada, et noh, tegelikult kirjutanud noh, aastaid juba minu arust midagi ja ja siis lõpuks vastas positiivselt, et kirjutab teksti. Ja kui ma selle teksti siis lõpuks kätte sai, siis oli megailus poisid olid väga inspireeritud ka ja sündis hästi tore selline teistmoodi arranžeerinud ka loole, et, et see lugu sündis ikka täiesti uuesti eesti keeles, ma arvan. Aga jah, et mihkel ju pärast seda on päris palju muusikat kirjutanud, minu arust, leidis jällegi, kuid ma ei tea, kas tänu sellele, kus kulgeb kuulajaga võib-olla õige pisut kui kasvõi õige pisut siis ma olen juba rahul, et, et ta on nii andekas muusik. Tuleme kuu pealt maa peale tagasi, jätkame saatega lood ja laulud, kus on külas täna Ines ja jätkame ka sinu enese lemmiklugudega, ehk üllatad meid, millised loodist sulle endale sinu karjääri jooksul kõige enam meeldivad? Mis on järgmine parajärgmise pala ja ma valin albumilt, kas kuuled mind? Ja ma mõtlesin, et võtaks selle selle albumi nimiloo, mis on natuke nagu teistsugune lugu, võib-olla kuidagi teistmoodi gruuviga, aga, aga ta on hästi kihvt live lugu, et teda on Est kontserditel väga, väga kihvt esitada niukse tugeva energiaga ja naljakas on see, et selle loo tekst, ma mäletan, sündis mul nii viimasel hetkel, see oli vist üks viimaseid lugusid, mida ma albumit salvestades sisse laulsin. Sest mul ei olnud seda teksti ja mul oli jälle inglisekeelne tekst, nagu ikka mul alati sünnivad siis enamasti on mul alati inglisekeelne tekst selline mingisugune mitte väga sügava mõttega tihtilugu lihtsalt, et see kuidagi meloodia ja teksti rütmika nagu paika saada. Ja väga raske oli teksti kirjutada, aga siis viimasel hetkel ma olin veel mingilt kontserdilt tagasi sõitmast Tallinnasse Tartust vist minu teada öösel bussis ma mäletan, ma kirjutasin selle teksti, tuli kuidagi et ja, ja jõudes Tallinnas sellise tekst valmis, et, et mul on kuidagi meelde, et meeles, et ja see lugu ise muidugi on sündinud ka hästi omamoodi tegelikult bändiga hoopis Sauntšekis olles mäletame, hakkasime lihtsalt mängima mingit tihti erinevaid selliseid idee, juppe või, või, või mingeid harmoonia, järgnevusi katsetasime ja lõpuks ta looks areneski ja on selline nii-öelda bändi lugu sellelt albumilt. Kuulamisele. Sinu puhul esineb teksti kirjutamist autorluse puhul, eriti kui isegi on kellelegi teise sinu bändiliikme kirjutatud lugu plaadi peal siis teksti ikkagi põhiliselt kirjutate sina, vähemalt see plaat, mis näpus praegu. Kas kuuled mind, et millest see tuleneb, kas sa ei ole kunagi mõelnud, et tahaks veel katsetada mõnede teiste tekstitegijatega või sul on ikka oluline öelda see oma asi välja? No ühest küljest on oluline öelda see oma asi välja, sest sest siis on nagu päris oma, kui on nii, võib-olla see meloodia kui tekst on enda oma, aga, aga ma ütlen ausalt, et teksti kirjutamine on väga raske, minu jaoks. On tekste, millega ma olen rohkem rahul ja millega vähem rahul ja lihtne ta ei ole, aga, aga ma nagu päris jaht teistele ja võib-olla ka ei taha anda. Vaat siis on ikka päris oma asi. Ma olen nüüd abi saanud teksti kirjutamises küll, kuna ma õppisin trühvli onlain ju nii hästi, siis seal oli hästi põnev kursus just teksti kirjutamise kohta ja tegelikult see on päris palju abi, päris palju ideid, mismoodi oma sellest siuksest kirjutaja vaidlemist, plokk või mis iganes nagu kirjutaja plokist üle saada või või mingid mingid nipid, kuidas oma oma mõtted siis laulutekstiks huvitavalt vormida. Et see on mind tegelikult aidanud, et, et nüüd mulle päris juba meeldib laulutekste kirjutada, et kui ma mõtlen selle, kas kuuled mind ajale ja kustutame vead albumi ajal, et siis see oli päris raske, aga, aga ongi osad tekstid jällegi tulevad nagu lihtsamini su juurde, et eks, eks see oleneb, järgmine lugu. Järgmine lugu on võib-olla üks mu selliseid isiklikke lemmikuid enda kirjutatud lugude seas ükskord selle loo ma kirjutasin Lõuna-Aafrikas alles ma olin täiesti puhkuse ja ma olen tähele pannud, et tegelikult nii on mul lihtsam ja parem muusikat kirjutada siis kui ma olen eemal ikkagi sellistest argistest toimetamistest ja seda, seda meil on ikkagi Eestis, et artistina olles pead kõike tegema, et, et ei ole päris nii, et, et sa lähed ainult kohale ja kirjutatud muusikat ja see on kõik, et ma teen kõike, ised, võtan oma esinemisi vastu ja Pokinja ja ühesõnaga neid asjaajamison nii palju ja eks, eks see