Eesti luterlik tund. Tere õhtust, kallid kuulajad. Taas pühapäeva õhtu MINA OLEN Kertu Lõhmus ning eetris saade oluline. Tänase saate külaliseks on noor naisterahvas ema, kes kasvatab kahte toredat tütart. Siiski on selles peres ka midagi teisiti. Lisaks üksikema staatusele mõlemad saatekülalise lapsed sündinud geneetilise defektiga. Selle pere eluolust täna räägimegi. Saates kõlav muusika on pärit, mis selle grandi parimate lugude kogumikult. Jääge meiega. Tänase saate külaline on meil noor naisterahvas, kes kasvatab kahte tütart. Tütred on igatpidi toredad lapsed kui nad sündinud geneetilise defektiga mida tähendabki. Teine defekt, geneetiline defekt, seda on üsna keeruline seletada, sest et kõik, mis puudutab geneetikat, on ikkagi tänapäeval veel ka lõpuni lahendamata. Meie jaoks tähendab geneetiline defekt pisut omamoodi lapsi. Ja see, nende omamoodi olemine tähendab ka seda, et me ei tea, mis neist tegelikult edaspidi saab, missugused inimesed nendest kasvavad. Sest et ka see geneetiline defekt on meil siiamaani lõplikult selgeks tegemata. Ei olegi päris täpselt teada, millega on tegemist. Teie diagnoosiks on pandud autosomretsessiivne. Mida see tähendab? Autos haamretsessiivne tähendab seda, et et sünniksid lapsed sellise autosoomletsessiivsed efektiga, et defekt peab pärinema mõlemalt vanemalt, nii emalt kui isalt. No ja meie puhul loomulikult ei olnud seda võimalik ette arvata, sest et me mõlemad olime terved ja ootasime loomulikult ka terveid lapsi. Autosomretsessiivne tähendab aga ka seda, et risk kordusrisk teise lapse puhul on 25, mida meile öeldi. Kuid kuna ühes peres siiani sellise diagnoosiga ei ole sündinud kahte last, siis risk vähenes Olseni. Ja see oli ka põhjus, miks me selle riski endale võtsime. Kuid, kuid paraku ei läinud nii, nagu me soovisime. Ja sündis ka teine laps, sellesama sündroomiga geneetilise defekti. Seega võib väita, et te olete maailmas selline väheseid ja ainuainulaadne perekond. Palju Eestis on perekondi, kus on sündinud geneetilise defektiga lapsi või laps. Noh, sellist sellist ülevaadet mul kahjuks ei ole. Antud meie geneetilise sündroomiga lapsi Eestis ma ei tea rohkem ja neid pidi ka üle terve maailma olema äärmiselt vähe. Aga geneetilise defektiga üldse on Eestis lapsi üsna palju ja kõige levinum neist on Downi sündroom, mida on Eestis üsna palju ja neid lapsi me võime näha ka tänaval liikumas. Ja, ja ka koolides. Kuid paraku üks üks negatiivne külg on see, et geneetilise sündroomi Downi sündroom on kohe peale sündi tuvastatav ja tihtipeale need lapsed antakse lastekodudesse. Nii et neid lapsi võib lastekodudest kõige rohkem leida. Oled sa üldse mõelnud, mille pärast pidi selline asi juhtuma sinuga? Sest alati, kui inimestega midagi halba juhtub, siis nad püüavad mõelda, et miks see pidin just mina olema. Loomulikult olen ma selle peale mõelnud, kuid vastust sellele ei ole ega ka ei tule. Loomulikult enne laste sündi ei, ma mõtlesin, et et kõige olulisem ongi see, et mul oleks terved lapsed, eriti veel enne teise lapse sündi. Aga ootasin teda. Ma elasin väga tervislikku eluviisi. Toitusin õigestime, magasin korralikult. Kuid geneetilise defekti puhul ei anna see mingisugust mingisugust efekti. Ja meie geneetilise defekti puhul kaasneb kaasneb ka rida baashaigusi mis on nõudnud need aastat kõik hoolt ja tähelepanu ja, aga selles mõttes, et me oleme läbi teinud mitmeid operatsioone oma lastega. See, et neil on geneetiline defekt, avaldub tegelikult Ta kerges välimuse