Luulelahing. Tere kätte on jõudnud luulelahingut, teise hooaja teine saade. Mina olen Peeter Helme ja koos minuga juhib siin kohvikus must puudel Tallinnas Müürivahe tänaval saadet Jürgen Rooste. Tere Jörgen. Tere õhtust. Tere, Peeter. Lisaks meile. On siin veel neli luuletajat, üks kriitik ja terve hunnik publikut. Tänase poeedid on Johanna-Mai vihale Igor koti, Katrina Holstein ja Wimberg. Kriitikuna astub üles Ivar Sild. Luulelahing on juba tuttav saade. Ivar, sa võtsid veidi rohkem kui aasta tagasi esimesel veebruaril 2014 osa luulelahingust ja nüüd oled sa siin tagasikriitikuna. Arvestades, et möödunud hooajal ei jõudnud sai poolfinaali ega finaali, kas võib siis arvata, et sa oled siin nüüd selleks, et maksta kätte? Tulevastele põlvedele mäletad ikka? Sellepärast, et kuna ma kirjutada ei oska, siis siis nüüd ma kavatsen kõik nagu lahti kiskuda, et jääkivi kivi peale ja sõna sõna peale, et nüüd ma olen nii kade ja tige ja ma unistasin sellest, et ma saan kuulsaks selle saatega naete. No siin on sinu teine võimalus. Loodame, et kõik läheb täpselt nii, nagu sa ütlesidki. Meie saate ülesehitus peaks sellistele kuulajatele olema iseenesest tuttav, aga igaks juhuks kordan üle. Igas saates võistleb neli poeeti. Iga poeet loeb omal valikul ette ühe luuletuse ühe oma luuletuse. Lisaks kuulama luuletaja soovilugu, mis loodetavasti teda veidi avab ja tutvustab. Ja pärast seda kommenteerib kuuldut-nähtut kriitik. Kriitiku sõnad peaksid siis aitama kuulaja paremini otsusele jõuda, sellepärast et kuulaja on see, kelle käes on siis tõeline võim ja voli. Nimelt võidab iga saates luuletaja, kes kogub luule lahingu kodulehel luulelahingpunkt Vikerkaar relee kõige rohkem hääli. Hääletamise kergendamiseks jäävad ka pärast saate eetris olekut kodulehele üles luuletused nii teksti kui helina. Samuti leiab sealt väikese luuletaja enesetutvustuse. Tänase luule lahingupoeetide poolt saab hääletada kuni 28. märtsini. Enne saate juurde asumist ongi aeg teha kuuldavaks eelmise saate võitja. Eelmise saate võitis siis Triin tasuja. Ja siinkohal kuulame ära ka möödunud saate võidu luuletuse. Luulelahing. Jõlkur olen maid jõlkur, kes kunagi tahtnud olla kinni püütud kukkumisest päästetud kuid kukkunud ikka ilmal peost olnud tiivutu lind ise murdnud end koorest välja kukkunud pesast, et õppida kõndima, enne kui lennata. Nii on elu mu tee, mida ikka iseendas avastan. Et tiivad, sulg sulehaaval jõuaksid kasvada. Mind vabaduse taevasse kõrgele saaks juhtida. Olen olnud vaid jõlkur teadmata, kelleks kord saan, kuid tiivasirutus ootel iga hetk võin hakata lendama. Kas enam, mida ta keegi kinni mintsa kaks, vaid pigem hoogu mu tiibade lõhutaks. Päästa iseend, maailma polegi enam vahet tunda armastust õppima, see on mu vanadus, kõhu all puudutab ainult kui tunnetad elus liuglemist, kunsti, lennuhella puudutust, mis on kõik ja eimiski vaid see jääbki must maha hing täis valu ja lusti, millega need read suudlen su nahal. Ja sellega kord vead, kõik kanname maha. Luule lahin. Veel kord, palju õnne eelmise saate võitjale ja asumegi hooaja teise luule lahingu juurde. Nagu öeldud, on poita meil siin neli Johanna-Mai Vihalemm, Igor kott, juh, Katrina Helsten ja Wimberg. Jürgen, kellest me alustame. Wimberg. Jaak, Urmet ehk Wimberg ja jumal teab mis varjunimede all da veel üles on astunud mitmeid tema Andro küünsidki jooni. Tegelikult sikupilli Lasnamäe kandi poiss, eesti filoloog. Tegelikult ei ole, tegelikult ma olen teise mikrorajooni kandi poiss Kotka pood, okei, ja siis sikupillikoolis ja 16. keskkoolis, kas sa, Gunnar Graps? Eine mind muidugi kõvasti. Siis lisaks sellele tuntud nii-öelda erakonnavahetaja