Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja. Järgnevad 60 minutit eetriaega on Eesti luterliku tunni päralt. Me alustame järjekordset saadet sõnadest sõnumini, mis on selles sarjas juba või alles 15. täna tuleb juttu eetikast uues testamendis. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Ja saadeta aitab kokku seada Külli tüli. Head kuulamist. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et kiriku ja kristluse kasulikkust või efektiivsust hinnatakse eelkõige selle põhjal kui palju ta mõjutab või ei mõjuta oma liikmete ja kogu ühiskonnaeetikat inimeste käitumist igapäevaelus. Praegu on moes kõnelda eetilisest kriisist, kõnelda väärtushinnangute mandumisest või pea peale pööramisest. Ja ilmselt õigusega. Nii mõnigi kooli õpetaja on väljendanud positiivset suhtumist usuõpetuse tundidesse, lootes, et säärase aine olemasolu korral võivad koerad poisid muutuda eesrindlik eks. Eesti vabariigi president, aga mitmed teisedki poliitikud on avaldanud arvamust et kirik võiks ja peaks selgemini väljendama oma seisukohti nendes ja teistes ühiskonnaelu valulistes küsimustes. Ja päris paljud kristlased ise kurdavad samuti, et vaimulikud ja kirikujuhid on kas siis ükskõiksed või lihtsalt saamatud. Nad ei ütle selgelt ja kõlavalt välja. Kuidas peaks suhtuma aborti eutanaasiast mida peaks tegema narkomaanide või kasvava kuritegevusega võitlemiseks. Ja paljud küsivad, milline on siis kirikuprogramm või milline on piibliprogramm. On tähelepanuväärne, et viimase kuu jooksul on Eestimaa kristlikud kirikud pakkunud ajakirjandusele ja avalikkusele kõneainet seoses erootikafestivali tagumikku reklaamidest ajendatud pöördumisega. Aga tegelikult on läbi aegade kirikult oodatud, et ta õpetaks inimesi korralikumalt käituma ning aitaks nende lastest kasvatada häid, ausaid, tublisid ja töökaid kodanikke. Clive Lewiselt pärineb mõte, et on õige oodata kirikul seisukohavõtte ja käitumisjuhiseid siis, kui meie suhe kirikuga on tervikuna õige. Ja vastupidi. See on asjatu lootuse ja enese pett, kui meie suhe kirikuga on vale, illusoorne või pealiskaudne. Paraku arvab enamik inimesi, et oleks vaja tõsta ja parandada teiste käitumiskultuuri. Mina aga olen piisavalt hea ja korralik. Minule pole jumalal kirikuõpetajast rääkimata, mingeid etteheiteid teha. Tean ise paremini, kuidas elan. Üsna mõttetu oleks öelda kõnelgi meil eetikast, religiooni ja usuga, aga ärge hakake tüütama. Meil on tänapäeval usuvabadus. Siit aga veelgi edasi mõeldes võib väita, et võib-olla üks rängemaid eksitusi, mis paraku kristluse ajaloos ikka ja jälle kordub. Ja seda mitte ainult uskmatute, vaid kiriku liikmetegi hulgas. On religiooni samastamine eetikaga. Ristiusk ei ole moraalikoodeks käskude-keeldude kogum nagu seda möödunud saates Pauluse õigeks mõistuõpetusest kõneldes võisime täheldada Jeesuse-aegse juutluse puhul. Mõiste eetika tuleb kreeka keelest. Juba Aristoteles nimetas praktilist filosoofiat, mis temale tähendas head toimimist või tegutsemist. Ta eetiks. Ethos on kreeka keeli harjumus, komme, aga laiemalt ka iseloom, meelelaad või meelsus. Tegelikult tähendabki eetika filosoofilises mõttes mitte niivõrd üksikuid kombeid ja tavasid või džentelmen likku ja rüüterliku käitumist vaid pidevate püsivat meelelaadi, millest lähtuvad ka inimese teod. Kuulus roomlane Siit zero tõlkis kreekakeelse mõiste eetikos ladina keelde sõnaga moraalis. See omakorda seostub nimisõnaga Moores kombed või pruuk või viis ning ladina keeleruumis ja rooma õiguse