ikka natuke nagu segab seda sellist loomingulist tööd ma olen tähele pannud. Ja paljud sellised armsamad lood minu jaoks ongi kirjutatud kusagil nagu ära olles või New Yorgis ma mäletan, kui ma olin, siis ma ka kirjutasin mõned sellised enda jaoks armsamad lood, kustutame, vead kas või pikeerlen, et et nagu ära olles mingist teisest keskkonnas oma sellistest mingist rutiinses argipäevast eemale natukene kui aitab ideid koondada. Ja ükskord on siis jah, Lõuna-Aafrikas puhkusel viibides kirjutatud, see oli hästi tore, tore, selline oligi loominguline reis, mul plaanitud ka. Meil oli planeeritud, et kevadel me siis hakkame albumit salvestama ja siis ma planeerisin juba ette, et nii ma rendin endale klaveri, seal Lõuna-Aafrikasse, siis kirjutan ja siis vahepeal puhkan ja see oli hästi tore selline poolteist kuud, et ja nii mõnedki selle albumi lood sündisid seal küll praegu ei suuda meenutada. Mis mul seal veel sündis. Ma ei teagi, milline nendest lugudest vist öine linn ka, kas kuuled albumilt, aga aga ükskord jah, on kuidagi mu selline südamelugu. Eks ta on selline võib-olla klassikaline, võib-olla armastuslugu või, või selline igatsus, lugu või ma loodan, et igaüks leiab enda sellise mõtte sellest loost, et et ma olen vahest mõelnud, et lugude kirjutamine on natuke nagu teraapia, et mingid asjad, mis on nagu minu sees kuidagi võib-olla istuvad või natukene teevad haiget. Et läbi muusika nagu ravin ennast natuke nagu ravimise lugu minu jaoks. Lood ja laulud on veerenud oma viimase looni tänases saates Inese, milline on sinu viimane lugu? Viimane lugu on lugu, mida ma ei ole ise kirjutanud, kuigi ma olen üks nendest artistidest, kes alati eelistab just originaalloomingut esitada, enda loomingut esitada. Eelmisel aastal oli mul võimalus laula mu laulu saates just nimelt teiste lugusid esitada ja ega ma väga sihuke kaverdaja ei ole oma hinges, aga aga samas huvitav oli ka. Ja kõige sellisem tund või noh, mis kõige rohkem nagu tähelepanu oligi siis terminaatori luutorm, mida ma seal siis esitasin, oma versiooni tegin. Et see on huvitav, kuidas see lugu sellise elava vastukaja tekitas juba siis seal saates, mul oli hästi raske seda lugu esitada, sest et millegipärast see tekst hakkas väga nagu tugevalt mu endaga ka tööle. Et väga palju emotsioone tekitas see inimestes, kuulates ma sain väga palju kirju, kirju inimestelt, kuidas kuidas lugu neid on mõjutanud, aga täpselt sama tugevalt mõjutab see lugu ka mind. Ja mõjutas seal saates ja mõjutab siis, kui ma teda olen esitanud, aga ma olen väga-väga harva seda lugu. Tänud, sest et ta tõesti, ma ei tea. Jaagup on kirjutanud sellise looja teksti, mis rebib kuidagi nagu katki hinge või mingisuguseid siukseid hingehaavad. Ja me olime just uuril, terminaatori käe, ma olin seal külalisena seal neli kontsert oli meil valentinipäeva aegu ja ja siis seal ma olin sunnitud seda lugu taas kord esitama. Ja ma muidugi meeletult. Esiteks kartsin, ma eriti ei taha nagu esitada, mul oli see hirm, et kas ma saan selle tunde üldse kätte, et seda lugu esitades, et sul on vaja nagu teatud seisundite seda lugu esitada justkui nagu hirmul selle pärast, kas ma saan selle seisundi kätte, ma arvan, mõnel kontserdil ma väga õiget seisundit ei saanud. Neljast kontserdist siis teistel kahel kontserdil, ma, ma sain vägagi selle tunde kätte, aga see on. Ma, ma ei taha seda lugu enam kunagi esitada, et see on emotsionaalselt väga raske mulle viimasel Tartu kontserdil ma ma peaaegu et ei suutnud laulda viimast otsa sellest loost ma läksingi lutt lavalt ära. Publik oli õnneks väga, väga armas ja aplaus ei, katk. Mina reisin lavale veel tagasi kummardama, et, et see on huvitav, kuidas see lugu nagu nimodi hinge kuidagi katki on võimeline rebima, et see on, see on huvitav minu endagi jaoks ja ma ei osanud oodata, et sellised emotsioonid seda lukku esitades tekivad. Ühelt poolt katki rebima, aga teiselt poolt kindlasti ka tervendama. Jah, täpselt, et nagu me siin juba rääkisime, et natukene on nagu teraapia muusika mingil määral nii muusika kirjutamine kui, kui selle esitamine. Suur aitäh sulle, Ines stuudiosse tulemast, neid lugusid meile jutustamast ja muusikat tegemast eelkõige. Nii et soovime sulle ka tulevikku veel palju, palju uusi lugusid ja ja palju-palju elamusi ja teraapiaid muusikast. Aitäh, mainin aitäh. Suur tänu. Kuid sina, uks soe. Kui sina ukse sulges