astus teent eest välja, astus Tartu NAK-is, on nagu läheks reformist keski või vastupidi. Ja siis tohutu biblio fiilähex surema autogrammi kogu Miku omanik, keda ma tean ja, ja telekirjutaja tele, telekirjutaja ja kas siin, kas su südametunnistust vaevavad ka need teleasjad, mis sa oled teinud, ma siin Eesti laulul vaatasin mõningaid teatud klippe ja kuulasin, mida noored näitlejad kõnelevad ja, ja mõtlesin murega sinu peale, et sul kõik hästi tervisele hästi. Kui ma vajutan nupule Send, siis ma olen selle asjaga, mida ära saadan, rahul, pärast mind vaevaga miski, sest ma olen teinud parima, mis tavaliselt on täiuslik. Nii et sel ajal no ma see luuletus, mis ma tean ette loen, ma ei tea ka, mida Ivar siin võiks kritiseerida, super hea luuletus. Et sellist juba noh, sellist kirjutatakse ikkagi. Harva. Kas kirjutamine on sinu jaoks endiselt, kes ikka mõtlen? Luuletuse kirjutamine on sinu jaoks endine, endiselt selline tehniline töö, ma tean, et sina kunagi andsid mulle Majakovski, värsi, piibli ja nii edasi, et sa ikkagi värsitegemine on sinu jaoks suur tehniline. Kui see ei ole, sa pead mõistma, mindi Jürgen, ma tean, et sina kirjutad ka silprõhulist riimidega ja ma sulle öelnud, sa ei oska seda ära tee. Et noh, olete paljusid teisi asju ei oska ja ei tee neid. Et selles mõttes peab olema vastav nupp sees. Bassinupp peab olema sees, sul ei ole seda bassi nuppu, et miinuse passinoponn ja mõnedel teistel on ja kellel ei ole neile midagi muud mingi muu nupp, eks ole, sinul on, eks ole, vabavärsinupp on sees seal. Et ses mõttes ei ole midagi tehnilist, see on puhtalt nupu küsimus. Üks nupp, mis sul on väga hästi seisuga, mis mõnikord sind ennast ennast kiusab, on see lastekirjaniku nupp. Ma tean, et, et mõnigi kord, kui ma olen sind kutsunud kuskil sündmusele, kus sa pead astuma üles lasteluuletajana Sa ära, sest nüüd hakkab nii vara öelda, mis need lapsed ja vara ärkavad. Lastehommik pane kella kaheksaks õhtul, normaalne, jõuab kohale ka. Kes ei jõua veel 11 kesklinna tulla. Sinu viimasest luulekogust vabastatud värsside viimane nüüd või jah, sest on möödas ikka hea hulk aastaid. Mis on iga, mis olla. Aga ma kirjutasin vahepeal kahte paks raamatut, kumbki 500 lehekülge ja tegin väga palju muid häid ja tähtsaid asju ka, nii et ega võeti alati luuletama. Poetab lihtsalt hoidma püssirohu, kuivab, püssirohi on kuiv. Songi poodi kohus. Aga Peeter, laseme, ma arvan, et laseme siis kuulata, kuidas püssirohi põleb või plahvatas. Ma väga tänan teid selle võimaluse eest, see on see luuletus on peaaegu tõestisündinud. Seal räägib sellest, mis elus on päriselt juhtunud mis annab talle teatud erilise kaalu. Vanaisakoduvein vaikselt, sügise vajutas aia peale kämmalt. Maasikate maitse oli meeles teinud, juba oli valgusaia kohal, teine, sellist valgust polnud terve aasta näinud. Kurgid peenralt kaugele, sirutasid varsi kuldrenett Antonovka täis, olid saaki. Kuulsin kaevu pumpa undama, see hakkas. Ma täitis tühjaks saanud paaki. Vanaisa sahistas karusmarjapõõsaid, korjas ämbrisse üle küpseid marju. Piilusin ta toimetamist salamahti. Mulle meeldis vaadata, kuid jääda Harju-vanaisa istus nii, karusmarjapõõsaid, korjas marju selleks, et neist veini teha. Aias muidu harva miskit tema korjas. Nüüd ta korjas, hiilgas taevas, kuldne Eha koduveini alati vanaisa tegi hiiglapudelis leks väikeses voolik. Talvel selliseid meil Murksus igas nurgas, ehkki keegi majas polnud alkohoolik. Koduvein ei olegi sedasorti rööve, mis võiks ülendada joomas sõbrameeli. Selles sillerdusest vastu vaatab suvi kuumaks lasta võib ja lisada kaneeli. Mis on su lemmiklaul või soovilugu nii-öelda, millega