Seekord kandume teiega mõttes mõned sajandid tagasi, kuid mitte Tallinna, vaid Viljandisse. See linn asub Lõuna-Eestis. Viljandi lossivaremed avaldavad tänapäevalgi mõju oma hiiglaslike mõõtmetega, kuid siin on kõik nii puudesse põõsastes rohtu kasvanud ja nii metsistunud. Tundub, justkui peaksin kuratise öist vahikorda. Kuid ammu-ammu, palju aastaid tagasi oli see loss palju jõukam kui teised lossid Eestis. Lossihoov oli kividega sillutatud, kõiki lossi ruume ühendas lai sammaskäik. Kuid eriti kuulus oli loss oma imekaunite vitraažpiltide poolest, mis olid tehtud paljudest hoolikalt lihvitud värvilise klaasitükkidest ja klaaside asemel aknavadesse pandud. Lossi peremehed korraldasid vahetevahel pidusid. Tähtsad külalised pandi laua taha aukohale istuma. Peo ajal vilistati mitte üksi juuresolijaid mitte üksi külalise enda teeneid, vaid ka tema esivanemaid isa-vanaisasid ja vaarvanaisasid. Suppi söödi enamasti ühisest kausist lusikaga. Lusikad aga tehti väga pika varrega, et oleks mugavam sööki suu saada ilma laiakraed määrimata. Kahvleid tollal veel ei olnud. Liha ja salatit söödi kätega või teravaks juutut pulkadega. Tihti anti peo ajal lauale küpsetatud metssea või põdrakere. Mõnikord toodi peo ajal sisse hiiglaslik tinavaagen pasteediga. Kui pasteet lahti lõigati, lendasid sealt üldiseks imestuseks välja elu sajad linnud. Külalistele pakuti koduseid ja meretaguseid veine kuid erilise uhkusega pakkus lossi peremees vürtse soola ja musta pipart. Pipar maksis rohkem kui kuld ja teda ei müüdud mitte kaalugaveid terahaaval. Musta pipart oleks võinud soovi korral täiesti asendada Eestis metsikult kasvava pipralehtedega, kuid seda ei tehtud. Lausa raske on ette kujutada, kui palju võis mahutada inimese vaats. Üks külaline. Nagu ajaloolased jutustavad, võis peale supi ära süüa veel terve faasanipõld. Taldrikutäie salatit, kaks suurt tüki sinki ja lisaks veel juurvilja ja keedist. Külalised pillidel muidugi viisakalt üleval pidama söögiajal ei tohtinud sõrmi lakkuda, taldrikusse sülitada ja laudlinasse nina nuusata. Kuid see ei tähendanud, et pidi olema taskurätik. Isegi need külalised, kellel taskurätik oli ainult lehvitasid sellega et hinge tõmmata, kuulasid, pidutsevad, saalis muusikuid, tantsisid, astusid akna juurde ja imetlesid imekaunist vaadet Viljandi järvele, mis on üks ilusamad ja suuremaid Eestis. Muidugi jutustas lossi peremees sellest, et selle järve ääres katsus eesti vägilane Kalevipoeg rammuvetevanaga ja võitistada. Järves elab aga kaunis näkineid. Järv ise tuli siia volvestist, kuid järvel on siin igav ja räägitakse, et ta tahab tagasi minna. Mina aga arvan, et järv jääb paigale. Ta on ju nende paljude aastate jooksul jõudnud oma Viljandimaad armastama hakata. Ja sellega harjunud. Juba iidsetel aegadel oli Narva kuulus, kui suur kaubasadam. Kaubaputkasid oli linnas hiiglahulk, mida seal kõike ei olnud, peenim, meretagune, siid, raske, kirev blokaad, relvade savipotid, Rigurlikud, lambi, juveliir tooted, vasest, hõbedast ja isegi kullast anumad, sadulad ja valjad, kaunistatud metallist pannal teie kalliskividega. Kõikjal lõhnas värske, soolatud ja suitsutatud kala parkla meretaguste vürtside järele. Pipar, nelk, loorberileht. Sel ajal elas Narvas üks väga rikas kaupmees. Räägiti, et Tal on nii palju raha, et kui ta tahaks, võiks ta Narva tänavad müntidega ära siluda. Toda kuulduste rikkuses levis üle terve Eesti. Kuuldus tema ainsa tütre ilust üle terve maailmakaupmehe. Tütar oli seniolematu kaunitar ja ka iseloom oli tal meeldiv. Ta oli lahke ning narvalased nimetasid teda meie Narva piigaks. Narva piigast kuulis ka üks kuningapoeg ja otsustas piigale kosja