pärandist tatud juriidilises mõtlemises ongi moraal midagi üpris normeeritut ja tihti ka välispidist. Kui aga keelelised nüansid kõrvale jätta, siis peab mainima, et tänapäeval kasutatakse nii kõnekeeles kui filosoofilises keelepruugis mõisteid eetika ja moraal. Üsna sama tähenduslikena. Katoliiklikus teoloogias kõneldakse moraali ideoloogiast. Protestantismis on aga alates heegelist enam juurdunud termin eetika. Igas religioonis igas usundis eksisteerib mingisugune eetika mingi arusaam sellest, kuidas inimene peaks käituma, tegutsema ja elama. See on aga religiooni üks parameeter kui üks dimensioon mida ei saa ega tohi lahutada teistest. Olgu siis dogmaatikast ehk õpetusest religioossest, kogemusest ja rituaalidest. Muidugi võib vaielda, kas sekulaarset eetikat, mis usund jumala täiesti kõrvale jätab, saab olla või mitte. Loomulikult on häid ja niinimetatud eetilisi inimesi mitte usklike hulgas, nii nagu neid on usklike hulgas. Iseasi et igasugune läbi ja lõpuni mõeldud eetika, kui maailmavaade varem või hiljem ületab iseend. Ta jõuab küsimusteni, mis üha enam lahendatavad pelgalt käitumisnormidest, lähtudes küsimusteni, mis puudutavad inimese eksistentsi tema elu ning selle määratlust mõtet ja ees märgistatust hoopis laiemal tasandil. Üks on aga täiesti selge. Võtta ühest konkreetsest usundist välja teatud eetilised printsiibid või juhised neid mugandada ja kaasajastada. Üpriski vägivaldne meetod, mis annab tulemuseks moonutatud ja naeruväärse ja sageli ka ohtliku pildi sellest usundist tervikuna. See on sama, mis kringli seest rosinate urgitsemine. Seda võib ju teha, aga rosinasööja ei saa väita, et ta teaks, mis maitse all kringel. Uut testamenti lugedes me näeme, et selle kõigis osades on väga palju nii-öelda eetilist materjali sõnu ja lauseid, mis annavad inimestele praktilisi juhiseid ja õpetusi. Eriti maksab see muidugi apostlite kirjade kohta. Igaüks teab ju, mida tähendab väljend epistlit lugema. See on manitsema, noomima, sõitlema, manama. Kreekakeelne sõna Hepistolee on aga neutraalse iseloomuga ja ta tähendab lihtsalt kirja. Kuid läbi aegade on jumalateenistustel ette loetud apostlite kirjadest inimestele kõrvu just manitsevad osad. Ja siit siis ka ütlemine. Jälle loeb papp epistlit. Tegelikult on klassikalisest loogias alati vaadeldud dogmaatikat ja eetikat usualuseid sõnastavat ja inimese praktilist elu reguleerivat materjali üheskoos. Dogmaatikas on rõhk jumala lunastus tegude vaatlemisel ja tõlgendamisel. Eetika tegeleb sellega, millised on jumala poolt Jeesuses Kristuses pakutava armu ja lunastuse järeldused ja võimalused inimese elus siin maailmas. Ja just sellist mudelit. Me näeme ka uue testamendi kirjades, eriti Pauluse, omades. Rooma kirja esimesed 11 peatükki käsitlevad õigeksmõistmist usu läbi. Viimased viis-Aga kirjeldavad õigeks mõistetud inimese elu elu, patu köidikutest, vabanenuna ja elu jumala vaimu juhtimise all. Kirjas galaatlastele on esimesed neli peatükki pühendatud taas õigeksmõistmise teemadele koos argumentide mõttekäikude ja põhjendustega. Viies ja kuues peatükk sellessamas kirjas aga kõnelevad ristiinimese vabadusest, vaimu, viljadest, headest tegudest ning teineteise koormate kandmisest. Kristlik eetika niivõrd kui üldse mingist spetsiifilisest kristlikust eetikast rääkida saabki vaatleb inimest mitte tema loomupärases olekus või seisundis mitte staatilisena, vaid subspetsija ternitaatis. Igaviku vaatenurgast. Vaatleb inimest kui rändajat, kellel pole siin jäädavalt linna või