Nüüd jutustan ma teile sellest, miks meri mühiseb. Mägedes on kajalilled õitsevad. Ja linnud laulavad Tallinna raekoja lähedal, kus mina torni otsas oma teenistust pean, seisab sajandivanuste pärnade all Linda mälestusmärk. Algul tegi kuulus eesti skulptor August Veidenberg marmorskulptuuri hiljem aga valati täpselt samasugune pronksi ja pandi künkale ülest. Vaat mida jutustab eesti luuletaja Kreutzwald eeposes Kalevipoeg Lindast, tema mehest Kalevist ja nende pojast, Kalevipojast. Ammu-ammu lendas üle selle koha, kus asub Eesti suur põhjakotkas ja pillas maha tema seljas istunud vägimehe kalevi. Temast saigi Eesti esimene elanik. Üks lesk leidis aga peaaegu sellel samal ajal tedremuna, tõi koju, pani korvi ja kattis kaanega ja lesknaise rõõmuks sündis munast peagi tütarlaps. Linda kasvas suureks ja temast sai kaunis neiu. Ta oli nii kaunis, et kuuldus tema ilust kandus üle terve ilma. Tema juures hakkas palju kosilasi käima, isegi tähed, päike ja kuu tahtsid temaga abielluda. Linda ütles aga kõigile ära. Aga kui Linda juurde tuli kätt paluma, võimas Kalev. Läks neiu talle mehele. Nad elasid sõbralikult, neil oli palju poegi. Kuid Kalevit tabas tõbi ja ta suri. Ja siis otsustas Linda Kalevi haua kohale suured kivikünka püstitada. Päevast päeva kandis ta kive oma mehe kalmule. Vaat nii tekkiski Toompea mägi. Linda kandis kive põlle sees, pillas viimase kivi kogemata maha. Ta istus sellele kivile, hakkas nutma. Ta nuttis nii kaua, tema pisarais tekkis järv. Seesama, mida praegu nimetatakse Ülemiste järveks. Kivi, millel linna nuttis, võib aga praegugi näha. Ta lebab kalda lähedal, ainult et välgulöök lõhestas ta kaheks tükiks. Varsti, kuid juba pärast Kalevi surma sündis vägilasest poeg Linda panni talle isa auks nimeks Kalevipoeg. Ta oli veel väike, kui jõud olid tal ebatavaline. Mähkmed, millesse kalevipoeg peale sündimist mähiti, tõmbas ta kohe puruks. Hälli lõhkus ära, see tundus talle kitsas. Kalevipoeg sirgus suureks, talle meeldis väga jahil käia. Ükskord läks ta koos kahe vennaga metsa jahile. Jaht läks hästi. Nad tapsid kõigepealt karu, seejärel põdra ja pühvli. Palju rebaseid, hunte, jäneseid. Kalev ja tema vennad väsisid muidugi ära. Otsustati puhata. Tuju oli hea ja vennad hakkasid laulma. Kui vanem vend laulu alustas, hakkasid tema laulus puudel mahlad liikuma. Pungad puhkesid ja lehed tulid välja. Keskmine vend hakkas laulma ja vilja ning marjad said küpseks. Aga kui noorem vend kalevipoeg laulma hakkas, laulis ta nii ilusti, et isegi meri hakas kohisema ja kõik linnud, kes olid seni vaikinud, hakkasid äkki mitmel häälel laulma. Sellest hetkest täitluski maailm häältega. See legend õpetab, et kunagi ei tohi meelt heita ja et ka kõige raskematest olukordadest tuleb leida väljapääsu. Ükskord piirasid Tallinna kaua aega vaenlased kuid sügavat vett täis vallikraavid linna ümber. Võimsad kindluse müürid ja kõrged tornid kaitsesid linna kindlalt. Vaenlased seadsid end linnal sisse, rajasid laagri, lõid telgid üles, otsustasid oodata, kuni Tallinna kodanikelt toidumoon otsa lõpeb. Kui süüa enam pole, annavad ise alla. Ja kuigi toiduainete tagavarad linnas olid väga suured, said needki lõppude lõpuks otsa. Kõik, mis oli võimalik ära süüa, söödi ära. Mõned elanikud hakkasid nälja tõttu juba meeleheitesse sattuma. Vist tuleb alla anda. Kuid sel raskel tunnil tuli Tallinn-ele appi leidlik ja Kaval Parun, paleen. Palmse mõisa peremees. Ta tegi, nagu saadaks tallinlastele söögikraami. Toiduained laaditi vankritele ja saadeti Tallinna kuivoor linnale. Ligines tungisid vaenlased sellele kohe kallale. Ka neid piinas nälg ja nad tormasid toidu kallale, unustades