Klassikaraadio jätkab Eesti luterlikud saatega suures muusikas. Tänane stuudiokülaline on dirigent Ene Üleoja, saatejuht Ene Pilliroog. Ene Üleoja, mida sa muusikaliselt tahaksid esmaselt kaasa võtta, siia, saatesse suures muusikas? Saliste suurt kooria suurt orkestrit juhatab Gennadi Rostistrenski ja helisalve on see suurteos jäänud aastal 1972. Aga Ene minema ja millist rolli see muusika mängib sinu elus? See mängib väga suurt rolli kummalist rolli, avastuslik koralli, see oli kuskil 56 või 57. Ma õppisin muusikakoolis ja laulsin Kaarli kiriku segakooris, mida juhatas siis proua Hella Teder ja ta oli kavva võtnud kirikukooriga Beethovenit, seedur messi. Ja ma esimest korda tutvusin läbi lauldes selle teosega. Ja mind rabas kõige rohkem kreedo, minu jaoks oli avastuslik ma esimest korda tajusin sõna ja muusika koosmõju. Meil ei räägitud sellel ajal niisugustest asjadest, kui meie õppisime. Meil oli kuidagi eriti nii vähe, kui me üldse tegelesime klassikalise muusika või sakraalmuusikaga, siis tekst jäi tavaliselt tõlkimata avamata ta oli üks abstraktne ladinakeelne sõnade rida. Ja kõige vähem pöörati tähelepanu sellele, et mis seos on sõnal ja muusikal. Vaat läbi nüüd selle töö seal kirikukooris, kus need avanesid. Need sõnad avanes mulle vapustav seos sõna ja muusika vahel. Ja see jäi mind kummitama, see see Turmessest. Ta ei saanud ju kirikukoor, kes küll tol ajal oli väga tubli Kaarli kirikus teda ju nii ette kanda. Kõigepealt ta tuli oreliga ja mitteorkestriga naguna ta tegelikult nõuaks ettekandeaparaati. Ja siis teine moment, kus ma sellega uuesti kokku sain, oli konservatooriumi päevil, kui professor Alfred Karindi pühapäeviti hakkas kokku kutsumas niisugust entusiastide grupi oreliklassi, et võiks nagu laulda väikese kambaga noh ütleme midagi rohkemat kui meie laulda saime ja huvitav, et ta valis jällegi Beethovenit, seedur Messi. Ja meid oli seal üks väike grupp koos. Me saime ainult markeerida seda muusikat. Aga ta avanes jälle ja jälle uuesti. Ja ma pean ütlema, et ma valisin ka oma konservatooriumi lõputööks õppe koorika, vot sellesama kreedo. Üheks oma lõpukava palaks. Mis aasta see oli? See oli 62. Ja kas hiljem oled oma õpilastele andnud juhatada mõnda osa sellest suurteosest? Ja väga sageli väga sageli, no eriti ma annan esimest osa küürijat, kuna kreedo on juba nii komplitseeritud, et ta lihtsalt klaverite kõla. Aga küürie on väga sagedasti ja kloor ja kavas meil. Sest et ma jään ikka oma seisukoha juurde mu meelest, see on üks pärl selles valdkonnas, kus tõepoolest Sõna ja muusika saavad kokku mumeelest ideaalilähedasel kombel ja väga jõuliselt ja väga selgelt ja kannavad seda informatsiooni edasi. Nii et see oli aasta 1957, mil Beethoveni missa kreedo ahjust astus eriliselt sinu ellu. Aasta 57 märgib ju seda aega ka 56, mil inimesed, tuhanded tulid tagasi Siberist ja kirikud nagu taas täitusid inimestest, eriti jõulupühade aegu ja väga palju leeri, õnnistusi ja laulatus oli, pühapäeviti oli oma 10 laulatust olnud suurtes kirikutes. Ja sinagi käisid kirikus mitte ainult kuulamas, vaid mida sa seal veel tegid? No esiteks, ma laulsin kooris tükk aega ja ja vahetevahel ma laulsin üksinda ka. Seda kaunist häält mäletame