Sel pühapäeval, üheksandal märtsil möödub 70 aastat Tallinna pommitamisest. Tänases saates räägib sel teemal arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. Üheksanda märtsi pommirünnak, mis oli kõige dramaatilisem otsene sõjasündmus Tallinnas teise maailmasõja ajal ei olnud tegelikult muidugi esimene ega ainuke pommirünnak Tallinnale selles sõjas sakslaste poolt okupeeritud Tallinnale. Nõukogude lennuvägi oli tegelikult juba varem mitu rünnakut korraldanud. Näiteks 1942. aastal 15. ja 16. septembril 1943. aastal ööl vastu viieteistkümnendat veebruari, kui sai kannatada näiteks 117 maja. Neist enamik Kadriorus ja varsti peale seda uuesti. 21. veebruaril 1943 sai Pelgulinnas kannatada 44 maja ja 43. aastal need õhurünnakud jätkusid märtsis, kui hävisid mõned majad. Allika tänaval ja mujalgi, oli ka üksikuid. Hukkunuid jätkusid ka 1943. aasta suvel. Need olid võrreldes selle üheksanda märtsipommitamise ka muidugi väikesed, aga inimeste jaoks siiski hirmutavad. Loomulikult püüti siis rakendada ka vastuabinõusid, niisiis mitmesuguseid häiresüsteeme, paigaldada sireene ja hoiatada raadio kaudu, kui oli karta õhurünnakuid ja välja töötada süsteeme, millisesse varjendisse, kus linnaosast või millisest avalikust hoonest inimesed peaksid minema. Välja oli mõeldud spetsiaalne graafik pimendamise jaoks. Inimestele oli teatatud, et alates teatud kellaajast õhtul kuni teatud kellaajani hommikul toimub pimendamine aknad peavad olema kaetud. Tänavavalgustus ei põle või on lülitatud miinimumrežiimile selleks, et teha raskemaks linnastruktuuri ja oluliste ehitiste asukohtade tuvastamist võimalike vaenlaste lennukite poolt õhust vaadates. Selline otsene visuaalne kontakt, kus miski asub toonases sõjanduses, oli olulisem kui tänapäeval. Ja loomulikult inimesed ka ise olid püüdnud rakendada ettevaatusabinõusid. On fotosid sellest ajast, kus me näeme, kuidas näiteks keldriakende ette oli kuhjatud liivakotte, et muuta keldreid varjenditeks. Ja eriti siis kuuvalgetel öödel, kui oli toimunud enamik seniseid pommirünnakuid vanadest mälestustest, tuleb välja, et mitmed lastega pered näiteks püüdsid lapsed saata maale või nõmmele sugulaste juurde sest nõmme oli senistest rünnakutest pääsenud ja seal tundus turvalisem. Neid õhuhäireid oli üsna sageli ja nende väiksemate rünnakute ja valehäiretega oldi juba üsna harjunud ja vahel enam ei hakatudki siis õhuhäire peale, kui sireenid hakkasid üürgama, varjendisse jooksma. See on võib-olla ka üheks põhjuseks, miks sellel üheksanda märtsi rünnakul oli niivõrd palju hirmsaid tagajärgi. Ei osatud karta nii ulatuslikku rünnakut. Nii pikkaajalist rünnakut. Oldi harjutud ka sellega, et kui rünnatakse, siis puudutab mingit linnaosa, kuhu siis mõned pommid kukuvad. Ja kui see jääb kaugemale, siis teiste linnaosade elanikud võivad ennast üsna turvaliselt tunda. Üheksas märts 1944, kui see rünnak toimus ja osaliselt kandus ta veel siis edasi 10.-sse märtsi jätkudes peale südaööd. See päev oli tol aastal neljapäev. Ilm oli jahe ja natuke tuuline, vanemate inimeste kirjelduste järgi, kes seda päeva hästi mäletavad. Mõned miinuskraadid. Lund oli vähe, aga lumi oli maas, seda näeb ka vahetult rünnaku järgsetelt fotodelt. Siin-seal oli ta küll ka juba päriselt sulanud ja osaliselt sulas veel hiljem tulekahjude kuumuses. Rünnak ise algas võrreldes varasemate pommirünnakutega suhteliselt varakult kuskil kella poole seitsme paiku õhtul ja algul siis nähti linna kohal valgustuspomme, mida rahvas kutsus jõulupuudeks ja neid oli nähtud ka varasemate pommirünnakute ajal, mis siis pidid