Tarblooni välja teinud valitsusväed lüüa. Ja see jaopim trump Elausi Nurduaarti on räima ta väären piirzanindarbi äärmi. Too käär Peipsi Linda neli. N piira Muuberg. Riistad Ungari. Taime sööbinud šanssi Laueram, järg. Taim peksti endast. Tähilistolfenbaudeni heidan, mängija riidelell oli irist so, kes on ta ei näe läheneda piirobleeks mehe Rainer müügi kollenn, näppida. Missugune muhe pilt tekib sellist laulu kuulajatest Austriast, kus inimesed oskavad hästi hõlpsasti muretult elada või vähemalt on osanud Viinis selles vanas uhkete baroksete kirikute ja losside Viinis saladuslikkuse muretus viiniskus. Stefan Zweigi sõnade järgi toimis põhimõte. Ela ja lase elada. Valitsuse 19. sajandi teisel poolel kaks kuningat, mõlemad tegid viinile kingituse. Vaisi kuningas Johann Strauss. Teine võiks öelda, et popmuusika esimene per täht pani Viini tantsima. Oli kombeks öelda, et terve maailm tantsis tol ajal Straussi valsirütmis ja viin tundus kaugelt tulnule kui üks muinasjutuhõnguline, kuldne linn, võõras ja salapärane, kus on võrratud voorimehed, Euroopa parim kohv ja imemaitsvad koogid, kuid seda valsirütmis võõrale siiski veidralt tujukana tundunud linna valitses neil Vaisi kuningaaegadel tegelikult ikkagi keiser Franz Joseph, esimene, kes tegi viinilega oma keiserliku kingituse oli ju ehitatud otsekui kindlus ajaloost on teada, et seda tuli ligi neli sajandit kaitsta idast ja lõunast ründavate türklaste eest. Ja siis detsembrist 1857 andis keiser Franz Joseph loa lõpuks vanad linnamüürid lammutada, nii et äkki oli linn ja igasuguste uute hoonete ehitamiseks lahedalt ruumi. Monarhia ning seda esindavate kunstide ja teaduste kiituseks laskis keiser ehitada ring Strasse nelja kilomeetri pikkuse 60 meetri laiuse puiestee, millest kujunes nagu kirjutatud Euroopa kõige huvitavam salong ja kõige luksuslikum kohtumispaik ning uutes plaanides sündisid kiiresti kunstiga galeriid, muuseumid ja uus ooperimaja, meie seekordne huviobjekt ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid jada siks. Esmapilgul linnaplaanil päris segase suurlinnana tunduv viin saab pisut selgemaks, kui avastad, et tänavaterägastikus moodustavad üksteise sisse mahtu vaid korrapäratu kujuga ringe. Ümberkeskuse, milleks on Püha Stefani katedraal ajaloolise vanalinna südames Sisering ringshrasse on tegelikult hiilgav arhitektooniline kogu, kuhu on koondunud erinevad stiilid, klassitsism, gootika, renessanss ja barokk. Oma õhtusele jalutuskäigul Euroopas kirjutab Erki Toivanen et kõik see sulandub siin ühtseks terviklikuks kunstiteoseks ja et ring on elav tõend sellest, et üks linn võib-olla hoopis rohkem kui koht, kus elada. See võib olla kunstiteos. Riimi siseringi veid astuda mööda laia jalakäijate tänavat Kärtners trasset nurgal asubki uhke ja tohutu suur Viini ooperimaja. Minu esimesel kohtumisel ooperimajaga leidis aset üks väike ja täiesti tähtsusetu vahejuhtum, mis kogu oma tähtsus ettuses ometi meelde on jäänud. Oli meie esimene päev Viinis päris palav päev ja uhke ooperimaja ringstrasse poolse fassaadi varjulisse nurka olid paigutatud välikohvikulauad ilmselt osa Peri kohvikust hoone sees. Nõrk tundus kangesti kutsu vana ja veel nii pidulikus paigas. Paik kutsus kohale ka ühe, nelja või