jõulude aegu eriti. Aga eks sa tead ise, kui palju see sinult nõudis niiviisi seal laulmas käia ja ja kui julgelt sa sinna läksid. No üldiselt ei maksa minust nüüd selles osas mingit märtrit ega kangelast. Üldiselt ma läksin kirikusse lihtsalt väga hea meelega, mul oli väga suur sisemine vajadus ja ma võin öelda, et kas ma olin nii rumal. Aga mul on ikka see tunne, et ma olin kaitstud, mina ei osanudki karta pooli asju, mis maailmas sündisid ja võib-olla tänu sellele minuga ei juhtunud ka mitte kõige vähematki halba. Kõik ootavad, et ma kuidagi noh, ütlen, et ma hirmsasti kannatasin ja ma koledasti varjasin, eks ma natuke, no muidugi hiljem, kui ma hakkasin aru saama, et sellest võib tekkida pahandusi, et võib võib-olla mitte kätte saada kõrgharidust ja hiljem kui ma töötasin, et noh, kindlasti oleks ju olnud koha kaotus. Aga ma ei tea, mis asi mul on niisugune imelik, mitte hulljulgus, kaitske kindlusetunne ja pärast mul isegi tekkis niuke tunne. No ja mis siis, kui ma selle koha kaotanud, no mis siis? Elu jääb ju alles, noh, hästi, lähen nööbivabrikusse, hakkan leppidel hauke puurima. Siis tekkis niisugune väikene spekulatsioon selle üle, aga see oli üks noh, niisugune eneseteostuse vajadus lihtsalt. Tean, et kõigele vaatamata Alfred Karindi pidi käima vähemastega jõulude aegu kirikus ja mängima. Ja tema orelihelid olid väga võimsad ja, ja küllap tega temaga niimoodi sedaviisi koos olite. Jaano professor Alfred Karindi, kes oli Siberist tulnud mees eali sellest veksli masinast läbi käinud, oli kahtlemata ettevaatlik ja ta tuli kirikusse mängima küll ja ta tõesti mängis jõuluviimast teenistust. Oh sa Annistav, ma ei tea, kuidas ta registreeris selle Kaarli kiriku oreli ära. Aga ma ei ole teda kunagi kuulnud niimoodi kõlavat kui professor Karindi käel jõulude ajal. Ja siis käis Karindi mängimas ka vahel niisugustel muusikatundidel ja siis tõepoolest ta ta noh, võiks öelda, hiilis kirikus ühest uksest ja ja üliõpilane tuli teisest uksest, et lehte keerata ja siis üleval saime nagu kokku selle oreli peale, siis vaikselt itsitasime, et vaat, kus ma siis nüüd kokku saame ja mis me teeme temast, ma sain tõesti aru, et tal oli põhjust ja teha, mina nii nii väga ei hiilinud, aga ega ma sellega nüüd kah väga ei laianud niimoodi, et vot nüüd hõlmad laiali ja kangesti kõigile teatan, kuhu ma lähen. Ega ma ei teadnud küll. Meie tänane pealkiri on omal kombel justkui pretensioonikas, et suures muusikas, et kas on siis väikest muusikation, keskmist muusikat ja et kas on üldse kellelgi õigus panna muusikat mingisugusesse mõõtühikusse. Selle saatega seoses tuleb mulle meelde minu konservatooriumisse sisseastumise kirjanditeema. Ja ma mäletan, kuidas must alustasin. Tähendab Meie kirjandit ühesõnaga, võttis vastu või andis teemasid härra leo villat. Ja seal oli mitmeid kirjanduslikke teemasid, aga mina ei ole kunagi armastanud kirjanduslikku teemat, ma ei ole nii tugev kirjanduses ja ma alati pidin võtma vaba teema. Ja vabateema oli seal niisugune, milles peitub muusika võlu. Ma higistasin, kui hull selle selle teema ümber tükk aega ma ei saanud mitte midagi paberile. Ja siis ma tegelikult laenasin. Tegin ühe väiksed transkriptsiooni ühe suure inimese