Mõtta tere, siin toimetaja maris Johannes. Jälle on saabunud see kuldne aeg, kui Kungla rahvas istub maha sööma ikka selleks, et Vanemuine saaks minna kandlelugu lööma. Laulupeovaim on juba Tartust Tallinna poole teel ja õhus on Eesti asja magusat Luhti räägimegi sel nädalal, kuidas me eesti rahvaks saime ja mida saksa rahvas samal ajal tegi. 135 aastat tagasi oli ärkamisaja kõrghetk laulupidu. Aga peo ja pillerkaari kõrval tehti tööd, käidi kohut ja teeniti mõisa saksa baltisaksamaailmatunnetusest. Kaiser lingide näitel kõnelevad homme Liina Luukas ja Jaan Undusk. Vallakohtust, kui eestlase iseolemise koolist saame aimu Aadu Musta ja Mats Traadi vahendusel kolmapäeval. Täna kannab rahvuse kujunemisloost kiire ülevaate kultuuriloolane Kristin Kuutma. Ja selle Eesti sarja lõpetame laulupeost kõneldes. Selline on linnulennult meie selle nädala tunniplaan. Aga nüüd Eesti asja manu läheme tagasi ärkamisaega. Kuidas maarahvas eesti rahvaks ärkas, millised ajaloolised poliitilised kultuurilised jõujooned meid kujundasid, mis toimus samal ajal lähinaabrite juures ja Euroopas. Sellest räägimegi, Christian Kuutmaga ja ärkamisaja eufooriat ja magusat nukruski toob saatesse Koidula isamaa, lüürika Loevad Katariina Lauk, Riho Kütsari ja Helena Merzin. Ja veel olen saates kasutanud tsitaate Raimo Kangro, Leelo tungla lauleldusest Ukuja ecu, mis sündinud Karl August Hermanni Uku ja Vanemuise parafraasina 1998. aastal. Kas saame fikseerida rahvuse sünniaastat? Kas rahvusel on täna veel mingi roll ja lisaväärtus meie maailmapildis või on see pelgalt etnoloogide folkloristide uurimisobjekt, sellest kõneleme. Meie kultuurimällu on 19. sajand kinnistunud kui rahvuse sünni sajand on seni Christian Kuutma. Jah, võib öelda ka seda, et rahvuseriteoreetikute seisukohad, et on tunduvalt varasem nähtus, kui me oleme harjunud seda käsitlema, aga ma arvan, et praeguses situatsioonis on olulisem rääkida sellest rahvusest ikkagi selles selles modernses mõistes, nii nagu meie seda tunneme ja teame alates põhimõtteliselt kui 19.-st sajandist. Ja see on siis see aeg ka, mis puudutab oluliselt just eestluse teket ja eestlaste kui rahvuse teket. Mind siiski see teie algus, intrigeerid, et mis tähendab see ta, et kultuuriloolased teoreetikud vaatavad rahvusele nagu pisut teise kandi pealt või et nad peavad seda ajalugu nagu pikemaks. Ja võimalik on ju lähtuda juba Vanast-Egiptusest Kreekast Roomast, rääkida antiikrahvustest, sest et seal riigid kui sellised, kui oli veerunud, siis, siis võib teatud positsioonilt lähtuvalt rääkida ka nendest kui, kui rahvustest ja on selliseid teoreetikuid, kes on viinud oma need arutlused sinna nii kaugele tagasi ja näiteks, kui me räägime ju nendest suurematest rahvustest, keda me siis peame ammu olemasolevateks, sakslased, prantslased, siis kase sõjaline mõõde, et kuhu me paigutame selle rahvuse tekke, on eriteoreetikute poolt erinevat käsitlust leidnud. Seetõttu on seal nisukesi lahtiseid otsi oleneb sellest, millisest ajaloolisest mõõtmest parasjagu lähtutakse. Kuulen ühte nime kõlavat taeva võlvist vastu hõiskavad kuu ja tähed temast keeravad temast lille Õilmeid õhku. Kuvad. Temast lindude laul pajatab. Metsakohin temas, tunnistab Eha. Tuulel tungib põue, mull hüüab kulla kiirest koidikul. Ajaratas veereb vuhinal päevad päevi Sundvat tuhinal. Ikka nende keerul ikka sa kuuled ühte sõna. Eestimaa. Ja su oma süda kuulata kuidas oskab vastu hõisata? Heliseb nii valjult päev ja öö südamest see sõna tagasi. Jumalatel andeid, palju on nende kätte pandud rõõm ja õnn. Kallimat neile kinki polnudki, kui et sugust sündsin. Eestlane. No nimi nimi? Muine anud rutt hos ja. Tegime ju kõiki sakslaste järgi, kas me ka rahvust hakkasime tegema, sakslaste järgi? Ja teatud määral võib niiviisi öelda küll üks muidugi oluline vahe