kindlust või eluaset. Vaikes taotleb tulevast. Muidugi on piiblis eriti uues testamendis palju säärast mida võiks nimetada üldinimlikuks. See tähendab norme ja väärtushinnanguid mis esinevad paljudes teisteski usundites ja eetilistes süsteemides. Aga piibel kõnetab inimest, kes on asunud teele kellel on kindel siht silme ees nõuda esmalt jumala riiki ja tema õigust inimest, keda Kristus on vabastanud ning kes ei ole enam iseenda jaoks peremees ega mõõdupuu. Kvaid, kelle teisi samme juhib jumala vaim väe ja armastuse ja mõistliku meelevaim. Matteuse evangeeliumi viies peatükk. Jeesus ütleb mäejutluses. Kui teie õige, kus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma siis te ei saa taevariiki. Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud. Sa ei tohi tappa. Ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile. Igaüks, kes oma venna peale vihastab peab minema kohtu alla. Kes aga oma vennale ütleb, tola peab minema ülemkohtu alla. Kes aga ütleb sina jõle, peab minema tulepõrgusse. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and. Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel. Et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetakse vangi. Tõesti, ma ütlen sulle, pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu. Te olete kuulnud, mõeldud, sa ei tohi abielu rikkuda. Aga mina ütlen teile, igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui aga su parem silm ajab sind patustama siis kisu ta välja ja heida minema. Sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast, kui lasta kogu keha heita põrgusse. Ja kui parem käsi ajab sind patustama, siis raiuda maha ja heida minema. Sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast. Kui lasta kogu kehal minna põrgusse. Te olete kuulnud, et on öeldud silm silma ja hammas hamba vastu. Aga mina ütlen teile, ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb. Vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette. Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särk. Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili mine temaga kaks. Anna sellele, kes sinult palub. Ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenama. Te olete kuulnud, mõeldud. Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile, armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Et te saaksite oma taevase isa lasteks. Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja üle kohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad mis palkade saate, eks tõlgneritki, tee sedasama. Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist tõsisteete, eks paganadki, tee sedasama. Teie olge siis täiuslikud. Nõnda nagu teie taevane isa on täiuslik. Matteuse evangeeliumi viiendas-kuuendas ja seitsmendas peatükis olev Jeesuse mäejutlus on vast üks tuntumaid lõike kogu uues testamendis. Mäejutluses diaselle eetikasta on olnud vaimustatud paljud suured mõtlejad sealhulgas näiteks Leo Tolstoi ja Mahadma kandi. Vaadake, ma korraks mäejutlust juutluse taustal. Igale juudile oli selge, et Jeesus interpreteerib ehk tõlgendab Toorat. Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud. Siin viidatakse üheselt Moosese seadusele. Moosese seaduses on kirjutatud. Jeesuse interpretatsioon on radikaalne ja paljude juutide arvates küllap jumala vallatugi sest Jeesus läheb kaugemale kui Moosese seadus või mis tahes muu seadus iial on läinud või minna saakski. Ta näitab kätte seaduste piirid. Apostel Paulus ütleb oma kirjas roomlastele, et Kristus on käsu lõpp. Selle lause üle on väga palju vaieldud sest kreekakeelne sõna Delus tähendab nii lõppu kui ka eesmärk, ehkki või täiust. Ja nii võiks ka tõlkida. Kristus on käsu eesmärk. Nii see ongi, sest Jeesuse õpetus ja kuulutus ei vastandu Moosese seadusele, nii nagu Aristooterlikus loogikas A vastandub B-le või mitte A-le. Jeesuse õpetus on sellest üle. Ta seisab teisel, sootuks kõrgemal tasapinnal. Kristus käsu eesmärgina või lõpuna ei tähenda, et ta õpetanuks Doora üksikuid nõudeid senisest paremini ja korrektsemalt täitma vaid seda, et ta on täitnud kogu seaduse kui terviku saavutanud selle, mille poole seadus ainuüksi viidata võis. Inimene võib kuitahes suurepäraselt vastata normile. See aga ei tee olematuks tõsiasja, et norm ise asub temast väljaspool. Ning tema meel ja süda jäävad sellest puutumata. Jäävad ikka endiseks. Mis tahes seaduse olemasolu eeldab, et inimesel on soov seda väärata. Et inimene oma sügavamas olemuses tahab patustada. Muidu poleks ju seadusel mõtetki. Ja just sellest tahtmisest patustada. Jeesus kõneleb. Inimene ei pruugi eluaja jooksul mitte kedagi tappa mitte kellelegi füüsiliselt kahju teha, mitte kellelegi elu kallale kippuda. Aga igaüks, kes vihastab, peab minema kohtu alla kui tapmise keelu rikkuja. Igaüks, kes ütleb vennale tola läheb ülemkohtu alla. Ja kes ütleb, sina jäle, see kuulub põrgutulle. Veelgi konkreetsem ja lähedasem näide. Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Teisisõnu, küsimus ei ole inimesed tegudes. Küsimus ei ole selles, et teistele nähtav oleks viisakas ja korrektne. Viimselt maksab see, mis inimese sees on. Küllap on ebapedagoogiline võrdsustada himuraid mõtteid sõbra perekonna lõhkumisega. Ja just see on põhjus, miks Jeesuse õpetus selle õpetuse radikaalsus on tundunud paljudele väär või isegi suisa ohtlik. Nii võiks ju arutleda, et kui naise peale vaatamine teda himustades on võrdsustatud abielu rikkumisega milleks siis jääda kõrvaltvaatajaks. Milleks hoiduda võõraid naisi maitsmast? Aga heade, ka täiesti objektiivses mõttes heade tegude tegemine või halbade tegemata jätmine võib jääda näitlemiseks, kui inimene peab alatasa võitlema et suruda endas maha vaenulikke ning purustavaid mõtteid ja soove. Ning just näitlemine või silmakirjalikus või variserlik, kus oli see, mille suhtes Jeesus oli kõige kriitilisem ja milles ta tuli inimesi vabastama. Mistahes seadus või koodeks ei saa ulatuda kaugemale välisest. Ei sa ulatuda kaugemale sellest, mis on mõõdetav, jälgitav, hinnatav normeeri. Sest ei ole ju võimalik normeerida inimese mõtteid, igatsusi, tunge, väärtushinnanguid, ideaale. Ja asi ei ole ainuüksi teadlikkus ja sihilikus Vagatsemises püüdes näida iga hinna eest paremana, kui me tegelikult oleme. Küllap seegi on tuttav meile kõigile. Aga võib minna veelgi kaugemale sellest ajast, mil Sigmund Freud sõnastas oma seisukohad alateadvusest ja selles peituvatest tumedatest jõududest mis meie teadliku käitumise üle pere mehetsevad. Sellest ajast näib suurema osa inimeste jaoks olevat peaaegu et teaduslikult põhjendatud tõsiasi et meis domineerivad loomupärased instinktid, mis ajendavad meid ellujäämise nimel olelusvõitluse nimel teisi hävitama ning kõike haardeulatuses olevat endale prahvama Jahnitsema. See viib jõelu edasi, väidetakse. Aga seadused on selleks, et meie patuseid tunge natukenegi ohjeldada et tagada ühiskonna kui terviku säilimine. Et seada raamid, millest vastavalt ühiskondlikule kokkuleppele ei tohi üle astuda. Et