kuueliikmelise nähtavalt joobnud seltskonna, kes rääkis väljakutsuvalt valjusti eesti keelt väljendudes pehmelt öeldes väga vabalt. Välismaal on ju raske uskuda, et keegi sinu keelest aru võib saada. Aga näe, ikka juhtub. Lõpetasime mas truudlid, vapustavalt head, jagadusime vaikselt, igas mõttes des valesse kohta sattunud seltskond lärmas õnnelikult edasi. No näete nüüd tavaline väike lugu, tuli lihtsalt meelde, aga nüüd grandioosne Viini ooperimaja. Viini ooperimaja avati 25. mail 1869 Mozarti ooperiga Don Giovanni. See oli esimene tõeliselt majesteetlik, tohutu suur hoone ringstrasel Viinis, mis oli noil aegadel Straussi Kamsi Schönbergi, Gustav Mahleri, Sigmund Freudi jagustav klimp, tihkodulin kaksikmonarhia, Austria-Ungari pealinn, ägedalt tuksuva vaimse eluga linn. Kui 1861. aastal ooperimaja plaane hakati tegema, kõneldi kõigepealt õue ooperist viiner how ooper. Hilisem nimetus Riidjoo per tuli juba uuel sajandil. Hoone projektid tegi tuntud ja hinnatud meeskond arhitektid August sikalt, fon Sikarsburg ja Eduard Fanderennell. Need olid selleks ajaks juba mitmeid huvitavaid hooneid projekteerinud. Esimene tegeles rohkem ehituste, praktiliste ja tehniliste küsimustega, teise siis vander. Nülli hooleks jäid hoonete esteetiline külg ja kaunistamine. Rääkides Viini ooperimaja stiilist tuleb rääkida uus renessansist ja meenutada korraks ka päris renessanssi. Kootikale järgnenud ja Parockile eelnenud renessansi arhitektuur tähistas uut ajajärku, taassündi vaimselt tuurilist pöördepunkti kunstiajalugu ütleb. Kui Petrarca pime keskaeg oli olnud saatana Kolk kaas ja hilisem keskaegne maa jumala kuningriik, siis renessansiaegne Euroopa oli tunnistanud lisaks humanismile inimese tõusule jaatrioofile Itaaliast alguse saanud renessanss arhitektuur, leides oma eeskujud antiikajast, kus ehituskunstis valitsesid sümmeetria, kaunid proportsioonid ja geomeetria igat sorti sambad, pillastrid, poolringikujulised, kaared, kuplid, nišid, kõik see tuli renessanss arhitektuuris tagasi. 19. sajandi uusrenessanss kujutas enesest pigem hübriidi laenas arhitektuuri elemente ka teistest stiilidest kuid poleks mõtet kõnelda uus renessansist, kui selles stiilis poleks säilinud tüüpilisi renessanssarhitektuuri elemente. Kui 19. sajandi keskel valitses selles taassünni läbi teinud stiilis enam-vähem lihtsus ja kainus siis hiljem lisandus rohkem kaunistusi ja detaile. Just uusrenessansiajastul rajati Euroopas mitmeid ooperihooneid, nende seas siis ka Viini ooperimaja. Eile saigi iseloomulikuks terved tänavad ja hoonete plokid. Ehitati niinimetatud uusrenessansi stiilis, mis tegelikult kujutas enesest erinevatest ajalooperioodidest vabalt laenatud elementide ühendust. Nii teater, tark arhitektuuriajalugu, arhitektuur on keeruline ka Viini ooperimaja arhitektuur. Kuid ooperite lavale toojaid pole see õnneks häirinud. Ainult. A. Vann ja osta. Ma loodan ja võtsin suuna. Raha on kõrge. Ja. On. Nii pehme. Emmett. Montessori markerid. Nagu öeldud, Mozarti Don Giovanni esietendus Viini ooperis mais 1869. Uurigem nüüd, mis juhtus enne seda? Ehitustöid alustati 1861 20. mail 1863 pandi paika ka uue teatrihoone nurgakivi ja lisaks eri värvides ma Armorile kasutati ehitusel mitmeid Austriast pärit