Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja. Taas on pühapäeva õhtupoolik. Järgmised 45 minutit eetriaega on Eesti luterliku tunni päralt. Me alustame vaata et mida sa näed. Ja nii nagu septembrikuus on saatekülalisteks Eesti Evangeelse kristlaste baptistide liidu vaimulik ja kirjastuse logos juhatuse esimees Ingmar Kurg ning Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku Värska Saatse koguduse preester isa Andreas põld. Mina olen Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus. Tänase vestluse teemaks on ausus ja selle vastand korruptsioon. Me alustame aga kitarrimuusikaga Norbert Krafti esituses. Head kuulamist. Keegi tark mees on öelnud nõnda, et ajad on pea ikka halvad olnud, eriti need viimased 2000 aastat. Sellesse väitesse võib ju suhtuda nii ja naa, aga me ei saa eirata fakti, et me elame väga kiirete muutuste ajastus. Muutuvad teisenevad mitte ainult tehnoloogilised protsessid, mitte ainult meie elustiil, vaid päris kindlasti ka väärtushinnangud. Ja oma oleme kuulnud väga palju, olgu siis meediast, olgu inimeste omavahelistest vestlustest etteheiteid. Et eetika oleks justkui päriselt kadunud, kõik on pea peale pööratud, ei ole enam ausust, kedagi ei saa usaldada, kõik on korrumpeerunud. Me oleme siin täna stuudios kolm vaimuliku ja võib-olla hakkakski peale sellest, kuidas see väide meie silmadele võiks paista. Kas asi on tõesti nii hull, nagu inimesed kipuvad arvama või veelgi hullem? Või on see kõik paljas liialdus ja rahulolematus? Päris tõsi, et asi on hull, ma ühinen kõigi nende ka juba pärast, et ma olen ise sama hull. Julgen tunnistada. Nii nagu meie viimased 2000 aastat oleme olnud. Mida ma mõtlen sellega? Eks ikka ju me ütleme, et see, mida mina teen, on, on enam-vähem hästi. Aga iga teine, kes ei jälgi minu mõtet, ei tule kaasa või teeb teistmoodi, kui mina arvan, siis on, käid tema käitumine halb ja, ja kui terve ühiskond on praeguseks ajaks jõudnud niinimetatud postmodernismi, kus justkui subjektiivsus on, on normiks saanud lausa reegliks said enam ei tohigi kellelegi öelda mis on tõde, vaid tuleb tunnistada, igalühel on oma tõde ja ta jääb selle juurde, võib seda kaitsta. Nii need hullud asjad kuhjuvad ja pinged kasvavad, ma näen seda küll meie Eesti ühiskonnas, aga, aga terves meie, et ühiskonnas, mis läheb vastuaegadele, mille kohta me ei oskagi öelda, mis, mis tulema hakkab, kas on veel olemas kunagi mingi vorm, mida võiks nimetada eetikaks, mis on siis kohaldatav kõikidele inimestele, vähemalt suurtele hulkadele inimestele. Aga mõnikord Need, need vastuolud on, on ka koomilised või kummalised. Näiteks inimene, kes, kes väidab, et praeguses ühiskonnas ei tohiks enam suruda peale oma õiget ja oma oma valet vaid vaid igaühel peaks olema oma arvamus. Kui ta nii väidab, siis ta tegelikult kiiresti tuleb tagasi oma õiguse nõudmise juurde, näiteks peab lubadust ja võib-olla ta peab seda õigeks ennesse jaoks, aga niipea, kui temale murtakse lubadust niipea hakata ütlema, et et kuulge, sõbrad, et see ei ole õige. Et järelikult on kusagil olemas meil ikkagi mingisugused vägagi kindlad arusaamised õigest käitumisest, mis peaks nagu olema loomu sunnil tõttu meile veel omased ja selge, et et ma arvan siiski, et et kuigi see, see segadus ja, ja normide mitmekesisus on, on tõepoolest suur. Küllap ikka on olemas mingisugused reeglid, mida, mida on antud meile inimkonnale võib-olla meie enese teadmata, aga mida me siis. Jälgime kuidas ütleb Kristuse evangeeliumis, mida sa tahad, et sulle tehtaks teisele ja teises kohas sama asi, et mida sa omale ei taha, seda ärade teisele? See