mõtetest. Pärast ütlen, kes see oli. Emanustasino kirjandit, nii, muusika, sa oled suur. Sa oled suurem kui meie ja mina pean lahti mõtestama, milles peitub sinul. Mis oli siin laenatud lause esimene pool. Panin pühapäeval olnud kirikus kui oli pidanud jutlust. Praost kaide Rätsep ja ta oli alustanud oma jutlust nii, jumal, sa oled suur, sa oled suurem kui meie. Ja sealt läks midagi edasi, aga mulle meeldis pööraselt see kujund seal alguses. Ja huvitav, ma julgesin seda laenata muusikale. Ja nüüd ma saan aru, et ma tegin täiesti õige valiku, sest mu meelest jumalikkuse muusika ja muusika ja jumalik, kus need jumal, need on? Identsed mõisted sagedasti, kui me kõneleme sellest muusikaväärtuslikust õilistavast poolest. Muusikaks nimetatakse ka teatavasti mõningat lärmi. Ja vot sealt ma näen siin selle ja nüüd ma mõtlen, et kui ma pean nüüd rääkima suurest muusikast ega ma ei oska siiamaani rääkida sellest, ma võin öelda, et ma vist kõnnin suure muusika ääremaadel aeg-ajalt. Ma tunnen aeg-ajalt tema õilsat puudutust ja vahel on ta natuke riivamisi õlistanud mõnd mu väikest tegu. Ma ei asetaks ennast sellesse suurde ja ilusasse uhkesse ringi, mida nimetatakse suureks muusikaks ja suurteks muusikuteks. Mina asetaksin kindlasti siin sinna koos muusikaga, mida sa oled läbi elu juhatanud, millest sa oled olnud ja elanud. Sest suur muusika on see muusika ju, mis on olnud ja mis on ja mis jääb ja mille vastu ei hakka ükski aeg. Ja tema vastu ei saa mängimagi midagi niisugust, mis on kuidagi ajaliselt märgistatud ja määratud. Suur muusik ka lihtsalt on nagu elu ta nii kaua nagu elu. Sest see on üks elamise ja olemise viis ta kõneviis ta olemise viis nagu õhk ja vesi. Nagu muld ja tuli, palun väga, on muusika, see midagi erilist. Ja sa oled suures muusikas, sest mina ei tea, kas ma nii väga oskaksin öelda, mis on väike muusika. Ma arvan seda tundvat eneseväärtushinnangute enese mõtete pinnal. Aga ma ei tea, kas ma tohin oma mõtete pinnalt hakata jagama asju suurteks ja väikesteks. Maakas. Lahkun väikesest ja püüan tungida suurde. Või jään vaatavane valivale positsioonile hinnatama või oma südames ja sõnades ka välja öelda, sageli teen seda. Aga ma ei tea, kas mul on vuli selleks. Mis sinu jaoks on muusika väiksus või suurus? No mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tõepoolest teen mingit selektsiooni tahes või tahtmata ja ma tõepoolest olen sinuga väga ühel nõul, et on olemas niinimetatud muusika valdkondi mis mind ei puuduta, ega ma neid ei eita ja ma ei halvusta, aga lihtsalt ma ei tarbi neid, ma ei vaja neid. Nad ei toida mind. Ja kaugeltki ma ei pea õigeks, et seened, mis mind toidab võib-olla noh, see ainuõige on. Aga tähtis on see, et muusika, jõustaks inimest ehitaks teda üles ei lammutaks, ei hävitaks. Mu meelest on muusikal võime inimeste üles ehitada ja tal on võime teda ka lõhkuda. Ja muusikal on kindlasti võime äratada inimeses õilsaid tundeid ja samaväärselt on ta võimeline äratama meis meie madalamaid kirgi. Vaat vastavalt sellele, mida ta minus liikuma paneb, ma julgen teda panna siis noh, oma mõistes, eks ole, siis õilsamaks või paremaks või see ei ole õige paremaks vaid, vaid noh, sellele pluss poolele, mis, mis