Eesti luterlik tund. Tere õhtust ja raadiokuulaja käes on järjekordne Eesti luterliku tunni saade. Täna räägime me inimeseks saamisest inimeseks saamisest, mõttes, kus me peame tegema olulisi otsuseid oma edasise elutee kujundamiseks siis, kui kõik teed on lahti. Ehk siis, kui noor inimene on äsja omandanud keskhariduse ja peab tegema valiku, kuidas edasi minna. Öeldakse küll, et inimene on just nii vana, kui vanana ta ennast tunneb aga kahjuks selline väide, et tänapäeval alati ei kehti. Ikka peame kiirustama võimaluste rongidele, enne, kui need minema sõidavad ja meid maha jätma. Ning vahel tuleb igaühel meist endalt küsida. Millal ma võin endas kindel olla, et otsused, mis ma teen, on õiged tuues kui mitte kasu, siis kahju, vähemalt mitte. Tänase saatekülalisega. Kelleks on Anneli pärlin Taani kultuuri instituudist. Räägime otsuste tegemistest ja ühest võimalusest, mille kasuks paljud Eesti noored on otsustanud õppimisest Taani rahva õpistus. Head kuulamist. Annely räägi natukene raadiokuulajatele sellest taustast, mida üleüldse tähendab rahva õpistu. Esimene nendest koolidest avati umbes 150 aastat tagasi Taanis ja nüüdseks on neid siis üle 100, neid koole suurem osa nii-öelda tavalised rahvakoolid, aga, aga osad siis ka spordikoolid ja ja osad on hoopis spetsialiseerunud näiteks kunstile või, või käsitööle või teatrile, muusikale või millelegi sellisele. Sa Annely mainisid, et nende taani rahwopistute näol on tegemist mõnes mõttes sellised suletud ühiskonna või perekonnaga. Selle õpitakse pikemaajaliselt, seal ei ole lihtsalt niimoodi, et inimesed lähevad hommikul kella kaheksaks tundi ja siis pärastlõunal lõpetavad oma kooliskäigu ja siis lähevad koju. Et seal õpitakse siiski pikemaajalisemalt. Ja need kursused ise kestavad. Kogu see õppeperiood on tavaliselt kas mingi viis kuud või kuus kuud või siis kuni üheksa kuuni. Selline tavalisem ja, ja kogu see aeg elatakse kooli ühiselamus ja sealsamas hoones või kõrvalhoones, siis on need õppeklassid, kus käiakse õppimas. Täpselt niimoodi, et hommikul ärkad, siis väike hommikukogunemine, siis on hommikusöök siis loengut, lõuna, pärastlõunate nele loengut, kellel on, kellel ei ole ja õhtul on siis niisama mingi programm, koosolemine kui palju praegu ühes sellises koolis õpilasi tavaliselt on? See on ka jälle väga erinev, mõnes koolis on 20, mõnes on kuni vist isegi 100. See kool, kus mina käisin, seal oli meid ligi 50. Esimene kool avas uksed aastal 1844 ja selle idee autoriks nii-öelda on siis eks, Taani kirikuõpetaja ja ja kultuuritegelane Krontlik. Ja tema jaoks oli tähtis see, et need talupoegade lapsed, kes siis seal koolis alguses käisid, et need koosolemise ja tegemise kaudu saaks nii uusi oskusi kui ka siis teadmisi. Aga tähtis nende koolide juures on see, et need õppeained, mida seal õpetatakse, on alati vähem tähtsad kui need inimesed, kes seal õpivad, et just see koosolemine, koostegemine on tähtis. Kui sa nüüd natukene konkreetsemaks läheksid, siis ütlesid küll, et õppeained ei ole nii tähtsad kui see koos elamine isaga, aga siiski, mida seal on võimalik õppida, miks noored sinna lähevad? Seal on võimalik õppida väga, väga palju erinevaid asju ise valida, mida tahetakse õppida ja võib-olla see ongi see pärast noored just sinna lähevad. Näiteks saab õppida kirjandust, ajalugu, psühholoogiat, loodusteadusi, muusikat, draamat, sporti teha, erinevaid