on kristlik armastus. Muidugi, selles küsimuses tuleks vaadata nagu kahte poolt. Kas ühiskond riik on eetilises kriisis? Võiks ju küsida ka niimoodi, et, et mitte ainult 2000 vaid maailma loomisest alates. Kas on olnud aega, kui ei ole olnud tegelikult ühiskondliku kriisi, kui me võtame ühiskonnana inimesi ja nendevahelisi suhteid? Nii et see on üks külg, et ega see kriis on ju kriis, tuleb, millesse on ju hea ja kurja vaheline võitlus ja, ja kuri kiusab ju inimkonna ajaloos peale inimesi, see on nagu üks külg. Teine külg on üldse riigi funktsioon. Sest riik peab tagama turvalisuse. Riik peab tagama seaduste täitmise, aga eetika kui selline puudutab ju inimesi. See tähendab seda, et nüüd pühakirja järgi, kui võtta siis kui inimene vastutab jumala ees. Ja kui on temal kriis kas saab siis ütelda, et ühiskond on kriisis? Ühest küljest saab ütelda, aga teisest küljest mida rohkem on inimesi, kes on oma südametunnistusega vastuolus ja ise on kriisis siis on ka see kriitiline punkt ühiskonnas väga ütleme terav. Nii et ma seda küsimust nagu vaataks kahe tasandi pealt. Et üks on see, et, et ei ole olemas uusi aegu ja uusi nagu suhteid inimeste vahel ühiskonnas juba maailma loomisest alates ja teisest küljest, eks inimene ise peab otsustama oma, selle südametunnistuse üle ja miks mitte muidugi tema teod näitavad seda, kas ta on vaimses kriisis või mitte. Räägime ka sageli erinevatest ühiskondadest ja sellest tulenevalt erinevatest ühiskonnakordadest. Räägime ühiskondlikust paradigmadest, mis nüüd Eesti puhul on just sellisena juhtunud, nagu see on meile kätte tulnud. Me ei tea alati kastme, oleme kristliku eetika selle 2000 aasta pikkuse eetikanormide juures ja kas me tunnistame nüüd üleüldiselt? Ma kujutan ette, et me oleme kiiresti julgelt eitanud kunagist eetikat, mida vähemalt koolis õpetati veel, seda nimetati kommunistlikuks eetikaks. Mis ütles, et mõnedel on õigus teiste üle, mõned käituvad alati õigesti ja, ja sa pead ennast kohandama siis siis mingisugusele loosungile. Selle tõttu võiksid sa õigesteetilises käituda. Paradigmad on olemas ja ma julgen kahelda, kas kas eetika on ikkagi niivõrd ühiskondlik funktsioon või mingi ühiskonnakorra funktsioon, et me võiksime teda siis välja vahetada? Vaat kui mingi uus nähtus ilmub ja otsida uusi või, või tuleks või oleks kasulikum meile ka ka meie praeguses olukorras küsida, siis mis on see hea, mida tasub meil otsida, mis kehtib, kehtib praegu, kui, kui tulevikus kehtib minu ja sinu vahel, mis kehtib ühiskonnas ja kirikuski. Eile, täna ja igavesti? Jah, päris tõsine probleem muidugi, teine asi on see, et kirik ei saa ka ju sekkuda ühiskondlikesse protsessidesse, ta ei saa võtta riigi funktsiooni ja selles mõttes kirik on alati ju tegelikult ühesel seisukohal, et et kristlik armastus. Peab juhatama meie tegusid, meie mõtteid. Seesama, ära tee kunagi teisele seda, mida sa omale ei taha. Ja see, et jumal on armastus, see tähendab seda, et halastus ja andeks andmine peab olema alati, isegi kui inimesed eksivad. Aga teisest küljest ikkagi ühiskonna pinged ikkagi sõltuvad inimeste Enda sellest eetilisest tasemest. Tähendab iga inimene määrab ka selle ühiskonna eetilise taseme, tähendab, kui sina ikkagi elad oma südametunnistuse järgi ja kui ka teine seda teeb, siis, siis on hästi. Aga sa ei saa teise käest nõuda, et nüüd sina ela oma südametunnistuse järgi, kui inimene ise seda ei tee, see on ka natuke silmakirjalik. Jah, aga õiget asja saab ju kirik õpetada ja ta killast seda teeb. Meil on olemas katekismus, me loeme, sealt käskusid ja neid on võimalik rakendada, ma