ütleme, inimese arengule annavad teatavad kaalu ja, ja positiivsust juurde. Ja kui ma räägin koorimuusikast, siis üldse mul on sihuke tunne et tööinimestega läbi muusika on vajalik inimese jaoks ja muusika nagu vahend. Et inimese lahti tegemiseks või avardamiseks või, või talle ligipääsu pääsemiseks või mistahes niisuguseks, nii et vaat, kui nüüd muusika suudab nõnda inimest lahti teha, siis ma pean teda väärtuslikuks, aga kui ta kas teda sulgeb või muudab teda kuidagi talitsematuks või ohjeldamatuks või ta väljub mingi Rolli Alt liigselt, eks ole, ta nagu muutub juba ohtlikuks endale või teistele, no siis ei saa seda muusikat. No ma ei väärtusta teda, ma lähen tast eemale, täpselt nii, nagu sina ütled, aga keelata ei saa kellelegi. Ja otse loomulikult on meil kõigil võimalik valida, kas minna kuulama muusikat läbi turvameeste Tarastuse läbi läbi otsingute, et sul ei ole pudelit või miskit, et millega sa võid iseenesele teisele haiget teha. Kas sa lähed kuulama niisugust muusikat, ei, maksad selle eest meeletut raha. Või sa lähed, kuule ma midagi sellist, mis sind tõepoolest üles ehitab, sind toidab, kasvatab ja sulle väga palju jõudu annab. Kas see tähendab, et kassa endast pead lugu? Kas sa hoolid enesest ja sa teed kõik, et sa võiksid tugevam olla? Või sa ei ole osanud leida teed tundma õppimaks, iseennast ennast väärtustada ja sedakaudu valida neid vahendeid, mida siin maailmas sulle pakutakse. Aga olles selles suures muusikas, tänases saates ja olides Beethoveni messi siia juurde tarvitasin ma saate alguses väljendit suur koor ja suur orkester. Tõepoolest on tegu suure koorija suure orkestriga, mida juhatab Gennadi rastest venski. Aga selles on veel mingi nüanss, ma arvan, et dirigendina tabad sa kohe ära, mis nüanss selles väljenduses oli? Jah, suur koor on minu unistus, mina kuulen koori alati suurelt. Mina olen tõesti niisuguse põlvkonna esindaja kes Beethovenit tahab kuulda suure kooriga ja suure orkestriga, tähendab, ma vajan muusikas seda jõudu ja mida ei suuda anda väike koosseis, mis võib olla teistpidi äärmiselt filigraanne. Ja tal on oma mängumaa kindlasti olemas, aga vat ma olen väga tänulik, just Beethoven, täna kõlab selle suure koori suure orkestriga niisuguses võimsas, võib-olla veidi romantilises laadis. Jah, iga inimene on oma ajastu laps ja, ja meie kasvasime üles siiski romantilise muusika peal ja näiteks omal ajal minu noor nooruse koor oli ka suur koor ja ma siiamaani ei suuda teha kammerkoori, ma ei suuda teha kammermuusikat. Mul peab olema käes laiem skaala ja võimsamad värvid, ühesõnaga on niisugune karakter löödud lihtsalt. Kas hakata kõlama glooria haavel? Külas glooria Beethoveni missist juhatas Herbert von Karajan, meie stuudiokülaline aga on Ene Üleoja, kellele nimetatud muusika ja see teos on elus väga tähtsat rolli mänginud. Niisamuti nagu suur koor, suur orkester üldse suur muusika ja kindlasti on sinul elus hetki millele Sa isekeskis üsna sageli tagasi mõtled. Sest sina oled olnud suure osa oma teadlikust elust koos muusikaga. Jah, kindlasti on neid hetki meil kõigil, kes me muusikas oleme ja muusika lähedal seisame võib-olla kõigepealt ei räägiks oma tegudest, mis, mis mulle endale kaardsed on nagu paljud