tantsida, teatrit, kunsti, käsitööd, süüa teha, mida iganes, need ained on väga palju erinevaid. Aga lisaks sellistele koolitundidele, mida seal kahtlemata päevade jooksul üsna mitmeid on, on seal kindlasti ka selliseid üldisi arutelusid ja diskussioone, mille üle seal arutletakse. Ja kui suure osase sellest koolielust moodustab. Ei ütleks, et see väga suure osa moodustab, kuigi jah, juba loengutes endas üsna palju diskuteeritakse just üritatakse, et õpilased ise mõtleks ja ise kaasa räägiks, oma arvamusi, ütleks ja et nad harjuks oma oma mõtteid välja ütlema ja neil tekiks selline vaade igale asjale, mitte nad ei oleks alati teistega nõus. Ja diskussioonid on jah loengutes, aga siis ka õhtuti õhtuti sellistel väga sügavatel teemadel tavaliselt ei vestlejaid. Võib-olla tõesti, kui on midagi toimunud Taani ühiskonnas parasjagu siis ikka diskuteeritakse, et kes on poolt ja kes vastu, mis keegi arvab, et Ta on noored, on üsna sellised teadlikud ja neid huvitab oma oma maal toimuv ja poliitika ja ühiskonnas toimuv, nii et sellised asjad neile nüüd räägivad alati kaasa. Sellised diskussioonid ja, ja aga tihti käiakse lihtsalt väljas jalutamas nagu väga tavaline või tehakse sporti või, või mida iganes, et need diskussioonid ei ole alati nii tähtsal kohal. Lisaks sellele, et koos õpitakse, elatakse ka reisitakse koos kuhu teie teisi site ja kas eestlastel oli ette nähtud mingisugune eriline programmet, seda Taani eluvõlg tutvustada? Kuna meid oli nüüd nii vähe välismaalasi seal koolis, siis meile mingit erilist programmi ei olnud selles suhtes, et nüüd Taanit rohkem tutvustada. Küll aga käisime koos teistega reisid, suurem reis oli meil Saksamaale. See oli siis see grupp, kus, kus meie olime ja teised käisid Norra suusareisil ja siis üks grupp käis veel Roomas kultuurireisil. Aga selliseid lühemaid reise lähedal asuvatesse suurematesse linnadesse näiteks müügis moor, siis neid neid oli küll, kus me käisime muuseumites või teatris või kõik koos selliseid Riga ette. Nii et võib siis öelda, et, et selline rahva hoopis teise õppimine on koolis õpitud teooria praktikasse rakendamine? Jah, ma arvan küll, et sa teistega koos oled, ideed, see on nagu mingil määrase kinnistamine. Eestis selliseid koole loodud ei ole, mis toimiksid samadel põhimõtetel, nagu nad toimivad Taanis kus siis on need pikad kursused? Mis võiks olla selle põhjuseks? Ühelt poolt küll meie riik ei toeta sellist tegevust, ei ole nii rikkad, aga kas võib ka öelda, et eestlane ise individualist Jah, eestlane on individualist kindlasti, aga, aga ma usun, et et võib olla aja pärast selliste koolide vastu oleks huvi, kus ikkagi ka pööratakse teistele tähelepanu, tahetakse teisi inimesi tundma õppida ja koos midagi teha ja koos arutada. Aga kindlasti ühelt poolt see majanduse külge, et, et riik ei toeta ja teisest küljest see kindlasti noored peavad ise mingi osa maksma ja meie noortel ei ole lihtsalt see võimalik, et sa mingi aja võtad ennast töölt vabaks ja, ja mujal koolis ka ei käi ja siis lihtsalt oled sa rahvakoolis, et see on kindlasti üks põhjus, miks meil ei ole toimima saanud siiamaani. Kas siis ei ole riik valmis neid koole looma või ei ole lihtsalt seda sotsiaalset vajadust selliseid koole luua? Miks neid on nii vähe, miks nad ei toimi nii nagu Taanis, kus neid on üle 100? Eestis ei toiminud, võib-olla sellepärast, et ma arvan, et on natukene mingil määral võib-olla