kivimeid. Ringstrasse äärde kerkiv võimas teatrihoone oli aastaks 1868 juba enam-vähem lõpetatud. Sisetööd olid veel pooleli, kuid viinlased kirtsutasid nina. Nende meelest polnud ooperimaja nii grandioosne, näiteks läheduses seisev Hainriks hofi residents, mis teises maailmasõjas purunes. Hullem oli aga see, et millegipärast tõsteti juba pärast ooperimaja ehituse algust hoone fassaadi eest läbi kulgevat tänavat ringstreased terve meetri võrra kõrgemaks, nii et ooperimaja hakati kutsuma uppunud kirstuks ning arhitektuuriliseks Köönik rätsiks. Viimasega viidati 1866. aastal peetud Köönik rätsi lahingule, mille Austria kaotas. Hoone loojate jaoks oli see tõeline katastroof. Edward vander nüll poos end 1868. aasta aprillis üles ja vaid kümmekond nädalat hiljem lahkus siit ilmast ka tema pikaaegne kolleeg August Sikart Fonzykersburg. Ühtedel andmetel suride südamel taki teistel tuberkuloosi. Mõlemad olid koos palju kauneid ehitisi loonud ja lõpp oli nii traagiline. Kõneldi, et keiser Franz Joseph esimene oli vander nulli enesetapust. Nii ehmunud ja jahmunud, et reageeris sest peale kõigile uutele ehitustele ja kunstinähtustele vaid ühe kindla fraasiga. See on suurepärane, see meeldib mulle väga. 25. mail 1869 viibisid uue Viini ooperimaja avanud Mozarti ooperis Don Giovanni esietendusel nii keiser Franz Joseph kui tema keisrinna Elizabeth, keda tavatsesid tõsisiks kutsuda. Päris teise maailmasõja lõpus, 12. märtsil 1945 süttis Viini riigiooperihoone Ameerika lennuväe pommirünnakus põlema kaitse valliga kaetud esikülg, fuajee, peatrepp ja uhke tee. Saal jäi terveks, kuid suur teatrisaal lava, ligi 120 ooperi dekoratsioonid ning tohutu kostüümiladu hävisid tules peaaegu täielikult. Riigiooper kolis ajutiselt Viini teistesse teatritesse. Nüüd algasid pikad arutelud ja vaidlused, kas riigiooperihoone tuleks taastada sellisena, nagu ta rohkem kui kolmveerand sajandit seisnud oli ja selles samas paigas. Või tuleks osaliselt hävinud hoone täiesti lammutada ja uus ehitada, kas siis samas paigas või kusagil mujal. Lõpuks otsustati, et algne ooperimaja tuleb taastada sellisena, nagu ta oli. Plaani kohaselt pidi restaureeritud riigiooper juba 1949. aastal taas uksed avama. Arhitekt Erich Voltenstern asus kiiruga tööle otsustanud säilitada originaalkujunduse kuid täiendada seda uuemate detailidega aastast 1869 oli ju ka teatrihoonet ehitus tavades mõndagi muutunud parimatest parima akustika saavutamiseks teatrisaalis välisiboldenstern materjaliks puu. Seda olid soovitanud talle paljud muusikud, maailmakuulus dirigent Touradoscaniini teiste hulgas. Istekohti saalis võeti pisut vähemaks. Senise 2881 koha asemel jäi neid nüüd 2282. Ja seni sammastele toetunud neljas rõdu ehitati ümber ilma sammasteta. Vaatesaali punased istmed ja kullatud kaunistused jäid samaks kuid osa reljeef maale vahetati välja ning ka ilmatu suur kroonlühter saali laes vahetati turvalisuse mõttes samuti tohutu suure, kuid hoopis vähem efektse ümara kristallpärjaga, mis kaalub kolm tonni, koosneb 1100-st elektripirnist ning mille diameeter on seitse meetrit ja kõrgus viis meetrit, nii et piisavalt uhke valgusallikas ühe vägeva ooperiteatri lakke. Jäänud ilma, et me kaotaks aega OP-i menüüd, ilma et kaotaks aega majja, viime