Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus. Ja Meelis Holsting. Meie isa, kes sa oled taevas. Nii oleme alustanud oma saadet iga kuu esimesel neljapäeval juba septembrikuust alates. Selle aja jooksul oleme käinud lause lauselt läbi kogu meieisapalve. Meil on olnud saates mitmeid külalisi, kes on saanud oma mõtteid teiega jagada ja teie endi küsimustele vastata. Ja oleme kuulanud ka noorte inimeste arvamusi nendel teemadel. Täna on selle saatesarja viimane saade. Seega oleme jõudnud meieisapalve viimase osani sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti sellel meieisapalve. Viimase osa teemal räägime täna Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsaluga. Samuti räägime üldse palvest ja selle tähendusest. Jumal sina pakud meile kogu aeg niipalju kui ainult suudame vastu võtta. Sinu allikad ei kuiva iialgi ära ka sammutamiselt kruusi või kannuga. Kui tuleksin vaadiga. Kui lähen allikale oma teelusikaga ei saa ma sind süüdistada kitsikuses. Piire ei sea sina vaid minu võimetus vastu võtta. Kui soovid, on pisikesed ja needki jäävad täitumata siis on mu anuma laugud sees. Kuidas sina saad täita mu elu, kui midagi pidama ei jää? Peal hakkama kerjamas diakorjamast uskuma, et sinul on anda aina uut ja etteaimamatut. Veel enam uskuma, et sina tahad meid endid luua täiesti uueks. Inimene Peab saama rohkemaks kui inimene. See sunni meiega senikaua, kui otsime või taotlane oma meelest parimat. Selleks, et saavutada tõepoolest parimat peame senise kuitahes hea maha jätma. Et leida hoopis enamat. Kes oma hinge püüab hoida, kaotab selle. Ma pean oma loomuse taotlusest välja minema. Ei tohi järgneda oma kujutlusele täiusest, vaid taotlema sind sirutuma sinu kui sihi poole. Taotlema võimatut, teades, et sinu käes ei ole ükski asi võimatu. Eesti Evangeelse luterliku kiriku Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu meieni palve lõpeb kokkuvõtvate sõnadega, sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Mis on selle kokkuvõtva lause mõte? Seal on üks väikene sõna, mida tavaliselt tähele ei panda. Sest sõnasest ütleb ära, et kõik eelnev on mõeldav ainult sellepärast, et me võime jumala pärast igapäevast leiba paluda ja palju muud veel paluda kõike seda, mida me seal eespool palume seletada pärast, et kõik on jumalaga käes. Kui seda, mis sellele festile järgneb, seal ei oleks siis võiks palve Meie isa palve olla vaid üks iseenda mõtete mõtlemine või iseenda rahustamine või midagi taolist. Kuna seal lõpus on aga mingi vägev kinnitus, et jumala päralt on kõik absoluutselt kõik riik, vägi ja au. See annab sellele kogu eelnevale, mis me oleme mõelnud sellise perspektiivi, et et see ei ole enam nagu mitte midagi muud lisada, kõik on jumala käes, selle jumala käest võib tõepoolest ka eelnevaid asju rahulikult küsida rahulikult temaga sellel teemal rääkida, mida sa oled öelnud juba eelnevalt. Nii et see on nüüd üks, üks asja pool ja, ja, ja teises poolast. Eks me teame, millised on inimlikud reeglid, kaamerat on väga, väga hästi seda, kui ma kunagi imestasin teatrietenduse eel, võttes kava, lõhe, vendade lotensakkide kavalehe ja mille oli Kalju Komissarov lavastanud Ugalas see oli sügaval nõukogude ajal ja, ja kui ma siis võtsin kavalehe pealt tee viimase lehekülje ja vaatasin sealt õismäepilti, siis ma väga imestasin, miks on seal Õismäe, mis räägib fašistliku Saksamaalt. Ja siis ta oli kirjutatud, et see on üks saksa linn, mis tehtigi natsionaalsotsialistide poolt, Õismäe tehti samasugune. Eks inimesed teevad ikka selliseid riike ja selliseid linn, no mis on nendele ehk käepärased, kust saab töölisi kergelt tööle viia ja nii edasi. Ka inimesed teevad ka seda, mida me oleme näinud