vara nende jaoks, et meie inimestel ja ka noortel on üsna palju muid probleeme ja neil ei ole majanduslikult võimalik ka see 2000 krooni nädalas võib-olla kulutada sellise sellise aja peale selle perioodi peale viis või kuus kuud, kus siis lihtsalt endas selgusele jõuda ja teistega koos olla ja enda mina võib-olla leida. Ma arvan, et see on Eestis kindlasti üks põhjuseid, miks, miks need meil ei toimi, miks meil ei ole. Aga siiski sa leiad, et tegelikult see sotsiaalne vajadus nagu oleks olemas kui vaadata neid noori, millise pinge all nad on, siis tegelikult võib-olla neil oleks tarvis aeg maha võtta? Jah, kindlasti see tuleks neile kasuks, aga, aga noored ise ei tea ju, ei tea ju, mida tahta selles mõttes, et Taanis on näiteks niimoodi, et ülikooli saada, selleks, seal peab olema kolmest eeldusest vähemalt üks täidetud üks on näiteks see, et sa oled õppinud, kas rahvakoolis või sa oled reisinud välismaal midagi teinud, kas siis lapsehoidja olnud või mingit muud tööd teinud või kolmas on see, et sa oled käinud tööl ja iseennast üleval pidanud või, või siis sul on olnud üürikorter, aitäh. Et Taanis on see mingil määral kui mitte just pealesunnitud, siis seda nagu üsna palju teadvustatud nendele nii noortele kui ka vanematele inimestele, et selline võimalus on olemas, et kas siis enne ülikooli või kui sa töötad vahepeal ja sa ei taha seda enam teha, siis sa võtad aja maha ja lähed oled seal koolis? Eestis on vist küll niimoodi kujunenud, et igal kevadel me kuuleme, kuidas abituriendid hakkavad lõpueksameid tegema ja ja kui palju pingeid riigieksamite tegemine annab. Ja siis tulevad veel ülikooli sisseastumiseksamid. Kas inimesed, kes on lõpetanud äsja keskkooli omandanud keskhariduse on valmis tegema väga raskeid otsuseid, selliseid otsuseid, mis nende elu mõjutab tulevikus? See on väga-väga individuaalne, oleneb inimesest, oleneb sellest, tema kodust ja perekonnast ka kindlasti ja mingit vanust ei saa küll öelda. Olen viimse elukogemusest lihtsalt, mis tal selja tagant. Aga kui palju on Taanis näiteks neid koole, mis ei ole suunatud mitte noortele, vaid just nimelt juba vanematele inimestele, pensionäridele, sest ka nende peale on mõeldud ja ka nemad soovivad ühiskonnas ikka veel kaasa rääkida. Mingi osa nendest rahvakoolidest on küll ka vanematele inimestele ma arvan, neid on umbes 10 ringis või alla selle. Aga hoolimata sellest, et selliseid päris tavalisi rahvakoole neil ei ole, on peaaegu igas koolis või vähemalt väga-väga paljudes nendes on suvekursused, on nagu pensionäridele. Nendest võetakse küll üsna aktiivselt osa. Eesti noored tavaliselt peale keskhariduse omandamist ja, ja keskkooli lõpetamist gümnaasiumi lõpetamist seisavad ikka teelahkmel, et kuhu edasi minna õppima ja ja ma ei tea, kuidas sulle, aga minule tundub küll, et need valikuvõimalused on kuidagi väga ühe ülbalised. Arvatakse, et peab minema kindlasti ülikooli juhul kui sinna sisse saadakse. Või siis teise võimalusena minnakse kutsekooli. Kas Eesti noored, kui neile see võimalus antaks, mis arvad, kasutaksid Rahopistus õppimist kui endas selgusele jõudmise võimalust? Ma arvan, et mingi osa kindlasti on huvitatud sellest ja meeleldi tahaks sinna minna mõneks ajaks õppima, aga aga paraku on see jah, nii, et kõik tahavad kiiresti peale keskkooli ülikooli ja et siis või siis kutsekoolid siis ära lõpetada, oma elu, alustada, iseseisvaks saada. Aga