neid ilma, et kaotaks aega ahtuma ai. Hirmsal kombel ähvardab tuua valvurid koolihinnad on vande andnud iial enam ette teid kooninnad olnud ande andnud. Delikaatselt asja, võtke, ärgem liiga ette, tõtkem järel mõtleb veel, peame aega möödas, samme seame samme seadma. Sa narrike ei, aimagi kurikat võksin toitata oote kui ratas hinduma ruuthormino, siis narrinal üksus seal. Üks võluva maitu ette Estonia ooperiajaloost, Georg Ots ja Ott Raukas. Oleksid ajad teistsugused olnud, küllap oleksid nemadki maailma suurtel ooperilavadel esinemas käinud. Väärt olid nad seda kindlasti. Õnneks on nüüd kõik muutunud ja me võime vabalt kõnelda eesti ooperilauljatest Viini riigiooperilaval. Näidetena Annely Peebo ja Ain Anger tõnitseti don paskaale, millest kuuldud duett pärit oli. Ooperit on Viini riigiooperilaval kindlasti mängitud, kuid vahetult pärast sõda alustatud ooperimaja taastamine Viinis polnud lihtne töö ja ajad olid keerulised. Viini ooperikompanii püüdis igal võimalusel ehituseks raha koguda. Paljud jõukamad eraisikud tegid annetusi ning Viini linnapea laskis mitmele poole linnas paigutada hoiukarpe, kuhu viinlased võisid minna, et asetada nii, et igaüks Viinis võis uhkusega öelda, et ka tema on aidanud riigiooperit taastada. Kuid 1949.-ks aastaks oli tohutule hoonele vaid ajutine katus peale pandud. Selleks ajaks plaanitud avamiseni läks nii siis veel kõvasti aega. Alles viiendal novembril 1955 avas Viini riigiooperis asuksed Beethoveni ooperiga Fideeljo mis on lugu ebaõiglusele ja türannia Levast astuvast kõike võitvast armastusest. Ruupia kuus. Kuud. Beethoveni Iphideelia esietenduse uuendatud riigiooperimajast kandis riigitelevisioon. See oli esimene otseülekanne ja kogu Austrias olnud tol ajal kokku umbes 800 televiisorit. Niimoodi alustas oma uut elu tegelikult üks kõige vanemaid ooperimaju Euroopas saksakeelsel alal Viini riigiooper, mis on ka ise terviklik kunstiteos. Ringstrasse poolne fassaad kujutab enesest uhket kahekorruselist sammast käiku katusenurkadel ratsutavad muusad, harmoonia ja poeesia, tiivulised Ebe kaasuste seljas jäämise väga kõrge sammaskäigu kohal palus traadi taga seisab viis pronkskuju. Kangelaslikkuse tragöödia, fantaasiakomöödia ja armastuse sümbolid. Mõlemal pool ooperimaja ilutsevad purskkaevud, mis esindavad kahte erinevat maailma. Vasakul pool muusika, tants, rõõm ja kergemeelsus, paremal võrgutamine, kurbus, armastus ja kättemaks. Tohutu hoone esiosas paiknevad fuajee, saal ja publikuruumid, ooperis tagumine osa on aga märksa laiem. Siin on lava ja kõik seda ümbritsevad vajalikud ruumid. Leidub mitmeid katusestiile, lava ja saali kohal kõrgub poolkaare kujuline võlvitud katus, külg tiibadel on laiad ja madalamad katused külgtiibade vahelisel alal. Viilkatused peahoonega risti paiknevate külgtiibade sammaste alla sõitsid kunagi sisse aristokraatide õlled ning ühe tiiva esikülge ehib Austria-Ungari impeeriumi vapp. Säästud ühest peauksest teatri fuajeesse, mis on täpselt samasugune nagu teatri avamise ajal 1869 ja tajud otsemaid, et see on nüüd tõeliselt suursugune vana ooperihoone esikülg, suur fuajee, pidulik marmorist peatrepp ja esimese korruse tee salong jäid õnneks pommirünnaku ajal terveks. Kaunis suur fuajee on saanud