siin maa peal, põhjustavad kannatusi, valu ja nii edasi, nii edasi. Palume et jumala riik tuleks meisse ja meie seda jumalariik, ehkki ka suudaksime siin maa peal edendada läbi iseenese, hea armastuse, hoolimise ja nii edasi, läbi selle, mida me oleme jumalalt palunud endale ja jumalalt saanud. Leiame palume siin ka seda, et kõik see, mis on meis, sünniks tema tahte kohaselt, et kõik see, mida me teeme, et see lõpuks läheks välja, ei öelda tema soovide, tema tahte, tema armastuse ja nii edasi ja nii edasi kohaselt. Ometi ei ole seda viimast teksti olnud kogu aeg seal selle meieisapalve lõpus. Et kas siis algselt kandis ta nagu teist tähendust või? Ma arvan seda, et vaevalt me seda teada saame, kuidas ja millistel, millistel motiividel see sinna juurde nõnda pidi asetati. Aga küllap on see paljude kristlaste kogemus, mis on siin selle lause, las nad selle koha peale tulla, see kogemus sellest, et jumalad käes on kõik see kogemus sellest, et teda võib paluda, temal ei ole mitte midagi võimatu. Tal ei ole mitte midagi kättesaamatu, temast on kõike, temasse on kõikjal ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ma usun, et kui me vaatame seda algristikoguduse elu, kui me loeme raamatutest, ajalooteostest ja nii edasi ja nii edasi, kuidas need inimesed surma läksid, kuidas nad oma nii-öelda laule laulsid jumalale ja, ja imestama panid sellel oma impeeriumi väga siis ma usun, et see oli see kogemus, see on see ehk mitmete mitmete mitmete mitmete inimpõlvede kristlaste kogemused, jumalat käes on kõik ja selle palve lõpus võib seda deklareerida täiesti julgelt, siiralt, avameelselt ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei ole meieisapalvespetsialist ja, ja eks see keetika selle koha peal jäägu see kellegi teise omaks, aga aga me teame isegi seda, et üsna õnnetud on need inimesed, kes iialgi tänada ei mõista. Kui see palve oleks ka vaid palumine ja seal mõned nüansid veel juures. Ja kui sellele, kui sai lõpeks tänuga, siis võib-olla tulekski see, mida üks neljanda klassi poiss mulle omal ajal omal ajal näitas ja tervele klassile, kui ma küsisin, et kes nende meelest kristlased on siis tahes käedest õiele, näpud enda poole pane silmad kinnijaks, pobisemanna, anna, anna, anna siin alustame sellise ilusa ilusa ütlemisega meie isa, kes oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi ja lõpetame sellega, et kõik on jumalad päev, siis me võtame selle kokku. Mu meelest on see lõpmata hea, et see palve lõpetanuga ja ma usun, et seal lõpmata õige, muidu oleks ta ajaloo ajaloo nii-öelda jooksuvi selle 2000 aasta jooksul sealt kindlasti eksegeetide poolt välja roogitud, kui ta ei oleks õige. Ometi on meieisapalve lõpus veel üks sõna sõna veel. Et me läheme sellest sõnast tavaliselt mööda, sest me peame nagu iseenesestmõistetavaks, et kõik sa teavad ometi milles pühapäevakoolitunnis juhtus, selline lugu, et et üks poiss no kui aasta aega käinud, siis oli vaikselt ema käest küsinud, et tema ei saa aru, miks tema peab iga palve lõppu haamer ütlema. Et mis meil seal lõpus siis tähendab. See on nii sarnane selle looga, mida ütles, ütles Rootsi üks kirikuõpetaja ja kooliõpetajad, nii imelik kui vähe inimesed teavad, kes Eestisse tulevad asjadest näiteks koolipoiss, kes oli tulnud eesti koolist, oli öelnud, et noh, ma tean küll, mis mees Peetrus on, aga mis meeste halleluuja selline on, seda ma küll ei tea. Aga jah, teadmatus on tihtipeale väga suur, ma küll ei usu, et selles oota, kuulajate teadmatus, nii suur on, aga igaks juhuks ka aamen on kinnitav sõna ja, ja kui Jeesus alustab paljusid oma selliseid tähendamissõnu ja ütlemisi sõnadega, mis on eesti keelde tõlgitud tõesti, tõesti, ma ütlen teile, siis