Vana hall ja bussipeatus ballaad ott. Ta lemmikbussipeatuseks on halli vanamehe kuigi maha ega peale ta tihti seal ei lähe. Tundub nukral argipäeval otile see ime, et siukseid peatus kanda võib nõnda rõõmsalt Halli ennast peatuses oti ei ole näinud. Vana küllap järve äärde pesa endal teinud. Oidunul on otist eemal halvatus ja headus ikka sellepärast vist, et all on lemmikpeatus. Alatihti juhtub nii, kuhu ott läheks? Tullaksegi ela selleks halliks vanameheks. Ott ei solvu kuidagi. Tal habe, hall müts, must. Tore, kui ei peeta halliks ta vastaselt luuletust. Ei luuletaja otsil varal saab palju rõõme olla, teeb rõõmu, kui saab salmil tasa, noor naer näol külla tulla. See oli 2002. aasta jaanuarikuus kui ott Arder murumüts Peas, habe õieli ja pudel põues raadiostuudiouksest sisse sammus et lugeda oma luuletusi, kogust tähetolgus, tähetolm. Justkui hipiajast saadik püüdlikkus Eduühiskonnas. Temaga. Põgusalt kokku puutuda oli mõnus tema moodi elada ja olla. Tema tekste lugeda igal ajal. Kui kodus jõulusalmi oli vaja ütelda siis suureks saanud lapsed, kes igasugu tittede tilulilu enam kaasa ei viitsinud Teha need haarasid Arderi luulekogude järele. Nii on tema mehiselt mõnusat tekstid olnud meie maja jõuluaja tulnukad. Eks ta ise ju oligi natuke jõuluvanamoodi mees. Viimati nägin koti Juhan Viidingu plaadiesitlusel kuratliks. Nende silmis sättis ta ennast rahva ette rääkima. Ja kuulajal väike ohutunne hinges, et millega ta nüüd hakkama saab. Kas räägib ikka Viidingust või hoopis iseendast. Ja kui sündsalt see kõik välja kukub? Eks ikka, rääkis endast. Aga olukord jäi kontrolli alla. Täna ott meid enam rõõmustama ja hirmutama tulla. Tal pole mahti, ta peab toimetama ühes teises. Aga? Meie ilmale kinkis ta palju südamlikke ja kauneid värsse. Sellest. Aitäh ja sügav kummardus. Täna kuulame ott tarderi tekste, mõned neist on autori enese esituses, aga suurem osa on Guido Kanguri loetud. Tänase saate kujundaja on Silja Vahuri ja kena kuulamist, soovib toimetaja maris Johannes. Selline ta on, see tähetolgus tähetolmus. Ja vali. Ma ise võin olla hirmus, aga mu vari on kena ilmudes õhtupoole suure ja saleda. Vari mu au ja uhkus ka siis, kui veab vasemale. Iial ei küsi, puhkust ikka jääb tasemele. Varju pimedas jätta ei saa. Pimeduses me oleme üks, kes mõni aeg pimedas riivib, see muutub päikseliseks. Julgelt võib varju heita lillele maal ja veel samaaegselt hea looja heidab varjueluteele. Mõnel sillal on, jõgi, on kallas, on tala, mõnel sillal on raud või maantee ikka midagi on, mis jääb silla alla. Voolamine pole silla ala, kujutan selgesti Etteseisvaid, jõgesid, voolavaid, sildu, pimedust kui kiirte pildu, iseennast hüppamas kristallselgesse jõkke, mis kõva kui kalju. Ei õigusnõudjad, lärmakad, kõik sagivad ja trügijad ei räägita. Tusased on mõned rõõmsalt tasased. Nood oma leebe lustiga ei sobi meie mestiga. Meil mure, ränk ja töö ja tusk. No ilmselt mingi salausk niinimetatud ujedust tõe pähe ei või võtta, just neilt, kes on rahul piskuga käest, viimne tuleb kiskuda. Kas tasasel on kodumaad ja mis ta sööb ja kus ta saab? Ei tekita see usaldust, kui näete palvel naeratust nii tasasele sõbrad, head nüüd laiatagem