Tere õhtust, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet teemal kirike konfessioon, tolerantsuse klaaris. Stuudiokülalisteks on kaks möödunud kevadel ELK pasteraal seminari lõpetanud Lagle Heinla ja Allan Kährik. Vestlust juhivad Triin, Kristjan Simson. Me lindistame seda saadet kaheksandal septembril. Homme seatakse teid õpetajaametisse. Kuidas on saanud alguse ja kuidas kulgenud teedee, selle sündmuseni? Küllap tulevad mul siis alustada sellest ajast, kui ma üldse kiriku üles leidsin. Nimelt mina ja veel paar sõpra, me otsustasime minna laulma kirikukoori. Aga me olime teada saanud, et inimene peab olema ristitud selleks. Ja siis me läksime Suure-Jaani koguduse õpetaja Heino Nurga juurde ja palusime last last ära ristida. Õpetaja arvas kohe, et siis me võiksime kaleeri tulla. Käisime leerikursuse läbi. Hakkasime laulma. Kuna ka umbes poole aasta pärast vabaks kiriku vahi koht siis saigi minust suverääni kiriku kellamees. Aga aasta pärast tekkis mul mõte minna midagi õppima sest haridust on jo tarvis. Võtsin ette kõik kõrgkooliprogrammid. Ja ainus, mis sõelale jäi, oli dioloogia. Nii ma hakkasin õppima Tallinna usuteaduse instituudis. Ja umbes aasta pärast avanes mul võimalus minna õppima Rootsi, kus maga, lõpetasin Uppsala Ülikooli teoloogiateaduskonna. Järgnes pasteraal seminar Tallinnas ja siin ma nüüd olen. Minu kirikutöö sai alguse ühel ilusal jõuluõhtul komöödias jõhvi kirikust vaatlesin, et kirikus on tuled ja ma otsustasin sisse astuda. Seal toimus just jõuluteenistuse käesolevast jutluse aeg. Kuulasin jutluse ära ja sellest sai kõik alguse. Mõne aja pärast mind ristiti ja samas jõhvi kirikus ning ka pleeritati. Ning üsna varsti aja pärast hakkasin seal pühapäevakooli tegema. Tegin jõhvi kirikus kõiksuguseid töid alates koristajast kuni pühapäevakooli õpetajani ja selle aja peale. Ma lõpetasin ära juba keskkooli. Ning minul tekkis see mõte, et võiks minna edasi õppima ülikooli. Täiesti juhuslikult sattusin usuteaduskonda, tõesti, ma tunnistan, et juhuslikult, kuid kamanda seal sees olin. Siis ma tundsin, et see on õige koht. Ja ma lõpetasin selle ülikooli. Läbisin seminari ja nüüd olen jõudnud ordinatsioonini. Kiriku tähendus inimeste jooksoneerina. Võib-olla alustaks sellest, et mida tähendab teie jaoks kirik mis on kirik või mis peaks ta olema ideaalis? No kirik võib tähendada nii mõndagi. Arvan, et kõige esimene, mis sõna kirik tuleb meelda, on üsna tihti valge torniga maja kus käivad inimesed koos. Jumalateenistusel jagus räägitu üsna tihti natuke segaseks jääb. Aga kirik selles mõttes on vaid majahoone mis on ehitatud selleks, et sa saaks koos käia. Kogudus. Kui nüüd kogudus, kes käib kirikus on õed ja vennad Kristuses siis järelikult on kirik ühe suure pere kodu. Kust nad küll meil Eestis käivad koos reeglina pühapäeviti umbes poolteist tundi. Aga ometi, kus nad saavad kõik kokku et olla jumala palge üheskoos palvetades, lauldes. Kirikaga võib tähendada ka nende erinevate pisikeste perede ühendust mis meie maal kannab nime Eesti evangeelne luterlik kirik. Ja samas võid kirik tähendada kogu maailma kõigi kristlaste kõigi ristiinimeste suurt peret mis on juba üle 2000 peaaegu 2000 aastat vana ja millesse kuulub miljoneid ja miljoneid õdesid-vendi. Mina ütleks, et kirik on isakodu. Just nii nagu me läheme isakodusse alati rõõmsa südamega. Me teame, et meid seal oodatakse, meid armastatakse. Mulle tundub, et ka kirik on selline koht, kuhu me võime alati minna, ma võin seda oma kogemustest öelda. Kus meie saame teenida jumalat ja oma ligimese saame olla need, kes me oleme oma pisikese panuse panna. No seal ei nõua meilt keegi midagi erilist, see on sõna otseses mõttes