on eristada poliitilist, rahvuste, kultuurilist, rahvust, see on siis ka see, mis selle seda ajaloolist mõõdet niiviisi nihutada annab poliitilise, riigi ja nii-öelda siis selle kultuurilise formatsiooni tekke, need, need on niisugused erinevad natukese erinevas ajalises ja ajaloolises kategoorias ja näiteks, kui sakslastest rääkida, siis tõesti, ka nende jaoks on ikkagi see 19. sajand oluline saksa rahvuse formeerumisel, sest sest et varem oli ju tegemist erivürstiriikidega, mis siis võisid moodustada tud erinevaid niisugusi kombinatsioone. Aga sellise rahvuse, selle rahvusromantilise tähendusena, see mõiste on ikkagi täiesti 19. sajandi jah saavutus või võibki öelda nii, siia tuleb muidugi 18.-st sajandist juurde tuua siis valgustusaeg ja need suured revolutsioonid, mis toimusid siis nii Euroopas, pas kui Ameerikas, sest see, 18. sajandi lõpu mullistus oli ju ka ühtepidi see, mis andis, andis tõuke ka kõikide nende rahvusromantiliste liikumist. Eks teatud määral üleüldse inimesele kodanikuvabaduse tunnetus, see andis ka võimaluse igasuguste kultuuriliste piiride määraja määramiseks määratlemiseks tunduvalt aktiivsemalt, mis varasemas ajas oli suuresti mõjutatud ju ka religioossest keskkonnast, mis oli olulisel enne valgustusaega oli olulisem nüüd siis 18. sajandi lõpu 19. sajandi algusega saabumisega siis need suhted kardinaalselt muutusid ja saksa kultuuriruumis hakkasid siis tekkima niisugused teatud erinevad enesetunnetused. Üks oli siis nende saksa vürstiriikides enesetunnetus, mis vastandus teatud määral prantsuse tuuri ülemvõimule, mida siis 19. sajandi alguses tunnetati, kui siis saksa enese väärikust ja enesekultuuri hinnangut liigselt mõjutavat alla suruvad negatiivset nähtust ja teine oluline koht, mis, mis siis ka jõudnud teatud mõjutustega Eestis oli näiteks Šveitsi tänapäevase Šveitsi territoorium, kuna seal siis tekkis äärealade enesetunnetus teatud määral võttis mingeid niisugusi erilisi vorme, mis mõjutasid siis ka seda kultuurielu saksa keeleruumis saksa kultuuriruumis laiemalt. See on ju teada tõsiasi, et baltisakslased olid omaaegse kultuurifilosoofiaga või maailmapildi kompamisel üsna heal vaimsel tasemel, sest neil olid uhked raamatukogud ja missini Ta põhjamaises kliimas muud teha kui pimedal talveõhtul lugeda üht, teist ja kolmandat, et kui me tuleme konkreetselt juba siia Eestimaa Liivimaa Kuramaa territooriumile, kui palju siis seesama baltisakslast kond andis tõuget sellele eestlusele, aga samas, mis see siis oli, see oli selline eksootika ka huvi või vastupidi, tekkis seal mingi valgustuslik soov või mis oli siis see, mis sakslasi nagu eesti asja pani tegema? Ja see oli kindlasti soov kultuuriliseks sootikaga tegeleda, see on nüüd siis ka siis mis seostub selle rahvusromantiliste ideedega, tegeleda siis inimese ürgsema loomusega, jõuda inimese sügavama emotsionaalse keskmeni üheks võimaluseks selleks oli siis tegeleda maarahvaga looduslähedusega, nendega, kellel eeldatavalt on siis tihedam side selle inimeseni sihukese ürgsema loomusega. Ja see mõjutas Sis pöördumist ka talurahva poole. See lähtus siis ju Johann Gottfried von Herderi ideedest, et rahva tõelist vaimu tõelist olemust leiab just nimelt tema ürgses poeesiat, see ürgne poeesia peab siis selles rahva hulgas leiduma veel sealt saab kätte antud rahva hinge ja need ideed teed. Missis ülistasid seda folks liidi folks, kaisti jõudsid siis ka baltisakslaste toel eesti liivi kuramaale kus siis selleks rahvaks, keda esile tõsta või kelle seda ürgset hinge leida oli siis antud ka kohtad talurahvas. Teisalt oli tegemist kindlasti ju valgustuslike ideedega, et parandada lihtsa inimese igapäevaelu-olu see siis avaldus ka nendes Merkeli töödes ja Petri töödes, kes siis käisid, rändasid ringi mööda meie Läänemereäärset ala ja tähendasid