tervitada? Ema ja vanaema võttis selle paberi teisel küljel on ka mu teine laul. Häda seda räägib džunglist, okei. Millega ma tervitan kõiki raadiokuulajaid on loomulikult igihaljas hevilugu, mille iga fänn tunneb ära niigi kohe algusest. Ja nüüdse läheb. Jätkub luulelahing, kuulasime Just Wimbergi luuletust ja tema soovilugu, mis oli siis bändilt kiuda Spriis. Ja nüüd on kriitiku kord sõna võtta Ivar Sild, mis mulje sulle jättis nüüd see koduveinist pajatav luuletus? Ma pean nüüd tunnistama, et Vimbergil oli peaaegu õigus, et nagu mul ei olekski midagi kommenteerida. Selles mõttes, et Ma olen natuke järje ära kaotanud tema luulega ja tema kohta on see üllatavalt klassikaline, üllatavalt vähe lapsik tekst, ta küll meenutab oma lapsepõlve kogemusi aga ta annab selle edasi üsna üsna heas vormis ja üsna kujundlikult või, või selles mõttes, mis mulle meeldib, alati kui rütmiline ja riimiline luuletuse keel läheb loomulikuks, et seal ei ole enam kuskil tajuda, et ma nüüd hirmsasti otsisin ühte suurt sõna ja, ja, ja see peab minema riimi sellega ilmtingimata, et ta on loovutanud rütmilise vabaduse. Ja kellele meist ei meeldiks koduvein. Seega praegu ma mõtlesin, et väga suur dissonants oli, et sealt oleks pidanud tulema lugu hoopis same, vain, mida me kõik väga hästi teame, arvatavasti oleks vist liiga ilusaks, aga see oleks vist liiga ilusaks, mis ma mõtlesin, et teine dissonants oli tegelikult see, et seda luuletust oleks Wimberg võinud nüüd külvata, Läheme hevilikult lugeda, et see tekst on piisavalt rahulik, ilus, aga võimalik, et Wimbergi son kuskil seal. Häbelik poiss, kes ei taha kuidagi ilus välja näha ja siis ta loeb sellise sellise jauramisega, seda aga see on, see on klassikaline korralik tekst ja väga hea selles mõttes väga vaba rütmitundega kirjutatud. Selge suur tänu, Ivar, kui sõbralik. Luulelahing. Aga meil on külas luuletaja Johanna-Mai vihale. Mina olen siin sihuke dissonants kuidagi või tekkinud ja see muide ei olnud plaanitud nii. Aga millegipärast noored daamid, kes meil külas on, on need tiblitandid ses suhtes luule valasid, nad ei ole tegelikult kumbki veel oma raamatut ilmutanud isegi, sest mõlemad noored, mina olen jällegi on sellised, kellel on juba hunnikuid lademes oma omanimeline riigikogul kodus, eks ole. Et see, see vastandus on hea Johanna-Mai vihale, ma tean ma väga vanast ajast tegemises noorema teinud teega ja tegelikult inglise kolledži tüdruk, nii et siis Tallinna kesklinna viga ei ole väga geto. Ja sa oled õppinud teatria valguse asjandust, eks ole, ja Eestis ja Soomes ja siis sa siis elasid ja tegid seda kuskil Ameerikas ja siis sa tegid seda hästi kaua kuskil Tšehhis, Prahas ja nii edasi rändasid ringi. Et Eestisse tagasi tulles panid kohe islami kinni, eks ole, võtsid, võtsin nii-öelda sellise lavaluulevõistluse oli nii. Jah, mul oli ja ei valetanud ja mulle väga meeldis see, kuidas sa praegu ütlesid, et nagu Debutandina ma veel ei ole raamatut välja andnud, aitäh. Oled väljendada? Aga ühesõnaga, küll sa varsti annadega räägi mulle, kui sa seal ilmaski ringi käisid ja seda teatri asjandist vaatasid. Esiteks kuidas Eesti teater selle kõrval välja hakkas sinu jaoks nägema, et mida sa seal üldse tegid, kus see ja teine asi, et kas sa said vaadata, kuidas eesti luule selle kõrval välja paistis, kus sa mingi ajalisid, õeke. Oh, appikene, sa palud, et ma võrdleksin nüüd teatrite luulet ja, ja maailm eino, sea juba neli asja vahel võrrelda. Ma võin nii palju saladust kergitada, et kogu sellest kogemusest on on saanud üks, üks ristiretk Tallinna Ülikoolis kus peaks ilmuma magistritöö just nimelt erinevate teatrikihtide ja, ja võrdluste ja