piki pead saab vasemalt, saab paremalt, et püsiks tasa aremalt. Andante siis, kui sõuda tasa jõudvad kaugele mõtlen alatasa, kuhu kaugele ise olen jõudnud. Ega vastuste ja tasa olen sõudnud vesi üle pea ja väljapaadist. Keegi siin ei vea. Pärivoolu vaikselt liuelda on hea. Vastuvoolu jõele sõudma end ei sea. Seegel lemmiklilleks, kaunis tasaleja. Biitlite suul Hill ainetel. Miski sisendab, mine meeleheitlikult, keegi kisendab häälepael pingul, toon kõrge kurk, kähe, mine ometi mine. Kuid mineku ees ongi tõrge, mis pole kergete killast. Pigem do tõrge on kõrge, ta teeb hoopis lõkke ja põletab tõkke, kuid ikka ei lähe. Milleks kuhugi minna, kui oleks siinsamas? Kesksügavust kõrgus ja aegu toimub just nüüd ja toimub vaid praegu. Lootusetu ja loll tema kaugeltki pole. Ei rumal, ei vana, ei noor, ei lähe ta Alt ega lähedalt pole mineja inimene kuidas kuhugi minna ja milleks. Las olla mind alles üks osake olend, mis liigub ka näiliselt koha pääl olles. On langemas õunapuudelt. Viimased sügise lehed ja tahes-tahtmata mõtled, võiks tellida ajalehed okstele, riputada lehti hästi ei anna. Lugematud ja loetud kõlbavad ahju panna. Kuidagi kindlam tunne, kui leheke ikka käib päeva lehetul untsu minna. Kuuldavasti elugi võib. 10 aastat pärast puugooputši. Kui vutimehel meeles mõlgub värav siis paadimees vaid silmu igatseb särg hambus, hülgel hõbedaselt särav hirv ojast joobia sigas igatseb kolm lõvikutsikat ja trikoloor mu sünnimaa, nii vana ja isamaa, nii noor ei kohta kätte näitaja enam kõigele. Folkloor kui selle, mida täna värssi valan. Muukeelne üks kord neelama peab igavik. Taasiseseisva Eesti möödunud 10 jääb ajaraamatusse nagu halearmas. Segadik. Kahtleb helges homses isemõtleja. Pelg paiskab oma paika mõne tõtleja. Helges eilses aga eksida ei saa. Päikseline tundub kauge noorusmaa. Vendadele mõeldes keset eluhalli müra, kaklusi ja valet. Mõned hullud mängivad kuskil vaikselt malet. Mõni kirjutab ja loeb, mõni laulab, tantsin, mõni möödaraali võrke väsimatult. Siin tunnen vendi, tuulikuid, vennakseid, eelveste, kui neil käsi hästi käib, tunnenenudki häste. Mu oma kallis vend on jaan. Teemaga kui kokku saan, võib saada viiulistki, saan. Saab ikka see, mis saama pidi ja vahel täpselt vastupidi. Ja on päris oma, vend on võõras talle, vale, ta minust paremini mängib kõiki pille peale male. Iseeneseots ja algus. On o ja a mu nimetähed, eesnime ots, liignime algus. Kas leidub eff otsi, mis otsa ei saa, mis otsa ei saagi saama? Kui otsa ei saa siis ju saatma, meid jääb loojal lõputu helge valgus. Buduge meile valgusest. Nõnda laulis kord keegi, too laul. Eestimaal praegu küll vist ei müü. Kahju. Kuid asi seegi, et nii laulis kunagi mõnigi keegi. On öö on, jaanuar, ei tundu all metsa üksik, ükski mänd. Ühtäkki, nähes vana kändu, ei iseeneselegi ma enam üksik, näi mul peas barret. Känd. Paljapäi on kaugele hommik, mis viib taevast kaasa viimsed, tähed viib tähed ära. Kuhu küll viib tähed ära. Kuule, küll. On lumi valgem, veel. Millest Öelgem teletupsust pilve lilles? Mu saatjaskond on võimas. Hämar lootus, trots, naer, ootustusk. Üks pisar poiss, üks päiksepoiss. Näen avangardist marssimas ka isand avalust. Ma teda