Vana tooma looma. Te mõistate muidugi, et mulle vanale Toomale on torni otsast Tallinn hästi näha. Sellel künkal on Toom-Kooli tänav tänaval aga maja number 13. Ma tean, et mõned usklikud inimesed ei armasta seda numbrit. Nad arvavad, et sellega on alati midagi halba seotud. Ma ei kinnita, et see, millest ma praegu räägin, oli tegelikult olemas. Kuid ma ei või ka öelda, et seda ei olnud. Ma lihtsalt räägin teile nüüd seda, mida ma kuulsin. Aga inimesed on sellest majast alati hirmsaid lugusid rääkinud. Pealtnäha maja nagu maja ikka. Krahv oli tuntud kui külalislahke peremees. Ükskord istus Parun Taube hilise õhtuni peremehe juures ja jäi ööbima. Parm viidi külalistetuppa, ta heitis voodisse. Ja Taube nägi läbi poolavatud ukse. Kõrvaltoas liikus täiesti ise ilma kellegi abita, tuul laua juurest eemale ja tuli külalise toa poole. Siis haaras parun revolvri, mis voodi juures lauakesele lebas ja laskis tooli pihta. Kuul, mis sattus tooli istme pihta, põrkas sealt kohe tagasi ja lõi põrandasse seejärel seina. Siis ei oleks peaaegu Ricoshetiga parunid pähe tabanud, kuid too jõudis viimasel hetkel kuuli eest kõrvale tõmbuda. Hommikut ära ootamata lahkus Parun Taube majast. Selle majaga on seotud ka teine mõistatuslik lugu. Ja see inimene kuuleb keset ööd. Kõrvaltoas mängib keegi viiulit. Viiul kõlas meloodiliselt. Kuid äkki muusika katkes. Uks läks mürinal lahti ja lävel seisis viirastus. Üleni hallis ta temast levis, lõhna oli hõngu ja õhkus külma. Viirastus suundus otsustavalt külalise poole ja suudles teda jäiste huultega. Selle peale kaotas külaline teadvuse. Ta toodi suure vaevaga meelemärkusele. Hulga aastate vältel oli majas palju erinevaid viirastusi selle pärast, nagu inimesed rääkisid, ei püsinud seal majas ahjukütjad, mida nad nägid ja kuulsid. Sellest me ei rääkinud, kuid viibinud selles salapärases toas ütlesid nad kohe töökoha üles. Vaat sellised lood juhtusid majas number 13 Toom-Kooli tänaval. Jutustus sellest Tallinna tornist väärib kindlasti teie tähelepanutorni nimi on neitsitorn. Ta on range neljakandiline asub kindluse müüril otse alllinna kohal. Praegu on seal kohvik kui torn ise. Kui mitte arvestada ühte klaasitud seina ja kõik selle ümber näeb välja nii nagu mitusada aastat tagasi. Ja mis kõige imestamisväärsem, seda torni pole siiamaani hüljanud. Sinna ammu-ammu elama asunud viirastused tobedate harjumustega, kuid mitte vaenulikud, vaid heasüdamlikud. Kui mõned aastad tagasi neitsitorni remonditi siis juhtus mõni minut enne kohviku avamist selline lugu. Kõik oli juba esimeste külastajate vastuvõtuks valmis kuid uks oli veel lukus. Ometi istus kohviku töötajate imestuseks juba nurgalaua taga. Väikest kasvu. Kui temalt küsiti, kuidas ta siia sattus enne avamist ja mida talle võib pakkuda siis naeratas mees kuidagi veidralt, ei öelnud midagi ja haihtus. Selgus, et ka torni teistel korrustel oli teda juba nähtud ja ka seal kadus salapärane külastaja küsimustele vastamata, kohe nagu poleks seda olnudki. Kuid kord märkasid kohviku töötajad imestusega pikas mantlis. Tundmatu läks hiilides toiduainete lattu. Kutsuti kohe abivaras kinni püüda. Uks löödi lahti, aga seal polnudki kedagi. Pärast seda lakkas viirastused näitamast. Ilmselt muutus ta nähtamatuks. Mõnikord avas ja sulges keegi mürinal