piiramise. Samal ajal toimetati Tallinna Palmsest Mern mööda härg. Kukk ja paar hanesid. Järgmisel varahommikul kuulsid linna piiravad vaenlased imestusega, kuidas kukk Tallinnas kindlusemüüri taga valjusti kirema hakkas. Aned kaagutama kukkusid. Siis aga kostis ammumist. Muldkindlustusele tormas suur priske härg ja hakkas sarvedega maad kaevama. Müüride tagant kostis muusikat. Tallinna kodanikud laulsid lõbusaid laule, laule nagu poleks midagi lahti. No seda linnanel jutlemisega ei valluta. Arutasid vaenlased. Vaja koju minna. Ja läksid ära. Tallinn oli päästetud. Kuulake lugu Tallinna kõige kõrgemast kirikust olevistest. Kui te lähete Tallinnas või olete seal viibinud, siis olete kirikut muidugi näinud. Raske on mitte märgata nii kõrgete kaunist, terava gooti tornitipuga ehitist. Torni tipp on kaetud vaskplaatidega, mis on aja jooksul roheliseks tõmbunud. Kui tallinlased 500 aastat tagasi plaanitses seda kirikut ehitada, siis läksid nad algul isegi vaidlema. Toompea elanikud tahtsid, et kõige kõrgeim kirik oleks ehitatud nende künkale. Alllinna elanikud vaidlesid vastu. Kui kirik kõrgele ehitada, siis hakkavad pilved torni tippu takerduma. Lõpuks lepiti kokku, las kirik tuleb alllinna. Aga kust leida meistrit, kes nii kõrge kiriku valmis ehitab? Otsiti ja otsiti. Oldi juba lootust kaotamas, kui äkki ilmus, kes teab, kust meister kes oli nõus seda tööd tegema? Ta küsis kõrget palka. 10 tündrid kulda. Oma nime hoidis mees saladuses ja ütles, et kui Tallinna elanikud saavad teada Linnakodanikud olid nõus, meister hakkas kohe tööle, kirik kerkis mitte päevade, vaid tundidega, kohe-kohe pidi ehitus valmis saama, kuid meistri nime ei teadnud ikkagi keegi. Tuli arved õiendada, kuid linlastel ei olnud piisavalt kulda, mida teha? Uuriti välja, kus meistrinaine elab ja saadeti tema maja juurde luuraja ja see kuulis, kuidas naine last kiigutades laulis. Ära nutta, varsti tuleb suisa olev koju jõdu 10 tündrit kulda. Luuraja ruttas Tallinna tagasi, seal aga kinnitas ehitusmeister juba risti torni tippu. Kuulanud luuraja jutu ära, hakkasid linnakodanikud Alt karjuma. Olev Sulon rist viltu olev panerist õigeks meistrit oleks nagu välk tabanud, said ikkagi tema nime teada. Olevi käte haare lõdvenes. Ta laskis ristist lahti. Ehitusmeister kukkus alla ja tema keha purunes vastu maad. Samal hetkel hüppas tema suust välja kärnkonn ja roomas välja madu. Keha aga kivistus. Siiamaani lamab olev kirikuaias altaripoolse otsa juures. Rahvas hakkas kirikut meistri nime järgi olevisteks kutsuma. Laevade jaoks on aga Oleviste kirik, sest peale suurepärane majakas kirikus palvetati, kuulati jutlusi, kahetseti patte, kuid siia tulid linna moedaamid ka oma uute kleitidega uhkeldama, keelepeksjad aga uudiseid kuulama ja rääkima. Mõnikord, aga praegu on seda raske isegi ette kujutada. Korraldati tantsupidusid ja pallimänge. Kivipõrandale peksti vilja. Sõja ajal varjasid linna elanikud ennast siin koos oma majakraami ja koduloomadega. Praegu on Oleviste kiriku torni tipus rist, kuid 300 aastat tagasi seisid põhitorni ja nelja väikese torni otsas Kukekujulised tuulelipud. Ja kui 150 aastat tagasi puhkes järjekordne tulekahju, siis hakkasid kõik viis kuke tornidel kiiresti-kiiresti pöörlema. Selle ebatavalise vaatemängu põhjustasid tulest tekkinud kuumad õhuvoolud. Kirikutorni kõrgus oli 140 meetrit ja äikese ajal lõi välk ühte lugu torni sisse. Lõpuks tehti torni tipp lühemaks. Praegu on torni kõrgus 124 meetrit. Tallinna ja kogu Eesti elanikud on senimaani Oleviste kiriku üle uhked. Jürinikkofoorovi vana tooma lõbusid, lugesin Rain Simmul. Toimekas Kadri uutma. Laste lood.