nendele pommituslenduritele valgustama ülevalt linnaruumi. Aga seekord oli neid palju rohkem. Inimesed on kirjeldanud, et terve taevas oli jõulupuid täis pikitud ja mõnes linnaosas läks valgeks nagu keskpäeval. Õhutõrjekahurid avasid ka vastutule ja see siis ka andis märku lennukite lähenemisest mitmete inimeste mälestuste järgi. Lennukid lähenesid üle Lasnamäe ja ka mitmed sõjanduseksperdid. Arvestades pommitamise kulgu, on öelnud, et nad tulid ka mere poolt, kes nüüd teab, kuidas see täpselt oli. Pealegi, arvestades seda pommitamist, laine kestvust ja alla visatud pommide hulka, on selge, et seal niikuinii tulid need lennukid mitme lainena ja seal oli mitu eskadrilli, nii et neid võiski tulla siit ja sealtpoolt. Igal juhul on selge, et tegemist oli siis mitte siht, vaid pinud pommitamisega rääkides sõjandusterminites, mitte sellise pommitamisega, kus pommitatakse kindlaid sihtmärke või strateegilisi objekte vaid just sedalaadi pommitamisega, kus oligi eesmärk kahjustada linna kui niisugust ja külvata kaost ja paanikat linnaelanikes. Sest et nendest hoonetest, mis purustati peaaegu mitte ükski ei kvalifitseeru olulise strateegilise objektina jah, said kahjustada ka mõnede saksa sõjaväeasutused, aga suuresti sõjaväeosad näiteks tondi kasarmud, mis olid ka sel ajal sõjaväeosana kasutusel. Juhkentali vanad kasarmu ja sõjaväehospidali kompleksid jäid kõik alles. Ja samuti siis mitmed olulised tööstusettevõtted ja raudteed said üllatavalt vähe kannatada. Nii et ilmselt see teooria, mida ka on vahel arendatud või levitatud, et kõik need kahjud tsiviilisikutele ja elamutele ning avalikele hoonetele olid siis ainult sellise strateegilise sihtpommitamise kõrvalsaadus ei saa kuidagi tõele vastata kõigist siis hävinud hoonetest tegelikult võib-olla strateegiliseks objektiks saaks sel või teisel määral pidada Estonia teatrit kus paiknes Landessender, Revali raadiosaatja. Ka ei ole kinnitust leidnud eriti venekeelsete inimeste seas levinud arusaam, et üheksas märts valiti sellepärast, et see oli kuidagi Tallinnas eriline õhtu kui Tallinnas olevat olnud väga palju kõrgemaid saksa sõjaväelasi ja olevat koguni oodatud Adolf Hitleri saabumist Estoniasse. Ükski dokument seda ei kinnita, jah, loomulikult, arvestades olukorda rindel teatud sõjavägede koondumine Tallinna oli. Võib-olla oli siin ka jah, arvestades sõjalise üldisema seisukorra tõsidust, rohkem kõrgemaid ohvitsere kui varem, aga mingit erilist vägede koondumist või ka mingite väga suurt ohvitseride pidu sel päeval Tallinnas teadaolevalt ei toimunud. Rünnak toimus kahes laines, massiivsem oli esimene laine, mis siis kestis kuskil kella poole seitsmest poole 10-ni. Erinevad inimesed on seda rünnakuaja lõppu mäletanud erinevalt ilmselt ka olenevalt sellest, millises linnaosas nad asusid. Teine laine algas kuskil pärast südaööd kella ühe paiku või pärast kella ühte ja kestis siis ka kuskil poolteist kuni kaks tundi. Üheks lisateguriks, miks ohvrite arv kujunes küllalt suureks, on võib-olla siis pikk vahe esimese ja teise laine vahel. Ühelt poolt küll kardeti, et pommitamine võib jätkuda. Teiselt poolt loodeti, et äkki see on siiski lõppenud. Ja siis, kui teine laine algas küllalt paljud inimesed olid tänaval liikvel, varjenditest välja tulnud samuti inimesed läksid otsima selles õudses olukorras ja ahastuses oma lähedasi vaatama, mis on kodudega juhtunud püti põlevatest majadest või veel põlema süttima. Ta aga tulekahjukeskustele lootusetult lähedal paiknevatest majadest välja kanda majakraami. Ja see siis põhjustas ka täiendavaid inimohvreid. Kui palju oli