Haapsalu lossi on rahvauskumuse järgi erinevatel aegadel palju varandusi peidetud ja ühte neist valvas suur must koer. Paljud on püüdnud seda varandust kätte saada, kuid kõiki aardeotsijaid on juba päris otsingute alguses eemale peletanud. Kummitused. Ammustel aegadel elas oli Haapsalu linnas üks noormees. Ta oli valvur. Kui saabus öö ja linnas kõik uinusid, käis ta mööda linnatänavaid ja kopsis kõristiga. See tähendas, et võib rahulikult magada. Tulekahju ei ole. Kord öösel läks valvur juhuslikult lossivare meisse. Tornikell lõi 12 pauku ja kohe ümbritsesid teda kummitused. Nad kisendasid õudselt mövidegasid, nutsid suure häälega kuid valvuri löönud kartma. Vaesekesed haletseda kummitusi. Teil on vist pimedas väga igav. Heasüdamlik valvur pani laterna põlema, võttis taskust vilepilli ja hakkas mängima. Kummitused. Algul imestasid. Jäid vait, siis aga muutusid lõbusaks, keerlesid lustakas tantsus. Lõpuks otsustasid kummitused näidata, kust tuleb peidetud varandust otsida. Ja valvur nägi hiiglasuurt kulda täis kasti. Kastil aga istus metsi. Must koer õudselt kohutav. Tohutu suur, põlevate kurjade silmadega ja veretavate lõugadega. Siit minema, enne kui masu surnuks puren. Ütles koeräki inimhäälel. Pea meeles, et mul pole ei keegi ja süüa andnud, ma olen kohutavalt näljane. Seda asja annab parandada, hakkas valvur naerma. Mul on üht-teist kaasas ja ma annan sulle süüa. Ta võttis kompsukeses tüki pekki ja leiba, andis koerale, silitas teda koer, lakkus tal tänulikult käsi jooksis, äravad valvur aga võtnud hulga kuldraha, tuli oma öövalvest koju, niipea kui valgenema hakkas. Nii osutus headus kurjusest tugevamaks. Peaaegu igal linnal on oma legendid. See lugu räägib sellest, kuidas Haapsalu linnas sai üks inimene headuse eest tasu, teist aga karistati ahnuse eest. Ammu-ammu elas Haapsalu linnas kaks venda. Vanem oli rikas, aga kohutavalt hane. Mida rohkem Haagorjasedaiitsamaks läks. Noorem vend aga oli kingsepp. Ta ei erinenud millegagi oma naabritest, ainult et valmistas ja parandas väga hästi saapaid. Ja oli tõesti väga lahke töö eest suurt tasu ei võtnud. Sellepärast elas ta suures vaesuses tihti tema pere isegi nälgis. Kuid kord juhtus niisugune lugu, kingsepp väsis ära ja vaevalt hakkas unehõlma vajuma, kui tema juurde ilmus viirastus. Noh, üldse mitte hirmuäratav. Ja räägib. Läheme lossivaremetesse, ma näitan sulle, kuhu varandus on peidetud. Kingsepp aga arvas, et see on uni ja ei läinud. Järgmisel ööl tuli viirastus jälle rääkist, kust tuleb peidetud varandust otsida. Hommikul tuli kingsepale külla tema vanem vend ja noorem, rääkis vanemale. Nii ja naa. Viirastus rääkis mulle varandusest. Uskuda või mitte? Hakaga Esson hüüd ära usu. Ules võid igasugu asju üha. Hakkas vanem vend naerma, ise aga ruttu-ruttu koju labidaga järele. Hakkas kannatamatult pimedat ootama. Nii kui öö saabub ja kõik kõvasti magasid, jooksis kitsipung lossivaremetesse sellesse kohta, kus kummituse sõnade kohaselt varandus oli maetud, vaatas ringi, kedagi ei ole ja hakkas kaevama, kaevas, kaevas ja lõpuks lõi labidas millegi kõva vastu. Siin ta on, aardekirst tegi kirstu lahti, seal aga. Oo, kuidas vanem vend vihastas, otsustas, et noorem vend mõtles seda moorite maa-aluse üle irvitada. Ihnuskoi võttis koeralaibad ja