muu sellise toreda ja parem, aga aga natukene vara veel rääkida, et mis ma sellest tegelikult aru nendest, ma ütlen ausalt, ma ei veel ei tea. Selge, kui sa tagasi tulid, tõesti, sa võitsid kõigepealt mingit slämmi võistluse siin ja täna õhtul peale siis meie salvestus juhitzi meistri islami ise, mis see, mis see slämmivorm on ja mis, miks, miks ta sulle sobib, tähendab, et miks mikser Slämi vorm nagu sinu vorm just niiviisi kipub olema? Ma usun endiselt selles, et luule elab ja trükitud sõna on, on teine asi, kui välja öeldult ja mulle kohutavalt meeldib neid sõnu elamas kuulda ja ma arvan, et ka see, mida mina siin ette loen Need on hoopis teine asi kui see, mis siin praegu paberi peal on. Kas see tähendab seda, et näiteks raamatu jõudmine ei olegi sinu jaoks eesmärk omaette? Seda kindlasti mitte. Ei, ei, ei. Aga kuulame siis elavad sõna või ära nüüd piiberlikuks mine. Luulet. Ta ise on kindlasti kergelt piibellik. Selle pealkiri on armastuskiri harilikule eesti muru niitjale. Mees tark ja ilus mees sai ilmatuma, äge Emee. Mich jääb sinust alles siin maailmas kus sul pole oma sõda, oma põldu, isegi kirvest sul pole, millega puid raiuda. Sest on rahuaeg ja leiba saab poest. Ja korteris on keskküte. Täna õhtul ma pesen su marraskil põlvi, sest rohkemaks pole mul voli. Näen su värisevaid käsi, ma ju kuulen, kuidas sul hing jääb kinni. Ma ju tunnen Salombakaid südamelööke kui roomad mu voodiveerele, et leida põhjus ka järgmisel hommikul ärkamiseks. Naiste elu on lihtne toita mees kasida lapsed kolmel kohal tööd rabada, koristada köök, korraldada olme. See on aus ringlus, mille peal püsib koguma maailm. Seal pole ruumi murdunud meestele sest nemad on süüdi palgalõhes ja suhtevägivallas määratud igavesti higisena ärkama sellest utoopilised painajast, kust kliiniku naisarstid loevad hindaval pilgul su elulookirjeldust ja honorar katseklaasitäie lapsematerjali eest on juba väiksem kui pooliku viina hinnasilt koomarketi alumisel riiulil. Ükski naine ei jõua sind koju oodata, haudades su elu mõtet. See on liig raske vastutus kanda ja muusad viivutavad oma palmiokstega mingite mütoloogiliste enesekindlate meeste kohal jättes sind lämbuma paranoilisesse üksindusse. Just niimoodi mutimullahunnikute vahel niiskes heinas külitades kaagutki lahti oma viimase sooja Saku originaali sest niidukist on bensiin otsas ja näed, kuidas naabrinaine on hoovi peal murutrimmeri usaldanud, nimelt tütrele. Poega ei viitsi motiveerida. Ma ei teagi, mis peaks juhtuma. Et sirge seljaga võtaksid oma silmist selle soomuse paanika. Et saaksin suupaistel särada. Et minulgi oleks midagi muud kui see naiselik muretsemine ja maailma käimashoidmise vägi. Ja mis looga tervitad sa ema, isa ja eesti meest? Eesti mehele ma mängiksin ette ühe sellise toreda toreda ballaadi, mis räägib põhimõtteliselt samast teemast või pigem sellest, et kuidas teema üldse selleni jõuab. See konkreetne versioon on kusjuures spetsiaalselt selle tänaseks õhtuks stuudiosalvestused leidnud. Ta oli siiamaani ainult ainult live versiooni lindistatud tallede Boued. Anerysof. Jätkub luulelahing Saadet juhivad Jürgen Rooste ja Peeter Helme ning kuulasime Justa Johanna-Mai vihalema luuletust tema soovilugu, mille esitas Skitaar mäen. Ja nüüd on sõna meie tänasel kriitikul Ivar sillal. Ivar. Mis mulje sulle see eesti mehe, ma ei tea, kas tümitamine või talle kaasatundmine. Ma pean tunnistama, et seekord tekitas luuletus minust palju rohkem vastuolulisi tundeid. Ühtpidi mulle selline spin-off armastusluuletus väga meeldib. Ja kuna ma ise satun viimasel ajal väga palju suhtlema inimestega, kes umbes samamoodi eesti meest kirjeldavad siis