inimohvreid? On välja toodud, et surma sai 586 eesti rahvusest ja saksa rahvusest tsiviilisikud, et neist 223 meest ja 324 naist. Just ka meeste rindele mineku tõttu väga suure osa linna elanikkonnast moodustasidki vanemad inimesed ja naisterahvad ning 33 alaealist, sealhulgas siis ka päris väikelapsed, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi on siis ka pisut erinevaid numbreid. Aga kui me need arvud kõik kokku liidame, siis me saame seal suurusjärgu kuskil siis 750 ja 800 inimese vahel. Ja eks umbes nõndamoodi see suurusjärk ka olla võis. Võib arvata, et linnas puhkenud tulekahjude kustutamine oli äärmiselt keeruline. Tulekahjude kustutamine osutus väga raskeks või peaaegu võimatuks sest et veevärk olevat olnud suletud ja siin on siis räägitud ka seda, et tegemist olevat olnud siia sisseimbunud Nõukogude agentidega, kes meelega olevat ülemistel sulgenud veevärgi taas kord kinnitust ei ole selline versioon leidnud vahetult peale rünnakut koostatud raportite kohaselt siiski põhiline õnnetus oli selles, et, et üks peamisi Ülemistelt linna tulevaid veejuhtmeid sai kohe rünnaku alguses ka otsetabamuse pomm kukkus tänavale veereni tänava kandis ja see põhjustas ka suure osa veevärgi katkemise. Nendes linnaosades, kus veevärk töötas, sest oli ka teisi peatorusid siiski tuletõrjujad nii palju, kui neil võimalik oli, püüdsid linna kustutada. Aga loomulikult, arvestades rünnaku ulatust, olid nad üsna võimetud ja noorte meeste rindele mobiliseerimine. Seetõttu oli ka tuletõrjekomandode hulka vähendatud, kuigi tuletõrjujate svingiosa oli mobilisatsiooni alt vabastatud. Aga mingist osast meestest olid nad siiski pidanud ka loobuma, mistõttu ka lihtsalt ei olnud sellel ööl piisavalt valvest tuletõrjujaid, kes oleks siis asunud neid tulekahjusid kustutama. Ja see siis põhjustas ka tulekahjude sedavõrd ulatusliku leviku tulekahjude tekkimisel. Sealjuures oli kaks põhjust kõigepealt ja peamiselt muidugi süütepommid, mis siis teadlikult olidki välja arendatud, nii et nad põhjustaksid lisaks siis oma plahvatusest tingitud lööklainele ja selle purustavale jõule ka suurema tulekahju ümberringi. Teiseks aga see, et esimene rünnakulaine algas küllaltki varakult ja paljud inimesed olid siis just koju jõudnud, teinud tule ahju või pliidi alla? Jaa, majade purunemisel sealt välja paiskuvad tulised söed ja leegid põhjustasid täiendavaid tulekahjusid. Tallinnas lõi see muidugi elu täiesti segamini. Inimesed hakkasid pärast seda pommirünnakut Tallinnast lahkuma ja koolid suleti tegelikult siis 1944. aasta sügiseks, kui Tallinna saabusid Nõukogude väed. Tallinna elanike arv oli tunduvalt kahanenud võrreldes pommirünnakueelse ajaga. Just ka seetõttu, et inimeste elukohad ja töökohad olid hävinud ja inimestel polnud põhjust enam tallinna jääda. Tegelikult see pommirünnakujärgne masendav olukord linnas, kus kõikjal olid varemed, oli siis ka võib-olla üheks põhjuseks, miks paljud inimesed, kes siis 44. aasta sügisel olid kahevahel, kas Eestist põgeneda või Eestisse jääda otsustasid siiski lahkumise kasuks, sest olukord näis väga sünge ja paljud inimesed olid ka oma kodu ja kõik materiaalse, mis neid Tallinnaga ühendas, kaotanud ja see siis võib-olla emotsionaalselt aitas kaasa ka sellele, et otsustati siiski ära minna. Lisaks siis hirmule naasvate Nõukogude vägede ja sellega tõenäoliselt kaasneva taas algava punase terrori eest. Kui palju hävis maju Tallinna pommitamise ajal? Selle kohta, kui palju hävis maju, on ka natuke erinevad numbrid. Aga kui me võtame need vahetult rünnaku järel koostatud saksa sõjaväeraport, mis