kujutan ette ka praeguses ajastus ja ühiskonnas, isegi kui see viib konflikti isegi kui see tekitab probleeme. Ometi me saame rääkida ühest õigest istumisest, aga mis on siis sel juhul vale? Mõnikord me, me hindame väga subjektiivselt asju, mille kohta me ütleme, et see on, see on vale, see ei kõlba kuhugi, see see ei sobi, see ei meeldi meile. Kas me saaksime ütelda kivi kohta, mis vedeleb põllu peal, et et sellel on vale kuju? Me peame ikkagi täpsustame siis mille jaoks vale. Ja kas see on tõesti niimoodi, et siin on küsimus motiivides? Ma kujutan ette, et ma jõuan autoga foori juurde, on punane, tuli juba ees ja ma näen, et üks auto seisab enne mind või kaks, kolme autot seisab, ma tean, et ma ei saa niipea liikuma. Ja ma ei pea väga valeks seda, et autod seal seisavad, nende mind sinna jõudnud, aga kui ma olen lähenenud mas foorile, kus on punane tuli ja minu ette keerab suure hooga veel kaks autot et järjekorras koht sisse võtta, siis mulle tundub, et nad käituvad valesti minu suhtes. Ja mul on põhjust põhjust leiduva mõttes kritiseerida. No ilmselt on paratamatu, et inimene ikka näeb asju oma mätta otsast ja läbi enda. Aga mu meelest oli üsna iseloomulik meie jutuajamise algusse, kui sa, Ingmar ütlesid, et asi on päris hull ja, ja eelkõige või kaasa arvatud sinu endaga. Mulle tundub, et võib-olla üks meie hädasid ongi see, et kui me räägime sellest, mis on ühiskonnas lahti ja halvasti siis me jätame iseennast sealt välja poole ja ma sõitsin praegu juurus Tallinna ühe riigikogu liikmega, kes arvas, et väga vale on, kui kodanikud vastandavad iseendid riigikogu liikmetele, sest needki on ju üks osa, on mingi kvintessents või vähemasti valim sellest ühiskonnast, kes on nad sinna valinud. See tähendab, et puudustele osutada oskame me kõik. Aga kui me küsime, kust maalt või kellest alates hakkavad siis ikkagi asjad katki minema, siis võivad vastused olla väga erinevad ja sellepärast arutleks natukene aususe üle päris madalal tasandil või, või rohujuure tasandil. Vaatame, kuidas inimesed elavad oma iga päevast elu kasvõi meie kogudustes. Ris sageli jääb ju mulje aususel nagu ei ole enam väga palju kohta, et ei peeta kinni kokkulepetest. Olgu siis väga pisikestes asjades või näiteks antud abielu tõotustest. Et lojaalsus, et ustavus, need asjad nagu ei oleks enam au sees või kuidas teile teile tundub? Kui me võtame seda sõna, ausust, üldiselt sõnadega kipub üldse, aga nii ma olen, nende mõte, nagu muutub aja jooksul ja sageli ka igapäevases elus teatud asju, nagu isegi lavastatakse ja nad kaotavad oma sellise ütleme raevõi tähenduse siis kui me võtame nüüd, see on ausus siis Eesti keeles tuleb ta sõnast au, mis on, ütleme, kristlikus liturgilise keeles üldse terminoloogia, Su ääretult oluline mõiste. Kui me nüüd võtame, mis on au vastandiks siis au vastand on ju häbi. Ja kui me vaatame nüüd ausust ja tema vastandit häbi, siis me saame aru, et au ja ausus on ju jumalikud ja õlised ja vooruslikud mõisted, mis inimeste järelikult ülendavad. Ja kui me nüüd kiriku seisukohalt võtame, siis ausus onju, jumalik alge inimeses. Ja vastupidi, pat jälle häbistab inimest. Nii et selles mõttes, kui inimene püüdleb ikkagi täiuslikkuse poole ja headuse poole õigluse poole, kui ta püüab jumalikustada, ütleme ka niimoodi, et võime võita täitsa vabalt niimoodi, toetudes kiriku dogmaatika alla, siis see on hea ettevõtmine ja jumala aitab inimest selles. Aga kui ta teeb seda, mis teda häbistab ja tema perekonda tema nime häbistab siis tegelikult ta kaotab oma väärtuse eelkõige endasimisega ligimese silmis. No siit siis intrigeeriv