omapäras mida vilunud silm märkab üsna kiiresti, kuid tavainimesele ta ei pruugigi kohe silma hakata. Ning ka selles, et lastele on õppimisvõime madalam ning me peame lihtsalt rohkem vaeva nägema, nad jõuaks samale tasemele kui teised lapsed. See võtab rohkem aega ja vaeva. Taashaigused on, on aga need, mis tuletavad ennast iga päev meelde peaaegu, sest et ühel lapsel on kaashaiguseks. Epilepsia, mis küll õnneks ei ole aastaid enam endast märku andnud, kuid me teame seda iga päev. Võtame ravimeid iga päev ja me ei tea, millal see võib jälle välja lüüa. Ning teisel lapsel on jälle kaasasündinud südamerike, mis oli äärmiselt raske. Ning esimestel elukuudel meil elu lootusi tegelikult ei antudki. Siinjuures tahaksin Hardo suure tänu Tartu arstidele, Tartu kardiokirurgia osakonnale kes on viimasel ajal saanud väga suure kriitika osaliseks. Ütlen suured tänud neile edasi, sest et mina tean, et siis, kui on ka minimaalne lootus, mis meie esimese operatsiooni puhul operatsiooni õnnestumiseks anti 0,01 protsenti siis sellise riski nemad endale võtsid. Nii et minu poolt suur tänu neile. Ja ma tean seda, et kui neil vähegi lootust on, siis nad teevad neid operatsioone. Meie oleme nüüd läbi teinud nendest kolm ja ma loodan, et rohkem meil sinna teed ei ole. Nii et see on, see on teise lapse haigus. Ja see on ka haigus, et me teame ta nüüd parandatud. Kuid me ei tea kunagi, millal see võib ennast tunda anda. Kas sa oled mõelnud ka jumala peale kes paljude inimeste jaoks on meie eluteed ette määranud? Jah. Loomulikult vannun jumala peale. Ja mõtlesin jumala peale ka enne laste sündi. Enne laste sündi käisin maraga. Ristimisel sain ristitud, sain ka laulatatud ning selles mõttes jäi nagu pisut arusaamatuks, et miks see asi ikkagi minuga juhtus. Kuid seoses nende Nende noh, võib nimetada õnnetustega ei ole jumal nagu kaugenenud, minust vaid lähedasemaks saanud, sest et tihtipeale on ikkagi jumal see, kelle peale viimases hädas ikka loodetakse. Sest et kui, et midagi enam teha ei ole, inimesed sind aidata ei saa, siis mingi tugi peab ikka olema. Loomulikult olen üle elanud ka pettumusi, eriti peale teise lapse sündi kus oli mingi periood, et kus ma ei suutnud mõelda jumala peale, sest mulle tundus, et mingi aeg, et jumal on olnud ikkagi ebaõiglane. Ka nüüd nende aastate jooksul, mil sa, laps oled kasvatanud ja kui sul on olnud nii nõrkuse, kõige tugevuse hetki, kas sa oled tundnud, et sa oled vastuvõtlik kuidagi nendele lohutuste pakkujatele? Ma pean tunnistama, et ei ole olnud eriti palju lootuse pakkujaid. Võib-olla on põhjus selles, et ma olen ise olnud piisavalt tugev päeva või milleski muus. Põhiline lohutuse pakkujal olnud minu enda perekond, kellele ma olen saanud toetuda ja toetama siiamaani, need on minu vanemad minu vend. Ja olid ka minu vanavanemad. Ega ma ei ole ka tõtt tunnistades seda lohutust kuskilt otsinud. Aga näiteks sellised, kes saades kuulda, et, et sinu lapsed on natuke teistsugused hakkavad kaasa tundma ja haletsema ja, ja samas nad muidugi soovivad sulle head, kuidas nendesse suhtud? No võib-olla on see ka põhjus, miks miks ma alaniku otsinud lohutust, et et seda on ka raske kirjeldada, kuid selline lohutus ei sobi kohe mitte olla. Sest et kaastunne kohati võib-olla mõnele inimesele ta sobib, aga, aga minule ei sobi, ma tahan, et mind koheldaks kui täisväärtuslikku inimest. Mis tähendab seda, et minuga koos tuleb elada, mitte mind lohutada, kätel kanda. On seal palju ette tulnud seda, et, et selliseid