üldiselt on väga täpsed ja kus on aadresside kaupa välja toodud hävinud ja kannatada saanud majad ühes sellises artiklite kogumikus pealkirjaga Tallinn tules, hiljem on ka suures osas need dokumendid avaldatud siis sealt tuleb välja. Kannatada sai 5073 maja millest 1418 hävis täielikult ja väidetavalt siis 20000 inimest olevat jäänud peavarjuta. Kui siis rääkida nüüd selle rünnaku mõjust linnale ja ühest või teisest piirkonnast, mis enam kannatada sai ja kus see pommirünnaku mõju kõige tugevamini tuntav oli, osalt siiamaani nähtav on, kui osata neid jälgi linnaruumis märgata, siis alustada võib võib-olla vanalinnast millest on ka kõige enam räägitud selle pommirünnakuga seoses. Ja kus siis võib-olla need hävingud on kõige üldtuntumad. Peaaegu täielikult hävis Harju tänav, kus olevat tekkinud ka suurtele pommirünnakutele ja nende järgsetele tulekahjudele omane tuletorm. Tulekahjust endast põhjustatud tormituul ja samuti esinenud seda fenomeni. Lõõmavad leegid imevad hapnikusedavõrd endasse, et inimestel tekib õhupuudus ja osa seal hukkunud inimesi olevatki siis tegelikult just selle hapnikupuuduse kätte lämbunud. Lisaks Harju tänava äärsetele majadele põlesid majad ka rüütli tänaval ja selle käigus sai kannatada Niguliste kirik, millest jäid püsti ainult müürid. Õnneks osa kunstivarasid Nigulistest oli evakueeritud ja ühtteist imekombel siiski säilis ka põlevas kirikus. Aga suur osa jah, siis ka Niguliste sisustusest hävis, ära põles ka raekoja torn, mis on võib-olla vähemtuntud fakt, aga esimestel sõjajärgsetel fotodel näeme raekoda siis ilma tornita. Praegune raekoja torn on tegelikult hiljem restaureerimise ajal tehtud koopia raekoja platsil täielikult hävis veel vaekoda, müürid jäid küll püsti, see on siis üks neid ehitisi, mida otsustati sõja järel mitte taastada ja siiamaani on siis selliseid diskussioone, kas seda peaks uuesti üles ehitama või mitte. Vanalinnas oli veel ka siis selliseid väiksemaid pommikahjusid üks pisut siiski ulatuslikum veel karjavärava juures kus siis hävis terve kvartal maju ja siin-seal siis väiksemaid veel näiteks praeguse linnateatri kõrval laial tänaval üks maja sai otsetabamuse. Päris huvitav on jälgida seda sõjajärgset ülesehitustööd vanalinnas. Algul siis piirduti peamiselt varemete lammutamisega ja haljasalade rajamisega, mis siis lihtsalt pidi aitama peita neid sõjahaavu ja kuidagi ka emotsionaalselt üle saada sellest sõjatraumast. Ja loomulikult sind kasutati palju siis ka nii-öelda tavakodanike abi kus siis kõikide erinevate elualade esindajad pärast põhitööpäeva lõpp, puu, olgu nad siis õpetajad, arstid, apteekrid või kes iganes pidid käima ühiskondliku töö korras varemeid lammutamas ja neid haljasalasid rajamas. Aga selle kõrval hakati ka linnas kavandama uusi maju. Ja esimesed niisugused stalinistliku ajastu suurehitised valmisid Harju ja Niguliste tänava nurgal, kuhu kerkis uus suur korterelamu. Ja on põnev vaadata, kuidas seda stalinistliku stiili on püütud kohaldada vanalinnaoludega ja see on siis võtnud niisuguse Uusmane ristli kui ilme, mis siis ühelt poolt nagu sobis stalinistliku klassitsismi iga teisalt näitab seda, kuidas kuidagi siiski püüti seda Tallinna vanalinna sobitada. Aga tulemuseks on paradoksaalsel kombel ääretult saksapärane arhitektuur, mis on ju sellises Sõjajärgses 40.-te 50.