sama kalliks pean, kui Ariel kardikääbust. Kaspar kavalust on mõned salanõunikudki veel. Kuid maise matka südaöisel teel ei pea ma õigeks vesta kõigest. Siin len, tänud, len, kindel oma ja võõras ja kaugel sellest, et olla eluvõõras. On elu vana tuttav tuntud vembumees kontvõõrana, ent sootuks. Ma tunnen surma, kes. Elu vana vemmal, kord õige, karm, kord hell. Sind armastan ja kirun. Ei need ma kippu küll. On juba jaanuar, ma kõnnin, mis mul muud iseeneseots ja algus ümberringi on põlispuud. Südaöine on looja valgus. Ka jussist mõeldes SMI koolonist. Nagu punkt või koma ajapildi sees. Ta kirjutas iseenesest enesest meist. Semikoolon, nii ma panen siia. Pean lugu semikoolon, neist vist rohkemgi kui märgest, muist. Ei oma ja võin kirjutada, ma võid sina sõbruke, ei seda enam sa. Suled, sulud ja silmad ja kool on kõik need märgid. Osake meist. Semikoolon käib sõnade vahel vahetevahel. Kuidas? Vahel küll mõistsime, hästi, mõnikord üldsegi mitte. Jussiga teineteist. Komale riime leida on kerge punktiga riimuvaid punkt. Semikoolon ei lõpeta lauset. Nagu suule, näpp kukub lause lõppu tähtsalt punkti, tume täpp. Luule sünnib, kus sünnib. Kui sünnib, ei sünnisei ebasünnis sõnastub imekombel, vaid lihtsalt. Ellu jääda võib üle aja. Luule kõigest, kui vastukaja. Õnn on igaühe hetke suhe igavikuga, kus mistahes kõrgus Tähetolgus paberil tähti reas taevas nad kaugel ja segi peas kadakad, karjamaakivid ja leib, logisev motteriala Keyserseib kaotusevalu ja leidmise mõnu. Vaadeldes tähti valides sõnu. Kas saab sõnastada selgust? Vaevalt küll. Kuid tähetolgus vaevu vaeb ja haistab valgust, olles täpselt sama vaba nagu õnnetähesaba. Oma lugejale heale mehe haual ei kasva iial Roose. Nõnda annab teada vana laulusall. Palju luuletajal just ei ole poose. Täna tunnen taas end justkui üksikpall. Vahel olen kondor, lendan üle pasa. Vaikne rändur kõnnin hästi tasa. Kuid on esmatähtis. Tähtis nii, mis kole. Ikka olla loetav. Heale lugejale. Mulli lahkaja mida kallim sedasi andi, mida mullim, seda pulli, ise mullin ise pallinud, ise õhkan, ise nahkan. Eemalt näib mu mull, kui ring. Sillerdav, on mullihing. Hall olluslik, olelusvõitlus ehk macho-mehe murekene. Kord otsa lõpeb pliiats, vahel paber mind maha jätnud on mu neid võõrleegionis sõber. Ma sõlmin, uusi sidemeid. Neid on, ei unune, kuid neid ta muutub aina kallimaks, näost vajuneva hallimaks. Miks neid ei unune? Mu silmis purskub sädemeid ja kurk on janune. Vean kõikjal kaasa möödunut või osa sellest, mis kummaline, koli kõik pööningul on alles. Miks läbi minu kallist ajust verd voolab pilte seemnesajust? Elu eest ja surma tagant saab ehk hinge pihta panna. Hingema ei anneta minu eluviisi ränkust, mitte keegi muu ei kanna kanna ega kannata. Kaua kannate välja karuseid olekuid. Üks kord kantakse, mindi välja ükskord ikka üks kord, kuid seni aina ise lähen, siis, kui hing saab täis, tunnetades enam-vähem, et mul õigus olla võis jäävad rõõmsad, jäävad nukrad minekud ja tulekud rännumeestel kõrgeid kuklad. Alandunud olekud. Kolm leidu, naer näol ja reis paljas. Kord sõitsivad Bengaali tiigri seljas kõik kolm kui üks mees. Nüüd on tiigri sees. Ja tiigril näol naernoorjoviljas. Loll