inimesi sinu teele satub. No neid inimesi on minu teele sattunud, kuna ma olen viibinud üsna palju haiglates, kuhu teadaolevalt tulevad kokku analoogsed inimesed. No mul ei ole nendega siiamaani eriti läbikäimist olnud, me oleme nendel rasketel hetkedel koos ja toetame 11, kuid pärast lähevad meie teed lahku, igaüks elab omaette. Kuid viimasel ajal olen ma saanud üsna suurt tuge just sarlaste perede vanematelt, kes on loonud oma organisatsioonid oma tugirühmad ja kuna mind tegelikult esialgu isegi käsipidi veeti. Sest et ühest küljest ma tundsin, et ma olen piisavalt tugevat, ma ei vaja kellelegi abi. Ja teisest küljest mulle tundus ka seda, et mulle piisab sellest murest, mis mul kodus on. Et ma nagu ei vaja seda teiste inimeste muret. Kuid siis, kui ma sattusin esimest korda selliste inimeste keskele siis ma nagu tundsin tuge hoopis sellest, et ma ei olegi ainukene. Ja kui mulle esimesel hetkel tundus, et kokku on kutsutud fotograafid kaameramehed ja, ja jutlustajad igalt poolt, et siis siis ma tundsin nagu võõrastustega mingi aja pärast selgus, et kõik need inimesed, need noored ja kenad inimesed on täpselt sama probleemi ees, et nad ei ole sinna kokku tulnud mitte uudishimust vaid nad ongi täpselt samasugused tavalised inimesed. Ja paraku on ka neil samad probleemid. Ja see andis nagu tuge, et kõik me suudame edasi elada, teha oma tööd, kes teeb oma pilte, käib ja pildistab ja teeb sellel moel ja, ja nii edasi. Nii et nad kõik on tavalised inimesed ja samal ajal toetavad 11. Ja, ja see on andnud mulle jõudu. Kas te selles seltskonnas kogukonnas ka midagi ette võtan teil üritusi, ettevõtmisi? Meil on ettevõtmisi selles laadis, et me püüame oma probleeme koos lahendada, koos on alati kindlam ja parem ja ka edasiviiv on sest et üks suuremaid probleeme, mis meie peredel ette tuleb, on see, et sa oled oma muredega päevast päeva ja 365 päeva aastas. Mina kasvatan oma lapsi üksinda, see tähendab seda, et mul ei ole mitte mingisugust vaba rohkem, mul ei ole ühtegi vabat õhtut ja oma selles rühmas püüamegi lahendada selliseid probleeme. Ning see suvi oli ka esimene, kus me võtsime kokku meid, lapsevanemaid ja organiseerisime oma lastele suvelaagri. Sinna suvelaagrisse oli võimalik viia oma lapsed kõigepealt nädalaks ajaks koos vanematega, kus me tutvustasime lastele laagrit ja 11 ja oli toredaid ettevõtmisi seal. Ja kuu aega hiljem oli ka võimalik viia sinna oma lapsed nädalaks ajaks ilma vanemateta. See tähendas seda, et esimest korda nende paljude aastate jooksul oli võimalus elada nädal aega iseendale. Nii et me lahendame selliseid probleeme koos. Organiseerime koos endale huvitavaid õhtuid, kuhu on kutsutud ka lapsehoidja, ütles niimoodi, et me ei tegele mitte lastega, vaid me räägime omavahel juttu. Me joome koos kohvi ja meil on koos hea olla, samal ajal kui lapsed on professionaalse hoole all, ka nendel on lõbus, nemad saavad omavahel suhelda. Nii et seal äärmiselt vajalik ja tänuväärne. Nagu sa juba mainisid, oled sa pidanud nii mõnestki asjast loobuma. Milles täpsemalt? Ma olen pidanud loobuma oma vabast ajast, sest seda mul praktiliselt ei ole. See on see aeg, mis kulub iseendale. Kui mul esimene laps sündis, siis ma olin 21 saanud, just see on ikkagi noor inimene. Ja tollest ajast peale olen ma lapsega koos olnud praktiliselt kogu aeg. Mul on vabad hetked ainult siis, kui, kui mu lapsed on emaga. Ja selle eest olen ma jälle äärmiselt tänulik, et mul on mõlemad olemas, kes mu lastega tegelevad, võtavad neid