kodu meie vaimne kodu, kus toimivad samad reeglid, mis meil oma kodudeski. Aga samas võiks kirik olla ka liivakast mis mõtlesin liivakasti. Liivakastis on lapsed, nad mängivad ja nende mäng on nende töömängu mõte ongi mäng laste liivakastis. Ja kui lapsed liivakastis omavahel mängitada ei saa, jagavad ühtlase liiva silma loopima. Siis liiva loopia saetakse liivakastist välja või jookseb see minema liiva silma sai. Jookseb isa juurde. Kes jälgib liivakasti, kes jälgib seal mängivaid lapsi, et nendega midagi ei juhtuks ja nad kuskile ula peale ei läheks. Ja kui neil siis liiva loopia on süüdi, siis isa ütleb talle minejalepi ära oma sõpradega ja liiva teavi liiva vastu silmuse aja ei ole süüdi. Siis isa lohutab teda. Isa ometi ta liivakasti hetkekski tähelepanuta. See liivakast on kirik. Need lapsed oleme meie. Ja isa on jumal taevas. Natuke teisele teemale, mida te mõtlete siis, kui te tunnistate apostliku usutunnistuse, et mina usun üht püha kristlikku kirikut. See on üks enim vaieldud ja enim ütleks lahkarvamusi tekitav koht vast küll tunnistama alati, et üx köha, kristlik kirik, aga samas me teame, et ta ei ole ju üks, meil on nii palju erinevaid kirikuid, nii palju erinevaid konfessioone, kõik uususundid, inimesed sageli küsivad, et kuidas on siis kirik üks, kui te olete nii erinevad ja igaüks rõhutab oma erinevust. Mina mõistan seda niimoodi, et mis meid ühendab, on usk Jeesusesse Kristusesse ja see teebki meid üheks, olgu siis meie riietus, väljund või kõnepruugiks, erinev. Me oleme üks just nimelt selles mõttes, et meil on üks juht. Meil on üks õpetaja Ja sellepärast me olemegi üks kirik, Me oleme üks ihu. Me oleme üks sõnas ja üks Saclamendis, need on need vahendid, mida me kirikus jagama. Aga milliseid võimalusi või milliseid piires jaoks samas see, et et on olemas erinevad konfessioonid ja kiriku sees. Ma arvan, et see lähtub ainuüksi juba sellest, et me inimestena oleme erinevad. Ja kõik need konfessionaalsed erinevused, erinevad kirikud, ütleme, see käitumisviis või see vorm vormiline külg on erinev. Kuid ega sisu ei ole ju nii erinev. Kui me hakkame nüüd ideoloogiliselt analüüsima, siis on kõikide suurte kirikute poolt jõuda sellele järeldusele et meil ei ole suuri lahknevusi või suuri erinevusi. Vorm on erinev ja sellel on palju erinevaid põhjuseid. Lihtsalt kultuurilised, traditsioonilised, nii nagu on, tavaneed, ei ole, need ei ole õpetuslikud, erinevused. Arvan, et vahepeal võiks lahti seletada, mida tähendab püha ja kristlik kirik. Kõigepealt püha ei ole mingi moraali või eetiline norm. Püha tähendab lühidalt jumalale eraldatud. Püha on see, mis on jumala oma. Eraldatud siit maailmast ja kristlik ei ole samuti mitte mingi moraali või käitumise norm vaid kristlik on see inimene, kes tunnistab oma usku kolmainu jumala sisse. Jumala looja, jumala lunastaja, jumala pühitseda sisse. Seega nüüd püha kristlik kirik on jumalale eraldatud inimeste õdede-vendade perekond, kes tunnistavad oma usku püha kolmainu jumala sisse. Ja mina isiklikult ei tea mitte ühtegi kirikut või konfessiooni, kes seda ei teeks. Kuidas seda usku tunnistatakse ja millised on nende inimeste käitumised, sotsiaalsed noh, mitte. Kuidas nende elu välja näeb? Ei ole siin üldse tähtis. Tähtis on see, et nad tunneksid end oravat jumalale eraldatud ja et nad tunnistaksid oma usku. Kas nad on siis head või halvad kristlased? Aga pühaks ja kristlikuks kirikuks teeb neid just jumalale eraldatus. Mis ei ole neist sõltub ning usu tunnistamine, mis on väga nii, sõltub. Kas selline kirik on ideaalis võimalik? Meile inimestele silmaga nähtavalt kindlasti mitte. Samas, aga jumala palge ees on see kirik püsinud 2000 aastat