läks kingsepa maja juurde, võttis hoogu ja virutas koera klassesse. Irvitaja klira katki löödud aknaklaasiklirinat ärkas kingsepp üles, näeb oo imet. Põrandal suur nahk-kott. Kott rebenes õmblustest ja temast voolas põrandale kulda. Läks nii hästi kui üldse võimalik. Kogu linn soovis kingsepal õnne, temaga hakkas külluses elama ning kõikide vaeste saapaid ilma rahata parandama. Vanem vend muutusega, sest peale üldiseks naerualuseks, kui kõik teada said, kuidas ahnepäts lõksu langes, oli naer isegi Tallinna kuulda. Loo, mida te nüüd kuulete, jutustas mulle minu vanaisa. Ja kõik, millest ma teile jutustan, sündis väga vanadel aegadel. Muidugi paljugi selles ilusas ja mõnusas linnas nägi varem teistmoodi välja, mõni asi, aga samasugune tänapäevani. Nagu nüüdki, liuglesime siledal lahe veel varakevadest hilissügiseni valged luiged. Kalda ääres askeldasid praeksades metspardid, vee kohal lendasid aga asjalikult karjudes. Kajakad. Otse kalda ääres kasvas nagu praegugi pikk tutikestega pilliroog. Kuid varem oli näha väikesaar, millel seisis killuke vana rookatusega majake. Haapsalu elanikud märkasid, et õhtut ei süüdata majakeses kunagi tuld. Kuid siis, kui vaevalt hakkas hämarduma ja lahe kohale, kogunes udueemaldussaare juurest paati. See ujus aeglaselt mööda lahte. Kui aga lähenes Haapsalule, võis paadis näha sihvakad naist. Paat peatus kaldal tihedas roostikus, siis visati paadist kaldale pikk laud ja mõne aja pärast jooksis seda mööda kaldale. Graatsiline must kass. Kõikenägevad poisikesed vaatasid pärast seda mitu korda paati, kuid seal polnud kunagi kedagi. Üks linnaelanik märkas, et jääkeldrist panipaigast, kus hoiti söögitagavarasid, hakkasid kaduma toiduained, kordsed, keegi hapukoore ära, kord kaob kala, kord pole enam lihatüki. Keldri peremees otsustas välja selgitada, kes on siis varas. Tal ei tulnud kaua oodata. Ta istus keldri juures põõsastes ja nägi juba esimesel ööl keldri juurde hiilis must kass. Vaatas ringi, surus käppa ukse lävevahelisse prakku. Pingutas sai ukse lahti, lipsas keldrisse ja minuti-kahe pärast ilmus lävele, vorst hambus, seejärel otse juures lahe poole mööda lauda paati. Otsekohe kõlas aerude laksumist, paat liugleb roostikust välja ja kuuvalguses oli paadis näha sihvakas naise siluetti. Järgmisel ööl ilmus kast taas keldri juurde ja ruttas saagiga paati. Kuid kassiteed takistas äkki tugev kalavõrk, mille linnaelanikud olid jõudnud välja panna. Oi mis nüüd kassiga juhtus. Ta viskas varastatud kraami maha ja püüdis meeleheitlikult nõukogule võrku, küünte ja hammastega katki rebida, kuid võrk ei andnud järele. See oli väga tugev. Linnaelanikud püüdsid kassi kinni, ta hakkas küünistama ja hammustama. Samas hakkas idas valgus koitma. Vilksatas päikesekiirkirikutornis, hakkasid kellad iseenesest lööma ja valjusti nõukogudes muutus kas järsku sihvakaks nooreks naiseks. Haapsalu elanikud tahtsid Soerdist nõialõkkel ära põletada, kuid krahv von Ungern-Sternberg käskis ta lahti lasta. Sellest ajast peale ei näinud Haapsalus keegi enam ei seda nõianaist. Ei veidrat musta kassi. Majake saarel, kus, nagu arvata elas, nõid põles varsti maha. Selle loo on aga peaaegu kõik unustanud. JÜRI Nikofoorovi vana, tooma lugusid lugenud Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.