oli hea äratundmisrõõm küll. Aga kui ma nüüd väga konkreetselt teksti juurde Ma lähen siis ma pean tunnistama, et ma muutsin kriitilisemaks kui Wimbergi puhul, mis on üllatav, teades tausta et tegu on väga pikavaba vaheliselise tekstiga. Ja nüüd nüüd ma võtan, siis ma ei oska öelda, kas kriitiku või luuletaja seisukohast, et siin on mitu päris head luuletust koos. Aga kui neid kõiki järjest võtta, siis muutub, kuna ta ei ole nii kujunditihe tekst, siis muutub see asi nagu kuidagi natukene selliseks proosalikuks jutustamiseks ja see on minu arust alati Läti vabavärsi puhul viga, aga see on minu isiklik eelistus. Samas ei saa salata, kui täisjutu Honor Arist katseklaasitäie lapsematerjali eest ja muudest asjadest siis tuli tuttav tuli, tuli selles mõttes just tuttav ette, et. On asju, mida nagu ühiskonnas palju läbi ei räägita ja selliste luuletuste tugevus ja ka ütleme siis, kui tohib kasutada väljendit siis nende feministlik julgus või nõudmine või vähemalt siis ausus võiks ju ühiskonda laiemalt muuta, kui me räägi nüüd ainult puhtkirjanduse kontekstist. Kirjanduse kontekstis oleks ma natuke rohkem tahtnud tihendust või pöörasemaid kujundeid. Aga sellegipoolest mulle see tekst meeldis ja mind ajas naerma. Luulelahing. Ja sellega oleme siis jõudmas saate teise poolde, selles mõttes, et meie ette astub tänase saate kolmas luuletaja Igor kotti. Tere, Igor. Tervist Igor kati, õhk on 78. aastal sündinud, tähendab isegi minust vanavanem ehk siis väga vana ja Võru poiss, eks ole. Ja Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud ja praegusel hetkel siis ütleme eestivene kirjanduse mootor, nii mitme väljaande võrgu ja päris väljaande toimetaja, et ma kõike võib-olla ei teagi ja nii eesti kui vene keeles avaldanud päris mitu luulekogu eesti keeles, Nathan, teises keeles Usaldusliin, eks need on eesti keeles kättesaadavat lisaks tõlkinud eesti keeles vene keelt ja vene keelest eesti keelde. Kirill Medvedjevi luuletused on üks mu lemmikvalimik sinu tõlkes niiviisi, kas midagi uut on ka tulemas, tõlgid sa praegu midagi ja mis kolmanda tõlk, kolmas eestikeelne luulekogu on käsil? Kas pealkiri on teada? Veel mitte, aga kui sa tõlgid nii-öelda saad tõlkinud nii eesti keelde kui siis eesti keelest vene keelde, et kuidas see toimib, et kuidas, kuidas need keelemootorid sul töötavad, et kui palju sa palud nagu teisi luuletajaid kõrvale ja appi, et ja, ja, ja noh, vaid sa vist vene keeles ujud paremini või mis on sinu jaoks rohkem õhk-õhk või vesi või venelased? Toimub selliselt, et keel on lõpmatu, seda võib lõpmata kaua uurida. Ja miks ma tõlgin, see on väljakutsete otsimine, et kas ma saan hakkama, kui ma tõlgin Peetri roosad või Jürgen ja luule, et kas ma saan sellega hakkama, kas see kõlab vene keeles sama hästi, kui ta tuleb eesti keeles ja kui ma olen sellega hakkama saanud, aga siis mõtlen ma selliselt, et kui Moskvas on selline luuletaja nagu Kirilli Medvedjev kui ta luule kõlab fantastiliselt vene keeles, kas see töötab ka eesti keeles, kas ma saan jällegi sellega hakkama? Mis inimkatsed näidanud on? Noh ma tahaks loota, et nii mõnigi töö õnnestub vahel. Praegu siis ruumis Eestis. Jah, ma sekese küsimus paratamatult sinu puhul tõuseb esile vaatamata sellele, et Eesti vene kirjanduse oma ruumile, kas eestivene kirjandus on vajalik selle eestikeelse kultuuriruumi osana või on tal mingi koht nagu laiemas pildis, kui palju loevad venelased Eestis praegu näiteks tänast Eesti vene kirjanike tekste ja ma tean, et loevad vähe vist? Sellega on niimoodi, et et ühe riigi vähemuskeel vähemuskeeles loodud kirjandus on korraga mitme ringi oma mitmepubliku oma. Ta on kohaliku