ideaalsena hoolimata sellest, et meie inimesed oleme puudulikud, vigased ja kirikuterminiga öeldes patused. Sest küllap meist keegi pole ideaalne. Igalühel neist on omad eksimused olemas, elupagasis omad puudused. Igaüks meist on midagi tegemata jätnud. Järelikult pole ka meie perekond üheskoos sugugi mitte ideaalne ja ta ei saagi selleks siin maa pääl. Aga jumala palge ees. On meie pere ideaalne sest muidu jumal muudaks seda. Aga seda ideaalset kiriku pilti võiks silme ees vast ikka hoida sest eks ideaalid selleks ei olegi, et nende poole püüelda. Mida rohkem me püüame olla paremad, mida rohkem püüame olla tähelepanelikumad teineteise vastu ja täita oma kohustusi lihtsalt elada oma eluideaalid peavad olema, siis me saame ka paremaks, kui me püüame. Sinisabast kinni, siis on ikka hea olla küll. Ühe sabasule kätte saad sinilind ennast mitte. Tänapäeval on palju juttu Oikomeeniasse sallivusest mis on üldse teie jaoks soiku meenia. Jällegi peaks kõigepealt lahti seletama mõistoikumenja Sõnaliku meenia tähendab algselt asustatud maailma ehk siis mõistusliku maailma mis tähendab seda, et oikumeeniline on kogu seda maailma hõlbav kirikus. Õigumeenia tähendab ühtset tööd, mis on suunatud kirikute, erinevate koguduste erinevate kirikute vahelisele koostööle ja kiriku ühtsusele ehk selle ühtsuse taastamisele kas siis suuremal või vähemal määral. Ega kirikutes Omaikomeeniat olemas erinevad del tasanditel. Kõigepealt komeenia kirikujuhtide läbi teostatud mitmesuguste lepingute ja kokkulepete näol. Siin võiks näiteks tuua eelmisel aastal sõlmitud Porvoo lepingu, kus anglikaani Põhja-Euroopa luterlikud kirikud ühinesid kus näiteks keegi õpetaja Eestist võib-olla õpetajaks ka Inglismaal ja vastupidi ja kus iga koguduse liige Eestist minna armulauale. Või Inglismaal ja õigumeeniat on ka siis rohujuure tasandil ehk lihtsalt koguduseliikmete vahel. Seda võib nimetada teise sõnaga allianss liikumiseks. Kus siis koguduse liikmed ise otsivad vastastikku teineteise mõisteid meest kui jällegi õed ja vennad Kristuses. Sest Jeesus Kristus on see, mis ühendab kõiki kirikuid, usk temasse ja võib-olla kõige lihtsamini ära öeldud, tähendab oikumeeniline, olekski selle ühtsuse otsimine Kristuse läbi üksteise leidmine õdede-vendade na üle kogu maailma. See olekski soiku meenia. Nüüd, kui palju on soiku meeniline idee, see ühtsus Kristuses Õe ja vennalik kuskil istuses, kui palju on see teostatav erinevates kirikutes? Sõltub väga palju inimeste endi mõtlemisest. Seda ei pruugi siiski öelda, kuna inimene kui selline on väga suuresti mõjutatud oma keskkonnast oma sotsiaalsest taustast siis paratamatult teatud kogudused, teatud kirikud on sallivamad, teised jällegi vähem salli. Ja ma ei saa öelda midagi, muudkui korrata ülemkäsku ülimat käskumis Jeesus, meile on meelde tuletanud mis on pärit juba aastast momendist. Armasta jumalat armasta ligimest nii nagu iseennast. Kui meie, ligimese on nüüd tegelikult kõik inimesed maailmas ja kui me neid peaksime armastama, nii nagu iseennast. Siis ongi õigumeenia ja sealt kasvavad juba välja koguduste ja kirikute vahelised ametlikud suhted. Kui palju see on teostatav? Nagu ma juba ütlesin, sõltub erinevate kirikute, erinevate inimeste Sotsiaalsest taustast, nende mõtlemisest kui sallivad Kas oikumeeniline eesmärgiks on see, et erinevused konfessioonide vahel peaks täiesti kaduma? Ei, ma ei arva seda kindlasti mitte. Pigem me peaksime just nimelt nendest erinevustest otsima väärtusi just nimelt erinevuste läbi ühtseks saama. Sest me oleme, me oleme kõik erinevad, meil on oma nägu, oma väljund ja toome need, kaotame siis meil, ma arvan, ei jää midagi järgi. See on just nimelt jälle tagasi