siis üles talurahva rasket olukorda siis ülistasid seda alamrahva olemust, sellega tähendasid muidugi ka üles antud rahvakombestikku ja ideede kombinatsioon, siis iseenesest mõjud tas nii kohalikke baltisakslasi kui ka siis ärka vaid tõusvaid eesti soost intelligentne, kes need haritlased muidugi sel ajal siis olid ikkagi saksakeelset haridus oli ju kõik saksakeelne. Aga kindlasti tuleb sisse tuua ka. Eriti kui rääkida baltisakslastest ka see, et tegemist oli ju vene tsaaririigi territooriumiga, siis see tähendab, et riiklik ülemvõim oli ju ikkagi teiskeelne teiskultuuriline, nii et ka see baltisaksa kogukond pidi ennast määratlema siis selles selles teiskeelses situatsioon Londonis. Ja see kindlasti oli üks oluline punkt, mis mõjutas ka edasi eestlasi, baltisakslased määratlesid ennast selles vene tsaaririigi koosseisus, siis see tegevus kandus üle ka eestlastele, kes siis pidid leidma enesetunnetuse selles samasuguses situatsioonis, vastandades end teistele kultuuril, tähendab, et kogu see projekt oli siis selle meie ja nendevaheliste piiride määratlemine, tunnetamine, enese jaoks kehtestamine. Hakkamegi nüüd vaikselt ärkamisega jõudma, oleme juba kõvasti siin nagu sakste asja ajanud väega Eesti asja ka ajada. Kui tulevad need esimesed haritlased, keda me võime nimetada eestlasteks. No kui tuleb Faehlmann muidugi enne seda oli ju veel Kristian Jaak Peterson, eks ole, kui temad ennast nagu eestlastena välja pakuvad, siis, siis Petersoni puhul mulle tundub küll tegemist võis olla sellise lihtsalt sellise ulja noormehe ühekordse projektiga. Kindlasti on seal, ma usun, üks suur annus seda nooruslikku vastalisust tema, selles olekus tema, tema luules, seda oli seal kindlasti olemas, kui me mõtleme sellele, kui noorelt ta suri, tema see aktiivne tegutsemisaeg oli ikkagi ju väga varases nooruses, tänapäeval sageli inimesele ei anta veel sõnagi sel ajal. Aga jah, me ei tea ju 100 protsenti selle kohta, kuivõrd eestikeelne ta siis ikkagi lõppude lõpuks oli. Mis keeles ütles, mis keeles ta kirjutas, luuletusi kirjutas ta eesti keeles. Aga ta ju võis täpselt samavõrd suhelda, aga saksa keeles tal oli lihtsalt neid keeli, oli mitu. Mjaa Peterson tundis ka rootsi keelt, et selle aja inimeste, see võimalik kosmopoliidsus oli kuidagi väga eriliselt, siis seostus äkki enda identifitseerimiseks siis ühe konkreetse rahvuse esindaja muidugi tõesti, ka 19. sajandi alguses me ei või veel päris kindlalt määratleda seda niisugust rahvuslikku kuuluvust. Ja ma ütleksin ka, et ega ka Faehlmanni puhul see eestluse manifesti seerimine. Võib-olla meie näeme seda rohkem, kui seda oli konkreetselt selles ajastus, kus ta tegutses, eesti keel, eesti kultuur oli tema jaoks vaieldamatult oluline. Ta tegeles sellega, see oli väga oluline tema elu osa. Aga see oli oluline tema eluosaga seetõttu, et see andis talle leiva, sest ta oli ju arst ja arstina pidi ta tegelema inimestega, ta suhtles väga palju inimestega. Nii et kui me vaatame ka seda poolt, siis on, siis on ka nagu mõistetav. Nii nagu Kreutzwaldi puhul, et Kunnanud mõlemad olnud tegevad arstina, siis see tähendab, et nende inimlik suhtlemisring on kindlasti palju avaram kui, kui selle ajastu kabinetiteadlasel see olla võis. Me ju räägime oma ärkamisajalugu isiksusi pidi, kas siis nüüd isiksus sünnitas aja või aeg sünnitas need isiksused. Ja seda on keeruline üheselt määratleda, kumb sünnitas, kumma ma arvan, et nad ikkagi eksisteerivad sümbioosis võttes jälle aluseks rahvusliku liikumisega tegelenud teoreetikute seisukohal, siis, siis nad on esile toonud just, et vajalikud on need sellised võtmeisik, kud, sellised, kes on siis juhtfiguurid, kes sõnastavad, tekivad ideed tekkinud ideed ja siis ka need edasiviivad jõud määratlevad ära, kes annavad siis sellele konkreetse sõnalise vormi toimivatele