ma arvan, et tasuks siiski oodata, et see ei ole niivõrd tähtis, et minna siis kuhugi, näiteks nagu nendesse rahvakoolidesse õppima või kasvõi lapsehoidjaks või leida mingi muu võimalus reisimiseks, maailma nägemiseks, inimestega kohtumiseks ja iseenda tundma õppimiseks. Ma arvan, et nad võiksid, selliseid võimalusi on kasvatada. Millest selline võimaluste mittekasutamine tuleb, kas see on pigem noorte julgusetus teistmoodi mõelda, või on see selline ühiskonna survet, nii on tavaks ja tavaliselt kui ülikooli minnakse, siis see peaks garanteerima mingisuguse toimetuleku. Ma arvan, et see on mõlemat, võib-olla rohkem see ühiskondlik surve aga, aga tihti ka võib-olla see, et noored ei saasta infot lihtsalt kätte. Et, et ei teata, et sellised võimalused on olemas ja sellepärast tundubki, et ülikool ja kutsekool on need ainukesed võimalused, mida teha pärast keskkooli. Et oleks ise aktiivsem olla üritada internetist või kuskilt, et ajakirjandusest või kuskilt mujalt leida seda infot nende õppimisvõimaluste või, või mingite muude võimaluste kohta. Siin oli natukene juttu sellest, et neid koole on üsna erinevaid, mille järgi üks tavaline Taani noor sele kooli valib. Taanis on üle 100 Rahopisto siis kuidas sealne noor oma valiku teeb? Paljud valivad selle järgi, et kas see oleks siis kodule lähedal, et sa nädalavahetusel kodus käia või kes näiteks vanematega koos elab ja ei taha neid eriti tihti nähasevad valib just selle järgi, et see oleks teises taani otsas. Aga ma arvan, et suurem osa siiski valib selle järgi, mida seal õpetatakse, et mis on need ained, mis seal pakutakse. Ja millise kallakuga see kool on, näiteks meie koolis oli sotsiaaltöö, liin oli ja see oli väga populaarne, sellepärast paljud sinna tulnud. Lisaks sellistele aine erinevustele erinevad ka koolid. On olemas mitmeid kristlikke koole, mida kristlik Rahopiste tähendab See on ka jälle väga erinev, need koolid on, on omavahel üsna erinevad. On selliseid kristlikke rahvakoole, mis kuuluvad mõnele taanimisjonile, näiteks Taani sisemisjon on üsna tugev ja mitme kooli omanik. Et mõni võib-olla selline väga kristlik ja väga hea osaduse õhkkonnaga kool. Aga samas võib ka olla selline, kus tuleb väga palju selliseid tavalisi taani noori. Tegelikult kristlusest kui sellisest eriti ei räägita rohkem, kui nendes religioonitundides ja hommikupalve peetakse ja, ja see on ka kõik. Aga muidugi, osad on väga tugevad piiblikoolid, kus minnaksegi piibliõpe pärast ja, ja näiteks on ka lisaks luterlikule koolidele on meil nelipühi kool on üsna tugev. Et sellised koolid ja, ja need on jah, nagu ma ütlesin, väga erinevad vahel sina käisid kristlikus koolis. Kas see oli siis, et piiblikoolile sarnaneb kool või õlita rohkem selline tavaline rahvakool? Ta oli pigem selline tavaline rahvakool. Kas Taani noorte puhul on märgata ka mingisuguseid eelarvamusi sel juhul, kui nad kooli valivad? Rahva õpistut valivad kristlike koolide suhtes? Sinna nad kindlasti ei läheks? Ma arvan, et ei ole küll tegelikult et kristlik Rahvakool on nii, nagu rahvakirik on neil suurem osa kuulub sinna ja ja ma arvan, et ei ole mingeid eelarvamusi selles suhtes. Eesti luterlik tund. Kui Taani noor nüüd õppima läheb, siis kes nende õpingute eest maksab? Nüüd oleneb noorest, kui tal ei ole mingil põhjusel nii palju võimalusi, kui keskmisel taani noorel või ta on puudega näiteks siis maksab mingi osa kogu