jutu juurde ideaalidest me ei saa siin maailmas selleks üheks koguduseks ideaalis, nii nagu võib-olla kristus jutlustas pigem väärtustada neid erinevusi, mis meil on ja nendelt edasi minna ja otsida ühtsust. Ma küsiksin juurde sellise informatiivse küsimused, et nimetage äkki need kirikud, mille te ka näiteks Eesti Evangeelsele luterlikule kirikule on armulauaosadus ja Osadus kirikud nii nagu all on siin, enne mainis selle Barbo lepingu läbi on siis Eesti luterliku kiriku liikmetel õigus saada teenitud osaleda teenistuses Skandinaaviamaade kirikutes kõikides, samuti anglikaani kirikus, Inglismaal, Šotimaal, Islandil. Ja kui, kui nüüd hästi läheb, siis peatselt, ma arvan, ühineb selle lepinguga veel ka Saksamaa ja Prantsusmaa. Ja ma tean, et sellealased läbirääkimised on ka Ameerikas, USA-s episkopaalse kiriku luterliku kiriku vahel. Nii et selles mõttes oikumeeniline liikumine laieneb üha rohkem ja rohkem tuleb juurde neid Maide, neid kirikuid, kellega me oleme siis otseses mõttes osaduses soostusid Leedu luterliku kiriku ja leedume, unustasin ära. Aga lätlased ei taha mõtlazetaadisematel. Nemad ei olnud nõus alla kirjutama lepingule kunagi sinna. See on aja küsimus, ma arvan, et kuivõrd tähtis on see allkiri koguduste ja koguduse liikmete tasemetel on minu jaoks siis koik Rumeenia, just nimelt see kui me lihtsalt külastame kirikuid, kui ma lähen Lätis kirikusse või leedus kirikusse ja ma tohin seal jumala sõna kuulata ta inimestega suhelda, siis minu jaoks on see kõige tõhusam oikumeeniline töö. Tähendab, meil oli siin ennem juttu natukene sellest ka kui palju võiks siis omaks võtta teiste kirikute poolt pakutud või kui suur peaks olema see ühtlustamine või sallivus. Kõigepealt on siin väga tähtis püüda vahet teha sisu ja vormi vahel mitmesugused kehaliigutused, sõnad, protsessioonid, isegi suur osa mõtlemisest inimese on vorm, milles on siis pandud see sisu, mida minu meelest on eestimõtlejatest Uku Masing võtnud kokku väga kenasti. Ta nimelt tanud umbes sellist. Et Jeesus tuli meile ütlema, lapsed. Te, olete vabaks tehtud, te võite minna ja mängida jumala palge ees täiesti vabana, te võite teha midagi uut. Või piibli sõnadega jumala lapse vabaduseks sünnitatud püsigem siis selles vabaduses. Ja see vabadus tähendabki selle sisu järgimist ja kui sisu seda nõuab, siis vormide muutmist ja sisu ei ole mitte midagi muud, kui et kõik inimesed, õed ja vennad Kristuses. Jeesus on meie vanem vend, jumala me ei saa. Sellest lähtub armastus inimeste vahel, ausus, mis iganes, mis on hea ja mis on õige. Räägiks nüüd natuke ka kiriku ja ühiskonna suhetest. Kas kirik peaks püüdma nõndanimetatud ajaga kaasas käia või on ta läbi aegade oma kindel tee kindlad veendumused, millest ei saa loobuda? Ja muidugi need veendumused on ja need jäävad, nendest ei loobu, kui kirik neist loobuks, siis ta ei oleks enam kirik. Aga selles mõttes peab kirikile ajaga kaasas käima. Me räägime ju inimestega, tähendab, kirik töötab inimestega. Ja nii nagu inimesed muutuvad, muutub nende keel, nende mõtlemine. Nii peabki kirik muutma oma keelt. Mul on sageli need inimesed, kes seisavad kirikust väljaspool. Et nad ei saa aru. Kirikus räägitakse võõrast keelt just nagu eesti keelt, aga samas võõrast. Ma arvan, et vähemalt selles mõttes peaks kirik küll ajaga kaasas käima. Et me katsuksime kaasaegsele inimesele kaasaegses keeles ja ütleme, piltidesse sümbolitest seletada seda igihaljast sõnumit, mis alati head. Kas on võimalik üldse leida kaasaegses keeles vasteid nendele küsimustele? Mina tahaksin, räägid hoopis veel sellest siia juurde, et kui me räägime siin sõnadest ja mõistetest siis loomulikult inimeste keel muutub