küsimus, kas ausus ilma jumalata on üldse võimalik ja mõeldav? Ausus kui kooskõla inimeste vahel kooskõlastatud käitumine vastavalt kokku lepitud reeglitele, kui me võiksime seda siis nimetada aususe väljundit ühiskondlikus suhtlemises. Iseküsimus on see, kuidas inimene peaks jumala ees olema. Kas jumala ees ongi midagi võimalik varjata? See see küsimus läheb, läheb veelgi avaramaks sel juhul. Aga kui me räägime aususest kui inimestevahelisest suhtlemisest, siis see minu jaoks on midagi sellist, nagu me räägime liiklusreeglitest. Kaks autod kihutavad vaat teenindusele vastu ühes suunas ja teises suunas. Aga on kokku lepitud, et üks möödud teisest vastavalt siis sealtpoolt paremalt poolt ja seetõttu ei teki kokkupõrget. Nii et need on kokkulepped ja kui üks rikuks reegleid, siis tekiks katastroof. Ausalt tuleb sellisel juhul paratamatult käituda. Aga just nimelt, mis motiveerib meid mõnel teisel tasandil, liikluses on niimoodi, et ma tean, et kokkulepete murdmine toob kaasa väga rängad tagajärjel. Aga kui väga sageli on kokkuleppeid murda kasulik, miks peaksin ma siis ausaks jääma? Ma arvan, et selle niinimetatud aususele inimsuhetes peab eelnema üks teine tasand. Ja see on see, et inimeses eneses on olemas tasakaal tähendab tema enese, mina on tõepoolest tema, mina ja ta ei esinda siin kedagi, teist või kolmandat. Sest mis tasu on meil osata autot juhtida. Ja kui see auto ei ole juhitav kui temaga ei saagi üldse sõita ka selle inimese sisemisele aususele tema enese suhtes, see, mida me nimetame süümeks südametunnistuseks, mida on ka võimalik lausa mõõta ehk väljendada. Nii nagu sa ütlesid äsja et seda. Me võime auga mõõta, isa Andreas ja selle vastand on siis autus? Jah, mida me oma silmaga kindlasti. Me hakkasime tajuma, kui inimene, inimese süüme, südametunnistus saab koormatud, kas ta on millegi vastu eksinud, mis on norm temast kõrgemal siis ta tunneb kas süüd või häbi, teine võimalus on see, et ta süüd ei tunne, aga häbi tunneb. See oleks siis selliste korrumpeerib järgnenud ühiskondade kasvatuse vili. Need inimene suuteline oma häbi kuidagi peitma selleks, et saavutada prestiiži teiste silmis millegi millegi jaoks samal ajal tema tema sisemine süü, mida ta ei tajugi, seda ta ei saa mitte millegagi vabastada, sest seda saaks ainult sisemise auga kompenseerida. Nii et ma näed, siin on oluline osa siiski ka sellel õpetusel, mida, mida kirik ja ühiskond jagab, mis suunas hakkab inimese südametunnistuse süüme liikuma, kas siis häbi või ausuunas häbi või prestiiži suunas. Ja ma arvan, et kui sellele, et inimene võiks leida sisemise au sellele jah, eelnev teel midagi olulist, see tähendab, et et on olemas üleüldse see, mille suunas liikuda. Kui me oskame autot juhtida, meie auto parajasti just sõidab, siis oleks tahaks siiski teada, kuhu me minema hakkame. Ja vastasel juhul ei ole mõtet aega raisata ja, ja riskeerida sellega, et minna liikluskeerisesse. Ja ette, et need reeglid, need mis kujutavad meile eesmärgi, seda me vist ilma jumalata ei oska hästi kirjeldada. Nojah, nagu sa ütlesid, riik teostades võimu on asjad väga, täpselt see paik on, meie seadusandlus toetab kristlikule printsiibile siin meil Euroopas aga inimeste vaheline suhe sain juba jälle. Kõrgem tasand on ju, see peab juba all olukorras lähtuma just armastusest. Ja siin on jällegi seesama asi, kui me võtame lihtsalt, et et kui me ei taha, et neist räägitakse valet või halba või või ütleme, neid hukka mõistetakse ja ütleme meid täitsa valedes asjades süüdistataks, võib meile midagi halvasti ja kas või kõige lihtsam asi tõesti, et mingid kokkulepped