algkeeles on seal aamen, aamen. Niiet et see on selline kinnitus ja kirikus paljude asjade peale, kui õpetaja midagi ütleb, palvetab ja nii edasi, siis koguduse pool siis ütleb aamen selle peale ta kinnitab seda, et see on ka tema palves oma usutunnistuse. Nii et aamen on jah, kuigi see ei anna ammendavat vastust, aga tõesti või, või kinnitan, ma kinnitan, et see on nii, ehk nõnda võiks seda tõlkida. Ma ei tea, kas mu palved on üldse palved või lihtsalt kõnelemine iseendaga mis ei küüni kaugemale kõrgemale minust enesest. Nii hõlbus on end petta ja kujutleda midagi ülevat. Sellel tõend seisvat sinu ees. Arvata. Et sina kuulad mind. Oht ennast petta hirmutab. Aga mida ma siis peaksin tegema? Kuhu ma saaksin minna nõnda et ma ise? Ei minu argusega aplus. Ei, mu soov olla parem, kui ma olen. Ega muu ei tuleks kaasa. Ma ei saa end enne sinu ette astumist ise teha, teiseks. Kui sina ei halasta. Kui ja ei võta mind vastu sellest hoolimata et võib-olla ei suuda ma ka sinu ees maske maha võtta. Ei ole mul mingit. Pääsu. Mu ainus lootus on et vahet Vahel sina kingid silmapilke mil minu, mina koorik mõraneb. Ja ma võin olla avatud sinule. Küllap sellised eneseunustamise viivud on ainsad hetked mida üldse sünnib nimetada elamiseks. Tänan sind nende silmapilkude eest. Mil ma sinu imelisest puudutusest otsekui kogemata olen olnud, ülalpool ennast? Hetkede tõttu mida ma ehk ise ei oskagi teiste seas ära tunda. Aga mil ma olen võinud unustada iseenda Mil ma tõepoolest olen lihtsalt seisnud sinu ees vaikides ja tänulikuna Kui me räägime sellest, et palve on inimese kõne jumalaga miks on siis vaja, et Jeesus andis niimoodi väga konkreetsete sõnadega palve, mida me nüüd siiamaani palvetame. Laenab iirlaste jüngrid palusid Jeesuse käest. Johannese ristija Johannese jüngrid olid saanud ristija Johannese käest õpetust palve kohta, kuidas paluma peoks ja, ja Jeesuse jüngrid tahavad ka saada õpetust oma oma õpetaja käest oma issanda käest. Ja selle peale siis lihtsalt ütlebki neile. Jeesus ütlebki neile, et kui te palute, aga sinna ette on meil väga mitmeid erinevaid asju, millele Jeesus viitab, et kuidas ei tohiks paluda ja kuidas inimesed teevad balletietenduseks ja siis ta ütleb, et teie ärge nii tehke, ärge olge ohtrasõnalised ja nii edasi ja nii edasi. Ärge uputage palvega, vaid, kui te palvetate, siis tehke seda nii ja siis ta ütleb selle meie meieisapalvesõnad, kus ja mitmetes-mitmetes variantides lõpus Ohtaksoloogia puudub. Ma usun seda, et Jeesus selle, nende sõnadega on andnud meile nii-öelda nagu skeemi või mingi viite sellele, et millised asjad võiksid palvetes olla. Ma usun seda, et kui seda Te olete, ei oleks inimesed, vaidleksin võib-olla tänase päevani selle üle, et kas kristlasel ikka sobib paluda lihtsate asjade pärast. Kas ikka on mõtet igapäevase leiva pärast paluda või kas see on see nii-öelda jumala kompetentsi, nagu käib, et sellega võib-olla peaksime ikka me ise tegelema nagu ja nii edasi ja nii edasi või siis andeks andmine ja neile jumala poolt andeksandmise sidumine siin on ju terve, terve lugu sees pikk ja tõsine lugu sees, kes kokkuvõtlik palve, millest me võime välja noppida ehk selle kindlasti ka selle mõtte, et me võime palvetada väga lihtsate asjade pärast ja jälle ja kõik on jumala käes, see tähendab sina, tema laps, võid olla ta ees kõige oma muredega kõigi oma rõõmudega. Ometi on maaelus aegade jooksul väga palju teisigi konkreetseid palveid tekkinud. Miks nemad ei ole niimoodi juurdunud? Kui me oleme kristlased ja kui Kristus on õpetanud meile palve, siis oleks ju üpriski absurdne näiteks see palve asendada näiteks mõne ilusa keldi palvega vihmane ilusa iiri palvega või midagi taolist. Ma arvan