Tere täna kuulete Juhan Viidingu luulet kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilaste valikus ja esituses. Neid on juhendanud Anu lamp. Mulle on öeldud bee värsse, mis see sinu asi on, mismoodi masin määrib oma kruvi, mismoodi masin oma mutrit toidab? Kas tõesti inimene on su ainus huvi ja vabadus see aines, Sleek, mis loidab? On ju veel tähtsam. Õrna tabažuurid ja virvatuled. Kammisin, uksekell. Kas ka meelsus, elu, mida uurid, on tõesti väärt, et olla südamel? Kui ilmub leht, saab teada, kes olid. Vastu veel need mõnikümmend talvepea vastu veel need mõnikümmend talve kui ilmub leht. Me loeme, kes olid. Pea vastu välja mõnikümmend talve ja hingeriismed välja sureta. Kui sa viimast korda ära kolid, siis sinu ainsa eluaegse palvene unustame ole mureta. Ma kujutlen, et helehallis tuhas mis oli paber oli mingi lugu, mille oli väärtus inimeste jaoks. Ei seal ei olnud. Paber oli puhas, sest sündimatul puudub elulugu, mis sündinuna kaduvikku kaoks. Surub nurka inimene ennast. Kas ta üldse enam imestab selle üle, mis on saanud vennast? Jääd valgus silmi pimestab. Kuidas saame oma vaatenurgast näha täiust nürinurga alt? Anna andeks. Oma hingeurgast. Ma ei valgustanud piisavalt. Meil on kiire, mõelgem selle pääle. Selle silmas ei saa harjuda. Teeme terveksama murtud hääle siis saab vaikselt appi karjuda. Annan alla. Vahedek. Vaherahu. See on suur mäng väikesel maal. Olen näinud maad. Siis ei saa enam istuda toolil Tean siis ei saa enam midagi. Tahan väga toolil istuda. See on hirm. Tule aita. Ei anna kella, ta ei taha anda. Ja alati ei helisegi, need mees väljub majast minnes ära randa saab sinna mööda mitut puiesteed. Ning häkki igatpidi, igas mõttes. Nii kiiresti kui üldse võimalik. Ta tornoteedel uusi suundi võttes ja mõtleb, vaid. See pole võimalik. Ja kurjalt vaikib kõrge kõlakoda. Ta muudab värvi, laes on pragusid. Mees kuuleb lauset. Aeg on otsustada ja mõelda, mõtteid oma jagusid. Mees läheb koju oma aknas valgust, ta näeb ja teab, et enda leiab eest. Nüüd koputab. Nii palju on tal julgust. Eks igas mehes olev veidi meest Ma räägin endast Mis see siia puutub ja mis see on, mis lakkamatult saeb? Kuid pole teada, milleks see küll muutub. Kes oma näkku liiga kaua kaeb. Kuid mis see on, mis lakkamatult saeb. Me ühist puud, mis ikka veel on seeme ja ootab aastaid ajuloputust. Taon oma uksel, teeme, mida teeme. Ma avan kohe. Kuulnud koputust. Ta kartis ikka puhta mõtte puhul, et äkki on ta Vagatseja ning ta küsis igal võimalikul juhul, kus kohas asub inimese hing. Ta kartis kõige rohkem hingerahu. Ta arvas, et see pole inimlik, mis rahmelduse rööpasse ei mahu. Tarves nii, et see on jumalik, loomalik või loomulik või jube, kui miski sügav teda läbistas. Ta müüris kinni, omasinge tube ja leebeid tarku laialt häbistas. Miks nad ei hõiska, miks ei tõsta tuju, miks karjakaupa simmanil ei käi? Talv, äkki ilmus pühakuju? Sest hetkest püha tema ellu jäi. Milline õnn on tohtida, tunda. Milline õnn on tohtida, mõelda. Kujuta ette, mõtlemist tahad? Kujuta ette, vaata, mis näha. Keegi ei keela silmadel näha, keegi ei pane vaatamist pahaks, keegi ei pane nägemist pahaks. Alati tohib midagi tunda. Isegi tõde võib tahta tunda, tõdeveid isegi tahta teada, hoida teadmatust, enda teada, hoida tundmatut enda tunda. Laulda laulu kinnise