minna. Mõtles veidi, käskis laeva valmis panna ja suundus Narva. See kuningapoeg oli tark ja nägus. Kaupmees rõõmustas, et kuningapoeg tahab tütart naiseks võtta. Korraldas vägeva peo. Mõtles vaatlusõnn, kuid vara rõõmustas. Mul pole kuningapoega vaja, isake, ütles Narva piiga. Ja teatas piigake isale, et armastab Narva kõige vaesemast perest pärit poissi. Isa ei tahtnud midagi kuulda, annan su kuningapojale naiseks ja kogulu kaunitari nukraks. Nuttis mitu päeva. Mitu ööd. Lõpuks saabus päev, mil Narva piigale pandi selga uhked rõivad. Jeviidida kuningapoja laeval. Möödudes oma murest murtud kallimast, sosistas kaupmehe tütar talle. Jumalaga. Ja pea meeles maise iialgi kuningapoja naiseks. Kaua seisis vaene noormees kaldal ja vaatas vaates vaates laevale järele kuni see silmist kadus. Kuid Narva piiga seisis laevatekil ja vaatas oma armsa Narva poole, kes võib praegu öelda, mida ta mõtles, mida meenutas neil minutitel. Ahtrial loksusid vaikselt merelained. Narva piiga viipas kätega ja hüp baas meresügavikku. Otsekohe algas kohutav marulained, nutsid ja mühisesid ja oli näha, kuidas lainte vahus viltsatasid. Valged neiu, käed suli, Narva piiga kes muutus näkineiuks. Sellest ajast peale ilmus ta tihti Narva kose juurde. Paljud narvalased on teda näinud ja ta on neile ikka sõbralikult kätt lehvitanud. Vat, mis Narvas kunagi juhtus. Kurb lugu muidugi. Kuid nõustugem elus ei tule, et ainult rõõmsaid asju. Eestis on palju saari, kuid arvatavasti pole mitte ühestki loodud nii palju kauneid imestusväärseid, legende kui naissaarest. Üks legend seletab seda nimeni. Igiammustel aegadel läks Eestist meretagustesse maadesse üks laev. Kaupmehed vedasid sinna igasugu kallis kaupa. Kaptenit oli hoiatatud, et kui laeval on midagi varastatud, läheb halvasti. Alguses läks kõik hästi, meri oli vaikne, rahulik purjedes puhus tugev Harry tuul. Kui aga kaldad silmist kadusid. Kaptenile tuli hoiatus meelde, ta hakkas kõiki, nii madrused kui reisijaid küsitlema, ega kellelgi varastatud asju kaasas ei ole. Ja siis tunnistas üks naine ütles, et tal on tilluke tükike kirikuleiba. Preester pillas selle kirikus maha, ütles naine ja mina korjasin tükikese üles. Kapten vihastas ja käskis naise jalamaid mässavasse merre visata. Naine nuttes palus talle andestada, kuid ta heideti vette. Õnnetu hakkas uppuma, kuid talle meenus armulaua leib. Ta kahetses, et oli luba küsimata leiba võtnud ja hakkas halastust paluma. Ta ei jõudnud oma palvet lõpetada, kui tundis äkki maad jalge all. Ta vaatas ringi ja nägi, et seisab ilusal rohelisel saarel rohke veega allikad purskavad maa seest viljapuud. Linnud laulavad justkui paradiis. Ja lahe kaldal. Uus paat. Aerudega. Ta istus kiiresti paati ja sõudis koju. Sellest ajast peale hakati saart naissaareks nimetama. Kalalaev jõudis õnnelikult sinna, kuhu ta pidi jõudma. Kaubad, mida laeval veeti, müüsid kaupmehed kasudega maa ja kõik pöördusid õnnelikult koju. Teine legend jutustab Naissaarest, vaat kuidas. Ela, oli kaunis näkineid ja nägi ükskord ilusat noormeest, armus temasse, lootis taas kohtuda, kuid nooruke ilmunud enam kurvastas ja nukruses näki neiuke. Ja kurvastusest muutus Kaljusaareks naissaareks. Vanad inimesed räägivad veel sedamoodi, justkui oleks naissaarele ujunud üks printsess. Jalutas jalutussaart mööda ja kaotas oma krooni. Hakkas muidugi seda otsima. Roomas roomas mööda rohtu ja muutus endalegi ootamatult mahuks. Räägitakse, et mõned inimesed on näinud saarel madu kroon peas. Ilmselt leidis printsess oma krooni üles, kui oli juba maaks muutunud. Kas teiega nii arvate? Jürinikkofooramini vana, tooma lugusid lugenud Rain Simmul toimetas Kadri juutma. Laste lood.