-te aastate ideoloogilises kontekstis väga üllatav. Karjavärava juures võeti pisut teistsugune lähenemine. Seal mõnede hävinud majade asemele ehitati üks uus suur hoone, mis kaua aega oli merekool hiljem sellises Peterburi klassitsismi laadis. Nii et ta tõesti meenutab mingit 19. sajandi hoonet ja kui me ei vaata seda dekoori seal fassaadil, siis algul ei tunneks äragi, et tegemist võiks olla Stalini-aegse hoonega. Ühe hävinud kvartali osa asemele kavandati aga sõpruse kino mis esindab hoopis seda lähenemist stalinismi-le, kus arhitektuur nagu üldse kõik kunstid pidid olema sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Näiteks nendele kinos hammastel on sellised Eesti rahvapärasest ornamendist laenatud mustrid. Olukorras, kus siis nõukogude ideoloogia pidas kinokunsti väga oluliseks pidi väljundi leidma arhitektuuris ja kõikjal Eestis kerkisid peale teist maailmasõda sellised võimsad stalinistlikud kinopaleed ja siis Tallinnas ka sellise uhke Stalini-aegse kino paigutamine vanalinna ühe terve hävinud kvartali asemele oli selgelt muidugi selline ideoloogiliselt motiveeritud samm. Kesklinnas oli suuri hävinud alasid veel kõige tuntum muidugi Estonia teatri hävimine Estonia kõrval hävis teisi avalikke objekte seal lähikonnas nagu Kalevi staadion, mille Karl Burman poolt kavandatud tribüünid ja väravad olid rahvusromantilised, puitehitised ja täielikult ära põlesid. See asus umbes praeguse Viru keskuse kohal. Samuti siis Estonia teatri kõrval praeguses Tammsaare pargis olnud turuhoone, mille müürid olid ka suhteliselt korralikult tegelikult hoone seest tühjaks põlemise järel säilinud. Aga mida millegipärast siis otsustati peale sõda mitte taastada, millest on isegi natuke kahju, sest see oleks kindlasti olnud linnaruumi rikastav ehitis. Ilmselt see oli seotud ka sellega, et turg otsustati Estonia tagant ära viia ja siis seda vana turuhoonet ei olnud enam vaja. Hävis ka teine, väiksem ja varasem turuhoone turuservas Pärnu maantee ääres. Ja tegelikult siis Estonia tagune linnaosa oli ka siis üks nendest, mis sai kõige tugevamini kannatada. Sealhulgas lisaks arvukatele puumajadele, mida tolle ajani seal palju oli. Hävis juudi sünagoog, töölisteatri pisike maja praeguse Rävala puiestee alguses ja see hävingu ulatus kuni liivalaia tänavani läbi siis kogu selle Lembit kaupmehe tänava selle ala ja kannatada sai ka osa keskhaiglast, kus uus, tegelikult osaliselt veel pooleliolev Herbert Johansoni kavandatud peahoone jäi alles. Aga selle kõrval olevatest vanadest 19. sajandil ehitatud haiglahoonetest osa, sealhulgas ka haigla vana peahoone hävisid. Estonia teater oli üks esimesi hooneid, mis kohe pärast sõda taastati. Siin on ka nähtud siis seda, et nõukogude võim kuidagigi enda lekiti meerimiseks ja poolehoidjate võitmiseks või vähemalt aktiivse opositsiooni mahasurumiseks püüdis seeläbi kuidagi teha Eesti rahvale kingituse või näidata, et see Eesti kohaliku identiteedi ja kultuurielu seisukohalt seda võtta. Dissümbolobjekt taastatakse oma endises hiilguses ja veel võimsamalt kui enne kusjuures see on omaette huvitav teema, kuidas siis sellest üsna juugendlikust teatrihoonest selle arhitektuuri ka kätketud uusklassitsistlik joonte rõhutamisega sai üsna veenev stalinistlik maja ja tegelikult praegune Estonia on palju selline uusklassitsistliku, kui ta algselt oli, aga tegelikult päris iseenesestmõistetavana, me ei saa seda ka võtta ja läks ikkagi väga hästi, et Estonia otsustati taastada, sest et varemetes teatrid ja tegelikult samamoodi eesti kultuurile ja kultuuriloole väga olulised majad olid ka ju Vanemuine Tartus ja Endla. Otsustati siiski mitte taastada, vähemalt mitte esialgu, nad jäid ootele ja hiljem siiski need varemed lammutati ja Vanemuine ehitati hoopis sellise suure modernistliku teatrimajana. Võib-olla siin mängis kaasa ka tõsiasi, et need hooned olid veel juugendliku maad ja neid selliseks uusklassitsistlikus sõjajärgselt arhitektuuriarusaamade kohaselt kohendada oleks olnud keerulisem. Mistõttu nad olid lihtsalt ka nii moest ära, et ei otsustatud nendega esialgu midagi peale hakata. Ja siis nad jäid juba nii-öelda modernismi ajastu kätte, kui 50.