tulemuseks ei oleks kõigi sõda kõigi vastu. Jeesuse kuulutus, tema rõõmusõnum on, et pääs patu käest pääs säärase Froidistliku alateadvuse käest on võimalik. Ta ütleb, kui jagasu parem silm ajab sind patustama, siis kisu ja heidad minema. Sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast. Kui lasta kogu keha heita põrgusse. Seda ei saa võtta sõna-sõnalt. Siin ei ole esitatud üleskutset hakata oma liikmeid amputeerima. Pigemini edastatakse, et inimene vajab hoopis radikat, reaalsemat muutust, kui seda on iluravi. Et vaja on lõpparvet vanaga ning asumist uuele teele. Nii nagu võib raiuda maha käe või pista välja silma. Nii võib inimene vabaneda temas peituvat patust või tumedatest jõududest, mis kallutavad teda kurja poole. Olgu neil nimetatud siis kasvõi ala teadvuseks. Vabanemine on võimalik siis, kui jumal ahelat purustab. Eesti luterlik tund. Martin Luther on öelnud, et inimene eksib pidades end Eisliks, kes võib vabalt valida kahe heinakuhja vahel. Tegelikult on ta hobune, kellel ratsutab jumal või kurat. Ja just seetõttu räägitakse uue testamendi kirjades nii palju ja nii sageli jumala vaimust. Sellest, et igal ristiinimesel igal ristitul on ühtlasi osadus või osasaamine jumala vaimust. Et jumala vaim juhib inimest ning elu Jeesuses Kristuses, on elu jumala vaimus. Paulus kirjutab galatlastele. Ma tahan öelda, käige vaimus. Siis te ei täida lihalike himusid. Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja vaim lihaliku vastu. Need on teineteise vastased. Nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite. Kui aga vaim juhib teid, siis te ei ole seaduse all. Kui me elame vaimus, siis käigem kavaimus. Ja kirjas roomlastele ütleb apostel sest eluvaimuseadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surmaseadusest. Sest seda, milleks seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu on teinud jumal, kes mõistis patu inimeses suurema läkitades oma poja patuse loomuse, sarnasuses ja patu pärast. Et seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse, vaid vaimu järgi. Sest need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalike mõtteid. Kes aga vaimu järgi Need vaimuvõtteid. Sest lihalik mõtteviis on surm, vaimu mõtteviis, aga elu ja rahu. See niinimetatud eetiline dualism väljendab väga selgelt, et inimene ei saa ise uueks või heaks või eetiliseks. Ta ei jaksa seda omast jõust, sest tal on lihalik loomus. Nii ei ole siis küsimus selles, et inimene ei teaks, mis on hea. Vaideta ei suuda selle poole püüelda. Nii nagu pat, nii on ka liha uues testamendis dioloogiline termin, mida ei tohi võtta sõna-sõnalt. Kui kõneldakse lihalikust, loomusest või ihalikest himudest siis ei tähenda see patu samastamist inimese kehafunktsioonidega või seksuaalsusega. Nii nagu enamasti arvatakse, kui kõneldakse liha suretamisest või liha himudest. Liha kreeka keeles Sarks heebrea keeli pasar viitab inimese maisele siinpoolsele kaduvale, piiratud ja poolikule loomusele või seisundile kõige laiemas mõttes. Seisundile, mis teda aheldab ja sellesama liha orjaks teeb. Ja selles tähenduses on liha lepitamatu vaimuga. Need on kaks teineteist välistavad teed. Aga see, kes on lasknud end jumalal puudutada ja tema pojas Jeesuses Kristuses õigeks mõista. See ei ole enam patu ja lihaliku loomuse valitseda või õieti tõmmata-tõugata vaid ta võib käia oma teed täidetuna jumala vaimust ning kantuna meelevallast ja väest, mis on antud talle ülevalt. Küllap igaüks on kuulnud, et ristiinimesed paluvad et jumala