selle õpingumaksumuse kinni riik, Taani riik, aga suurem osa siiski maksab iseenda õpingud kinni. Ja see on siis umbes 2000 Taani krooni nädalas. Vähemalt oli see viis aastat tagasi summa. Räägime ka natukene rahvuslikest eripäradest siin juba sai nimetatud, et see kool, kus sina käisid, oli suhteliselt vähe välismaalasi. Oskad sa öelda teiste koolide kohta, kas selline rahvuste miksi minema rahvuste segamine, kas see on pigem positiivne või negatiivne, mida sa nendele õpilastele annab? Ma arvan, et see on pigem positiivne. Et see, et seal on noori erinevatest kultuuridest, erinevatelt maadelt, et 11 tundma õppida ja, ja üksteise maadi tausta tundma õppida, et see annab kindlasti rohkem, kui lihtsalt näiteks taanlased omavahel koos on. Ja kuna ütleme, välismaalased lähevad sinna Taani kooli, neil on nagunii kõik uus ja huvitav, siis see annab võib-olla isegi Taani noortele rohkem kui nendele samadele välismaalastele, kes sinna koha peale tulevad. Õppimine kindlasti ei ole niisama, et need välismaalased lihtsalt lähevad sinna kooli ja siis õpivad seal. Et kindlasti on neil ka teatud ülesanded või oma maad tutvustavad või või muud sellised ettevõtmised, mida nendeks teie tegite. Kas te pidite rääkima Eestist, oli teil teemaõhtuid, et teid natuke aktiivsemaks muuta? Jah, oli küll ühe õhtu, me pidime siis ära sisustama, kui eesti õhtu rääkima eestima omast kõikvõimalike külgede peal laulma eesti rahvalaule ja, ja panema teised kaasa elama ja tegema viktoriini või mis iganes. Selliseid selliseid õhtud olid jah, üsna populaarsed. Eriti õpetajad nagu tahtsid, et selliseid asju toimub meie kahekesi veel saime hakkama ka selline korea tüdruk, kes üksinda pidi sellise õhtu läbi viima 50-le inimesele, temal oli küll natukene raskusi, aga aga me toetasime teda ja saime ilusti hakkama. Kuidas nad teistest riikidest pärit inimesed selle taani eluolu ja, ja rahwopiste traditsioonidega sulandusid võttisse näiteks teelt kaua aega? Kõige raskem võib-olla selle sulandumise juures on see, et meie koolis käis kõik õppetöö ja omavaheline suhtlemine siiski taani keeles. Ja kuna meie olime ainult kolm kuud enne taani keelt õppinud, siis oli väga-väga raske. Ja ma arvan, et meiepoolse keel oligi kõige suuremaks probleemiks vähemalt alguses, sest kui on ikkagi peaaegu 50 koos, ega nad siis ei taha küll eriti õhtul pidude ajal ja, ja niimoodi nad ei taha rääkida inglise keeles meiega, et et see võttis küll aega, aga muidu selline rütm ja, ja koolielu-olu see väga sobis, väga meeldis meile. Aga teil ei tekkinud kunagi sellist tunnet, et kuna ta taani keelt väga hästi ei oska, siis te olete mõnes mõttes nagu tõrjutud? No mingil määral võib-olla tekkis, aga sellest oli lihtsalt ise üle olla ja rohkem üritada taani keeles rääkida ja suhelda ja ja see on vist paratamatus igas koolis, et need välismaalased, kes sinna kokku on toonud, et nemad hakkavad omavahel kokku hoidma. Nii oli ka meil. Kas see, et ei olnud üksinda seal oli pigem positiivne või negatiivne, kas kaasmaalasele toetamise võimaluse omamine oli hea või segaduses teid? Minu jaoks oli ta hea, sest ikka tekib selliseid olukordi, kus nende tüdrukute puhul küll tahaks pisara poetada ja koduigatsus tuleb, et kuna me kaks eesti neiut olime, siis siiski ja saime üksteisele toetuda ja see oli minu meelest väga positiivne. Enne kui sa rahva hoopis sedaani sõitsid. Ja selle otsuse tegid, kas see