nimeks Schwindi fuajee, sest selle seinu kaunistavad austria maalikunstniku Moritz von svindi 16 maali. Vint olnud lüürilise hingega geenius, kes leidis oma tööde jaoks inspiratsiooni rüütliajastust folkloorist, rahvalauludest, Viini ooperimaja fuajee maalides meenutas Moritz von Džhinud kunagi hästi tuntud, kuid hilisemal ajal unustatud oopereid. Verdid rubadur ei kuulunud küll unustatud ooperite hulka jagalutsiana, Pavarotti esines mitmeid kordi Viini ooperiteatri laval. Peasissekäigu lähedalt loosidesse viiva trepi kohal seinal on Viini ooperimaja loojate August Sikarson Cicersburgi ja Eduard vander nülli portreed säravas raamis medaljon idena. Nende kohal on kaks maali, mis sümboliseerivad balletti ja ooperit. Trepi kohal on uhke laemaal kingitusi jagavast Fortuunast. Võime suurt siseruumidesse juhtivat kaart ehivad maalid, mis kujutavad sümboolselt balletikoomilist pärit ja traagilist ooperit. Allegoorilise sümbolite jada jätkub Joseph Kassari skulptuuride ka. Siin on seitse kunstiliiki arhitektuur, skulptuur, poeesia, tants, muusika, draama ja maalikunst kogu neutraalses elevandiluutoonis. Pidulik hiigelfuajee särab kuldsetest ja värvilistest ornamentidest. Marmorkujud seisavad postamentidel eredad lambid trepipostidel, seintel ja suurte kobaratena laes. Kaaruks eraldavad ehitud sambad. Trepi rõdusid piiravad, palus traadid. Tänapäev jäi tänavale, siin on ooperimaailm. Kun. Nur und. Harri. Roos sooroos. Poola ori päitseid. Viini ooperimaja ajalooliselt kõige silmapaistvamaks paigaks üks on peetud tee salongi algselt keisrisalongi, mis asub trepi ja looside vahel. Keskloos oli varasematel aegadel keisri ja tema külaliste koht. Kadee salong on muusikateemaline. Laemaal kannab poeetilist nime muusikaga ka tiibadel ja kujutab sümbolite keeles nii lüürilist kui traagilist muusikat. Lage ja seinu kaunistab leht kuldseinani skulptuure, seinamaale ja kobe lääne, mis kannavad keiser Franz Joseph esimese nimetähti. Uhke pea. Trepp viib ooperimaja 120 meetri pikusse jalutussaali, mille publik vaatuste vaheaegadel täidab. Siin on ka Gustav Mahleri saal. Tema oli üks paljudest Viini riigiooperikuulsatest dirigentidest, kes tegutses siin 1897 kuni 1907. Maaler õpetas välja uue ooperilauljate põlvkonna ja võttis tööle lavakujundaja, kes asendas rasked ajaloolised dekoratsioonid moodsama juugendstiilis kujundusega. Muidugi, kui etendusse ta lubas. Gustav Mahler alustas koostööd Milano La Scala teatriga. Omavahel vahetati nii lavastusi kui orkestratsioone ja nii said Viini ooperilauljad ka Milanos esineda. Eriti Mozarti ja Richard Straussi ooperites. Blackwoodi. Lutheri. Võrratu Mozarti tõlgendaja, Hildebrand, tarkanžela, itaalia fantastiline bariton ja bass, kui soovite, Mozarti ooperis Figaro pulm. Nüüd on aeg saali astuda Viini riigiooperi tohutuse hobuserauakujulisse saali, sest etendus on algamas. Miks ei võiks olla uhke Karmen? Praeguse Viini ooperimaja saali uued trepid ning rõdude jalutusruumid kujundas Sis Viini kunstide akadeemia professor arhitekt Erich pooltenstern juba pärast teist maailmasõda. Hoone esimeste arhitektide vander nüllijas. Originaalplaanist peeti selles mõttes kinni, et alles jäid kolm loosidega täidetud rõdu ning kaks avatud galeriid nende kohal