meie teod meile armsad. Aga ma kõigepealt meenutaksin oma õpingute aegseid elamusi seoses suurvormidega mida väga sagedasti publiku ette tõi. Roman mad. Ja laulis Eesti Raadio segakoor ja mängis mehe sümfooniaorkester. Ja kuna me ei olnud siis veel mitte väga maailmaga kontaktis, siis me rahuldusime sellega ja me olime tõelises vaimustuses ja ma mäletan seda, kuidas me hardunult istusime kontsertsari treppidel ja just nimelt Roman matsuga käe all kuulsime nii Mozarti reekviemi kui Bahamal, Messi palju teisi suurvorme ja need olid tõelised elamused. Ja üldse ongi nii, et. Ma arvan, et me ei peaks neid elamusi kontrollima enam mingisuguste salvestistega ja mingisuguste võrdlustega. Ma pean ütlema, et muusikaelamust ei ole võimalik taastada mitte üks lint mitteks lindistus mitteks, salvestus ei ole enam see, mis oli ta oma sünnihetkel. Nimelt selles ruumis tekib midagi, seal hakkab Foogama mingisugune energia, mida ei püüa mitte ükski aparaat. Aparaat püüab helikõrguseid ja dünaamika ja stressid ja ta püüab ka mustused, ebatäpsused, mida näiteks kontserdisaalis su kõrv ei registreeri üldse nii valusasti, sest nad ei ole sulle nii olulised. Oluline on üks teine sõnu. Nii et ma olen väga tänulik niisugustele muusikaelamistele, mida ma olen oma nooruses vastu võtnud ja eriti nooruses võtad sa vastu hoopis puhtamalt ja ehedamalt, ilma kriitikameeleta ja ilma professionaalse Irina Ta mis väga sagedasti pärast sulle juurde tuleb. Siis ma tahaksin meenutada neid muusikaelamusi, kus ma olen ise osaline olnud lauljana näiteks Tallinna kammerkooriga. No meie põlvkonna kammerkoorilauljatele, kes me nüüd oleme, niisugused kuuekümnesed ja siia-sinnapoole oli siiski arretso konkurss, sellele järgnevad kontserdid. No meie koorilaulja elu kõrghetk. Ja meie meelest sündis seal suur muusika, kuna arengu käe all eriti ma mäletan kontserti, vennas, vot kui ma ennem ütlesin niimoodi, et muusika väärtus seisneb selles, kas ta inimese teeb lahti või kus ta teeb avaramaks ja paremaks siis vot sellel Ravenna kontserdil me siis kõik nagu avanesime ja puhkasime ilusasse muusikalisi õide. Nii lauljaid kui ka dirigent, et need on niuksed, harvad hetked ka, mida enam ei saa kellelegi korrata. Ja mu enda elus on olnud neid hetki ka kus on midagi nagu veidi liikunud ja sündinud. Ühte esimest momenti ma mäletan, kui segakoor noorus laulisin Tallinna Ühel, aga see oli Mart Saare juubeliga seotud koorifestival. Ja me laulsime kohustuslik põlasega kooridel oli luule, see ei tule tuulest. Ja ma tean, et see õnnestus ja see õnnestus tõesti nii, et žürii ja saal spontaanselt aplodeerisite, kuigi konkursi seda teha ei tohtinud ja seda rohkem ka ei sündinud sellel konkursipäeval. Ja see oli ka niisugune elamusi, kummalisel kombel see millegipärast jäänud lindi peale, noh nagu ikka vahest juhtub, sellest ei ole ühtegi helijälge, sellest on ainult mälestus. Ja, ja mitte kunagi ma ei ole seda lugu ka rohkem laulnud. Sest ma tundsin, et paremini ta ei tule ja ei ole võimalik seda elamust korrata ja nagu ei taha seda ehedust rikkuda. Ja vaat niisuguseid elamusi on muidugi seotud hiljem mitmete, no ütleme võib-olla väljasõidukontsertidega ja kui ma tulen nüüd oma kirikukoori juurde, siis