ajas. Kas või, kui lugeda 100 aastat vanu raamatuid, siis me ju näeme, kuidas keel on arenenud ja muutunud. Aga muutuvad ka inimeste kombed, ühiskonnakorraldused, sotsiaalsed normid, moraalinormid, paratamatult nad muutuvad. Kas või kui mõtelda selle peale, 100 aastat tagasi oleks meie tänapäeva rannadilt olnud no ühtede jaoks põrgu eesõu ja testi jaoks moraalse kõlvatuse ülim tipp siis nagu on inimesed ja ühiskonnad muutunud tunduvalt leebemaks, mis puudutab riietust ja ka muid käitumisnorme. Niivõrd palju peaks ka kirik arvestama muutuvate normidega. Ja siin ongi kiriku ees väga suur ja raske ülesanne sõeluda välja see, mis on tähtis ja muutumatu ning see inimeste moraalist, kooselunormidest, mis on muutuv. Aga mis oleks selleks õelaks, mis selle õige õpetuse eraldab ühiskonna muutuvatest tavadest, keelest? See sõelane seal on juba olemas, on meil ajalooliselt olemas nende õpetas, millele rajaneb meie kirik pühakiri ja sinna juurde vastavalt konfessioonile siis üldtunnustatud tekstid või kirjad, õpetuslik alus, see on mis, mis meil on väärtusi, mis jääb muutumatuks. Nagu Allan ütles, elanud asjad muutuvad siin ilmas. Näiteks ei saaks 50 aastat tagasi ka mina siin rääkida kui tulevane vaimulik. Nii et selles mõttes kirik käib juba ajaga kaasas. Kirik muutub, võib-olla vahetevahel kirik ei saa isegi sellest aru. Samas on sunnitud ütlema, et mina ei tea kui vaadata viimase 200 aasta jooksul toimunud arusaamiste muutumist piibli sõnumist. Siis nagu Lable ütles oli 50 aastat tagasi naispastalus Eestis helistatud. Ja paljud inimesed ja vaimulikud sealhulgas, leiavad tänapäevani õigustust teatud piiblikohtadest, mispärast üldsegi mitte naine täis kirikus olla, et ajaks ja selliseid küsimusi, mis on tingitud 2000 aasta eest Vahemere maades olnud kultuurist. Ja mis on vandunud üle meie tänapäeva, on rohkem, kui me arvata oskame. Ja sellepärast ma ütlen, et ma ei tea. Ja sellepärast ma ütlen ka, et siin tuleb mõtelda, tuleb teha tööd. See tendents on minu arust praegu enamuses. Vana maailma kirikutes on segaduste aeg, aga mitmesugused küsimused, mis on lahenduseta. No siin võiks mainida kas sedasama naiste probleemi feminismi kelle aastane Don probleem, kelle jaoks mitte homoseksualismi, eutanaasiat? Abordiküsimusi küsimusi on väga palju. Paljudele neist ei anna piibel vastust. Ja siin me peame kasutama seda, mis jumal on meile andnud meie mõistust. Loogikat aga me peaksime olema avatud kõigele uuele. Vaimulikuna ilmselt ma pean ka ütlema Et jumaldan, annaks püha vaimu poolda valgustust kuna püha vaim kui selline üleüldse kogu siin maailmas inspireerib kõike mis on uus, mis on hea. Ja on inspiratsiooniallikaks mitte ainult kristlastele, vaid üldse kõigile inimestele. Või peaksid kõik kes tahavad midagi muuta, kirikutes, seda endale ka palun. Kas kirikus on ka midagi sellist, millega kirik ei saa ajaga kast? Käia, ja muidugi tähendab, nüüd tuleks tagasi tulla mõiste juurde vabadus, me rääkisime siin vabadusest ja võib jääda mulje, et püha vaimus saadud inspiratsiooni kaudu võime võta endale vabaduse teha, mida iganes tähendab, kindlad piirid on siiski olemas. Piire tuleb säilitada. Vabadus Kristuses ei tähenda mitte anarhiat. Ja on olemas asju, milles kirik ei tohi ühiskonnale ja ajale järgi anda. Kuid millised need piirid, anname kriteeriumeid, ma annan seda peks iga kirik ise otsustama või ütleme, kristlaskond ise otsustama just nimelt jälle, lähtudes sellest, et meil on erinevad kultuurilised, taustad, erinevad traditsioonid, tähendab ma arvan, et niimoodi üle maailma üldkiriklikud me ei saa panna selliseid norme peale. Aga jällegi tuleb siin teha üks pisikene täpsustus. Viimasel ajal on väga palju