protsessidele. Nii et sellised rahvuslikud aktivistid on kindlasti vajalikud, et toimuks selline rahvuslik liikumine. Vaikselt sinu haual seisul kalevipoeg alla vaatan, kaugel taevapiirini. Mõtted tõusvad nagu. Pilved südames kui tuulest aetud, lendavad mööda kiiresti. Aastatuhanded on läinud, tulnud, tuul ja päike teinud tööd su pinnal, Eestimaa mõnda küll nad maha matnud küll. Oh küll meil siiski jätnud muistset meelde, tuleta. Vanemuine laulujumal sinu laulu lehkav kannel helises siin põhja peal. Siin, kus Kalev, sinu lapsed, kanged eesti kännuvõsud käisid, kostis tema hääl. Lind ja puu ja metsaloomad. Neil kõik olid lauluhääled, sõnad suus, neil elamus. Õnnest rääkisid ja rahust kevade ja talverõõmust, priiuse elust isamaas. Kui nüüd minna neid isiksusi pidi edasi, siis ei saa üle ega ümber Kreutzwaldi oleme siin rääkinud eepostest ja, ja oleme ikka tsiteerinud seda lauset, anna rahvale eepos, siis saab temast ka rahvuskuidas seda eepose unikaalsust nüüd siit eesti kultuuri pinnalt nagu hinnata, kui vaadata näiteks Soome poole, mis oli ju eeskujuks meie eposele või vaadata näiteks lõunanaabrite poole. See eepos kui selline kirjalik tüvitekst oma ajaloo oma juurte tunnetamiseks on kindlasti tähtis ja oluline ja just nimelt rõhutan seda, et kirjaliku tekstina nii-öelda rahva luulelises vormis eepos kui selline ju suuresti ei, ei eksisteerigi enne, kui ta saab selle kirjaliku kuju, keegi kirjutab selle üles, kogub kokku, sest kui eepiline, pikem luuleline vorm käib suulises traditsioonis siis seda ju üldjuhul ei esitata mingis sellises tohutus tervikus, nagu meie siis oleme harjunud nägema neid Neid mitme 1000 leheküljelisi Xe teoseid, sest ei ole sellist situatsiooni, kus, kus seda jaksatakse, ette kanda või kuulata või ei ole selliseid riitusi sageli just suulises käibes olev põhimõtteliselt ongi olnud mingi riituse osa, millest siis teatud neid komponente on teatud tegevuse juures ette kantud. Aga nüüd e-post selles selles kangelaslaulu tähenduses, mis, mis siis sellele kultuurile ja rahvale siis tüvitekstina hakkab toimima, selleks on vaja tud tekstikogumi kirjalikul kujul loomine ja nüüdse kirjalikul kujul loomine on siis omaette niisugune mitmetahuline tegevus, mis siis oma eelduselt peaks baseeruma siis sellel ürgsel rahvaluulel, ürgsel rahva ajalool, mis on tud haritlase õpetlase töö ja tegevuse tulemusena kogutakse kokku, pannakse kirja, et see uuesti rahvale tagasi anda. Nii et sellise eepose teksti puhul hakkab tunduvalt olulisemaks muutuma selle ühiskondlik tähendus, kuidas tekst toimib edaspidi olles selle kirjaliku kuju võtnud selle rahva jaoks, see, milline on tema algne päritolu, palju on, seda siis nüüd poeetilises vormis käibinud enne? Ei, iseenesest ei, ei olegi määrava tähtsusega. Olulisem on see retseptsioon, kuidas tekst edaspidi rahva jaoks toimib. Ja siinkohal on siis nüüd Kalevala ja Kalevipoeg Kalevala soomlaste jaoks Kalevipoeg eestlaste jaoks suuresti paralleelselt toiminud just selle olulise tüvitekstina, mille peale siis oma seda ajaloolist enesetunnetust on üles ehitatud. Lätlaste puhul on ka projekt olnud põhimõtteliselt samasugune, aga, aga tähtsus on tunduvalt hilisem, see on nüüd juba täitsa 19. sajandi lõpusünnitis, on nende eposlaczbleesis. Kuid, kuid samal ajal tuleb ikkagi öelda, et see võrk on maha pandud selle Aspleesis sellisena teatud situatsioonis on, on lätlaste jaoks toiminud, nüüd nende eposte sisulises tähendusest on, on tehtud küll kriitilisi analüüse, eeldatakse, et Kalevala on see kõige ürgsem. Kalevipoeg on tehislik selles mõttes, et see on Kreutzwaldi väljamõeldis ja Andres pumpurs lätlaste jaoks kirjutas juba täiesti omaette iseseisva teose, aga see kõik on niisugune tõsiteaduslik analüüs, ma arvan, et selle meie vestluse jaoks iseenesest ei olegi oluline