niisiis kokku viis rõdu. Saalis on 2284 kohta, neist 1709 istekoht ja 567 seisukohta. Päris ootamatu, et on nii palju seisukohti suures teatris, kus edendatakse pikki oopereid ja ballete ruumi akustika huvides vooderdad tilooside seinad puiduga ja Viini riigiooperiakustika on alati suure pärane olnud. Saalis valitsevad punane kuld ja Elevandiluutoon. Traditsioonilised suurte teatrisaalide värvid. Rõdude kaared on selged ja puhtad ning seal on suhteliselt tagasihoidlikult kaunistatud. Selgelt eraldub vahe 19. Nende lõpu uusrenessanss, liku uhkelt ehitud fuajee ja trepp pide ning 20. sajandi keskel restaureeritud teatrisaali lava ja lavataguste ruumide dekoori vahel. Carmeni Habanera sobib mõlemasse. Viini ooperimajas eraldab publikut lavast ehtne raudne eesriie, mille kujundas kunstnik Rudolf haisen mänger. Sellele on maalitud stseen Glücki ooperist Orpheus ja rüüdike alates 1009 see 198.-st aastast töötab riigiooperis grupp kunstnikke, kes loob igaks hooajaks eesriidele uue pildi, mis pole hoopiski kerge töö. Tuleohutuse jaoks on majas kokku kolm raudeesriiet. Üks eraldab lava saalist, teine lava, kõrvalruume ja kolmas lavataguseid ruume. Teatrimaja on keerulise ülesehitusega paiku ooperiteater veel keerulisem kui näiteks ainult sõnateater. Kulissid garderoobid, dekoratsiooni ja kostüümilaod, proovisaalid igasuguseid põnevaid paiku, mille olemasolu vaataja aimatagi ei oska ja muusikateatris on ju ka orkestriruum. Viini ooperimajas kujutab see ruum enesest ka igaõhtust kodu ühe maailma kuulsaima orkestri, Viini Filharmoonikute liikmetele. Orkestriruum on ilmatu suur, siia mahub 110 muusikut. Kokku töötab Viini riigiooperis üle 1000 inimese ja igal aastal esietendub siin oma 50 ooperit ning kümmekond balletti. Kuid iga aasta veebruarikuus tuhkapäeva eelsel neljapäeval muutub Viini riigiooperi suur saal peaaegu üleöö suureks ballisaaliks. Toolide read kaovad ja tohutu suur ruum saab kiiresti uue lavakõrguse põranda, sest tulemas on Viini seltskonnaelu, talvehooaja kõrghetk, Viini ooperiball ja sellel pallil mingit peaosa. Valss. Valss oli kunagi vaid kolmele loogiline saksa rahvatants kuid 1819. aastal sai sellest Viinis tõeliselt muinasjutuline vööris tänu väikese ansambli juhile Joseph Lannerile. Tema võttis oma ansamblisse noore viiuldaja, kelle nimi oli Johann Strauss. Edasine on nagu tavaks öelda juba ajalugu. Ooperiballi Viinis ei oska isegi mitte kujutleda kõik need õhtukleidid Fra keedialoose ning rõdusid ehtivad lillesülemid. See tuleb viinlastel hästi välja. Nad on kaua harjutanud, sest esimene Priball peeti juba 1935. aastal. Teise maailmasõja ajal muidugi pall ei korraldatud, kuid pärast algasid need taas ikka igal aastal välja arvatud küll 1991, kui toimus lahesõda. Straussi valsid tõenäoliselt ooperiballi peategelased. Vana maailm ja selle traditsioonid uuemal ajal pole hoopiski kõik nendega rahul. Viimastel aastatel kõnnivad ooperiballi ajal mööda ringstrased protestijad, kes sellise iganenud kapitalismi ilmingu vastu välja astuvad. Ka vägivalda on ette tulnud. Kaugeltki mitte kõik ei hinda traditsioone ja mitte kõigil pole hea elada aga muinasjutulise Skulses linnas Viinis. Kuid muusika elab selles linnas igavesti, nagu ka valsikuningas, Johann Strauss.