mõnes mõttes ka hirmutas sind siiski läksid väga kauaks ajaks kodust ära ja ja ei olnud varem varemalt väga palju reisinud. Oli see samm? Midagi väga erilist? Oli küll, tegelikult kui keskkool lõpetada ja, ja tõesti ei ole vanematest eemal elanud, siis üldse ei kujuta ette, mis see on, mis sind ees ootab. Ja, ja nii ka mina kujutasin endale asju hoopis teistmoodi ette, aga hirmutav oli, aga ma arvan, et see oli kindlasti seda väärt, et sinna minna ja see aeg seal olla. Pärast seda aastat sa kindlasti märkasid enda juures üsna mitmeid muutusi. Mismoodi sa muutusid. Jah, need muutused võib-olla. Ma ise märkasin neid siis, kui ma olin juba Eestisse tagasi tulnud kuu või paar siin olnud ja siis ma nagu sain aru, et võrreldes sellega, milline ma olin enne taani minekut, et ma olin enne, olin ma kinnisem ja põla kartlikum ja ei julgenud alati oma arvamust välja öelda igas asjas, aga et pärast sealt tulekut siis tundus küll, et, et miks mitte, et minu arvamus on ka tähtis, mina suudan ka asju muuta, kui ma ainult tahan. Kas sa võid kuidagi jaotada ära ka selle, et kui palju sa õppisid Taani rahva hopistus aineid kui selliseid ja kui palju sa õppisid elu? Ma arvan, et see on vist peaaegu pooleks, et, et jah, see elu õppimine, see oli just üsna tähtis, sealjuures, aga kindlasti ka midagi uut, eriti just sellisest praktilisest poolest ja nagu käsitöö ja kunst, selliseid hästi õppisin ka kindlasti juurde ja sporditunnid olid väga huvitavad. Sina ütlesid, et sina muutusid üsna palju, aga kas sa märkasid ka muutus taani noorte puhul, kui nad alguses kooli tulid, kui te koos alustasite, et siis pärast kooli lõpetamist. Ka nemad olid teisteks inimesteks saanud. Mingeid väga suuri muutusi nendes tähele küll ei pannud, aga aga ma millegipärast arvan, et nad selle aja jooksul õppisid ka rohkem teistega arvestama ja mitte ainult enda tahtmist igast asjast peale suruma. Eestis on üsna palju neid, kes seda elu Taanis õppimas on käinud. Kas nad ka Eestis omavahel hiljem suhtlevad ja need, kes on näiteks Taanis või põhjamaades ära käinud, tulevad tihti tagasi ja, ja siis on selline huvi Põhjamaade vastu ikka jäänud sisse. Tavaliselt on hästi palju energiat ja tahetakse midagi ette võtta ja koos käia ja ja siis, nüüd meil ongi selline väike noorteühendus klubi, Eesti Taani aktiivsed noored ehk et on ja aeg-ajalt tuumik meil käib koos, niisama veedab aega ka eelmisel suvel oli meil üks suurem ettevõtmine, see oli jõulumäel Pärnu lähedal oli üks laager, siis kus saidki kokku kõik need, kes on käinud Põhjamaade rahvakoolides ja seal ei olnud ainult eestlased, vaid ka lätlased ja leedulased ja kokku oli meid üle 100. See on, me rääkisime natuke nendel teemadel, et kuidas saaksime meie siin ühiskonnas nüüd kasulikud olla pärast seda, kui me oleme oleme sellistes koolides õppinud ja, ja niisama veetsime mõnusalt aega koos, et selline Eesti, Taani aktiivsed noored on olemas küll. Aga näiteks Taani kultuuriinstituudil on ülevaadet ka selle kohta, kui palju üleüldse neid noori on või mis nendest edasi saanud, kas nende elukäigud, need tänu sellele, et nad Taanis on õppimas käinud on mingis mõttes erinev nendest, kes on siia jäänud. Võib-olla seda ei ole küll võimalik üldistada, aga mingisugused tendentsid ikkagi välja tuua. Jah, eks need inimesed on üsna erinevad ja väga, väga erinevad kele teedele läinud küll, aga need on üle 300 kokku, kes on