Nagu paljudes teistes maades, nii ehitati ka Eestis iidsetel aegadel palju kindlustatud loss, kus elasid kõrged aukandjad koos oma perekondadega. Poiste elu neis suursugustes perekondades polnudki nii magus, nagu arvata võiks. Otsustage ise. Ema kasvatas poissi ainult seitsme aastaseks saamiseni. Siis anti poissmeeste järelevalve all. Isa ja tema teenrid hakkasid poisile laskmist ja ratsasõitu õpetama. Poiss töötas hobusetallis ja koerte tallis. Kui poiss sai 10 aastaseks, saatis isada oma sugulase või sõbra perekonda. Tulevane rüütel ei kasvanud tavaliselt kodus ja kohtus oma vanematega harva. Teises perekonnas pidi poiss baasina lauas teenima ja kodutöödes aitama. Talvisel ajal õlgedega põrandat soojustama igasuguseid ülesandeid täitma. Lapse lõpetati sõjaasjandust. Turniiri käitumisreegleid, kuid kirjaoskust poistele ei õpetatud ja täiskasvanutena oskasid ainult mõned läbi häda oma nime kirjutada. Kui baas sai 14 aastaseks, võis poissi kasvatanud rüütel anda talle relvakandja töö. Relvakandja pidi oskama raskes varustuses kogu õhtu tantsida ja ühe haamrilöögiga suure kivi puruks lüüa. Peale kauas treenimist võis nooruk hüpata üle hobuse, hoides ühe käega lakast Teisega sadulast. Aga kui Rüütel, kelle juures relvakandja elas sõjakäigule läks, siis kandis tema kasvandik relvastust ja juhtis tema lahingu ratsuta. Enne lahingut pidi relvakandja aitama Rüütlil rasket varustus selga panna pidi oskama kiiresti ja kindlalt selle üksikosi ühendada. Lahingu ajal oli relvakandja alati läheduses. Äkki on Rüütlil tarvis tagavarahobust või uut oda. Ja lõpuks siis, kui noormees oli umbes 20 aastane, löödi ta rüütliks. Ta pani selga valged rõivad ja läks kirikusse. Seal veetis ta öö oma relvade juures. Hommikul pesi ta end üleni hoolikalt puhtaks. Arvati, et kogu eelnev elu on lõppenud. Algab uus. Vaimulik õnnistas relvakandjad. Kõige lugu peetavam rüütel lõi noorukile lapiti mõõgaga kolm korda vastu õlga, lüües ta rüütliks. Verivärske rüütel sai sellest hetkest alates igasuguseid õigusi, tal võis olla oma piitsata võis oma elamu katus tuulelipuga kaunistada. Aga kui rüütliks kulutatud oli rikas, siis võis ta endale isegi kuldsed kannused tellida, kui soovis. Tolle aja seaduste kohaselt vabastati Rüütel sissesõidumaksust ükskõik millisesse linna või lossi. Oma lossi värava kohale paigutas rüütel oma vappi. Ja siis ühel ilusal päeval, nagu öeldakse, Tõi sõber oma poja rüütli juurde kasvatada. Ja kõik kordus taas. See oli väga-väga ammu. Eestis polnud ühtegi kooli. Kuid vajadus õppida on inimestel alati olnud. Ja Tallinnas Toom peakirikuvalitsuses otsustatigi. Kooli on tarvis öeldud, tehtud üle 600 aasta tagasi avati toomkiriku juures kool. Tallinnas anti välja käsk, mille järgi kõik seitsme aastaseks saanud poisid pidid koolis käima. Kuid alguses juhtus selliseid veidraid asju, et mõned vanemad arvasid, et koolis õppimine on asjatu ja ebavajalik ja jätsid pojad koju. Selle eest trahviti vanemaid, poisid sunniti aga niikuinii õppima. Koolilapsi õpetati nagu tänapäevalgi esmajoones lugema, kirjutama, arvutama, kuid koolis õpetati ka sellist ainet nagu retoorika teadust sellest, kuidas kaunilt ja veenvalt rääkida. Poiste õpetati astronoomiat, teadustähtedest ja planeetidest maailmaruumi ehitusest. Paljude koolipoiste lemmiktunnid olid kindlasti muusikatunnid. Tundides mitte ainult ei lauldud, vaid ka mängiti igasugustel muusikariistadel. Toopia koolis käisid lapsed kogu Tallinnast. See polnud Nende jaoks, kes alllinnas elasid, muidugi mugav. Kui aga alllinna elanikud kavatsesid oma kooli avada, protesteeriti ülalinnas Toompeal, kuidas nii avada veel üks kuul? Hakati tõestama, teiste koolide avamine on keelatud. Ei tohi ja kõik, mida teha. Ja alllinna elanikud saatsid oma usaldusmehe isegi Vatikani rooma paavsti juurde