olnud juttu sellest, et kirik on rahva moraalne õpet juht, traditsioonide kultuuri kandja ja mida kõike veel. Kirik on seda ka. Aga see ei ole kiriku esmane ülesanne. Kiriku konkreetne sõnum, millest on sõltuvuses ja millest tulenevad kõik normid vähemalt nad peaksid seda tegema, on kiriku sõnum lunastusest Jeesuse Kristuse läbi. Jeesuse Kristuse surmaga on inimlaps saanud vabaks surmapatu ja selle maailmanormidest. Ja ühtlasi saanud Endale vanema venna Jeesuse Kristuse ja isa jumala taevas. Ja see ei tähenda kindlasti mitte, et inimlaps oleks siis vaba tegema oma tahtmist sõltumata Jeesusest ja tema isast. Sugugi mitte. Kui Jeesus on inimese lunastanud siis otseloomulikult see, mis tema on ütelnud juhika, sellel lunastatud inimlapsel tegevust ja käitumist. Lunastuse läbi on inimene saanud vabaks aga mitte vabaks maistest, käitumisnormidest või eetilistest normidest. Ja kui küsimus kõlas, kas kirik peab käima ühiskonna ja ajaga kaasas siis minule isiklikult tundub, et viimasel ajal ühiskond ise ootab, et kirik temaga kaasa tuleks. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi või ütleme paarsada aastat tagasi oli kirik ühiskonnas domineerival kohal, ütleme, kirik dikteeris siis mulle tundub, et praegu kirik üritab ennast kohandada ühiskonna normidesse. Ja ühiskond ootab, et kirik järgi tuleks ühiskond seab norme, reegleid, üleskutseid, kirik jõudumööda üritab neid rahuldada. Aga kas see on hea, et kirik juhindub ühiskonna üleskutsetest? Eks igal asjal ole oma head ja halvad küljed, ma arvan, et asi on tasakaalust väljas. See ei saa olla nii lõpmatuseni, et ühiskond esitab meile tellimuse ja meie võtame selle vastu ja täidame. Ma arvan, et kirikul peaks olema piisavalt tugev selgroog, et ühel hetkel öelda ei, meie arvame nii, meie arvame teisiti. Ja minule isiklikult meeldiks, kui kirikusõna kiriku seisukoht ühiskonnas saaks sõltumata ühiskondlikust tellimusest kaalu juurde. Oluliseks. Jah, sest ta on mõttetu rääkida demokraatiast ühiskonnas kui kirik ei tohi välja öelda oma eriarvamust ja selle juurde ka jääda. Sellesama ühiskonnaliikmete poolt. Lõpetuseks küsiks ka ühe rohkem isiklikku valdkonda puutuva küsimuse. Kirikuõpetajate ja tema perekonda on peetud, et eeskujuks mida teie kui tulevased ELK pastorid arvate, kas kirikuõpetaja elus on piir, kus lõpeb töö ja algab eraelu. Ja see on üsna tavaline kirikuõpetajate, tema perekonda peetakse eeskujuks. Omamoodi on, see on muidugi hea, kuid ma arvan, et kindlad piirid peavad olema isikliku elu ja töö vahel. Sellepärast et kui seda piiriala ei saa teha korralikult tööd. Paraku koguduse liikmed ei saa sellest hästi aru. Pasteritaadi peetud ideaalinimeseks. Ta on just nagu ei tohikski olla vigu. Pastori perekond peab olema alati kõige parem, kõige ilusam, kõige korralikum. Kuid õpetajatena me oleme ka inimesed, me oleme üks kogudusest, Me oleme Kristuse teenijate teenijad. Ja ma arvan, et kui õpetajal on lubatud natukene rohkem privaatsust siis õpetaja suudab ka paremini tööd teha. Ja isiklik elu on igal inimesel, noh, sellepärast ongi isiklik. Et ma elan seda ise. Mina isiklikult küll ei tahaks, et minu eraelu ja töö oleks segatud, ma võin öelda seda, et töö kannatab, selle all kannatab ka eraelu. Kui pastor ja tema perekond on kogu aeg teiste vaateväljal siis ma olen näinud väga kurbi näiteid, kus selle all eelkõige kannatab just nimelt see eeskujulik pastori perekond. No on ju läbi aegade öeldud, et kiriku ma järjeti, pastori maja seinad on klaasist. Ja Kreeka õpetaja kirikuõpetaja 24 tundi ööpäevas. Mul on vähemalt probleeme selle mõttega lõppemisel ja praegu antud momendil olen mina enda jaoks selle küsimuse lahendanud nii. Kirikuõpetaja