näiteks eestivene kirjanduse puhul kohaliku venekeelse publiku oma. Ta on kohaliku eestikeelse publiku oma ja ta on venelast üle maailma oma ehk kõik, kes loevad vene keeles. Ta on korraga ka nende oma. Muidugi nad alati võiks lugejaid rohkem olla, aga töötame selle kallal. Et ühesõnaga ka see väike osa, mis, mis läbimurde üritab, on see konkurentsivõimeline praegu selles mõttes on, on, see, jõuab lugejani, et ma tean, et see ongi see sinu võitlus, kas sa tunned, et see võitlus nende aastate peale hakkab vilja kandma, tahtsin ma küsida, tasapisi küll. Aga kas see tekst, mida me täna kuuleme, on nüüd valminud eesti keeles või vene keeles, on see tõlgitud või on see eestikeelne? Tavaliselt kirjutan ma oma luuletusi vene keeles, kuna see on mu emakeel. Kuigi vahel nii mõnigi luuletus tuleb mulle eestikeelsena, siis ma kirjutan kohe eesti keeles. Aga nüüd selle konkreetse luuletuse tõlkis Katrinile väli ja ma loen siis ta eestikeelsena. Luuletus räägib luuletaja tööst ja kriitiku tööst, ehk siis tänasest päeva mõistes ka Ivari tööst. Luuletaja iga sõna Pöördub tema vastu. Kirjutas palju noores eas. See on seksuaaltungi konverteerimine loominguliseks energiaks. Kirjutas palju küpses eas. On keskeakriisi konverteerimine loominguliseks energiaks. Kirjutas palju vanas eas. See on surmahirmu konverteerimine loominguliseks energiaks. Kõik kirjutatu leiab tagantjärele seletuse. Kirjutajale pole antud olla aga enneaegu. Võib jätta üldse kirjutamata kui teada kirjutamata on võimatu. Ja mis looga sa tervitad koduseid? Koduseid tervitan looga, mille kuulasin live'is mõni nädal tagasi, kui džässikohvikus noodiaatri juures toimus suurepärane kontsert. Esines selline jazztrio nagu Sooäär Vaigla-Ruben. Nad mängisid 80.-te laagrite muusikat kaasaegses töötluses. Loo pealkirjaks on tulen saarelt. Jätkub luulelahing, kuulasime just Igor Kotjohhi ja tema soovilugu tulen saarelt ja Igor luges enne ette luuletuse, mis algas ridadega. Luuletaja iga sõna pöördub tema vastu. Ivar, kas luuletaja sõnad pöörduvad need tema vastu? Ma peaaegu oleks sellega nõus, sest et kõige raskem asi ja väga paljudel autoritel see tegelikult ei õnnestu, ongi see, kui luuletaja hakkab rääkima luuletamisest. Ja ma tunnistan ausalt, mu vene keel on nii roostes olla saab, et ma isegi ei kujutanud enam venekeelsena seda teksti kuidagi ette. Aga mulle hirmsasti meeldis konverteerimine, kuna ma ise armastan väga, kui on, vahel ütleme eesti keelele mitteomaseid sõnu palju luules ja ütleme, et, et konver, see ei ole kindlasti see, mis kõlaks, võib olla väga luuleliselt. Aga luuletus ise on väga sirgjooneline ja väga selgelt antud edasi mõte. Ja ta ei ole ka kuskil liigseid sõnu kasutanud, et. Ma ei oska öelda, kas, kas kas luuleta üldse peaks luuletamisest luuletama. Aga see on väga hea ja vähemalt üks väga hea võimalus, kuidas luuletaja näitab enda ja enda nagu arusaamisi. Et kuidas teksti kirjutamist nähakse või kuidas on võimalik neid näha, et, et selles mõttes võib-olla tõesti tooks esile kettaid, ta on toonud ära, et iga kord leitakse mingi põhjendus, miks autor nii palju kirjutab või, või miks ta ei kirjuta. Ja nagu ost ja ühiskonnas teame, siis absoluutselt kõiki sõnu on võimalik keerata sinu vastu ja ega siis ilmaasjata pole öeldud, et kõik, mis te ütlete võidakse kasutada teie vastu. Aitäh Ivar. Eks siis iga kuulaja teeb oma järelduse, kas ta nüüd kasutab sinu sõnu sinu vastu või Igori luuletuse vastu või poolt. Luulelahing. Aga meie oleme jõudnud oma saate kõige viimase luuletajani. Katrina Holstein, palun. Sina Herstin sündinud 84. aastal, minu tark paberileht ja Võrus või. Ühesõnaga te kott juhiga jagasite