on huvitav see, et selle kooriga on mul mõned niisugused. Kustumatut muljet mõnest laulmisest, mitte kontserdipaiku, me oleme sisenenud kusagile sakraalruumi katedraali no näiteks Vonnis ministri katedraal. Ja me hakkasime seal lihtsalt küsisime luba, et kas me tohime laulda ja me hakkasime laulma. Ja laulsime palju oma repertuaarist, kaasa arvatud Sisaski missa, mis sel hetkel oli noh, nii-öelda meil repertuaaris. Jaa, laulupidu oli just äsja olnud. Ja siis, kui sa äkki tunned, et sakraalruum hakkab aitama sind, et sinu endana egoistlik initsiatiiv kangesti hästi muusikat teha, seda tõlgendada nagu taandub, jääb järele mingisugune harmoonia, mis tekib ruumi ja muusika ja, ja sinu ja lauljate vahel ja seen täiesti kordumatu elamus, mida ei oska kirjeldada. Umbes taoline elamus kordus küll vähemal määral see oli kontsert, oli nüüd Gotlandil taadiumi kirikus komi laulsime ja ma kuskil ütlesin ka, et siis ei ole oluline, et kas sul on väga asjatundlik publik või kas sul on üldse publikeks seda märgatakse, ei märgata, kuidas keegi reageerib. Tähtis on see suhe, mis sul tekib hetkel niisugune terviksuhe ütleme, sõna ja muusika ja ruumi ja idee vahel mille nimelised toimub, vot siis on niisugused hetked niuksed, täiuslikkuse hetked, kus sa ületad ka oma inimliku saamahimu, ütleme sest, et ega kunstnik on ikkagi aldis saama ka vastu oma tegudele, eks ole, midagi ei ole teha, me vihkame tunnustust ja aplausi ja, ja sooja pilke ja igatahes see on inimlik, kõik, aga on hetki, kus sellel ei ole enam tähtsust ja väärtust, teab, et võib-olla need on need hetked, kus kus muusa tiib sind õrnalt puudutab, millest meil oli ennem juttu ja muidugi niisugust noh, ütleme tugevad muljet ja mälestust jätavad ka mõned niisugused võimsad ühisolemised ja laulmised, no nagu ütleme, oli Sisaski missa ettekanne 94. aastal. Ja see on jälle omamoodi elamus. See on see, et väga palju jõudu on korraga su ümber läbi inimeste ja inimeste kaudu ja see muusika jõud paljuneb seal ja areneb ja viib kaasa ja annab sulle endale ka mingisuguse energia, mida vahel üleüldse ei ole. Me teame ju küll, et kui palju me juhatame, täiesti hall ja mitte midagi ütlevaid, kontsert ära ja, ja kuskilt ei tule juurde jõudu. Aga on hetki, kus, kus see kõik hakkab koos looma ja siis aeg-ajalt tekivad niisugused mälestusväärsed hetked, nii et neid võiks saada kuulajale, neid võib saada lauljana ja neid muidugi saab ka siis dirigent. Tahtsingi küsida, et kuidas selle muusikaga sul suhe on, on ta sulle töö sulle elamise viis, on ta sulle veel miski kolmas neljas või viies ja, ja kas sa sellest elamise viisist tunned, et sa saad rohkem, kui annad või, või annad rohkem, kui saad, kuidas need asjad toimivad? Kas sa saad energiat või sa tunned, et sa rohkem nagu väsid, sõltuvalt sellest, millega tegeled, kui paljude inimestega tegeleda? Sest teame ju koorijuhi amet on nii nagu ajakirjaniku geometad sinu hääle nüanssigi kuulab ju keegi väga teraselt jälgib ja ja loeb, sellest ei tea mida välja. Ja sa oled sunnitud ennast pidevalt kontrollima. Kas see sinu töö on just selline, et sa nagu kontrollid ennast pidevalt või sa oledki selline nagu sa oled? Oi, siin oli nii palju küsimusi, ma ei oskagi