-te lõpus kuuekümnendatel otsustatigi, et kõik uus on parem kui kõik vana. Nii et tegelikult Estoniaga väga vedas, et see maja meil ikkagi alles on. Ja Estonia taga on nüüd huvitav see, et siin ja siis sõja järel neljakümnendatel viiekümnendatel taastamise käigus otsustati luua täiesti uus linnastruktuur, kus siis vana tänavatevõrku enam ei taastatud, vaid kvartalid reorganiseeriti täielikult ja kavandati siis nüüd sellised uhked suured pargid ja pulbrid ja rajatis, praegune teatri väljaku haljastus ja siis Lenini puiestee, mis on praegu Rävala puiestee ja sinna pidi tulema Tallinna uus kultuurikeskus ja kavandati sinna igasuguseid erinevaid suuri kultuuriehitisi, muuseume, raamatukogusid, Teaduste akadeemia peahoone ja nii edasi. Valmida jõudis tegelikult ainult Teaduste Akadeemia instituutide maja kus siis praegu on ajutiselt Eesti kunstiakadeemia peahoone ja teadlaste uhke elumaja Lenini puiestee ääres aga enamikku teisi sinna kavandatud ehitisi valmis ei jõutud. Ja see ansambel lõpetati sel määral, kui teda üldse lõpetada jõuti. Alles nõukogude aja teisel poolel, kui valmis EKP keskkomitee hoone ja Nõukogude aja päris lõpus uus poliitharidusmaja Raine karbi projekti järgi, siis nõndanimetatud vana Sakala, mida enam olemas ei ole. Nii et kultuurikeskuse asemel kippus kujunema pigem võimukeskus. Ka Viru väljaku ümbrus oli saanud päris tugevasti kannatada. Hävis näiteks üks suur kivimaja väljaku ääres umbes praeguse Viru hotelli kohal kus oli pärast Kadrioru lossist välja kolimist asunud Eesti Kunstimuuseum, sealhulgas ka kunstimuuseumi hoidlad. Osa kunstimuuseumivarasid oli evakueeritud, kuid osa hävis ka pommirünnakus. Nii et on terve hulk siis ka selliseid sõjaeelsete eesti kunstnike olulisi teoseid, mida me tunneme ainult mustvalgete ümber pildistuste kaudu, sest et need, tollel samal saatuslikul ööl põlesid seal ära eriti palju häbis ka tarbekunsti ja skulptuuri, mida ei olnud jõutud evakueerida. Ja sealt edasi siis ka Viru väljakult Kadrioru poole liikudes. Suur osa kompasla linnaosa väikesi puumaju ja kõveraid tänavaid sellel ühel ööl pühiti maa pealt ja sealgi hiljem taastamise käigus vanalinna struktuuri enam tervikuna ei taastatud. Ja Reimanni tänava ja maneeži tänava suuresti sõjajärgne hoonestus nende Stalini-aegsete majadega räägib tegelikult ka just siis selle pommirünnaku ulatusest, selles linnaosas sealjuures mingi osa vanu maju jäi alles, tulekolded olid pigem lokaalsed ja osa hooneid siis ära põlenud majade vahel sai säilida ja vanemad inimesed ilmselt veel mäletavad suurte kivimajade vahel Narva maantee alguses üksikuid 19. sajandi puumaju, mis lammutati alles kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, mis olid siis alles jäänud sellest pommirünnakust. Ja samuti siis näiteks seda kunagist Beljajeva naisgümnaasiumi maja praeguse laikmaa tänava ja Narva maantee nurgal, kus hiljem tegutses haigla nõukogude ajal, see oli lastehaigla, mis siis ka pommirünnakust alles jäi, samas kui selle ümber laius selline kummaline tühjus, sest teised majad sealt ümbert olid kõik hävinud ja see maja lammutati ka alles tegelikult nõukogude aja teisel poolel. Väga ulatuslikult sai Pärnu maantees linnas kannatada Tõnismäe kant ja uus maailm. Just siis uue maailmavanem