suuga laulda laulu lahtise suuga, olla kodus ja kõndida õues, minna metsa ja rääkida puuga, tunda tuksumist oma põues. Saada hakkama vähega. Häälepildi ja tähega. Öelge, doktor, miks maju kapsel ei lähe kinni, kui on õhtu käes see on ju selge väikesel lapsel. Et võti pole teie enda käes. Olgu siis, te keerake ta lukku, kui teil on vaba võti pruukida. Kuid ärge pange kirja haiguslukku. Kui mõni näeb, võib lahti muukida. Ei pruugi karta, kõiki jääb meie teada. Siin võõras silm ei sega vahele. Neil on parool. See jäätmeoma teada jääb ainult neile meile neljale. Ka teid on kaks. Ei teadnudki. Kas ammu? Ei, mitte väga. Umbes aasta eest, me astusime selle julge sammu. Mu naine varemalt ei tahtnud meest. Doktor doktor, ega ma siis seda ma mõtlesin. Üksi teid on kaks. Jätke doktor, milleks lobiseda? Oh mind naiivset taga targemaks. Lastehaiglas olles mul ei tulnud õhtul uni, ikka olin üleval kuni hommikuni. Haigla oli varem olnud mingi elumaja, olid toad ja esikud ja vannitoad, kus vaja. Minu palati oli kohe vastu vannituba. Uksetahvel aga klaasist läbipaistvast juba. Oli aeg, kus enam polnud, kuid ei olnud veel mati klaasi. Jääklaasi nägi läbi veel. Õhtul tehti tuled surnuks, lapse tunne jäivad. Ma jäänud, piilusin, kuis õed ja tädid käivad. Vahekojas põles tuli üldse mitte hele. Mina olin keskendunud oma ootusele. Ja ma nägin igal õhtul, kui tal oli mahti kuidas õde vanni läks, jättis ukse lahti. Siis ei teadnud, miks ta jättis, nüüd ma tean, et liiga palav oli vannitoas seepärast tegi nii ta. Miks ei ole tagantjärgi enam oluline? Oli vaid see vaatepilt see vanniskäigu ime. Kuidas viskas kitli varna, kuidas vaatas varvast, ihu liikus, vesi tilkus ninast käest karvast ilu igas liigutuses. Kaunim luulest, filmist. Olin tummas vaimustuses arstitädi Silvist. Oligi see kogu ravi. Siis sain haiglast välja. Tema mõju. Ma ei mõelnud välja. Ministeeriumist saadeti psühholoog Psühholoog maasikas astus, klassi, silm oli Vidulik. Vaatas uurivalt esimest klassi. Iga särgid värskelt pestud, paelake triigitud. Lapsed istusid nagu kästud. Näis, kuhu liigitud. Psühholoog maasikas annab teada, kes see on tasemel ettepoole, see istuma seada. Endiste asemel. Hoopis arenenud lapsel minna teise klassi luba. Üsna varsti lähevad sinna kohe järgmine tuba. Testis küsiti, mille poolest erineb lennukist Lindlapsed kõigist pealinna koolest maasikast teavad sind. Keegi ütles lennuki tiivad paigal on, suurt ei liigu, linnul liiguvad, teda viivad maasikas, ütles viigu. See pole hoopiski peamine, vaid üks on eluta asi. Teisel on elusa teadmine. Verd on ja Sulekesi. Heino arvas, et linnul pole viisnurgast tiiva all lugu. Aga lennumasinal pole jälle niisugust pugu. Kellel linnul on rõngas jalas, see on vist abielus arvast tilluke Asta Alas. Aga see polnud ilus psühholoog maasika meelest, kes puldis vastuseid soris. Lapsed võilille Pärdades. Lõputus koridoris. Meil on kaubanduslik välimus. Meil on loomulikult väga tinglik sõna. Sina, lugupeetav, seda ju ei loe. Ja kui loed, saad liiga ruttu aru, aru saad, et sind ju ei puutu. On kaubanduslik, meie välimus on vabameelne, meie sisemus. Ja kõige mõõt on kadedusemäär. See, mida tundku teine elav laip. Ja siin Euraasia kitsas esikus, kus miskipärast puudub tõmbetuul on maha pandud sümbol. Mittevaip on vaasi pandud, sümbol, mitte