Taanis käinud. Ja üsna tihti, kui vaatad mõnda saadet või kuuled kellestki kuskilt, siis jälle keegi hüüatab, et näe, tema on Taanis õppinud või tema on seal rahvakoolis käinud. Tundub, et need inimesed on ikkagi üsna aktiivsed, kes on, kes on rahvakoolides käinud ja midagi on neilegi külge jäänud. Ja sina selle kirjutaksid küll siis nii-öelda rahva õpistus õppimise arvel, et inimesed on nii-öelda lahti läinud? Mingil määral kindlasti ja ma arvan küll et kui Nendel, noortel, kes juhtuvad seda saadet kuulama, peaks tekkima huvi selle vastu, et võib-olla tõesti ülikool või kutsekool või lapsehoidjaks minemine ei ole ainukesed võimalused ja ja võiks ju appida ka mõnes Põhjamaade rahva õpistus, siis kuidas alustada seda otsingut või, või millest alustada, et õppima minna? Üks võimalus on endale kool välja vaadata, lihtsalt võtta taani kaart ette, valida kool. No võib tulla näiteks Taani kultuuri Instituut ja meil on sellised brošüürid nende koolide kohta, kus on kõik nende andmed olemas, kus on kirjas, mida seal õppida saab. Ja siis juba järgmine samm oleks kooliga ühendust võtta. Ja kool siis juba ajab ülejäänud asjad korda, kui nad soovivad seda inimest enda juurde õppima. Aga olen nüüd üle 100, siis ma saan aru, et Taani kultuuri instituudis on pädevad inimesed inimest suunama kooli valima, aga no loomulikult tekib küsimus, et kes selle eest maksab, kui üks nädal õppimist juba ainuüksi maksab 2000 Taani krooni? See on siiamaani olnud selline tore fon nagu Taani demokraatiafond, kes on Eesti õpilastel need õppimisvõimalused kinni maksnud, lisaks veel taskuraha andnud sõidurahaga. No ja üks tingimus on, on siis tavaliselt see, et et kui koolis õppida, et siis jah just, et ei olekski selline kallakut kool, vaid täiesti tavaline rahvakool ja mingil määral oleks hea, kui inimene oskaks ka taani keelt või siis vähemalt ollakse soov taani keelt õppida, sest enamikes nendes koolides Skype õppe tõsist taani keeles. Jaa, eksameid nendes koolides ju ei ole ei sisse, astamiselega lõpetamisel? Ei ole eksameid ja hindeid ei panda. Ja lõpetuseks ütle mulle, palun. Kas sina oled välja mõelnud selle retsepti või, või viisi kuidas üks noor inimene kas hallist massist ennast eristama või kuidas ta peaks ennast muutma, Tollonikaalne? Muuta ei olegi vaja aga lihtsalt püüda olla avatum ja mitte karta proovida erinevaid asju aga samas mitte lasta ennast alati igal asjal mõjutada, eriti just nendel halbadel asjadel, mis meile ennast peale suruvad ja mitte kaotades sain ka mina teada, kes inimene on ja mida ta tahab. Oskate nimetada ka mõned need nii-öelda halvad asjad, mis praegu Eesti noortele on peale surutud, aga mida nad samas väga avali vastu võtavad? Võib-olla just see, et, et iga hinna eest saavutada või teha karjääri näiteks või, või palju raha teenida ja ja selles mõttes hästi edukas olla. Et see on selline üldine suhtumine, on, ma arvan, Eestis praegu, et sellega ei tasu kaasa minna, nii palju muid asju ei ole tähtis alati omada, vaid tähtis on osata olla. Selline oli siis tänane Eesti luterliku tunni saade. Mina olen saatejuht Kertu Lõhmus. Ma tänan teid kuulamast ja kui teil on soovi avaldada arvamust, siis seda saate teha need Eesti luterliku tunniteenistuse uuel aadressil. Ja see on Gonsiori tänav 21 postkast 54, Tallinn või e-posti aadressil eelteedee, et r t aitäh kuulamast. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.