linna või tõenäoliselt komp valitses mõlemat valitsusena, et selleks hetkeks, kui sina võimule tulid, juba lahkunud ja nii see käib. Oled nüüd selles mõttes ehtne värske rõhu põlvkonna esindaja üldse sind nagu pahatihti, kui kui ma olen kellegagi rääkima hakata, siis pannakse põlvkonna esindaja, eks ole, oled sattunud kirjutama ka noortest haritlastelt või sellistest inimestest, kes tahavad oma elu elada, selle järgi juba õpiniat ja teen asju, miks ma ei võiks siis teha neid oma reeglite järgi, ehk siis ma ei tea, kas see y-generatsioon või sind on süüdistatud y-generatsiooni kaitsmises, siis on, ilmselgelt oled sa avaldanud oma asjad peamiselt värskes õhus, nii et raske rõhu generatsioon sul mingi generatsioonide jama või on see ainult minu peas. See on nii naljakas, aga mina näiteks ei peaainest mingi generatsiooni esindajaks, ma. Aga aga ma lihtsalt räägin nendest asjadest, mis on minu jaoks tähtsad. Ja kui see puudutab palju inimesi, siis järelikult noh ma võin rääkida, mina pean ennast rohkem klienditeenindajaks kui y-generatsioon jooniks, eks ole, aga praeguses situatsioonis võib-olla ei ole mugav seda öelda. Sellepärast et ma pean mängima luuletajat, vabandage väga. Ei, aga selles mõttes küll ma tahtsin, tegelikult oled sa ju väga tuntud klienditeeninduse, võib-olla kõige tuntum Eesti raamatupoe müüja, sa oled ainukene, kes ei olnud nagu avalikult kirjutanud, öelnud, et ma olen raamatupoe müüja ja mõtle asjadest nii umbes. Kas sa pead tõesti häid raamatuid armastama, et sa viitsid seal? Kusjuures need, ma vahetasin poodi NAGU elagaldaja. Ja sellepärast, et noh, tegelikult ma armastan inimesi tõenäoliselt palju rohkem kui raamatuid selles mõttes, et mulle meeldib, kui neid on palju ja kui nad tulevad poodi ja kui ma saan nendega lugusid ja olukordi ja raamatuid jagada, et praegu ma nii palju seda teha ei saa, natukene natukene morjendab. Aga raamatud meeldivad mulle ka. Ühesõnaga, sa ootad tööpakkumist maailma kõige suuremas raamatupoes. No võibolla võibolla. Sa mainisid seda, et kui mingi asi paljusid inimesi puudutab, et siis peaks sellest rääkima või nii, kas luuletamine ei ole justkui nagu vale vorm, et Eestis ostetakse, mis asja võib-olla umbes 300 eksemplari ühteluulekoguja tegelikult ostab sellest ka 100 tükki luuletaja ise äragi, kes siis need oma sõpradele jagab? Kui päris aus olla, siis ega sa ei saa valida. Sulle antakse need vahendid, mis sulle antakse. No saad ju küll, sa kirjutasid ju palju laineid loonud artikli kõrgharidusega klienditeenindaja, seda luges kindlasti kümneid tuhandeid inimesi, samas kui sinu luuletusi loevad mõned sajad inimesed. No toda asja oli vaja öelda ja ma väga loodan, et ma ei pea toda enam mitu korda, et ma ma loodan, et inimesed nagu võtavad nii-öelda aru pähe igalt poolt, eks ole, ma ise võtan aru pähe. Aga noh, selles mõttes, et see luuletamine ei ole see, kus kus saab ka öelda, aga luuletamine ei ole päris see koht, kus sa saad nii-öelda nagu, nagu sa ütled paljudel aeda, aga lõpuks võib-olla sa saad väga paljudel. Juhan Liiv ütleb küll väga paljudele palju rohkem. Võib-olla kui oma kaasajal, aga. Kaasajal, kui ta külla tuli, ati tavaliselt välja, eks ole, lõhnab pahasti, on imelik. Ma räägin, eks ole. Ja ma ütlen, et, et kogu aeg mingisuguseid artikleid vorpida. Ma arvan, et see ruineerib. No vot loe siis vahelduseks üks luuletus. Nii vanaemale. Kes mu suureks kasvatas. Sündinud Anastasia Jefimov, na Zaitsev ala. Ma tahan su sitkust armastada ainult ühte meest, kogu elu. Surnud küll, aga sinu oma? Ma loodan, Te, saite kokku. Ma tahan su julgust armastada ühte jumalat, kogu elu. Viimasest sundisid nad sind vaikima, aga