nüüd selle niinimetatud eheduse aspekt ja tegelikult tänapäevasest vaatenurgast sellest sotsiaal-kriitilisest aspektist lähtuvalt. Sellel põhimõtteliselt ei ole enam määravat olulisust teose käsitlemiseks. Kui me eelnevalt olime ikkagi saksa kultuuri lõua otsas, siis seoses selle eepose ka hakkab tulema sisse ka see soomemärk, meie kultuuri on seda juba ka eelnevat märgata või kuidas nüüd need kultuurimõjud siin 19. sajandi keskel nagu toimima hakkavad? Üldiselt seos Soomega on küll läbi 19. sajandil selles mõttes taset laiem teadmine soome-ugri hilisest keele sugulusest eri rahvastest, kes siis kes siis moodustavad selle soome-ugri keelerühma on õpetlaste jaoks oluline alates 18. sajandi lõpust. 19. sajandil, alguses, kui Lõllot kogus karjalast trahva laule, mille alusel siis tema koostas Kalevala, aga see ei olnud otseselt ju soome kultuuriala, see oli õigeusklik Karjala, mis põhimõtteliselt oli Soome jaoks ääreala tali piirnev, teine isegi teine keeleruum. Nii et, et see teadmine sellest sellest soome-ugri rahvaste ühisest päritolust ühisest juurest oli juba sellel ajal oluline, et sai tõmmata neid seoseid, et me oleme üks rahvas, meil on üks kultuuriline ajalugu ja sinna hulka loet tee siis ka nende soomu rahvaste hulka ju ka eestlased, sest Kallel Rutt käis oma kahe Kalevala variandi koostamise vahel. Kui esimene oli aastal 1835 ilmus siis teine teine väljaanne tuli aastal 1849 tunduvalt erinev, neil on päris suur vahe sees. Nende kahe vahepeal käis ta ka Eestis 1844. aastal siin suhtles nii Kreutzwaldi kui Faehlmanni ka nii et, et see ettekujutus, et see ühine luulepärand on olemas, on juba 19. sajandi alguses täiesti tuntav. See omandas eriliselt olulise mõõtme muidugi 19. sajandi teisel poolel, eriti sellel viimasel veerandil. Aga võib veel tuua sisse ka sellise näite, et ju Kalevipoeg see eestikeelne väljaanne 1862, mis oli see ainult eestikeelne, on ju ka trükitud Soomes. Muidugi on sellel kõigil ka oma oluline seletus ka Soome oli ju sel ajal vene tsaaririigi osa kõik kuigi omaette autonoomega, aga ikkagi praktiliselt sama poliitilise riigi osa. Nii et need suhted üle lahe oli täiesti põhjendatud Nende jaoks, kes sellega aktiivselt tegelesid. Ja siis nüüd juba aktiivsel ärkamisajal vaadati Soome poole üsna tihedalt, sest Soome oli oma rahvust tunnetusega rahvusliku teo ja tööga jõudnud kaugemale kui, kui eestlased ja seetõttu oli Soome, kui siis suurem vend oli suureks eeskujuks. Sest Soomes ei olnud kunagi olnud sellist päris orjuslikkusid situatsiooni kui Eestis. Too oli nende talupoeg, kond, teistsugune, nende talurahva suhe enesetunnetuse enese isikuvabaduse tunnetus oli siiski teistsugune ja seetõttu oli ka ka soomekeelse hariduse soomekeelse kirjasõna levik varasem ja tunduvalt aktiivsem. Nii et soomlased võivad juba kõneleda oma esimesest emakeelsest Soome keeles kirjutavast filosoofist nelmannist ju praktiliselt juba 1000 860.-test aastatest. Õhtupilud vilistavad hommiku külm kähises mõõka laen, leegid, tõusvad kivimüürid, ülelevad langevat aastat aegades. Sõda pikas vereriides sõidab tule rattavankris sinu pinnal eestimaa. Tema sammul haigus astub orjapõli kütkeis tõstab risti löödud kujuga. Sinu lapsed lõõga kandvad vaenlaste ees kummardavad verd ja häbi, nutavad. Õigus, kus su kodu jäänud silmaveega selga pöördunud olid sa mu isamaal. Piits ja veri valitsesid orjaleiba nuttes murdsid Eesti rahvas Eestimaal. Armuisson kelle nime inimeste teod püüdnud teota. Ta halastas. Ühe ingli saatis tema ülevalt. See armus käsi sinu üle, laotas. AEG ta tasasemaks teinud valu. Vermeid parandanud priiuse toonud tagasi. Vaimu ümbert maipol langenud seadus tuli leeki löönud, eks nüüd laula rõõmule. Puud ja Õilmed katvat põhja, kus kord tuli Eesti külamaad ja peret hävitas. Vili õitseb surnupõllul vere tilgust