Riigikogu valimised on selleks korraks selja taga, poliitreklaamid uputuse, järelkajana kõrvadel käega meie und parteide kõlavad loosungid ja peamiste kandidaatide vuntsima löödud näod. Huvitav oleks aimu saada, kui paljud neist äsja Riigikokku pääsenud nägudes ka teavad, kuidas sõna riigikogu kirjutada kas suure või väikese algustähega. Segadust põhjustab see sõna omajagu. Mõnes tekstis on kirjutaja oma kimbatus alla kriipsutamiseks kirjutanud kord nii, kord naa. Ühes lauses riigikogu väikese teises lauses suure Erryga kiigates õigekeelsussõnaraamatusse ja eesti keele seletava sõnaraamatusse. Esimene pigem ettekirjutav, teine, pigem kirjeldav raamat. Näeme, et riigikogu on mõlemas ikese r-iga. Nii ongi, kuna võtame sõna riigikogu lihtsalt kirjeldava üldnimena, mis annab meile läbipaistval moel teada, et juttu on Eesti üleriigilisest kõrgeimast seadusandlikus kogust. Ent pole ka vale kirjutada riigikogu suure Erryga valides suure algus taha rõhutama, et tegemist on Eesti Parlamendi kui asutuse ainulise ametliku nimega. Muide, keeleseaduse paragrahvis 21 Eesti seadusandliku kogu nime kasutamine kirjutatakse riigikogu suurtähega toonitamakse laimu, nisust ja ametlikust suure algustähega ametliku nime. Riigikogu ongi sünnis kasutada eelkõige selgelt ametlikest tekstides. Seadused, lepingud ja muud dokumendid vabamates tekstides, näiteks ajaleheartiklites, rääkimata isiklikust kirjavahetusest võib rahumeeli eelistada väikese algustähega üldlina. Nõnda nagu seda siiani tehtud ongi.