osa Tõnismäe poole jääv osa aga ka Tõnismäe eeslinna see osa, mis jäi praeguse kino kosmosekohale vaeste patuste tänava ümbrus kus hävis massiliselt hooneid. Tegemist oli puumajadega, millest peale kostendaja mõne üksiku kivitrepikoja vundamendi mitte midagi alles ei jäänud. Ja seal oli ka küllalt palju hukkunuid. Uues maailmas said kannatada ka kaugemad osad osa koidu ja virmalise ja komeedi tänava hoonestusest. Ja see on ka siis üheks põhjuseks, miks tänapäeval, kui me uue maailma linnaossa läheme, me näeme seal kvartalite kaupa Stalini-aegseid hooneid ja mõningaid fružovkadega hoonestatud piirkondi. Sest suur osa ajaloolisest hoonestusest, mis seal olemas oli, sellel üheksanda märtsi ööl vastu kümnendat, hävis täielikult. Tõsi, siingi säilis selliseid üksikuid puumajadega saarekesi ka nendes hävinud sektorites näiteks just nimelt vahetult Pärnu maantee ääres. Üks terve puumajade rivi jäi alles sellest uue maailma just kõige vanemast osast Luteri vabriku vastas. Ja need majad lammutati alles 60.-te aastate algul ja samuti siis näiteks uue maailma tänaval oli selline olukord, mida vanemad inimesed on kirjeldanud nii, et üks maja püsti, teine pikali. Nii et seal ka tegelikult oli osa puumaju alles ja need lammutati siis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel. Tugevasti oli kannatada saanud ka Endla tänav ja luise tänava algus ja kui siis vanasti puumajad luise tänaval ulatusid toompuiesteeni välja siis tänapäeval ju luise tänava alguses, kui me Luise tänavale läheme, Kaarli kiriku juurest on paremat kätt üks suur Stalini-aegne maja, mis on tegelikult siis ka ehitatud just nimelt vahetult peale teist maailmasõda nende pommirünnakus hävinud majade asemele. Ja tegelikult siis niisugused näiliselt juhuslikest kohtadest siin-seal paiknevad Stalini-aegsed majad, teise analoogse me leiame ju näiteks ka Endla tänava vajalikkusest. Annavad ka tihti just märku nendest maha pommitatud aladest, sest et Stalini ajal pärast sõda algul peaaegu kuskil alles jäänud puumaju ei lammutatud, sest et elamispinda oli nii vähe, et maju tuli hoida. Need Stalini-aegsed majad tavaliselt paigutatigi just sinna, kus majad olid sõjas hävinud. Muidugi oli ka üksikuid erandeid, isegi vanalinnas Harju tänava ümbruse taastamisel lammutati mõned üksikud keskaegsed majad sest stalinism tähtsustas tohutult sellist ansambli lisuse taotlust ja selleks, et siis saaks ehitada ilusa tervikliku ansambli vahel siiski mõni alles jäädud maja toodiga ohvriks. Kassisaba linnaosa pääses vähemate purustustega, aga seal siiski oli ka üks ära põlenud tsoon, kus me näeme ka sellist nähtust, mida siin-seal kohtab ka mujal linnas, kus tegelikult kukkus ainult kaks pommi, aga tulekahju hakkas siis levima mööda ühte tänavakoridori, kus tekkis siis ka selline tugev tõmbetuul, mistõttu põlesid majad ära just ühe tänava ääres ja see on siis Koidu tänava alguslõigus Paldiski maanteest kuni Adamsoni tänavani, mis siis tegelikult oli ka puumaju täis, kus praegu on selline ülejäänud kassi sabast eristuv Stalini-aegsete majade ansambel. Tartu maantee eeslinnas olid ka küllalt ulatuslikud purustused just Tartu maantee ääres, kus siis mitu kvartalitäit puumaju, sealhulgas just selliseid väga arhailisi ühekorruselisi hütikesi, mis selle ajani seal veel alles olid, hävis täielikult, hävisid ka mõned väiksemad tööstusettevõtted ja see on siis see koht, kuhu hiljem pärast teist maailmasõda ehitati see, et Dvigateli töölistele mõeldud suur Stalini-aegne elamuansambel mis on tuntud siis Tartu maantee ja liivalaia tänava nurga peal oleva nõndanimetatud