niiskel mullal hiilgab pula maasikas lind ja lehed, Emajõgi, hea kuriarm ja vägi. Sest kõik keel teil kõneleb veel teil laulus uusi sõnu. Aga tasa, tasa, kõle, hüüab öös, et armastab. Eestimaa mis veel, sul antud ülevalt su peale pandud, kes kõik tehakse ütelda? Kõrged pilved ruttu käivad varemetes, linnud hüüdvad vait ja mõttes seisata. Viima. Aga suuga tantsu oma? Et. Tunneliga. Üks asi on meie ärkamisaegsed tüvitekstid. Teine asi on see, et kõik meie ärkamisaegsed suured isiksused mõtlesid ka Maarahva tema harimise peale ja siin on hea näide maailm ja mõnda ajakiri, mis andnud ka meie sellele saatetsüklile oma pealkirja. Maailm ja mõnda, see on Kreutzwaldi tegu ja see on Eesti esimene populaarteaduslik väljaanne. Nii vist võib kõlavalt nimetada. Jah, võiks veel öelda, täis pealkirja maailm ja mõnda, mis seal sees leida on. Ja see on siis just nüüd 19. sajandi kesk paigaväljaanne ja tema olulisus nüüd võrreldes eepusega, mis, mis tõstab selle just niisugust tüüpi väljaande esiplaanile on, on soov ja vajadus lugejad kasvatada, sest selleks, et nüüd sellele eeposel oleks ka keegi, kes selle vastu võtaks, kes oleks võimeline niisugust teksti lugema peale saksakeelse haritlaskonna, oli ju vaja kasvatada maarahvast seda lugejaskonda, seda eestikeelset haritlaskond, ta, kes mõtleks siis natukese rohkem Alliku teksti abil, kui vaid hingeline haridus ja kristlik kasvatus ja seetõttu need populaar paar teaduslikud väljaanded olidki siis nüüd olulised selle maakeelse lugejaskonna kasvatamisel. Seetõttu oli siis ka eri oluline ajakirjandus, mis puudutas inimeste igapäevaelu. Ja samal ajal andis siis neile ka teadmisi muust maailmast, mis toimus kusagil mujal ja oli siis tõeliselt rahva valgustuslik, kirjandus ja neid siis loeti üksteisele ette, loeti omaette, anti perest perre, nii et muidugi igas majapidamises neid väljaandeid kindlasti ei olnud, aga nad jõudsid väga suure hulgani rahvast, vähemasti selle huvilise lugejaskonnani. No tõesti, tuleb seal väga toredaid näiteid, seletatakse ära, kuidas siis nagu taevakehadega on lood ja kõikvõimalikud tuuleliikumised ja mis iganes seal on ja see on sellises veidi lapselikust keeles, aga teine asi on siis see ajakirjandus, mida hakkas juba tegema papa Jansen. Jannsen oli nüüd kindlasti juba palju päevakajalisem, Jansen oli rohkem sünkroonis inimeste igapäevaeluga, kirjeldas seda, mis toimus nende ümber veidi kaugemal ja lähemal. Nii et seetõttu Jansen juba mõjutab inimest igapäevaelu rohkem ja ka nende rahvusteadvust, sest Janseni tuleb ju kindlasti nimetada koosneva Perno Postimehega, kus ta siis ju esimest korda avaldas, pani kokku Kuu nime eesti rahvas varasema maarahva või talurahva asemel, seega andis siis eestlastele selle oma nimetuse ja teisalt muidugi väga oluline siis ka laulupidude ellukutsuja ana ja, ja kogu selle ärkamisaegse seltsi tegevuse edendajana. Kui nüüd siit otsida paralleele analoogiaid naabrite juurest, kas, kas siis need protsessid on toimunud ka kuidagi sünkroonis näiteks Soome poole vaadata? Ja seda kindlasti nende nii-öelda ärkamisaegsel perioodil, kuigi Nende ärkamisaeg iseenesest on, on veidi varasem, see võib rääkida ikkagi niiviisi, isegi paarikümneaastase nihkega ehk võiks nimetada, sest selleks ajaks olid neil juba ilmunud Alexis kivi oli ilmutanud ju esimesed soomekeelsed romaanid, tähendab neil oli olemas juba romaani kirjandusse, Nad pidid nendele ka lugejaskond olema. Eesti keele kohta seda veel öelda ei saa, ikkagi võiks öelda, et kolmandal veerand Teil oli ikka esiplaanil rahva valgustuslik kirjandus. Alles sellel viimasel veerandil tuleb siis nii-öelda tõeliselt ilukirjanduslikku loomingut rohkem, mis on siis nii-öelda originaalne, mis ei ole puhtalt muganduslik. Me oleme praegu välja jätnud sellise poliitilise aspekti, no kes ei mäletaks