püha vaim nende samme ja teid juhiks ning usuvad, et see nõnda ka sünnib. Seda võib mõista mitut pidi. Suurest vene kirjanikust Fjodor Dostojevski-ist kõneldakse et siis, kui tal tuli oma elus vastu võtta tähtsaid otsuseid siis, kui ta oli keerulistes olukordades võttis ka piibliraamatu avas selle üsna juhuslikult sealt, kuhu sõrm peale jäi. Luges vasakult leheküljelt kõige ülemise salmi ning võttis sellest õppuste juhatust uskudes, et see ongi, mida vaim tahab talle öelda ning pühakiri ei saa valetada. Ka nii on võimalik. Aga teiselt poolt ei tasu vist arvata, et jumala vaim alati rasketel hetkedel ütleks inimesele kõrva sisse õigeid lahendusi annaks talle täpseid ja konkreetseid juhiseid, mida selles või teises olukorras teha, missuguseid otsuseid vastu võtta, kuidas käituda, et vältida halb juba. Ja teha head. Jumala vaimujuhtimine tähendab pigemini inimese meelsust. Seda, et ta süda ja meel on nii-öelda õiged on kantud sellest armastusest, millega jumalise inimkonda ja igaüht meist armastab jätkata ka ristiinimene siis, kui ta alati ja kõiges sajaprotsendilise kindlusega täpselt ei tea, mis oleks õige. Teeb ometi oma tegusid kantuna hoolimisest, halastusest ja armastusest. Et ta ei taotle seda, mis temale hea on vaid seda, mis võiks olla kasulik ja ülesehitav kaasinimesele. On iseloomulik, et apostel Paulus oma kirjas galaatlastele viiendas peatükis kõneleb liha tegudest ja vaimu viljadest. Ta ütleb lihaliku loomuse teod on ilmsed. Need on Huurus, rüvedus, kõlvatuse, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, Kadetsemine, purjutamised, Brassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud. Et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri jumala riiki. Aga vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Millegi niisuguse vastu ei ole seadus. See pattude ja vooruste register ei pruugi olla ammendav ega täiuslik. Aga on tähelepanuväärne, et Paulus nimetab lihaliku loomuse tegusid kõneldes samal ajal armastusest rõõmust, rahust, pikast meelest lahkusest headusest, ustavusest, tasadusest ja enesevalitsusest kui vaimu viljadest. Kusjuures vaim on eestikeelses piiblis siinkohal kirjutatud suure tähega. Nõnda nagu pea alati uues testamendis. Ja mõeldud ei ole mitte mingit üleüldist või abstraktset vaimu, vaid jumala püha vaimu. Need asjad ei ole inimese ponnistuste pingutuste või tegude tulemus. Ei saa käskida kedagi, ole rahulik, ole rõõmus, ole lahke, ole tasane. Vaid need on viljad, mida jumala püha vaim, kui inimene on ta endasse lubanud ja endas temal toimida laseb iseenesest kasvatab ja esile toob. Ja nii ei oodata risti inimeselt tegelikult mingeid erilisi pingutusi pühitsuselu elamiseks või lõputut ja ägedat võitlust patuga. Jumal on see, kes pattu surmab ja tema meelevalla purustab vaid oodatakse seda, et inimene oleks avatud ülespoole. Et ta laseks jumalal tema püha vaimu läbi tulla, endasse temal endas kasvada ja temal ennast kõigi mõtete, sõnade ja tegudega pühitseda. Õunapuud, mida on suvel vihm kastnud ja päike paitanud, ei ole tarvis sügise tulles käskida ja manitseda. Kanna ilusaid punaseid õunu, ta teeb seda iseenesest. Pauluse esimene kiri korintlastele 13. peatükk. Ja ma näitan teile veel ülevama-d. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli aga mul ei oleks armastust siis ma oleksin kumise vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõike saladusi. Ja ma tunnetaksin kõike. Ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta aga mul ei oleks armastust siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada aga mul ei oleks armastust siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega. Armastus, hellitab. Ta ei ole kiivas. Armastus ei. Kelgi ega hoople. Ta ei käitu näotult. Ka ei otsi omakasu. Ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha. Tal ei ole rõõmu ülekohtust. Aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega. Ta usub kõike. Ta loodab kõike. Ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused, need kõrvaldatakse. Olgu keeled, need vaibuvad. Olgu, tunnetus, see lõpeb ära sest poolikult me tunnetame ja poolikult, Me ennustame. Aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väike laps siis ma rääkisin nagu väeti laps. Mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu. Kui laps, aga kui ma sain meheks jätsin ma kõrvale, väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi. Nagu peeglist siis aga valges palgesse? Praegu ma tunnetan poolikult. Siis aga tunnetan täiesti. Nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Kui tahta ühe ainsa sõnaga iseloomustada kristlikku eetikat siis on selleks sõnaks armastus. Paulus ütleb, et inimene võib teha kuitahes suuremeelsusest ja üllusest pakatavaid tegusid. Ta võib kõik oma vara ära jagada, võib oma ihugi surma anda. Ja ometi, kui tal ei ole seda miskit mida apostel nimetab armastuseks siis ei saavuta too inimene midagi sedasama peatüki kolmeteistkümnendat peatükki Pauluse esimesest kirjast korintlastele on mõnikord nimetatud ka armastuse ülemlauluks. Need sõnad kõlavad iga kord kristlikul laulatustalitusel. Ja ometi ei puuduta see, mis apostel öelda on ainuüksi abielu, rahvast või häid sõpru. Aga meie peamine häda armastusest kõneldes ja armastuse üle mõtiskledes on see oleme harjunud nähtud filmide ja loetud romaanide ja kes teab veel mille muu mõjul andma armastusele eelkõige romantilist, võib-olla senti, mentaalsedki tähendust. Küllap seegi on õiged meie mõistuspärases ja ratsionaalses ajastus ning elus võiks ja peaks romantikatki rohkem olema. Aga teiselt poolt kristlikul laulatustalitusel, millest juba juttu oli, küsib õpetaja pruutpaarilt. Kas te tahate teineteist armastada ja austada? See, mida meie kitsalt armastuseks peame, sellest jääks väheseks. Midagi muud ja mitte vähem olulist peab olema selle kõrval. Kreeka keeles keeles, milles uus testament on kirjutatud, on päris mitmeid sõnu armastuse jaoks. See, mis kirjeldab mehe ja naise vahel toimuvat, on Eeros siit ka võõrsõna erootika. Meil teine sõna, mis uues testamendis mitmel korral esineb, on filiia mis võib tähendada sõprust või poolehoidu. Aga sõna agaape, mis spetsiifiliselt tähistab kristlikku armastust, jaga jumala armastust inimese vastu on uue testamendi autorite poolt meelega valitud niisugune, mis sekulaarses kirjanduses peaaegu ei esine. Juuru Mihkli kiriku võidukaarel seisavad apostel Johannese sõnad. Jumal on armastus. Ja kui me mõtleme armastuse kui millegi niisuguse üle, mis võiks olla jumala enda sünonüüme kõiges tema lõputuses, täiuses ja mõõtmatuses siis ei saa see küll olla midagi igapäevast ja kergelt kogetavat või elatavat. Mäejutluses, kõneleb Jeesus vaenlase armastamisest. Viidates Moosese seadusele, kus on öeldud, armasta oma ligimest. Ligimene oli tollases kontekstis rahvuskaaslane ja vihkama vaenlast, ütleb Jeesus, aga mina ütlen teile, armastage oma vaenlasi. Paljudele inimestele on need sõnad suisa vastu hakanud ja võimatuna tundunud. Kuidas saab armastada