on. Ütleme isegi teisel vaikselt kokkulepped ja neid neist ei peeta kinni. Meil on nii halb, kui me satume sellisesse olukorda, aga jälle Christian ütleb, et ära tee kunagi teisele seda, mida sa omale ei taha. Ja kui me sellest lähtuma, siis enne seda, kui me teiste inimeste hukka mõistame tuletame meelde tõesti, et ega ka ilmselt meie elus on olnud selliseid olukordi, kus me päris täpselt ei ole oma lubadusi täitnud, nendest kinni pidanud ja nii nagu evangeelium ütleb, et kui sulle lüüakse ühe pääse peale keerata teine ja pühad isad ütlevadki, et seda tulebki mõista just niimoodi, et enne, kui sa hakkad teiste inimest süüdistama peatu ja mõtle kõigepealt, kas sina mitte ei ole ka selles asjas eksinud. Ja tõepoolest, me suu vaikib üsna kiiresti, ilmselt. Eesti luterlik tund, kui me räägime täna aususest, siis küllap nii mõnigi inimene võiks öelda. Aga kuidas teil kirikus endal selle asjaga lood on? Ja tõepoolest ma olen puutunud ja puutun päris palju kokku inimestega, kes on kirikus küllaltki kaugel. Üllataval kombel see, mida hakatakse küsima, puudutab ikkagi kiriku majandamist, raamatupidamist, kas siis on tõesti nõnda, et õpetajad ja preestrid neid korjanduskarpe oma taskusse tühjendavad ja nõnda edasi ja nõnda edasi me võime näiteks tuua ka meedia, kust ikka iga natukese aja tagant mõni pauk või pomm ka kirikuinimeste hulk on pandud või, või sealt avastatud. Missuguses seisukorras on meie kirik ja kirikud, kas võib öelda, et ka kirikud, kui osa ühiskonnast on korrumpeerunud? Intrigeeriv küsimus muidugi. Kui me mõtleme korruptsiooni all üldist arusaamist rikutusest moraalsest laostumisest Ametiseisundi kuritarvitamises, isiklikku kasu omakasu eesmärgil või altkäemaksude andmises siis ma ei tea ühtegi institutsiooni ühiskonnas, kirik kaasa arvatud. Kes tahaks sellest rääkida või kes tahaks seda välja näidata, sest ilmselt ikkagi ma tulen selle meie varasema teesi juurde tagasi. Et ilmselt ikkagi meie ühiskonnas on veel olemas mingisugused vägagi kindlad sisse juurdunud moraalireeglid, mille peale reageeritakse kohe, nii, kui see siis inimest ennast ei puuduta, kus on väljaspool teda ja, ja ollakse ka väga tähelepanelikud kõige selle juures, mis lõhnab vale ja korruptsiooni järgi mistahes ühiskondliku struktuuri tasandil, alustame presidendist, üle peapiiskopi piiskoppide kirikuni kõige tavalisema inimeseni, naabrini välja. Kas oleks ka Pole mõeldav, et on meil ühiskonnas ühtegi struktuuri, kus ei ole ühtegi ega väiksematki vihjet võimalust otsida jälgi korruptsioonist? Ma kahtlen selles ka. Mis nüüd kirikusse puutub, ma ei oska teda kuidagi puhtaks pesta ühestki etteheidetest, mis, mis on võimalik kiriku suhtes öelda ja ausus tähendab seda, et vähemalt meie praegugi siin nimetame neid neid probleeme. Aga tahaksin tulla veel selle juurde, et kui me räägime kirikust kui teistlaadi ühiskondlikku struktuurist. Kirikul on veel mingisugused muud funktsioonid ka selles suhtes, et ta tegeleb ausate aususega ja käsitleb neid küsimusi ja vähemalt väidab, et see, mida, mida kirik kuulutab see on õige ja seda on edasi antud ausal viisil ja heade kavatsustega puhaste motiividega. Siis märkan küll seda, mida on ka Dietrich Bon Fer kunagi väljendanud. Et kirik peab olema. Koht nendele inimestele, kelle elusid ei avalikustata. Kusagilt peab olema inimesel ka turvalisuse kohta kui me räägime pihist, mis on üks kahjux, kirikufunktsioon ja kirikuvõimalus inimesi sellega selle kaudu teenida, teenindada pihta, onju see koht, kus inimene äkki ta kui korrumpeerunud taand kui närakas ta on teadlased, selle eest ei tule tal mitte