seda, et see on kristlaseks olemise üks tunnusmärke ja kummalisel kombel on juba on juba luterlik kirik ja paljud kõik kõik teised kirikud oma oma noorte õpetamises oma nii-öelda kristlaseks pürgijate õpetamises ikka ja jälle selle palve aluseks võtnud üldse õpetuses palveks Lutter ka oma väikesesse suures katekismus väga tõsise tähelepanu paneb just nimelt selle meie saab alla peale ja leiab, et seal palvete palve. Nii et ütel kandmiseks, nii et see on palvete palve ja see on üks selline palve, mis mul on olnud ääretult hea kogemus väga paljudes maailma paikades, sellega, et kui, kui mingit muud ühiskeelt on, võib olla raske leida, siis lõpuks öeldakse, et aga nüüd me palvetame kas me oleme või, või me Preing, teeme ühe Preingu või midagi taolist, aga, aga seda palvet erinevates keeltes kikuus lugedes tekib selline fantastiline ühtsusetunne. On hea, et maailma Kristlaskonnal on üks niinimetatud oikumeeniline palve, mida loeb nii luterlane kui õigeusklik või katoliiklane kui neli pühilane. Mulle see väga meeldib. Kuidas me võime olla kindlad, aga et meie valvet tõepoolest kuuldakse, et see ei ole minu omaette lobisemine? No see on tõesti raske küsimus, ma arvan seda, et teoreetiliselt tuleb öelda seda, et see palve peab tulema siirast südamest, aga kuidas neid kontrollida, südames viiruse suurust või väiksust või nii edasi ja nii edasi. Küllap on nii, et vähemalt need inimesed, kes mõtlevad, et nendel on kirjandushinna kogu aeg kolme kahe vahel kõikunud ja kuidagiviisi on ära lõpetanud kooli, et nendest küll mingit palvetajat ei ole, las nüüd teised palvetavad, kes kauneid poeetilise lauseid oskavad kokku panna. Siis nendele ütlen küll rahustuseks, et jumal kuuleb kindlasti palveid, mitte nii nagu kirjandusõpet ja ta ei hinda meie palveid, kus kas koma on õige koha peal või vale koha peal ja nii edasi. Ma esiteks võib-olla küsimusele vastuküsimus, et kuidas me võime kindlad olla, et meie vanemad meid kuulevad, kui me armastame neid, kui nemad armastavad meid, kui meil on see tajumine olemas, et meie suhe nendega on, on on paigas, siis, siis me usume, et nad kuulevad neid, kas nad meile vastavad alati jaatavalt, see on omaette küsimus, võib-olla meie enese pärast kannad vastavad vahetevahel armastades meid, ometi nad vastavad vahetevahel käi. Usun seda, et palvetele vastamise tajumine tuleb, tuleb aega mõõda ja see ei pruugi alati mitte olla. Nii mäletan, kui ma olin veel väga noor kirikuõpetaja, kuidas ma siin õhinal rääkima sellest, kuidas buss mind ootas ja kuidas palvevastus nõnda nõnda tulijad, et bussi mootor katki läks ja buss ootas mind 15 minutit, kui mailinesin ja nii edasi ja nii edasi. Ja seisuks vanem kirikuõpetaja rahustas mind maha, et ära nüüd ikka jumalate bussimootoreid küll purustama pane. Palvevastused on vahetevahel väga vaiksed, väga rahulikud ja vahetevahel ka need wet ootav ootama, poeg või tütar natukene veel ei ole õige aeg ja nii edasi. Ma usun, et seda vastust või seda, kas jumal meile vastab või mitte, seda me hakkame tajuma sellega kooskõlas, kuivõrd palju või kuivõrd-kuivõrd heas ühenduses. Me oleme jumalaga, kas meil leiame tema jaoks aega, kas me leiame aega ta pühakirja lugeda, kas me leiame aega temaga kõneleda ja nii edasi ja nii edasi. Kui me nõudvast asendist alandliku palveasendisse laskume nii-öelda kõlab siis ka palveid kuulma hakatakse jumala käest midagi välja, nõuame siis võib-olla midagi ka täpselt nii läheb, nagu me oleme mõelnud või palunud, aga see ei pruugi olla palvevastus. Võib olla viienda tahte miilits. Kas iga meditatsioon on palve või mis teeb üldse Talvest palve? Selle küsimuse tehakse otse jumala Läsitama nähtavasti. Aga seda on minul väga-väga raske