kedagi, kes seisab vastaspoolel kes võib-olla kogu oma energia pühendab selleks, et kiskuda maha minu poolt ehitatud et seista mul tee peal ees, et tehamo, tunnid, päevad ja aastad võimalikult kibedaks? Jah, emotsionaalses mõttes niisugust inimest armastada, teda lõputult kalliks pidada vist tõesti ei ole võimalik. Aga vaenlase armastamine nagu kristlik armastamine üleüldse ei tähenda mitte seda. Mõnikord öeldud, et kristlik armastus tähendab kõigepealt halastust või hoolimist kaasinimesele, inimeseks olemist seal, kus ta meie abi ootab ja vajab. Ja seal, kus meie oleme, need, kes saame tema heaks midagi teha. Seda illustreerib tabavalt Jeesuse mõistujutt halastajast Samaarlasest. Üks mees on paljaks röövituna ja poolsurnuna tee ääres lebamas. Ja siis läheb mööda Samaarlane. Tuletage meelde, et juudid ja Samaarlased vältisid kokkupuuteid teineteisega tänu erinevale ja lahutavale, ajaloole, usulistele ja kultuurilistele kommetele. Ja see Samaarlane korjab õnnetu maast üles, seob ta haavad liita kõrtsi ning palub kõrtsipidajal haavad tõest edaspidigi hoolt kanda, lubades maksta kõik vajalikud kulud. Mikspärast, too somaallane seda teeb. Kas see juut on talle väga kallis? Ta ei tunnegi teda, näeb esimest korda? Ilmselt mitte. Ilmselt hakkab tal õnnetus kahju ja see on midagi üsna samasugust, nagu me võime lugeda Jeesuse imetegude kohta kus ta tervendab, kedagi puudutab kedagi üksnes sellepärast, et tal hakkab kannatavast inimolendist. Hale meil. Võib-olla on küsimus just selles, kas siis, kui mina olen see, kes saab kellelegi tee ääres maas lamavale inimesele olgu siis otseses või ülekantud tähenduses jaheda veekruusi ulatada ja tema haavu siduda. Kas ma suudan seda teha? Kas ma suudan mööda vaadata sellest, et ta võib-olla kuulub teise parteisse. Et ta võib-olla ei ole inimesena mulle kõige sümpaatsem, et ta ei ole mulle samas ega kallis. Aga ometi, just sel hetkel on tema minu ligimene ja mina ainus, kes saab pisutki leevendada seda kannatust, mida maailmas nõnda palju on. Ilmselt ei ole palju neid hetki mil me võime kogeda tõelist kristlikku armastust, olgu siis iseendas või teistes. Võib-olla on need väga üksikud hetked, aga teiselt poolt ilma nendeta ei oleks kogu meie elu muudkui vaid kumise, vasknõu või kõlisev kuljus. Ja just armastusest kantud hetked on need, mille pärast meie elu ei ole asjata. Mis teevad meid inimeseks ja lasevad meil kogeda jumalat. Igavikku ja lasevad meid taibata sedagi et me jääme kestma. Võib olla küll mitte meie ise. Aga armastus, mis meid on puudutanud, sest see ei saa hääbuda. Armastus on, mis eristab meid loomadest? Kui eristab. Ja Uku Masingu sõnad võiksid tänagi kõlada prohvetlikult. Armastus on ainus tunne, mis suudab inimkonda päästa. Küsitav on aga, kas tal lastakse minna seda teed. Hea kuulaja, meie saateaeg on ümber saanud ja taaskord on mul põhjust öelda sulle oma siirad tänusõnad nende hetkede ja minutite eest mida sa minuga jagasid. Et üheskoos käia uue testamendi radu. Eesti luterliku tunni toimetuse aadress on Tallinn, kiriku plats kolm ja telefon kuus 314 311. Tallinn, kiriku plats kolm ja telefon kuus 314 311. Kõik mõtted, arvamused, küsimused, ettepanekud on teretulnud ja oodatud. Ja olgu veel meelde tuletatud, et klassikaraadio eetris on Eesti luterliku tunni saatel, et igal pühapäeval algusega kell viis õhtul. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, Marko Tiitus. Saate seadis kokku Külli tüli. Me soovime sulle kõike head ja kuulmiseni. Eesti luterlik tund.