ühiskondlikku noomitust vaid vaid, et asjad saavad lahendatud. Ta leiab lepitust jumala kaudu ja selles mõttes on ka kirik see koht, kuhu asjad võivad jääda. Kus inimene võib ennast peita. Kui nüüd kirik siin peaks eksima, siis saan küll kirikule vägasvursi. Nojah, see kahetsus peab muidugi siiras olemas ja loomulikult tuleb, tuleb kas ütleme, ärimees või poliitik või, või tippsportlane või miks mitte ka prostituut või, või, või ka mõni teine inimene kirikusse loomulikult kirikuks, et on lahti kõigile, aga vaat siin ongi see, et kas inimene suudab olla aus eelkõige enda vastu ja muidugi ka jumala ees, see on muidugi praktika näitab, et inimesed hakkavad keerutama. Muidugi, siin on jälle kaks asja, kui me ütleme, et kirik on Kristuse ihu siis on selge, et kirik Püha ja puhas, ta on kõrgeim sellest maisest ja patust vaba, aga võib ka ütelda seda jah, et inimesed ütlevad, et näete vaimulikult, millised teie olete. Muidugi siin on üks teine probleem veel, et tänapäeva ajakirjandus teeb tegelikult natukene natukene karuteene ka endale sellega, et ta asub asjade kallale, mida ta hästi ei tunne ja kirik on tänapäeval üks selline valdkond, mida tõenäoliselt ajakirjandus väga palju ei tunne ja väga palju eksitakse just et noh, ebaprofessionaalne käitumine. Aga noh, see on teine teema. Nii et isegi siis, kui piiskopid, preestrid, kui vaimulikud on patused, siis kirikul Kristuse ihu on puhas ja seal meie ainukene lootus. Ja sellepärast võivadki inimesed tulla kiriku kui kõige pühama kõige puhtama ja kõige täiuslikuma mitte institutsiooni, vaid just nimelt sellepärast, et kirikupeaks on kristus. Jumal ise. Muidugi muidugi on omad probleemid igal pool, aga inimene peab seda teadma, et kirik on ainukene koht, mis võib inimestele anda just nimelt nagu siin oli jutuks lepitust andeksandmist ja tegelikult kui me ausalt oleme ka neid, neid asju ju maailmas miski muu eriti tänapäeval ei anna. Andestus ja lepituse on ikkagi ainult kirikus ja see on inimestele väga tähtis. Ja veel üks asi. Ma tahaks ütelda, on uuritud ka endistes sotsmaades endistes ütleme sotsriikides inimeste käest, keda nagu kasvatatud ateismi vaimus milline institutsioon riigis on kõige usaldusväärsem, mida rahvas nagu peab siis üllatav on see, et praktiliselt kõikides, kuidas on esimesel kohal kirik vaatamata sellele tõesti, et on olemas väga palju patuseid inimesi, ka kirikus, aga rahvas saab aru, et kirik on püha ja see on meie ainus lootus tänapäeva maailmas. Muidugi ei saa see siis meile kui kirikumeestele olla ainult eelis või privileeg vaid võib-olla on see vastupidi just vastu. Siia tahaks ütelda niimoodi, näiteks õigeusu kirikus on vaimuliku ametisse seadmisel just nimelt inimene tõendab seda, et oma eluga teenib jumalat, näitab eeskuju ja seal on just needsamad asjad sees, et ta ei kasuta oma ametit kurjasti ei omakasu eesmärgil ega muudel, vaid püüab just nimelt elada teistele. Kristus ütleb, et jätke oma elu teiste eest, see ongi, et vaimulik tegelikult ju elab juba teistele inimestele, palju meil seda isikliku elu maal siis on. Ja see ongi see ohverdus just nimelt vaimulik peaks olema selle ohverduse enda ohverdamise eeskujuks inimestele. Nii et muidugi noh, ideaal loomulikult tulevad pat kiusab meid kõiki, aga, aga noh, ma ütlen, et see on üldiselt Ta juba postidest peale on see nõue vaimulikele väga-väga kõrge ja see on tõesti väga tõsine. Koputas meie südametunnistusele. Kui me räägime aususest, kiriku aususest, siis tekib paratamatult see küsimus jällegi, kelle või mille ees on iseenesestmõistetav, et kirik, vaimulikud, kristlased püüavad