öelda, tähendab meditatsioon, kui mõtisklemine mingi asja üle ta võib üle minna palveks, siis minu jaoks, kui inimene tõepoolest jumala poole pöördub. Me võime mediteerida ka mõne lause üle, nii et see ei muutu üldse, pooldaks Me võime mõtiskleda, aru, pidada endaga ja nii edasi ja nii edasi. Meditatsioonis saab palves viis, kui kui mäda nii-öelda palveks. Ütleme siis nii, et vormistame, kui me, kui me adressaati muudame, mitte iseenda mõttes, ainult ei keeruta asja, vaid vaid hakkame kõnelema isaga. Öeldakse, et lauldud palvel oleks nagu suurem jõud. Kas palve jõud sõltub sellest, kui palju inimesi seda koos teeb? Ma usun seda, et, et üksmeeles võib peituda jõud ka palvete juures kindlasti. Aga ma nüüd kahtlen väga selles, et selleks tuleb tingimata 50 inimest kokku panna, selleks et mingile palvele kindlalt vastus saada, see oleks ka nagu nuiamine jumala 850 inimest on ühel meelel, et tuleb Eesti vabariik muuta Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Ma ei usu, et seda pole veel, on kindlalt 50 kordne vastus, annaks jumal, et mitte, eks ole. Halb näide oli, aga, aga Jeesus on küll öelnud, kus kaks või kolm minu nimel on kuus. Kui me oleme üksmeeles jumala ees kuus ühe asja pärast kas siis võib see olla küll kindlasti tugevam palve kui see, kui inimene üksinda ühe või teise asja pärast palvetab. Aga ma usun, et meie enda nii öelda hingeline intensiivsus asja juures, kui me oleme ikkagi väga selgelt veendunud selles, et see, mida me palume, on õige. Seda võib nõndapidi paluda jumala käest. Et see ei ole kellelegi haiget tegemine, see ei ole kellegi needmine ja nii edasi ja nii edasi, mida ka tihtipeale palveteks peetakse, et soovitakse naabrinaisel nagu halba, et jumal tee seda teist ja kolmandat negatiivset. Ma usun, et jumal kuuleb ka ühe inimese väga intensiivset palvet täpselt sama palju nagu 25 või 534 inimese intensiivset palvet. Kas palve või palvetamine võib inimest muuta kuidagi? Absoluutselt palvetamine läheb korda, ma arvan, et väga suures osas inimese enda enda jaoks. Tähendab palve muudab palvetajat ja palveelu korrastamine, muuda Palveta, et väga-väga palju. Püüdke hakata palvetama kellegi pärast positiivselt, kellega te olete vaenujalal ja katsuge taga siis veel vaenujalal olla, kui te olete tema pärast kaua palvetanud temale head soovinud palvetes. Palvetamine muudab meid väga-väga palju, kui me palvetame Enne oli juttu sellest, et Jeesus rääkis, kuidas ei tohiks palvetada, kes saab üldse valesti palvetada. Cassius saab valesti teha, ma usun, ma usun seda, et kõiki asju saab valekski teha ja mäletan, stermotellike on kunagi kirjutanud, et sõjaväljal talle väga suurt imestust pakkus see, et äkki taipas, et kõik need rindel olevad inimesed on hirmus usklikud, oli pommirahe nende pea kohal ja, ja kõik muudkui palvetasid ja siis ta lõpuks hakkas kuulama, et kuidas need inimesed palvetavad ja tuli välja, et nad rääkisid pommidega pomme ära tule. Niiet et me võime rääkida, asjadega, rääkida omaenda nii-öelda lihtsalt keerutada ma iseenda mõtteid ja soove ringi ja need ei pruugi veel palved olla. Noh, me võime ju klassifitseerida, et palved on kõik need, kus öeldakse, et jumal, palun või jumal täna on või nii edasi staaži. Aga ma siiski usun seda teatud hulk inimeste, selliseid nii-öelda loitsimisi või, või, või jauramisi jumala ees ei ole mitte palved, vaid need on iseenese sugesteerimised millekski või, või, või endale millegi nii-öelda nuiamised. Nadia lotomüüjalt või ma ei tea, kellelt veel. Enamasti seostub palve meile millegi palumisega eesti keeles on selle sõnaga, et palun kellelgilt midagi seda, et palve võib-olla ka tänu, et kas Jumalale läheb korda iga meie väiksema asja eest