aeg-ajalt maale kaasa, nii et ma tuleb ette aegu, kus mul on mõni vaba päev ja kus ma olen oma eta. Lapsed on praegu 10 ja seitse. Mõlemad on läinud need kooli. Muidugi nad käivad nüüd päeval kuulis ja minu jaoks ongi väga oluline see, et ma saan käia tööl. Ühelt poolt saan ma suhelda teiste inimestega, mul on hoopis teine keskkond. Lapsed käivadki koolis ja, ja te suhtlete teiste samalaadsete peredega üle Eesti. Aga kui keeruline on suhelda tavaliste, nii-öelda tavaliste inimestega ratastega tuttavatega, aga üldmõistes inimestega üldse? Ma arvan, et see ei ole väga keeruline, kui ise ei tee sellest probleemi sest mina olen sättinud oma elu niimoodi, et, et koos lastega ma võtan osa absoluutselt kõigest siin igapäevaelus ma käin nendega igal pool. Sest et minu eesmärgiks ongi saada lapsed niivõrd iseseisvaks, et kui mind ükskord enam ei ole, siis nad saavad omal käel hakkama. Ma loodan, et selle suure ja raske ülesandega tulen ma toime. Ja selle nimel ma ei jäta neid ilma mitte ühestki võimalusest suhelda inimestega hajutajad normaalsete inimestega, sest me kõik oleme mingit moodi moodi. Kui me võtame osa kõigist lasteüritustest ja täiskasvanute üritustest. Ja see, et ma ise seda asja pean täiesti normaalseks, on ilmselt ka põhjus, miks inimesed seda ka kergemini vastu võtavad. Sest kui sa ise oled rahulikke, käitud rahulikult, siis sind ka niimoodi aktsepteeritakse. Ma ei saa muidugi öelda, et mul oleks raske oma laste pärast, sest nemad on ka tublid. Ja nad saavad piisavalt hästi aru, et nad seltskonnas peavad käituma viisakalt. Ja samas on nad tänulikud, kui ma neid kuskile viin. Ning nad on ka tundlikud märkuste suhtes, sest kui ma olen vahest mingil põhjusel öelnud, et ma ei olnud rahul selle või teisega, siis nad tükk aega mõtlevad, mis nad on valesti teinud. Nii et ma arvan, et nad on igatepidi tublid ja toredad ning võimaldavad endale pakkuda võimalikult palju. Aga kui palju sul on tulnud ette seda, et sa pead kaaskodanikele või laste mängukaaslaste vanematele seletama? Et sinu lapsed on teistsugused? Seda ei ole palju ette tulnud. Ette on tulnud siis, kui lapsed väljas, teiste lastega mängivad. Ja paraku on siis lugu nagu isegi vastupidine. Sest et lapsed on teadaolevalt väga julmad. Ja tihtipeale pean hoopis mina küsima teiste lastevanemate käest, et miks sinu laps teeb nii. Sest on täiesti tavaline, et kui lapsed mängivad liivakastis, siis minu lastel kallatakse pead liiva täis. See on täiesti tavaline ja siis on minu küsimus, et miks sinu laps nii tegi? Mul ei ole tulnud, et anda vastust selle eest, et minu laps oleks midagi halvasti teinud. Sest mina olen neile kogu aeg meelde tuletanud. Kui te tahate teistega hästi läbi saada, peate käituma korralikult ja midagi ei ole öelda, Nad järgivad seda nõuannet. Võib-olla tuleneb see lasteaia selline, nagu sa nimetasid, et ka natukese liivaga üle vägivaldsus ka ühiskonnast üldiselt sest mitte ainult puuetega inimesed, tavalised inimesed ütlevad, et et ühiskond on hoolimata ja et ühiskond on julm. Kuidas sina sellesse suhtud? Ma arvan, et selle võib kokkuvõtlikult sõnastada, ühesõnaga see on olelusvõitlus. Ilmselt ta niimoodi on. Aga ja kuidas oleks võimalik siis inimeste suhtumist mitte ainult sallivaks muuta vaid vaid hoolivaks. Millise tee peaks Eesti valima? See on nüüd küll väga suur küsimus ja sellele ma ilmselt ei ole pädev vastama, kuid ma avaldan oma arvamust, et Eestil on sinna veel väga pikk maa minna. Sest et mul on olnud väga palju võimalusi