nüüd hakata kuskilt otsast peale. Kõigepealt muidugi muusika on minul elamise viis, see kõlab väga suureliselt. Aga ma ei oska teistmoodi küll elada. Ma võin sulle öelda seda, et ma kunagi, kui ma muusikakooli lauluklassi sisse ei saanud, ma olin muidugi koledasti õnnetu. Ja kui minu armas keskkooli muusikat õpetaja Helvi Voore mulle lahkelt soovitas, et võiks ju koorijuhtimist pidama juba aimu ka sellest asjast midagi tema muuseas oligi esimene inimene, kes mulle üldse näitas kuidasmoodi kolme peale takti lüüa, noh nii nagu dirigendina või nõnda olen talle väga tänulik. Siis ma haarasin sellest kinni nagu uppuja õlekõrrest, sellepärast et ma tundsin vad ilma muusikata. Mina päriselt eksisteerida ei saa. Ise veel mõtlesin, hea küll, kui ma sinna koorijuhtimise sisse tahan muusikakooli koristajaks, temalt kuulen, kuidas teised harjutavad. Mulle meeldib hirmsasti see muusikakoolide majades helin, see, see läbi kostmine, selline omamoodi nauding. Võib-olla sellepärast, et ma olin lapsest saadik kuulnud, kuidas isa viiulit harjutab. See käis minu lapsepõlvega eluga kaasas, et noh, mingisugune muusikaline tegevus käib ümberringi. Nii et ta on tõesti elamise viis, ta muidugi ka töö. Aga väga meeldiv töö ja kui sa ütled, et Toma kooris olen ja, või, või kas ma väsin või kahtlemata tööleminek ja töölolekul mingisugusesse rolliminek, see on päevselge. Sest sul on vastutus, sa lähed tööle inimestega, sul ei ole õigus oma isikliku noh, mingisugust olemist nendele nii-öelda kaela paisata, seda ikka juhtub ka aeg-ajalt, aga sa pead ennast ikkagi talitsema, eks ole, sest need inimesed ei ole seotud sinu isiklike probleemidega, mis sul hetkel võib-olla on. Nii et mingi rolliminek on kindlasti ja rollis olek on kindlasti mingi kontroll, jääb alati ilma kontrollita ju idee inimene naljalt üldse mitte midagi. Ja küsida, et kas ta annab energiat, võtab energiat, see oleneb, kuidas sa ise valmis oled, vahetevahel oled nii kinni ise millegipärast, et võib-olla energia sinu juurde lihtsalt ei pääse teiste poolt antud ja mõnikord töötab nii rumalasti, et annad endast lihtsalt liiga palju välja, mina olen seda tundnud küll. Sassi pumpan nii koledasti. Võiks olla palju ökonoomsem ja targem ja mitte endast nii, nii pööraselt kui välja kütta seda. Ja küll on ka niisugusi momente, kus, kus haletseda ennast, miks mina, vaesekene, pean nüüd rabelema, kui nemad ja nii edasi, eks ole, ei laula ja, või nii edasi. On küll, aga, aga noh nagu elus kõik on kuskil tasakaalus, saadi, annad ja, ja, ja väga palju muidugi ikkagi oleneb iseendast. Kõik tegelikult oleneb iseendas, seda ma olen öelnud ka oma noortele koorijuhtidele õpilastele ja tulevastele õpetajatele, et vaadake, kui teile vahib vastu 30 igavat nägu, siis pidage meeles, see on sinu enda nägu, mis on kolmekümnekordse toimeldunud, eks ole, ja kui ja kui sina lähed niisukese Halli või hapu näoga mingisuguse inimkoosluse ette, siis oled sa lihtsalt rumal, sa teed vea. Kui sa lähed tükitööd tegema Ikkagi sa pead ise kõigepealt lahti minema ja lahti olema ja nii palju, kui sa suudad siis olla lahti ja, ja suudad loovalt anda edasi oma tööd, siis sealt hakkab vastu tulema, aga no alati ei suuda, me oleme ikka aeg-ajalt