tänamine. Ma usun, et siin on nüüd see eelmine küsimus, tuleb ilusti sisse tegelikult ka, et ma arvan, et meil endale läheb korda vägagi korda, kui me märkame iga väiksemagi asja eest, aga see on tänapäeva maailmas väga-väga oluline oluline asi, et me seda märkaksime, need, kes on märganud jumalat tänada väga paljude ka väikeste asjade eest nende inimestega on väga vahva koos olla, ma olen seda tähele pannud, nad märkavad ka inimesi ka väga väikeste asjadest leian endale rõõmu valmistada need asjad üldse nagu jooksevad paralleelselt, et see, kes on, on võimeline, võimeline alanduma jumala ees, on võimeline tegelikult Dolan temaga inimeste ees ja, ja nii edasi ja nii edasi alistuma vaid alanduma. Heas mõttes. Aga usun kindlasti seda, et kui me, kui me endale oleme selgeks teinud, et me oleme lapsed ja tema isa Siis võiks jälle küsida. Kas isale läheb korda iga väikelapse tänu mulle küll. Minu laste väikesed tänud lähevad väga korda. Ma olen väga rõõmus, kui nad märkavad tänada väikeste asjade eest ja ma olen lõpmata kurb, kui nad nädalaid või, kuid ei märka näiteks ühe asja eest tänada ka väikeste asjade eest nii-öelda enesestmõistetavate asjade eest, mis ei ole ju tegelikult sugugi enesestmõistetavad, enesestmõistetav võiks olla see, et me elaksime praegu Tšetšeenias hoopis, eks ole. Millegipärast me ei ela seal, me elame siin. Tänu jumalale öelda kõige väiksemate asjade eest, eriti nüüd praegu kevadel, vaadake mu ümber ja ütelge tänu selle eest, mis sealt, mis sealt mulla seest välja Toompea pistab ja nii edasi ja nii edasi. Märkamine ja tänulikkus, ma arvan, et see on väga-väga vajalik. Kas see, kes rohkem palvetab, on õigem? No siin võib rääkida kvantiteedi ja kvaliteedi suhtest, võib-olla, eks ole, et Jeesus ütleb, et ärge palju lobiseda. Kindlasti on inimesi, kes palju palju palvetavad ja ma usun, et on palju neid inimesi, kes palju palvetavad ja kelle kohta Jeesus ei ütle, et nad lobisevad vaid nad tõepoolest on tõsised ustavateist palvetaja teenis selliseid inimesi oleks Eestimaale rohkem ja rohkem maja tegelikult. Aga küsimus seisus, küsimus ei ole sõnade arvus või, või võib-olla pikkuses või nii edasi ja nii edasi. Jumal hoidku, mida me tihtipeale ka meie ümber ateistid tarvitavad, on üks lühemaid palve vorm. Jumal hoidku, jumal hoia, tarvitavad seda enesele märkamata ja palvetavad, kui ütlevad, et nad ei usu jumalasse, eks ole. Ja ütlen veel kord, et see ei ole pikkuse ja, ja, ja, ja intensiivsuse vahel võib olla ääretult suur vahe, nad ei pruugi kattuda. Kas inimene, kellel ei ole sidet jumalaga usuga, kes ei palveta, kas jumala jaoks teda olemas ei ole? Kas jumal unustan mõne inimese ära, aga see jätab mõne omapäi. Üks ilus palve on tegelikult, mis mulle praegu meelde tuleb. Sõjavälja peal palunud üks, üks mees kunagi ülem kunagi, et jumal, mul võib täna olla nii kiire, et mul ei ole aega paluda. Ja ma võin sind unustada, aga jumala eest ära mind unusta. Ärgu sinul, olgu nii kiired, sa mind unustad, ma arvan seda, et et niikaua, kui me elame, on märk, on see märk tegelikult sellest, et jumal ei ole meid ära unustanud. Nii kaua, kui meil on veel eluõhk sees kuivõrd palju jumalaga meiega tegeleda tuleb või kuivõrd palju ta meid on lihtsalt omapäi jätnud, aga päris ära unustanud ta meid ei ole, nii kaua kui meil veel on elu, õhk sees. Veel on võimalus igalühel täna-homme niikaua kui on hing sees, aga me ei tea, millal sa meilt ära võetakse. Kas inimkond saaks ilma palveta kuidagi hakkama? Ma millegipärast olen veendunud selles, et vanadel kirikuisadel, kes väitsid, et nii kaua kui on veel vähemalt mõni inimene, kes palvetab, püsib maailma nai, kus ma millegipärast arvan, et kui inimese side jumalaga