kogeda inimeste suhtumist mujal maailmas. Ja ma isegi ei tea, millest seda suurt ja põhjalikku muutust alustada. Kuid üks, mida ma olen kogu aeg arvanud, on see, et kõik suured muutused algavad väikestest muutustest iseendas. Et ega asjata ei ole üleskutsed märka inimest enda kõrval, see on väga õige. Samal ajal võin ma ka öelda seda üleskutset märka, elavad hingenda kõrval sest mina võitlen ise selle eest, et meie ühiskond märkaks kalomanda kõrval, sest loom on täpselt samasugune elav hing. Nii et ma arvan seda, et, et muutused peavadki tulema inimestest. Kuid paraku me, Eesti ühiskond ei ole veel eriti inimsõbralik, nii et siit tulenevad ka vastukäigud, et ega inimesed ei ole ka ühiskonna suhtes eriti sõbralikud. Kui palju sa pead mõtlema tulevikule või kui palju sa mõtled oma tulevikule ja oma laste tulevikule, näiteks 10 aasta pärast kas neid võivad ees oodata mingisugused? Šokid. Loomulikult, ma mõtlen tulevikule, kuid samas selline elu nagu mina elan, sunnib mõtlema igale päevale eraldi, see on see ühe päeva kaupa elamine. Nii et ma ei tegele nende probleemidega, mis mul võib-olla tulevad järgmisel kuul järgmisel poolaastal. Kuid üldises plaanis ma loomulikult mõtlen ja selle nimel ma teen oma tööd. Ja minu põhiülesandeks, nagu ma ütlesingi, on kindlustada oma lastele tulevik. Sest et ega mina ei elaks igavesti. Ning see on muidugi raske ülesanne. Kuid selle nimel, selle nimel ma elangi täna ja nüüd ja praegu ja teen tööd. Ja see töö tähendabki seda, et, et lapsed tuleb muuta võimalikult iseseisvaks nad peavad olema kursis kõigega, mis meie ümber sünnib, siis ei ole ka seda suurt ohtu, et nad tuleviku šoki saaksid, kui nad üksinda maailma paisatakse. Sest kui nad teavad juba sedagi, et maailm on julm, et nemad peavad pidama sedasama olelusvõitlust ja neid on aastatega selleks ette valmistatud, siis ma arvan, et seda šokki ei teki. Ma loodan. Eesti luterlik tund. Me jätkame siit stuudiost oma juttu noore naisega, kes kasvatab kahte geneetilise defektiga tütart. Enne oli juttu sellest, et Eesti ühiskond on veel üsna lapsekingades. Kehtib karm ellujäämisreeglistik. Kui tihti oled sa tundnud sellist jõuetust, et sina proovid. Aga sulle ei vastata. No seda tuleb ikka ette. Ja tihtipeale jääb meie riigipoolne käitumine nagu arusaamatuks ja siia juurde, ma tooksin kohesele näite kuidas puuetega inimesed peavad tõestama puude olemasolu sest et alates sellest aastast on invaliidsuse vormistamine tehtud, kolgata teeks tuleb läbida kolm erinevat instantsi kuhu igale poole on järjekorrad ja mis tegelikult on nii meile kui ka asjaosalistele, ma mõtlen ametnikele üsnagi arusaamatud. Sest et selleks, et saada riigi poolt seda noh, ütleme kergelt kasinat toetust tuleb käia mitme arsti juures koguda tuhandeid mis tuleb viia siis VEKi, mis on vaja kordusekspertiisikomisjon kust tuleb oodata ka nädalaid seda vastust käia, helistada ja küsida. Ning seejärel, kui see vastus on tulnud, mis meil tuli loomulikult erinevatest kohtadest, sest et lapsed läksid erinevate puuete alla siis tuli need paberid viia taas tagasi arstide juurde, kes pidid panema kokku programmi taastusraviprogrammi, mida hiljem selgus ei ole tarvis mitte kellelegi. Mis tähendas järjekordselt järjekordades seismist ja arstiga vestlemist. Siis sai see programm kokku pandud ning kui ta lõpuks sai siis viidud ära pensioniametisse siis kohtasin ma kummalisel kombel sellist küsimust, et huvitav, miks meile neid pabereid saadetakse. Aga ilma nende paberiteta ei