et temagi kirikuvalitsust mõjutaks. Alllinna elanikud kirjutasid Rooma paavstile, et lastel on Toompeal kauge koolis käia. Talvel on lisaks veel külm ja libe. Peale pikka jagelemised tehti kool ka alllinna. Möödus palju aastaid. Lõpuks avati kool ka tüdrukute jaoks. Aga Toompeakool eksisteeris väga kaua. Erinevatel aegadel lõpetas kooli hulk poisse, kellest said väljapaistvad teadlased ja Eesti on nende peale õiguse uhke. Nii näiteks lõpetas selle kooli tuntud ümber maailmarändur meresõitja Johan Krusenstern toomkooli kasvandik, oliga akadeemik Karl. Väär keda huvitasid paljud teadlased, eelkõige aga inimese anatoomia ja zooloogia. Tuleb aeg ja igaühte teist hakkab elus miski huvitama. Ka teie valite enesele südamelähedase elukutse, aga seni hoidke kõigel silma peal. Treenige aru ja mõistust, et oleks huvitav elada. Ja töö oleks teie jaoks rõõm, kui suureks kasvate. Saagem tuttavaks veel ühe Tallinna vanima kooliga. See avati umbes 360 aastat tagasi endise katoliku kloostrihoones. Selles koolis õppisid noormehed ja kooliülesandeid kirjeldati tollal nii et noorsugu kasvatataks seal jumalakartuses ja et õpitaks vabu kunste. See õppeasutus avati 1631. aasta juulis ja seda nimetati gümnaasiumiks. Selles oli kõigest neli klassi. Esimese kahe klassiõpetajaid nimetati kolleegideks vanemate klasside õpetajaid aga professoriteks. Varsti pärast uue õppeasutuse avamist otsustasid võimud nimetuse gümnaasium asendada märksa tagasihoidlikum aga kool, kuna õpetajad läksid tähtsaks, nimetades end professoriteks. Poisid aga hakkasid end vähemalt akadeemikutest pidama. Kuid õpetajad ähvardasid, et gümnaasiumi ümbernimetamise korral lõpetavad nad õpetamise. Iga dikteerib oma moe. Praegu tundub see veider, kuid tol ajal olid noorte hulgas moes jämedad kaelad. Ja noorukid omandasid üksteise võiduoskusi kaelalihaste arendamiseks. Gümnasistid kandsid kübarat ja mõõka. Kui nad ennast tunnis halvasti ülal pidasid, võeti kübara. Nad tulid ilma peakatteta koju ja isegi kirjaoskamatud vanemad said aru, et nende poeg on millegagi hakkama saanud. Koolitunnid kestsid iga päev kella seitsmest kuni 11-ni hommikul ja kella kahest viieni pealelõunal. Kui koolipoisid tegid tihti tundidest poppi ja käitusid halvasti. Kujutage ette, leidus isegi sääraseid häbematult, kes ei pidanud vajalikuks õpetajaid tervitada. Koolireeglid aga nõudsid, et õpilased tervitaksid aupaklikult mitte üksnes õpetajaid, vaid ka oma linnanõunike, vaimulikke ja isegi eakaid linnaemandaid ning tütarlapsi. Kogu õpetus koolis toimus ladina keeles ja omavahel pidid õpilased rääkima ainult ladina keelt. Emakeeles rääkimise eest mõisteti trahv. Kui süüdlased raha ei olnud, siis karistati teda vitstega. Õpilasi karistati üldse mitmel moel. Neid sunniti kauaks ajaks põrandale istuma, pandi nurka hernestele põlvili, peksti keppidega. Mõnikord aga kästi karistuseks pähe õppida pikki katkendeid Vana-Rooma poeetide teostest. Kuid kõige meelsamini võtsid õpetajad rahatrahvi. See on ka arusaadav õpetajatele makstud aastate viisi palka. Ja tihti asendati raha palk vilja humalate linnastega. Kui õpilane oli aadlisoost, siis oli ta kohustatud külastama ainult matemaatika ja ladina keele tunde. Ülejäänud aineid ei peetud aadellik, eks vanemad pidid oma poiste õpetamise eest maksma, aga kui poiss käis peale tavaliste õppeainete veel matemaatika ja ilukirja tunnis siis võeti lisatasu. Peale selle pidi veel küttepuid kooli tooma ja annetama naela küünlaid. Gümnaasiumis õppida oli raske. Ja paari hoiti koolis seniajani, kuni vanemad ise otsustasid, et nende poeg on küllalt õpetatud. Sellepärast oli kooliaeg kõigil erinev. Ka täna ruttavad koolilapsed sellesse majja mis muidugi on ümber ehitatud. JÜRI Nikofoorovi vana, tooma lugusid lugesin Rain Simmul toimetas Kadri uutma. Laste lood.