seda Janseni ütlust, et kas mõni mees teab, kuidas mõni mees teab munepidi käima see, mida sa avaldad ja mida sul on võimalik kirjutada, rippus ära väga palju sellest sensoriste rippus ära sellest, mida Saari kull otsustas ja mida lubati, mida keelati, kuidas nüüd selle ärkamisaja umbe jooksuga on rahvusliku eufooria taandumisega, et see on ikkagi poliitilisest olust ära rippuv. No kindlasti üks väga tähtis aspekt. Ta oli kaheksakümnendatel aastatel siis hoo sisse saanud venestuslaine, mis mõjutas juba suhteliselt aktiivselt käima läinud protsess, see tähendab siis 60.-te, eelkõige seitsmekümnendad aastad. Kui asutati mitmeid seltse ja hakkas eestlaste ühiskondlik aktiivsuski, hakkas selle kultuurilise kõrval teatud esimesi samme astuma, siis siis kaheksakümnendad aastad kindlasti olid selles osas väga tugeva tagasi tõmbama mõjuga, kuid samal ajal käivitas see jälle mingil määral teistsuguseid protsesse. Kuna tekkis siis nüüd reaktsioon sellele aktiivsele venestamisvastasusele, kui varem oli esiplaanil eestluse kujundamine teatud määral vastanduses sakslasega, kuigi paljuski lähtuti saksa kultuuriruumis käibivatest Räkidest sümbolitest see kultuuriline kontekst suuresti põimis siis seda talu poegliku kohalikult tuuri siis saksa kultuuriruumiga, millega siis loodis uus sümbioos selle käigus tekitati siis nüüd uus kultuurivorm, millega siis samal ajal ka vastanduti sakslastele selleks, et kujundada ennast eestlaseks, aga nüüd selle aktiivse venestusperioodi käigus tekkis siis nüüd uus vastandus siis ka sellele venekeelsele keskkonnale, kuna siis nüüd ametlik asjaajamine, kooliharidus muudeti venekeelseks, siis oli eestlasele üks uus põhjendus oma enesetunnetuse leidmiseks. Teisest küljest oli see ju ka väga oluline baltisakslastele, just venestamise periood määras ka suuresti nende enesetunnetuse tõusu. Nii et need on jälle ikkagi see kolmnurk, toimib, see sümbioos toimib. Et ükski neist protsessidest pole olnud õhus üksinda ainult meil, vaid see on olnud niisuguses suuremas sellistes protsesside põimingus. Üks niisugune lõimen niit. Siis, mis? Lahti juut ja imedele. Olgu, las, Õpime. Sinu eest ma valmis on avaga arhiiv. No eks ta tahtis levi. Saada toona. Kaitsma. Oleme jõudnud juba selle punktini, et eesti rahvas on olemas, sellest on räägitud laulupeol, sellest on kirjutanud papa Jansen. Kui tänase päeva kontekstis vaadata siis palju seda eesti rahvast võrreldes nüüd selle ärkamisaegse romantismi ka, palju meil seda eesti rahvast üldse praegusel hetkel vaja on, kas meil see identity teed, mida me siin täna nii püüdlikult oleme, saate jooksulgi seletanud nende juuri ja selle algust, kas see identiteet nagu veel toidab ja toimib äkki meie kultuuris toimunud juba mitmed katkestused, mis nagu ei, ei lasegi sellel tunda ennast nagunii väga omana ja Me oleme tegelikult koolis siiski nagu selgeks õppinud, et selles mõttes meil on nagu ühine see baastekst või tüvitekst on meil nagu siiski ühine olemas. Ma pigem ütleksin, et seda identiteeti luuakse pidevalt uuesti, see on pidevalt toimiv ja toimuv protsess ja isegi kui me räägime katkestuste kultuurist, mina selle väljendusega täiesti ei haaku, sellepärast et ka selle katkestuse juures on oluline tema toime antud kultuurisüsteemist. Ka see katkestus moodustab juba selle identiteedi ühe osa. See identiteet ei oleks selline, kui ei oleks toimunud just niisugusi protsesse, ta oleks mingil määral midagi muud. Ja just tänu nendele murrangulistele sündmustele, millel on olnud kannatusterohked, tagajärjed, et need on tegelikult tugevdanud vajadust selle identiteedi järel, need vastupidi on teatud määral seda identiteeti rõhutanud. Nad on seda hoidnud ja säilitanud mingis niisuguses koosluses, mida palju lahedamates sujuvamalt kulgevates, ühiskondlik kultuurilistes protsessides