amet kui selline on amet nii nagu ka meie kiriku usutunnistus, kirjad seda nimetavad. Saan amet, see ei ole mitte mingisugune iseloomuomadus mis oleks inimese külge täiesti 24 tundi päevast Flex roll. Täpselt nagu näitleja teatris mängib oma rolli mängib ka kirikuõpetaja oma kalli. Kas on ette antud kindlad normid? Kindlad asjad, mida õpetajad tegema? Ja täpselt nagu näitleja peab oma rolle mängima võimalikult hästi sest näitleja on siis hea näitleja, kuidas avastavama rolliga mängimise ajaks saab selleks näitlejaks, keda ta kehastab. Täpselt samamoodi saab hea näitleja suutma tulla välja oma kallist pärast seda, kui ta on selle mängimise lõpetanud. Samamoodi on minu jaoks ka kirikuõpetaja amet, Kont. Mängin teatud aja oma elust. Samas ava olema kristlane. Ja ma olen vähemalt pean ennast ka hingehoidjaks tõesti 24 tundi päevast. Ja võib-olla võiks seda nimetada pastoriks olemiseks. Sest kui bastu algselt tähendab karjast ja kui hingehoidja samamoodi karjane siis võiks öelda ka, et ma olen kirikuõpetaja 24 tundi ööpäevas. Aga see kirikuõpetaja amet, roll nagu teda tavaliselt mõistetakse ei ole osa minu eraelust, nagu pole minu eraeluosaga sellest ametist hallist nagu öeldud, kristlane olema 24 tundi ööpäevas kirikuõpetaja ja siis kui ma teen kirikuõpetaja tööd Mille poolest erinevad teie arvates siis need nõudmised kristlasele, Kristjas elule ja nõudmine kirikuõpetajale tema ilule? Need nõudmised erinevad selle poolest, et kirikuõpetajalt oodatakse rohkemat. Ja ma arvan, et seda põhjust tuleb otsida sügavamalt, on sügaval ühiskonna olemuses. Viimased 50 aastat on meie ühiskonda niivõrd õnnistanud. Väärtushinnangud on langenud, inimestel ei ole enam eeskujusid, ei ole ideaale. Ja ühiskond on nõrk ning vajab tuge ning seepärast oodatakse õpetajalt just nimelt seda, mida kristlased ise võib-olla sooviksid. Aga nad ei suuda. Seetõttu peetakse õpetajat sageli üliinimeseks ja ma kardan, et õpetajad kannatavad selle all. Ja sageli tuleb ohvriks tuua oma eraelu. Oma isiklikud huvid. Ja see roll, see kirikuõpetaja roll, see ongi üsna tihti kirikuõpetajale peale pandud tema koguduse liikmete poolt. Sest need teatud käitumisnormid ühelt pooldavad ajalooliselt tingitud väljakujunenud kiriku sees. Teiselt poolt on ka igal pool koguduses välja kujunenud, kuidas oma õpetajat tahetakse näha ja kuidas ühiskond tahab näha kirikuõpetajaid. Ja ma ei taha öelda, et kui ma räägin ja mõtlen kirikuõpetaja rollist, et ma püüan nende normidega samastuda nii-öelda olla inimeste meele ja peale seda ma ei püüa, sest siis ma oleks. Aga ma arvestan neid. Ja püüan leida kompromisse omaenda põhimõtete ja sisetunde ning mulle pandud ootuste vahel. Samal ajal kui see, mis puudutab minu eraelu. Pärast kirikuõpetaja töö tegemist siis kui kirikuõpetaja rollina mõelda, kirikuõpetaja kutsumist olla õpetaja, ühesõnaga seda kutset, seda kutsumist sisse kutsa inimesega, see tähendab kirikuõpetajaga kaasas kogu aeg. See kutsumus olla inimestele abiks, toeks, aga õpetajaks see kutsumus ei kao ju kuskile. Samas. Ehk käitumisnormid kuidas õpetajad tahetakse näha seda? Kui pidada rolliks just nimelt moraalinõudeid, aga kirikuõpetaja erineb kindlasti tavakoguduseliikmest millegi enama kui moraali poolest. Nöörina, mis mina arvan küll, et erineb see on õige, et kirikuõpetaja on eeskujuks oma kogudusele, aga eeskujuks vaimses mõttes, tähendab kirikuõpetaja on koguduse vaimne juht eelkõige kirikuõpetaja, on minu kohus koguduse liikmete väärtushinnanguid, kus korrigeerida või neid anda, neid vaimulikult juhendada, toetada ja lohutada. Selles mõttes olen ma muidugi 24 tundi vaimulik ja ma teen seda alati, igas olukorras. Tuleb just nimelt