kõik inimesed ja väga väsinud ja teed lihtsalt tööd töö pärast. Siis resultaat raske, tuleb. Ega sa ei ole juhtumisi arvet pidanud ja kokku lugenud, kõik need laulud, mis sa juhatanud oled? Ei, mina ei pea arvet, aga kontserdi kavalehed on ikka alles. Juhuslikult, ma ei ole üldse arvepidaja ja ma ei ole niisuguse noh, kuidas öelda oma väljalõigete koguja ja Ja ma mõtlen alati, et sellel ei ole mingit väärtust, vaata üks kummaline asi, ma ei kogu fotosid, mul on fotod väga juhuslikud, ma ei salvesta eriti ja ma ei taha salvestusi kuulata pärast ma olen väga tänulik, kui mõned saanud, nad on mul kõik alles, aga harva pöördun nende juurde tagasi, siis on läinud, see on läinud. Ja ma olen ikkagi tundnud seda, et kui elus tõesti midagi õnnestub, siis info püsib kusagil olulisema koha peal kui paberi peal või statistikas või lintide peal ja kui ta ei püsi, siis teda polegi vaja säilitada. Sest ühel heal päeval, eks ole, kui me siit ilmast lahkunud järeltulijatel õudne kogus pahna peegelt seda varem natuke hävitav. Viimasel ajal on sinu elus teatud rolli hakanud mängima ülistusmuusika nimega Proctar Theo. Miks. Ja vaat progneri juurde ma olen jõudnud läbi oma õppetöö, sellepärast et õpperepertuaari tuleb uuendada. Üliõpilastele võiks ju anda iga viie aasta tagant täpselt sama programmi, mida sa juba korra läbi töötanud, sellepärast et nendele ta on ehk kuus aga ise ju ei jõua ja ise tahad midagi uut ja vot niimoodi ma sattusin lihtsalt broknerile ligi. No kõigepealt läbi tema väga ilusate, lihtsate graduaalide ja vaat siis jäimulised Edeume ja niimoodi ma seda kuulasin ja me hakkasime juhatame. Ma pean ütlema, et mul on sellest niisugune oma nägemus ja visioon vahel olnud kohutavalt põnev teha seda kori juhtimise tööd täiesti ette kujutusliku sfääris, nagu meie teeme klaverite ääres ja me peame endale kõlapilti ette kujutama. See muidugi on omamoodi, kui sa suudad seda kõlapilt ette kujutades pööraselt huvitav, sellepärast et sa kuuled iseenda jaoks mingit ideaalvarianti ja vahel on pettumus, kui sa, siis kuuled teda tegelikkuses, et no ei õnnestu ja Bruckner on tõepoolest nii sügav ja ka nii palju nõudev tegijatelt nii vokaalses kui ka sisulises mõttes, et et noh, see jääb minu ele üheks niisuguseks praegu kinnisideeks, et ma tahaksin seda De Teumi siin Eestimaal kuulata ka, et oleks tegijaid niisuguses uhkes võimsas ja laitmatus ettekandes ühe sõnana, nihukese üksuse poolt või niukseid dirigendi poolt, kes selle mõttega jõuaks välja kanda. Üllatu, mõte ja jõud on selle muusika taga. See on mu ettekujutus. Tänav Ene Üleoja, Anton Bruckneri Teo jääbki meie tänast saadet lõpetama Viini muusikuid Viini festivalil. Aastal 1970 juhatab nüüd Herbert von Karajan. Te, kuulsite Eesti luterliku tunni saadet suures muusikas. Saatejuht Ene Pilliroog. Eesti luterliku tunni telefon on aga kuus kolm, üks neli, kolm 11, mis tööpäeviti 10-st seitsmeteistkümneni võtab vastu teie telefonikõnesid, Teie soove, teie ettepanekuid? Me ootame teie mõtteid ja ka kriitikat meie saadete kohta, mida te olete märganud ja jõudnud kuulata ning valida kuulamiseks nii, et kuus, kolm, üks neli, kolm, 11. Tänase saate lõpuks ütlesin aga, et kohtumiseni taas järgmisel neljapäeval.