on loll. Ajaleht, eks valgusta meie Eesti elu, kes eriti ei julgusta, lubab leivapalukest. Selle kohta, et on loll, saab teateid paugupealt. Kirjutajat enamasti ei leia sealt. Nõnda hästi, tunneb ta oma ala ja lolliks. Tahes-tahtmata jääme salaja. Uudis leidis lehe okasmetsas. Tühimets ja lage välivennad, hoitkad kinni. Ei neist enam palju välja pigistada. Anna ost, sünniks midagi, mis kõlbab lehte panna. Pomm pungub, idud, idanevad oledus. Talve järel tuleb kevad taas ja pressiesindaja kõnnib, silmad maas. Eks iga tähti tundev imetaja jo aina taga imet, aiapress kaalub tõsiselt, kas ise metsa minna või jääda linna. Võitluslauluke kirre võitleb, kahu, võitleb, Lebedev võitleb, loe, võitleb, parem-vasak võitleb. Mille vastu see ei loe. Ida võitleb lääne vastu, ida vastu võitleb Lääs. Põhi võitleb lõuna vastu. Me uhkuse alus, sirel on õitsenud ära, ara õitseb jasmiin, meie ei lähe ära. Meie elame siin. Põhjala leegiga, põleb aeglane temperament. Lauluga jaaniõhtul lai, lõkkele lööb lament. Kord on meil hiigelkõrge kord olla uhkuse alus. Õnn olla võiks suur ja sirge. Aga distsipliin tolkneb jalus. Vahva ja uhke rahvalauluõliks õlu ja vii. Ö lühike pudelit pikas. Ja plikad on blondid siin. Meeldetuletus number kolm välkvalge suveöö või lumivalge tali, ma kuulen sosinaid, mees mall Daini vaheli talivahelisi tall, välke valge suveöö või lumivalge tali. Ma kuulen röögatust, mees maga, kui on öö samaga. Nüüd. Kameeleon seebimull, kel maske jätkub, tänaseks seal jätkub neid ka homseks aeg-ajalt vahetada, mass on ikka olnud kombeks. Kui saab ja jääbki omaseks, et aina püüad näida siis enam sinu endaga justkui ei läbi käida. Vaid ilus ümmargune null, jääb sillerdavast ilust ja väga kaugele see pull nii rõõmust jääb kui valust. Kui halja raske tüdimus on igakülgselt ehe. Ühtäkki mitte ükski mask ei enam korda lähe. Tähed tolmus. Tähed, tolmus, hiilgavad briljandid, ei Neetu ohmu Kivi külmaks jätavad neid jandid. Kõike ei tolmus tähti, märka, täht ei maga ega ärka siiski tähe seesmist sära, miski ei saa võtta ära. Tähetolgus tähetolmus, tähenärija. Seda küll. Kuid mis muudab hea, kui kuskilt leida suudaks kõigi oma laulukeste maha ärija. Tähtedest ei saa ju sööruks. Ükski minu pärija. Nii on kirjutanud Ott Arder tekste kogumikust tähetolgus, tähetolmus luges Guido Kangur ott. Arder lugemised on pärit aastast 2002. Selle luulekogu ilmumisajast. Muusikavaliku tegi Silja Vahuri ja toimetas maris Johannes Ott Arder oma luuletusi ise enam lugeda ei saa. Teeme seda siis meie. Vana hall ja bussipeatus. Ballaad Oitaarderist lemmikbussipeatuseks on halli vanamehe. Kuigi maha ega peale ta tihti seal ei lähe. Tundub nukral argipäeval otile see ime, et üks peatus kanda võib nõnda rõõmsalt nime. Halli ennast peatuses ott ei ole näinud. Vana küllap järve äärde pesa endal teinud hoidnud otist eemale. On halvatus ja Heatus ikka sellepärast vist, et tal on lemmikpeatus. Alatihti juhtub nii, kuhu ott ka läheks, peetaksegi teda selleks halliks vanameheks. Oti solvu kuidagi, tal habe, hall müts, must. Tore, kui ei peeta halliks. Ta vastsed luuletust. Ei luuletaja otil, vallal saab palju rõõme olla, teeb rõõmu, kui saab salmil tasa.