olla ausad jumala ees ausad üksteise ees, aga kui vaadata väljapoole kiriku on olnud läbi aegade küllaltki kaaluka rollimängija ühiskondlikes protsessides meie kirikule või kirikutele. Väga sagedasti heidetakse ette Eestimaa risti usustamise küllaltki verist ajalugu. See on üks näide, muidugi võib hakata vaidlema, kui hästi või halvasti need ajalugu teatakse ja kas see kõik nõnda mustvalge olnud, aga teistpidi saame kuidagi mööda sellest, et vähemasti selle Kristianiseerimise lõppfaas toimus siin üsna inetult. Tuues siia kõrvale näite. Katoliku kirik on palunud avalikult andeks kahetsenud kõike seda kurja, mida ta on maailma üldsusele teinud. Kas midagi niisugust võiks ja peaks olema ka Eestimaal Eestimaa kirikutes, Eestimaa Kristlaskonnas? Kui kirik õpetab andeksandmist. Ja kui me me ütleme niimoodi, et andestus, lunastus ongi kristlikku religiooni Kõrgemaid väärtusi, mida ükski teine religioon sellisel viisil ei oska esile tõsta ei ole, kas sa teinud? Siis on täiesti selge see, et ka kirik ise elab andekssaamisest ja andeks palumisest? Iseasi, kas need asja tuleks teha rituaal Haatselt kas tuleks deklareerida kusagil mis, mis ei pruugi sugugi olla seotud siis kellelegi isikliku hoiakuga, selle juures? Võib-olla siiski võib-olla on õige aeg mõnikord ka kasutada meediat ja, ja pressi. Võib-olla küsitakse ka sellisel juhul, et kes on Sult tahtnud sinu andestust, parem teie õigeid tegusid kes on tahtnud andekspalumist paremini õigeid tegusid, nii et see kuulub ka kiriku juurde. Teisest küljest. Täiesti liitun meie vestlusringiga selle arvamusega, et, et vist ega kuhugi mujale minna. Inimesel, kes, kes tahab tõeliste asjade juurde tulla, kes tahab iseeneses leida selgust võiks ju ka oletada, et on olemas mingisugune kristlus väljaspool kirikut või, või ilma etta kujuneks kiriklikku struktuuriks. Ja ka selles suhtes, nüüd on mul kindlust, et see on võimalik sellisel viisil. Nii et kui see tõesti peaks nii olema, et meil ei ole teist teed siis jah, siis tuleks kiriku eest hoolitseda nii hästi, kui me suudame. Ja, ja kiriku ülesanne on kahtlemata ennast puhastada selles samas andeks palumises andekssaamisest, niipalju kui ta suudab. Sellepärast et, et siin on lahendus ainult temale enesele vaid vaid tervetele ühiskondadele. Ja Ma usun küll seda, et, et tulevastel aegadel-sajanditel aastatuhandetel see kirikufunktsioon suureneb veelgi. Sest kuhu on siis minna inimesel praegusel postmodernsel inimesed, kellel ei ole kusagilt tuge leida peale iseenese hetkel. Aga selge see, et see ei saa kaua-kaua niimoodi kesta. Jah, jumal on loonud ju inimese vabaks olendiks, kellel on ju mõistus ja tahtejõud ja see ju eraldab teistest elusolenditest. Ja aga täitsa kindel on see, et vabadus ilma jumalata tegelikult orjastab inimese ja orjastab just nimelt pat orjastada inimese ja see ongi nii, et võib vastata ka täitsa üheselt tõesti, et ilma jumalata kui au ja täiuslikkuse. Huvitav, nagu siin on öeldud, tõepoolest ei saa ju olla ka ausust ja vastutustunnet inimeses, kui me ütleme, et jumala inimese oma näo järele, siis kui inimeses puudub see jumalik alge, au ja ausus, siis karta on, et ta teenib jah, seda teist vaimu. Aga ma nagu ma ütlesin, jumal on armastus. Kirik on inimhingede päästmiseks ja inimesel on tõesti vabadus otsustada, mis teeta käib au või häbi teed. No ilmselt kui kujutleda kiriku positsiooni tulevikuühiskonnast, siis üks osa sellest on ka see, kuidas me kirikuna ennast tõepoolest ise mõistame ja kas me vastandame ennast ülejäänud ühiskonnale või me tunneme, et me siiski oleme osa sellest rahvast, sellest