katkeb hiiumaalased inimestega katkeb, siis seda maailma enam ei ole. See on. Siiski ütleks niipidi, et, et, et kas ilma õhuta võib maailm eksisteerida edasi nagu me näite tõin, et ise ka tõstis, tihtipeale ütlevad jumal hoidku, et meie ümber neid palveid ka nii-öelda kogemata öeldud palveid on hästi palju, tegelikult kuivõrd paljud need palved ise tõsiselt võtame ja kui paljusid palveid jumala tõsiselt võtab, see on nüüd omaette küsimus. Aga Ma arvan, et maailm on alles ja maailmal on antud aega veel alles olla tänu sellele. On neid, kes jumalaga suhtlevad. Eesti luterlik tund. On öeldud, et palvetamise juures on kaks rasket asja. Ustavus ehk aja leidmine palvetamiseks ja keskendumine, kui pea on täis kõikvõimalikke mõtteid. Igaüks, kes kunagi palvetanud, on ilmselt seda märganud. Palvetamine on raske, ühendust ei teki, ükskõik kuidas ka ei pingutaks. Patt ja süütunne takistavad meid, sellepärast tuleb nende vastu võidelda. Ühendus isaga peab olema korras ja see korrastub palve läbi, kui tunnistame oma patud. Kuid niikaua kui palve on eelkõige viisiks, kuidas hoida oma usuelu korras ei mõista meedel täielikult, milleks on palve mõeldud. Kui õpime palvet pidama meile usaldatud töö võimsaimaks osaks kõige muu töö aluse jõuna. Mõistame, et ei ole midagi muud, mida meil tuleb niiviisi õppida ja harjutada, kui seda on õige palvetamise kunst. Usus ja palvetamises on keskne. Loobume subjektitegija osast. Meie ei määra, mida peaksime palve kaudu saavutama. Vastupidi meil tuleb asetada objekti vastuvõtja rolli. Peame olema jumala poolt mõjutatavad. Minu enda tunne olla jumala poolt mõjutatud, on olnud palves mulle tõeline leid. Kui oleks 11 käsku oleks viimane kindlasti palvetaja tööta. Palve ja töö kuuluvad ühte. Me oleme aga kaotanud selle ühenduse ja tasakaalu ning selle tulemusena on meie maailm mitmel viisil haige. Ning neid jälgi näeme me iseendas, inimsuhetes ja ka looduses. Kui inimene palvetab, peab ta ise uskuma sellesse, mida palub ja elama selle järgi. Kas palve aitab? Kindlasti aitab. Selle kaudu avaneb meil hoopis teistsugune tõelisus. Jumala maailm ning selle tõelisuse ja võimalused. Rohkem kui midagi muud soovib jumal palve kaudu juhatada meid osa saama igavesest elust. Me saame patud andeks, kui neid tunnistame. Palve on ainus võimalus jumalikku väge endi keskele saada. Ja nii nagu igale inimesele on vaja õhku. Nii on igale kristlasele vaja palvet. Luterlik end lõpetab tänaseks stuudios olid Signe Aus ja Meelis Holsting ning meie saatekülaliseks oli Eesti Evangeelse Luterliku kiriku. Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu saates kuulsite Toomas Pauli ja Risto Heikile mõtisklusi ning laule plaadilt vaikuse laulud. Kahtumiseni. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub Eesti Raadio saatekava siis puudutab see ka meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade ristteel läheb aga eetrisse tavapärasel ajal iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Endiselt tahame teid julgustada osa võtma piiblikoolist posti teel. See on väga paindlik ja igat isikut individuaalselt arvestab õppevorm teie teatate telefoni või kirja teel meile oma soovist ja natu aadresse. Meie saadame teile posti teel vajaliku materjali ja nii need kirjad vastastikku liikuma hakkavad. Meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Kordan telefoninumbrit kuus 314 311 ja meie aadress Eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari Kaheteistkümnes, tund eesti televisioonis iga kuu kolmandal laupäeval, lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Soovime tuua teie ellu püsiväärtuste mõistmist, tasakaalu ja rõõmu. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.