lill on suhu pandud sümbol. Mitte piip on häälestatud sümbol, mitte pill. Ja kostab viiul, mitte muusika. Võid sellest rääkida, mis madaldab su hinge võid välja öelda teised mõtted, need, mis purustavad harjumuste ringe, neid, mida iseenda ümber teed. Ja sinu jutust otsitakse kõike kuid ikka muud kui seda, mis seal sees. Oh, taevas hoia purunemast kõike, mis sulle püha. Seda, mis on sees. Mu juurde koju tuli vihmavarju käevangus hoidev välismaa teatraal. Tol õhtul muide, tahtsin üksi olla. Sest minu kodu on mu katedraal. Too isand, tallas poriseks mu vaiba ja õhku rikkus sigar, mis tal suus. Ta tundis huvi, kelle äris teenin ja mis ma teenin, näiteks ühes kuus. Jutt muudkui venis nagu härja ila. Isleebeeenny Marögatasin, siis ta kergelt ehmus, astus trepikotta. Lift oli vaba ja ta alla viis. Kirjutasin oma ilmunud luuletused käsitsi ümber. Jätsin lehed lauale. Külalised lugesid neid. Nad küsisid, kas mul on soov neid avaldada. Vastasin, et mul ei ole sellist soovi. Külalised arvasid, et ega neid ei avaldataksegi. Hobused Rosvast rahulolu kus hingitseb hingelaad, oo naljamehe sümbol molu, kelle elulaad on elulaad. Mu rahvus, eestlane, sugu me ees. Ma olen sündinud ENSVs, käib käsi hästi, süda magab. See ongi minu eesti jonn. Kes avalikult mõtteid jagab, on äraandja etalon. Mu rahvus, eestlane, sugu me ees. Ma olen sündinud ENSVs, käib kulla üle, kuldamine, ei väsi naine, mees, ei, nolk. Käib oma aia muldamine. Ja naabri aeda lendab solk. Mu rahvus, eestlane ja sugu me ees. Ma olen sündinud ENSVs. Suu laulab, süda muretseb, on eesti rahvalaulufraas. Ja veel üks väike väljavõte. Üks eesti rahvalaulufraas. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Mu rahvus, eestlane ja sugumees. Ma olen sündinud ENSVs. Terava keelega mees. Ärases sisse lõika. Haav võib selline tulla, et ükski rohi ei mõika. Terava keelega mees seo oma keelepael. Muidu lüüakse keelde viimane kabja nael. Siis võid lakkuda talda haavu Ellaku siis vihavendade valda meeletu meelevalda, kurjade kihelkonda valvama hakkad siis. Lamades seistes ja istudes taevasse vaadata, tuleb. Lamades seistes ja istudes. Esialgu. Käies peab jälgima teed, vaatama jalgade ette. Seni kui puutuvad maad Esialgu. Mõni näeb taevast ka siis, kui silmad on maas. See tuleb omal ajal. Ma usun Neljas vaatus pidi kohe algama, publik kogunes, sest antud oli märg. Neljas vaatus pidi kohe algama. Publik kogunes, sest antud oli märk. Mind peatas enne viimast etteastet üks käharpäine mehine kolleeg. Seistes trepil kõrgemal paar astet. Mult küsis nii see mehine kolleeg. Kui palju Juhan poiss sul olnud Ozineid? Kui palju, Juhan poiss sul olnud Ozineid, kus mängu käigus surma saama, pead neid osi peast, kas nimetada, tead? Ma avastasin neid olnud neli-viis. Ma vastasin neid olnud neli, viis ja küsisin, et miks sa küsid siis. Ja küsisin, et miks sa küsid sees. Mu meeskolleeg siis silma vaatas mul ja ütles nii. Kas on ka teada sul? Kas sa ka tead? Kas sina seda tead? Et see ei pidanud tähendama head? Ta küsis, nii et kas on teada, mul? Ta küsis, nii et kas on teada mul, et räägitakse, see ei tõota head. Kas oled kuulnud, Juhan poiss, kas tead? Siis jätkub tükk, kui kell pool 11. Me kummardades näeme teineteist. Siis selle ühe kummarduse sees on veel üks kummardus. Mu südames. Ta istub mälupildi