ole meil võimalik mitte midagi vormistada. Ja siis lõpuks kogu selle kogu selle pika tee tulemus. See CD võttis aega üle kahe kuu minu jaoks kõik need järjekorrad jaa, vormistamised. Ning selle tulemus oli see, et need paberid seisavad mul kodus sahtlis ja mitte kellelegi neid vaja ei ole. Ning riigi toel, kus on garanteeritud nüüd kolmeks aastaks, varem oli see aeg isegi lühem, oli kaks aastat. Kuid geneetilised efektid nagu palju muudki haigused on eluaegsed ja nendest ei parane mitte kunagi. Ning see on mulle arusaamatu, miks ma pean iga kolme aasta tagant toestama, et jah, mul ikka veel on see haigus mu lastel ja mul on ikkagi tarvis veel seda riigi toetust, vot see jääb arusaamatuks. Aeg-ajalt nende aastate jooksul, kus neid pabereid on aetud, olema tõesti tundnud, et lööks käega. Aga paraku tihtipeale tuleb ka ette, see, see raha on äärmiselt vajalik, eriti kui lapsed on väikesed ja muid sissetulekuid ei ole. Siis tahes-tahtmata tuleb sõdida riigiga, ajada neid pabereid. Ja, ja see teeb seal elu nagu karmiks. Nii et riigipoolne toetus on riigipoolne tugi, on viletsavõitu. Aga kellele sa muidu toetud, kui sa vajad tuge? Hiljem ma siin mainisin, et põhiline tugi on minu perekond sest et tema on mulle äärmiselt mõistev ja täpselt samuti ka isa ning tihtipeale nad ütlevad mulle, et mine ometi kuskile, mine käi kuskile, vaatame laste järgi ja mine, Elo, mine elaga endale natukene. Kuid teisest küljest jälle aastatega on läinud, nii et sa oled ära harjunud, et sul on kindel elu. Ja sellel aastal juhtus ka niimoodi, et ma olin kolm nädalat üksinda kodus, käisin tööl ja olin õhtuti üksinda kodus ning avastasin ennast sellelt, et selle kolme nädala jooksul mogeecing ühe korra ainult külas oma klassiõel ja see oligi kogu minu elu nende kolme nädala jooksul. Et ma arvan, et ma olen harjunud sellise eluga ja see ongi see mis, mis täidab minu päevi, mis on minu jaoks normaalne. Ja ma ei leiagi, et selles midagi imelikku oleks. Tugelejan ma teiselt poolt ka meie puuetega laste ühendusest lastevanemate ühendusest. Sest ma tean, et see on koht, kus on inimesed samade muredega ja oodata nüüd meie riigilt ei ole küll mitte midagi, kui me tahame midagi saavutada, peame me võtma ennast ise kokku, ise organiseerima, siis me saame ka need vajadused rahuldatud, mis, mis meil tekivad. Siin oli juttu, kuidas ühiskond suhtub pääs sinu perekonda. Kas ka sinu lapsed on küsinud vahel vennad, tundnud huvi selle vastu, et et nad on erinevad? Siiani ei ole ja ma arvan, et võib-olla ühest küljest on põhjuseks ka see, et et ma ei ole neist neid nagu millestki ilma jätnud, et nad on harjunud sellega, et nad suhtlevad kõigi inimestega. Me käime igal pool ja neil ei ole tekkinud nagu küsimust, et miks me näit, eks ei või minna kuskile või, või miks me teeme seda või teist või kolmandat, sest nad näevad, et kõik inimesed ümberringi teevad sedasama. Ma ei oska öelda, mis tuleb edaspidi. Need küsimused võivad ka tekkida. Kuid üks asi, mida ma neile olen kogu aeg rääkinud, on see, et tuleb suhtuda mõistvalt teistesse inimestesse, sest siis suhtuvad ka nemad mõistvalt teisse. Ning kui on tekkinud tülisid õues mängukaaslastega, siis me oleme tihtipeale arutanud, et äkki olite ise süüdi. Nii et siiani jah, neid küsimus ei ole olnud. Ja eks siis, kui nad tulevikus tekivad, siis peame mõtlema, mismoodi lahendada ning seletada. Me kõik oleme väiksest peale unistanud erinevatest asjadest sellest, kuidas me suureks kasvame ja kes tahab saada kosmonaudiks. Kestab