lahus hoida töö ja käitumisnormid või kõik, mis sinna juurde kuulub. Aga kas ta saab juhendada, kui, kui tema enda elu kujuneb teistmoodi, selles, kas haige saab parandatud yht haiget? No mis puutub haiga aitamisse haige poolt, siis minu meelest küll, sest ei ole, mina olen kuulnud, et doktorid meil oleksid alati sajaprotsendiliselt terved. Aga kui nüüd tulla selle küsimuse juurde, kas kirikuõpetaja on midagi teistsugust kui tavakoguduse liige, siis mina isiklikult arvan, et ega ikka ei ole küll. Sest Evangeelse Luterliku kiriku usutunnistus kirjade kohaselt on meil üleüldiselt preester eluse printsiip, mis tähendab seda, et kõik inimesed, kristlased, On preestreid. Ja see on ainult korra küsimus, et üks inimene koguduse keskelt on kutsutud koguduse poolt seda kogudust juhtima ja õpetama. Ta ei erine mitte millegagi ülejäänud koguduse liikmetest, välja arvatud see kutse teenida oma kogudust. Et nüüd homme ordineeritakse, mida te arvate, mida annaks ordinatsioon teile kui kristlastele rohkemat kui koguduse liikmele kristlasele? Eelkõige lisab see vastutust. Samas tulevad meile juurtega teatud kohustused ja teatud õigused mis on määratud kirikusiseste reeglitega. Ma ei usu, et ordineerimine muudaks mind inimesena selline, nagu ma olen, selle ees ma jään praegu. Kuna inimene muutub ajas, siis võib-olla mu mõtted, Jaago saamised, õpetajaametist teenimisest ja kristlaseks olemisest muutuvad. Kuna me kõigi mõtted muutuvad ajas. Aga ma ei usu, et ordinatsioon või õpetajaks pühitsemine teiste sõnadega muudaks minu mõtteid ja minu käitumist. Ordinatsiooniga võtan mina vastu vastutuse suurema vastutuse eelkõige jumala ees kes on mulle oma karja usaldanud ja teiseks koguduse ees, kellega ma nüüd järgnevatel aastatel taastad hakkan tegema. Ja ma tõesti loodan, et jumal ma selleks piisavalt jõudu annab. Et ma suudaksin oma eeskujuga julgustada neid inimesi elama kristliku elu. Kuid mida tähendab olla õpetaja, olla kirikuõpetaja? Ma annan, praegu võib sellest palju rääkida. Kuid palju parem on, kui ma sellest võib-olla mõne aasta pärast räägin, kui mul natuke kogemust on ja ma olen jõudnud arusaamisele, mida see tähendab ja kuidas see kõik välja näeb. Tegelikult. Samas eks meil mingisugune kogemus ka juba on olemas sest aasta õppeli kariaadi ajal erinevates kogudustes oleme saanud tööd teha. Õppeaasta õppeaasta ja siis, kui meil tuleb asuda päris töö kallale ordineeritud vaimulikke, noh ma arvan, et see võib natukene erineda. Kas ordinatsioonis võib näha siis teatava tee algust? Minu jaoks on see jätkamine konkreetselt üks etapp teel. Ja ma arvan ka, et son, tee jätkamine, kuid see on väga hea stardipauk järgmisele lõigule. Me soovime teile jumala õnnistust sellel algaval teelõigul ja täname teid saatesse tulemise eest. Meie isa taevas, kes sa oled need loonud, kes sa oled lasknud Jeesusel meid lunastada. Ja kes sa meed pühitseda oma vaimu läbi. Me täname sind, et sa oled meid loonud just sellisteks, nagu me oleme. Me täname sind, et sa oled meid lunastanud, andes meile Jeesuse tee mida mööda me võime käia. Me täname sind. Et sa ei ole meid jätnud sellele teele üksinda, vaid oled meile saatnud oma vainu kes neid pühitseb, juhatab, et meie, sinu lapsed siin maa peal. Leiaksime tee taevasse tagasi isakoju, sina juures. Täname sind Jeesuse nimel. Aamen. Te kuulasite Eesti luterliku tunni saadet stuudios olid Lagle Heinla ja Allan Kährik. Vestlust juhtisid Triin ja Kristjan Simson. Ootame teie vastukajasid ja ettepanekuid Eesti luterliku tunni aadressil Tallinn null null null üks kiriku plats kolm telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks tööpäeviti kella 10-st kella seitsmeteistkümneni.