raskeid uksi. Teinekord kuuldi trepil samm, justkui kõnniks keegi rasketes saabastes, kuid kedagi ei olnud. Ükskord aga võtsid nähtamatut käed puhveti letilt kaks küünlajalga koos küünaldega. Ja viisid ära. Torni nähtamatult asukad mürgeldasid ja lõbutsesid esiots alati pärast seda, kui külastajad olid lahkunud. Aga ükskord ükskord istusid laua taga neiu ja noormees ja äkki hakkasid tassid sellel laual isenesest liikuma. Kiiresti kohtadelt püsti ja tormasin jooksuga saalist välja. Ka köögis ei läinud ilma vahejuhtumiteta. Ükskord otsustas kokk kohviube röstida, tahtis just praepanni võtta, aga see äkki asja eest teist taga hops, hops, hops hakkas hüppama nagu konn. Ja nii hüppaski mürinal mööda kivipõrandat ühest seinast teise. Lõpuks aga ajasin ootamatult püsti ja. Jubedalt võitu tunnistas kokk aga ausalt öelda. Me oleme siin juba kõigega harjunud ega imest eriti millegi üle. Kuid mulle tundusid need salapärased lood köitvatena. Ja ma otsustasin neid teile tingimata jutustada. Minu seekordne jutt on ainult julgetele, sest ma jutustan hirmsa loo. Niisiis Tallinna torni Kick Indrek läheduses täpsemini neitsitorni kõrval on väike Tähelepandamatu torn, mida kunagi minu mäletamist mööda nimetati tallitorniks. Muide sagedamini nimetati seda torni junkrugambriks, aga lihtsalt öeldes oli see vangla paha teinud noorte inimeste jaoks. Sellest tornist räägiti igasuguseid asju ja kõik lood, mida ma temast kuulsin, olid hirmsad. Mina olen juba kord tugevate raudsete närvidega, aga iga kord, kui kuulsin järjekordset lugu sellest kurja kuulsusega tornist läksin nii ärevile. Mul jooksid hirmujudinad mööda selga. Et selle torni on vana kuri välja valinud ja aeg-ajalt märatsejate seal niimoodi, et koguni torn ise värises hirmust. Mis tunne oli selles tornis viibida noorel ja enamasti tundlikul inimesel? Umbes 350 aastat tagasi toodi sellesse torni üks noormees. Ta oli pahandust teinud ja mõisteti mõneks päevaks vanglasse. Nonii, ta läks hoonesse sisse. Paks tammepuust uks sulgus original riivid Koltsatasid kinni. Oli kuulda, kuidas suurt tavalucette pandi. Seejärel oli kuulda lahkuvate soldatite samme. Ja lõpuks jäi kõik vaikseks. Noormees vaatas ringi. Hallidest paekiviseintest, laest. Kui kes teab, kust ilmusid pikkadesse kõrvadesse kasvanud käed, haarasid leiva ja kannu ja kõik kadus silmapilkselt. Keegi naeris kõvasti ja hakkas isukalt matsutama. Järsku tõugati noormees kõvasti vastu külge ja ta lendas vastasseina. Löök oli valus. Ta ei jõudnud veel toibuda, kui keegi haaras ta kinni, virutas jõuga lakke põrganud vastu lage, kukkus. Vang mürtsiti põrandale, näha polnud, aga kedagi keegi noorukiga ei rääkinud. Ei reageerinud tema palvele mõnitamine lõpetada keegi pööranud tähelepanu karjatele, jäädagi selle terve õhtu ja ööpiinasid nähtamatult kurjad jõud vangi. Hommikul, kui solvate torni tulid, nägid nad. Tehke minuga, mis tahate kasvõi, lööge maha, aga ärge jätke mind sellesse torni. Anus õnnetu. Otsustati lubada Noormehe emal koos temaga tornis ööbida. Järgmisel hommikul nägid valvurid juba kaht surmani hirmunud inimest, kes olid õudusest tummad. Sellest ajast peale käisid Tallinna elanikud tornist kaarega mööda. Jüri Nikos Aaroni vana Tooma lugusid lugesin Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.