sina ei jätnud. Õpetasid mind jama tütart armastama. Ma tahan su vene keelt. Talupoja oma, memm, ma tahan su julgust rääkida eesti keelt oma eesti mehega 53. aastal, momemm. Ma tahan su julgust abielluda saksakeelse perekonnanimega memm. Kui kõik su sugulased lõid lamenti, et miks ja kuidas. Ma tahan su mässu maailma vastu uskuda sellesse, mis hea momemm. Kusjuures venekeelne lugu ma valisin selle. Sellepärast et ma ei tea, kas ma mängin seda väga memmele. Tänasest me inimesed rohkem endale, selline enesekeskne inimene, nagu ma olen. Pealkiri on krülja tiivad Nautilus pumpides mängib seda. Ja soojuskoalitsiooniväed. Soojuskooli diagnoosimine ei jää nii suurt tema eest. Vedas. Läheme edasi luulelahinguga, täpsemalt oleme jõudnud täitsa saate lõppu, kuulasime just Katrina Helsteine ja tema soovilugu. Ning nüüd on aeg Ivar Silla, palun avaldada arvamust siis tänase saate viimase luuletuse kohta, enne kui sa midagi ütled. Mulle tundus, et ma nägin seal sarnasusi Johanna-Mai Vihalemma tekstiga, ka vabavärss jutustav pikk. Kas need tulevad samad ette heita? Ühel vanaema, teisel mees Jaja jaja. Kusjuures nägin veel teisigi paralleele selles mõttes, et kui ka Wimberg läks oma vanaisa ja vanaema juurde luuletuses tagasi nõndasamuti, siis läks tema vanaema juurde tagasi. Kui ma nüüd tõesti allun sellele Jerriteerimisele, siis Johanna-Mai ja Katrina teksti vahe tundub olevat nagu selles, et Katrina võtab väga ühtse joonega ja toob selle loo välja, miks vaata vanaemalt palub või mida ta igatseb, et me isegi korra käis peast läbi, et see on nii meeldiv seoses sellega, et miks tegelikult oma kadunukese mälestatakse ja miks võib olla tekkinud nii-öelda siis religioon, toon ehk surmakultus. Et me siiski kõik midagi mäletame midagi, mis võiks meid endid õpetada, et võib-olla kõige rohkem mulle mõjuski, see just, et anna mulle julgust, et elada just nimelt ühe mehega ja anna mulle julgust sama moodi, et ükskõik mida ühiskond ei arva, aga ütleme, et kui ühiskonnale ei meeldi saksakeelne või, või sakslane või saksa meeldid, siis vot ma just julgeksin teha, sest ma tahan armastada niimoodi. Julgelt. On selles mõttes võib-olla täna kõige tugevama tundega luuletus, aga ta on ka kindlasti kõige kõige mõistetavam või kõige selgem, et siin ei ole spinn offi, et ma nüüd teen niisuguse feministliku, et umbes ma nagu natuke naeran eesti üle ja ma natuke nagu ei naera. Siin ei ole sellest, et, et ma surun vormi oma lapsepõlve mälestused, räägin, kui tore on koduveini teha. Ja siin ei ole profeerimist nagu kirjutamisel, et siin ongi just selline kõige ehedam kõige selgem tunne. Et miks ma oma vanaema mäletan ja mida, mida ma tahaksin või miks ma tahaks tema moodi olla on, nagu ta on terviklikum ühtsema joonega tekst, et selles mõttes ma ei lahutaks ära, et iga silm oleks eraldi luuletus, võib olla. Aitäh Ivar, tundub, et siis tuligi ikka uussiiruse laks ka ära, kuigi sa seda sõna ei kasutanud, ilmselt vist teadlikult. Aga sellega on 2015. aasta teine luulelahing läbi. Ja nüüd ongi käes see aeg, millal raadiokuulajad otsustavad, mis edasi saab. Kes selle saate võidab. Tänasest kuni 28. märtsini on võimalik meie kodulehel luulelahingpunkt vikerraadio poee anda hääli. Kõlanud luuletuste poolt kodulehele ilmub ka info järgmise saate salvestamise aja ja koha kohta. Aga nii, nagu kombeks on. Saade ei ole ikkagi päris läbi. Enne kui Jürgen ei ole lugenud ette lõpuluuletust, palun Jürgen. Sahhammell lennuki, Lelle ja lennukil on tiivad, kõik Aerofloti talent, meenu, söödamees viivad. Saad tõused lendu pühapäeva mu põske, korraks riivad mu rängalt raske hinge. Sa viivuks üles hiivad. Luulelahing.