niisugusena arvatavasti ei olekski säilinud, ei oleks tunnetus samasugune ja samal ajal täna päevased protsessid näitavad pigem nihukest tagasipöördumist vormide juurde, mis tunduvad eestlasele olulised. Tema selle tänapäevase enesetunnetuse juures on olulised siiski tuntavad sidemed minevikuga, mis taas leiutatakse kaasaja olme jaoks meie kaasajatingimuste jaoks uues vormis. Aga sisu on jätkuvalt sama. Tähendab, et ta võtab tänasel päeval sellise vormi, mis kõnetab inimest nüüd ja praegu ta ei ole täpselt see, mis ta oli 40 aastat tagasi, mis ta oli 80 aastat tagasi või 120 aastat tagasi. Aga ta on taasleiutatud just nüüdse tänapäevase inimese jaoks, kes siis teab minevikust neid märg, kõike, mis moodustavad tema jaoks selle kogumi, millega ta siis püüab kanduda. Edasi nüüdses situatsioonis, kus, kus kultuuriruum on niivõrd killustunud, on palju erinevaid võimalusi, on palju erinevaid valikuid. Kuid tundub, et mingi osa nendest valikutest kantakse edasi homsesse. Päeva vestluse alguses me juba mitut puhku mängisime selle kolmnurga, aga kus oli sakslane ja venelane ja eestlane nüüd sakslase asemel võiksime siis panna vast siis selle märgi euroop. Venelane on seal kolmnurgas ikka endiselt edasi. Ja, ja identiteeti teedi mängudes on ju väga oluline ka selline vaenlase kuju, nii-öelda ühised peod ja ühised vaenlased, need meie identiteedi sünnitavad. Et kui nüüd seda tänapäevast kolmnurka vaadata, siis kas see vaenlase tunnetamine on ka nii oluline, vajalik või olemas, kuidas teile kultuuriloolasena tundub, kas Euroopa on mu vaenlane? Ma hea meelega ei tahaks vaenlase kujundit sisse tuua, sest vaenlane oleks nagu midagi negatiivset aga samal ajal selles kolmnurgas, millest me siin rääkinud oleme, selles on omaette ju ka niisugune positiivne jõud, seal on teatud siiski ühendusvõimalused olemas ja seal on mingite uute kombinatsioonide tekkimise võimalus olemas. Nii et ma ei nimeta, tahaks seda, seda uut lisandust nüüd sellesse kolmnurka vaenlaseks. Ühtepidi on ta ju läbi selles sajandi või selle paarisaja aasta, millest me nüüd räägime, see 19 20 sajand, on see, see eurooplane olnud ka tegelikult meil silme ees kogu aeg vähemasti haritlaskonna ideaalis või vaimusilmas on ta seal figureerinud ei ole nähtud ennast ainsana siin maamuna peal, kuigi muidugi teatud määral siiski selle, selle kolmnurga, selle alustala, selle kõige olulisema haaranlased on ennast küll ette kujutatud. Aga samal ajal ma usun, et nüüd selles uues kombinatsioonis tekib vajadus leida enesemääratluseks uued nurgad, uued pidepunktid, mis ju ka teiste rahvaste puhul nähtav on. Et see identiteet kui niisugune ei kao. Aga ta leiutatakse uuesti tuleviku jaoks. Orde. Meie nii kui seal seal piisavalt Tule kevad, tule ja too mind. Elu siin külmad ja uhke maailm. Tarretan tiivaga, väriseb, poolinud, tarretanud laulutal, sumine, silm. Keset mõõtsin võõralt ta ilu võõralt varju, tuge ja nõu. Marudeks kasvanud kodune vilu. Imet mul soontest nooruse jõu. Igav pilveke sinises taevas kõneleb koduma päikeseteed. Kus aga laineke rajakest kaevas, kuulen ma Kohavat eestima veed. Vaata, kui loodus leinakes õhkab temaga närtsin isegi pea, igatsus õitseb, viletsus lehkab, Klootuse lille ma kuskile ei tea. Tule siis kevade, tule ja too mind, kus minu armastus idanes Hannas aset mul eestimaa soo pinud elu ilmuma südames. Rahvuse kujunemisloost kõnelesime kultuuriloolase Kristin Kuutmaga Lydia Koidula isamaa luulet lugesid Katariina Lauk, Riho Kütsari ja Helena Merzin. Mängisime fragmente Raimo Kangro Leelo tungla lauleldusest Ukuja ecu ja see oli filharmoonia kammerkoori esituses. Homme samal ajal ajame sakste asja koos Liina Luukase ja Jaan Unduski ka kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Ja lõpetuseks lauleldus Karl August Hermanni uhkust ja Vanemuises.