inimkonnast, kelle keskele meid on istutatud ja Ma ei mõtle ka mingisuguseid deklaratsioone ja väga kõlavaid andekspalumise ja ka meie endi hoiakud kas või vaimulikuna kristlastena, kas me seame ennast väljaspoole ja ütleme, et noh, me oleme teid õpetanud ja teile öelnud, aga vaadake, missugused te kõik olete, võime pigemini kahetseme ja palume andeks, et me ei ole osanud juhatada inimesi nõnda, kui oleks pidanud ja sinna, kuhu kuhu oleks pidanud. Täpselt just nimelt sest vaimulikkond kai osa kirikust ja kirikuelust ja samamoodi me oleme süüdi ka meile usaldatud hingede eksimustes ja, ja see on tõesti nii nagu Kristus kandis ju kogu inimkonna koormad niga vaimulikele langeb osaks oma karja eest vastutus, nii et see on õige. Ma tänan teid, head sõbrad. Te leidsite aega tulla siia saatesse ja osaleda meie tänases vestlusringis. Niisugustel jutuajamistel ei saagi vist olla lõputaolisi teemasid, ei saa kuidagi kahte lausesse kokku võtta, lühidalt ära öelda või üheseid lahendusi näidata. Me oleme rääkinud täna korruptsioonist, aususest, tõest. Oleme püüdnud olla ise ausad. Nii palju, kui see korda läks, oleme püüdnud üheskoos taotleda tõtja, osutada tõe poole. Aga me ei tohiks vist kunagi ära unustada, et ka aususega võib kaasinimesele haiget teha. Et tõde võib olla surmav. Meie loosungiks ei tohiks olla keskaegne käibefraas, saagu tõde, mingu siis kas või maailm hukka. Jeesus Kristus ilmus inimkonnale täis armu ja tõtt ning tema apostel Paulus ütles kristlikele kogudustele. Taotleke tõtt. Armastusega. Kui me tahame paremat ühiskonda. Kui me tahame, et korruptsioon vale, Vägivald pisutki väheneksid siis ei tohi me samas ära unustada seda, et Jeesus ei tulnud lunastajaks mitte õigetele, vaid patustele. Et tema võttis vastu just neid samu korrumpeerunud inimesi, kellest me tahaksime endi ümber vabaneda, keda me tahaksime muuta. Jätka. Kirik ei ole mitte pühade õigete eetiliste laitmatute inimeste osaduskond vaid see on koht koormatuile, kes tahavad oma koormast vabaneda. Olgu siis meiegi püüdekse sihiks taotleda tõtt ja ausust ühes armastusega. Sa Ingmar võtsid siia stuudiosse kaasa mõned ilusad tsitaadid tiitrifonhefferilt, neist ühega tahaksin selle saate lõpetada. Jumal õmbles inimestele riided. Esimese Moosese raamatu kolmanda peatüki 21. salm. Ja see tähendab, et in staatu korruptsioonis või korrumpeerunud seisundis peavad paljud asjad inimeses jääma varjatuks ja kuri, mida ei saa välja rookida, peab jääma igal juhul kaetuks. Alasti rebimine on küünilisus ja kui küünik ka eriti ausaks tahab jääda ning võitleb fanaatiliselt tõepärast lähete ometi tõest mööda. Nimelt sellest tõest, et alates patulangusest peab võimaldama ka varjatust ja saladust. Aga täna on siin hea kuulaja, kes veetsid meiega seal pühapäevaõhtuse kolmveerand tunni. Tänases vestlusringis olid Eesti Evangeelse sete kristlaste baptistide liidu vaimulik ja kirjastuse logos juhatuse esimees Ingmar Kurg ning Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku Värska Saatse koguduse preester isa Andreas põld. Mina olen Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus. Me koguneme siia stuudiosse taas novembrikuu kolmandal pühapäeval, et üheskoos mõtiskleda surmast. Aga Eesti luterliku tunnisaated on klassika raadioeetris igal pühapäeval algusega kell 18 15. Eesti luterliku tunni toimetuse telefon on kuus 314 311 ja aadress Tallinn, kiriku plats kolm. Indeks üks, null üks kolm null. Soovime Sulle kaunid sügisõhtuid. Ja olgu see pime aeg, ühtlasi ajaks, mil me enam kui muidu suuname oma silmad tõelise jääva valguse poole kõike head. Eesti luterlik tund.