sügavuses suure laua taga. Pää nupukene paistab üle laua. Ta selja taga kamin suure suuga. Ja suvevaade kohe akna taga. See suvevaade püsib väga kaua. Ja kõigub ühe sigi vana puuga. Seal mererannas mis ka nüüd ei maga. See mehekene mõtleb oma käega. Ta puutub kokku kurjaga ja hääega. Neil aastatel. Mis nüüd on selja taga? Ja üle lauaplaadipäevinäinud pruuni on helevalge igavene juuni. Ei vast põhja May sus kujutlusele blond viiking, kes on ülisensuaalne. Ta läheb suvel tundmatule maale. Vastab vanemad vanausule. Ei, me ei ela teda sundides. Kas silmades kipteekib Ast ring? Kui teaks, mis hingus läbistab Utah'i mis tuuldonelia ta tundide Saad suureks võistad kes on olnud ka ja üks väike tüdruk. Kivil linna vai saate teada kus on mati hundimaja? Miks sügisaster on ta lemmiktai? Üle linna suhteliselt vanaaegsed pilved meenutades maapealseid asju ja mõtteid. Mõni oli nagu lahke näoga vanamees, mõni oli nagu keeleteadusmõtteteadus, mõni oli nagu kaamel. Mõni oli lootusekujuline. Aga 10. pillu oli nagu vatihunnik. Ja 12. nagu lambavill. Seal oli pilv nagu alasti sulepadi. Ja üks oli nagu küllastunud auru koguma. Üks pilv seal ülal oli nagu Tõnis. Teine jälle nagu Juhan. Pilved kujutasid igasugu asju möödunud aegu noorusarmastust, Tenna viha, tulevasi aegu, sõprust, kirjandust. Nüüd annad pilved, nad ei kujuta midagi muud. Aeg-ajalt tuleb aeg kus nad ei kujutage pilvi mitte. Nad on. Siis tuleb jälle pilvitu taevas pilvedega. Aga seda, mis siis tuleb? Oli see meiereis, kui naisega mööda maad käisime nädalat teist. Ühel päeval siis väsis metak ja meiereis ja piima otsima, läksin teeäärsest meiereist. Kui piima, küsisin aralt. Vastasse meier ei. Ja mõttes kirusin ennast, et küsisin liiga aralt. Kui aga ütlesin, puhas ja suur, on teie meierei meieri süda sulas, kui või, ja kaane ta kangutas karralt. Siis seinalt haarastab pika varrega piimakulbi ja mõõtis sellega piima mu nahksesse kaabusse. Ma tänasin, siis andsin tänuks temale tulbi ja tuju oli nii rõõmus, et niimoodi laabus. Naine ka oli rahul, kui kraavipervel jõi piima. Ja mitte ainult, et rahul, vaid minule pisut uhke. Kui sina Meyer, loed seda lugu, tea, et nii ma tuletan meelde sind, kes olid mu vastu lahke. Jaanil suvemaja maal. Ja ei taha minna sinna. Jüril suvemaja maal. Ka ei taha sinna minna. Mardil matil. Majad, maa. Suvel jäävad sinna kuivaik, pääsevad ja saavad. Värisevad nagu haavad. Kas nad paraneeda saavad? Vaatasin tähistaevast nõmmel sel augusti ööl. Mida rohkemat mida enamat? Tundsin äkki end ime suurena võimsana universumi ees. Olin nõmmel sel augusti ööl. Mida rohkemat mida enamat? Eikonoome ei haldjaid, ei väikest muki. Mõni maja nagu metsamaja, suur. Kolin nõmmel sel augusti ööl. Kuigi mõte liikus ikka ja jälle nimele. Seal on kõik koos. Seal on kõik koos olnud. Mälestuste pääle kasvab rohi. Rohu pääle sajab üks kord lumi. Vaevab mind üks sammu tuttav kohin. Juhul kui oleks kõik üksainus suvi. Mälestuste pääle kasvab rohi. Rohu pääle sajab üks kord lumi. Lume pääle vajub üks kordne nõgi. Kaugedajad. Mälestuste jõgi. Lapse toa seinal on maailma Kaark. Söögitoa seinal on Eestimaa kaart. Tööruumi seinal on kodumaa kaart. Isa toa seinal on Isamaakaart. Postkastil hästi õnnitluskaart, tervituskaart ja pühadekaart. Mõnikord tulnud on pahakaart teinekord saadetud