ilusa kodu ehitada. Millisena nägid sina väikse tüdrukuna oma perekonda? Ja. Perekond on ilmselt tõesti unistus, mis on igal väikesel tüdrukul ja ja võib-olla ka enamustel poistest. Ma mäletan väga hästi, missugused olid minu unistused, sest see ei olnudki nii ammu. Minu unistuseks oli suur perekond, see tähendab palju lapsi. Ma arvasin, et mul võiks olla neli, viis last. Ja ma kujutasin ette ka sooja kodu. Kindlasti maakodu. Ja muidugi on unistused jooksnud liiva üsna paljus osas. Sellepärast et lapsima kasvatan nüüd üksinda. Kuid üks asi, mille peale ma, mille peale ma mõtlen pidevalt, on see, et ega ei ole veel hilja unistusi täide viia. Ning loomulikult on üheks minu unistuseks saada endale terve laps või terved lapsed, kelles tunda rõõmu. Ning selleks on mul veel aega. Üks unistus, mille ma olen täitnud, on soe, sõbralik kodu sest praegu on see minu enda kätes minu enda teha. Ja ma olen äärmiselt õnnelik, kui Me õhtuti sõidame lastega koju ja nad autos istuvad ning ütlevad, emme, lähme rutem koju. Siis ma saan aru, et kodu on nende jaoks ikkagi koht, kus nad tahavad olla ja kus mul ka endal on hea olla. Nii et ma arvan, et üks osa unistusest on siiski täitunud. Nii et sa plaanid veel lapsi saada? Noh, ütleme nii, et praegu on see unistus. Kuid jah, ma plaanin, me kunagi ei tea, milleks me unistused kujunevad täpselt samuti nagu ei kujunenud ka minu unistus minu kodust selliseks, nagu ma tahtsin kuid plaanid võivad meil kõigil olla. Ja muidugi ma mõtlen selle peale, sest et lapsi ma väga armastan ja tahaksin kangesti tunde rõõmuga terve lapse kasvatamisest. Ütle nüüd lõpetuseks, mida sa sooviksid teistele taolistele peredele, kus kasvab erivajadustega laps? Kõigepealt muidugi sooviksin palju jõudu ja kannatust, sest et see on, see on väga pikk ja raske tee. Kuid samas ma tean seda, et sellised perekonnad on üle saanud olukorrast, kus nad pööraksid tähelepanu pisiasjadele, elu pisiasjadele, teeksid nendest probleemi, sellest tuleneb mina üle saanud ning ma tean seda, et nad oskavad rõõmu tunda igast väikesest asjast igast päevast. Ja soovin teile jõudu ja kannatust. Ja mida sa sooviksid nii-öelda tavalistele inimestele tervele ühiskonnale, tavalistele inimestele, ma sooviksin selles mõttes sedasama, et ka nemad võiksid märgata enda kõrval teisi inimesi ja võiksid aru saada sellest, et pisiasjad, millest meie elu koosneb et neid ei maksaks endale probleemiks võtta, vaid tuleb rõõmu tunda, rõõmu tunda, elust rõõmu, tunda oma tervetest lastest. Sest et see nimetada kingituseks ja, ja suureks õnneks. Tänan. Ta hakkab läbi saama. Mida lõpetuseks öelda, seda, et elage ise ja laske teistel elada ning märgake hoolige nendest, kes mitte omal valikul on siia ilma sündinud teistsugustena. Tuletame veel meelde, et Eesti luterliku tunnisaated on eetris neljapäeva õhtuti viis minutit peale üheksat vikerraadios ning pühapäeviti kell veerand seitse õhtul klassikaraadios. Meile võib ka helistada telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks. Ja kirjutada e-posti aadressil eel teedee ät enge joonet punkt ee. Kirjutada võib ka meediakeskusele Eesti luterlik tund aadressil kiriku plats kolm, Tallinn. Samal telefoninumbril võite võtta ühendust ka juhul. Soovite osaleda piiblikoolis, mis on võimalik nii posti teel kui Interneti vahendusel. Saates kõlanud muusika on pärit, mis selle grandi parimate lugude kogumikult. Mina olen Kertu Lõhmus. Tänan teid kuulamast. Kohtumiseni 12. novembril. Eesti luterlik tund.