rahakaart. Hea, kui su taskus on nimekaart, siis võõras saab näha sunnime. Suvel me nägime heinakaart, ilusaid Sinavat taevakaart. Nüüd on sügis ja pime. Silmakulmude kahtegaart, vahelmekergi käsime, vahelmekortsutasime. Suvel nägime vikerkaart. Nüüd on sügis ja pime. Vesi külmub lumeks ja jääks siis läheb valgemaks, läheb hääks. Talve taskus on lumine kaart, puhas ja valge ta kutsekaart. Numi on looduse ime. Kõik on looduse ime. Süda peksab, elu on antud ja muud ära taha, kuid õelust sett tegelikkuseks peetud. Kate. See, mis paistab, mis tundub, mis näib sellest sisseõpitud kätte näidatud. Ära seletatud, pildi taga peab olema ruum. Peab olema aeg üks, kolmas aeg. Sõnatu valu ja kurbus ja valgus ja rõõm. Rõõm, mis jätab mu nii tõsiseks, et peegel ei usu oma silmi sulab oma raamist ja veereb kuumakuulina tagasi. Liiva. Isegi läbi talveakende kuuleb rohutirtsude häält. Vaikuse süda tuksub ja valgub minusse vaikuse, veri peseme puhtamaks seest. Selles hilissuves selles elu ees. Selles elupäevas. Keegi lendab ja ma vaatan. Ja ma vaatan, et ma vaatan. Ja naeran, ma nutan. Köik tähed üleval, nii nagu vanasti taevas mis meil küll on. Ja ma vaatan, et ma vaatan. Ma naeran, et ma nutan, köik tähed üleval, nii nagu vanasti. Taevas, mis meile küll on? Taevas kisub kõrgeks. Sügis astub maha. Jälle kuku basse diivanite taha. Liikumatult istun iseenda süles. Pole mingit soovi võtta asju üles. Raamat. Heima ava. Hirm on see, kui enam kartagi ei julge, kui on ühes päevas kümneid kordi Surdud. Ära ole ülbe. Nii ka sina murdud. Kelle sahtli prahti turule ma tõin oma vaevast lahti. Trummi lõhki lõin. Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused seal, kus rahvahulgad lustijanused. Seal, kus Läänemere lained randusid. Sinna lustivere mehed mandusid. Taevas kisub kõrgeks. Sügis astub maha. Jälle kukub asju diivanite taha. Ma olen inimene. Keset tuba seistes ja keset päeva keset toimetust. Nõnda tundsin Eneses ja teistes on palju ühist. Väga palju ühist. Ja kõik ühised. Me teame seda. Me teame oma olemise nägu. On asju, mis ei saagi ununeda. On elusid, mis ongi unenägu. Ma pole võimeline nautima olukordi, mis kasvavad välja karistuseks minu ja sinu üüratute vigade eest, mis on tegelikult minu vead. Võõras üdini võõras elu tuttavate tuttavate-tuttavate suurepärases ringis. Suurepärases ees kujulikus kaoses. Mis on ainus segadus, mida mina, segane pole võimeline nautima? Siseilma vaatab sisesilma. Ja ma olen näinud nõnda silma valgust kiites ilma teadmiseta äratundmisega. See oli valik Juhan Viidingu tekstidest esitasid kõrgema lavakunstikooli 22. lennu üliõpilased Mihkel kabel, Martin Kõiv, Risto Kübar, Lauri Lagle, Mari-Liis Lill, Markus Luik, Ragne Pekare, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Tõnn lamp, Veiko Tubin, neelourke Britta Vahur ja Sergo Vares. Neid juhendas Anu lamp. Salvestatud on see kava Eesti raadio kuuldemängu stuudios 2004. aasta mais ja luulekava seadsid kokku Anu lamp ning helirežissöör Külli tüli. Esimesel juunil 2004. aastal Juhan Viidingu sünniaastapäeval esitleti Tallinnas Kirjanike Majas viieosalist heliplaadikogumikku tema loomingust ja seal sünnipäeva õhtul kõlas ka äsjakuuldud luulekava noorte näitlejate esituses esmakordselt. Aga siit raadio stuudiost kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.