torniga maja järgi enne selle koha peal olid puumajad, mis sõjas maha pommitati selle taha jäävast nõndanimetatud keldrimäe või liivapealsest linnaosast enamik säilis. Ja seal majad lammutati alles seitsmekümnendatel aastatel, mistõttu seal me ei näegi Stalini-aegseid maju, vaid hoopis hilisemaid paneelelamuid. Aga sellest keldrimäe linnaosast üks siis kaugem, Juhkentali poole jääv osa sai siiski päris tugevasti kannatada ja seal oli ka tekkinud praktiliselt lage plats pisikeste puumajade ärapõlemise tulemusena. Ja see on siis nüüd niisugune koht, mida otsustati üldse mitte hakata taastama, vaid seal siis varemete tasandamise järel loodi hoopis uus turuplats ja see on see koht, kus ka praegu on turg. 1948. aastal siis senine Estonia taga asunud turg viidi sinna üle Narva maantee, eeslinn pääses pisut kergemini. Kuigi ka siin oli purustusi, näiteks hävis hilisema Eesti kaablitööstuse kohal olnud Immanuel kirik. Aga jah, Narva maantee eeslinnas, pigem need purustused olid siis väiksemad, kui siis hävisid üksikud majad ja nii suuri, siis tervikuna ära põlenud alasid ei olnud. Tõsi, selliseid üksikuid tühjaks põlenud laike siiski oli, näiteks Raua tänava kvartalis, mis muidu pääses hästi nähuga Kadriorg, kus purustusi oli vähe, siiski, ka tulekahju hakkas levima mööda ühte tänavakoridori nimelt vase tänaval, politseis toona kõrvuti sellised Lenderi tüüpi puumajad, aga seal siis ka nende Lenderi majade vahel olid küll tulemüüri taga, see ei suutnud tule levikut takistada ja vase tänav siis tervenisti Raua tänavast kuni Faehlmanni tänavani põles ära. Õnneks sellega ristuvatele tänavatele nagu tina ja Felmanni ja rauatuli ei levinud vaid Lewis just pikki vase, tänavakoridori ja seetõttu me siis ka näeme seal ülejäänud linnaosast eristuvat hoonestust, Stalini-aegseid, maju ja osalt siis, kui Stalini ajal uusi maju asemele ehitada ei suudetud. Hoopis veel siis 60.-te 70.-te aastate hooneid, niisiis Kružovkasid vase tänava ja Raua tänava nurga alt kui ka siis hilisemaid juba eriprojektide järgi ehitatud 70.-te aastate modernistlikke hooneid. Vana nõndanimetatud esimene eeslinn, ehk siis tänapäeva mõistes suur osa Põhja-Tallinnat, kalamaja, Pelgulinn ja nii edasi, pääses ka väiksemate kahjustustega põhikalamajas üsna ulatuslikke purustusi siiski oli ja kalamajas kannatada sai ennekõike just ehk otse puu tänava kant. Need Kotzebue tänavapruunid suured terrassid krohviga, Stalini-aegsed majad on ehitatud just selle koha peale, kus siis varasemad majad hävisid. Ja tegelikult kalamaja sellega kaotas just suure osa oma kõige vanemast hoonestusest. Vanad fotod näitavad selliseid ürgseid, puit, hütikesi, mis võisid sellest eelmisest suurest, 1850.-te aastate Krimmi sõjaaegsest kalamaja maha põletamisest alles jääda ja ilmselt olid kalamaja kõige vanemad hooned, aga mis hävisid nüüd siis just sellest teise maailmasõja pommitamises. Kaugemal kalamajas oli purustusi üsna vähe, üksikud majad, siin-seal üks suurem ära põlenud nurk oli siis siiski Volta tänava, Kungla tänava ja Tööstuse tänava vahel. Ja selle koha peale siis ka vahetult sõja järel ehitati uus suur Stalini-aegne maja Volta tehasetöölistele. Pelgulinn pääses suhteliselt hästi ja siin oli ka üsna vähe purustusi, üks suurem, ära põlenud ala siiski Telliskivi tänava alguses ja see on nüüd siis selline ala, kuhu siis Stalini ajal, kui algasid need taastamistööd, maju ehitada ei suudetud, sinna ehitati hiljem Tallinna mööblimaja ja selle ees lagedal platsil, mis nüüd suuresti ka just selle pommitamise tagajärjel tekkis hiljem kaua aega nõukogude aja keskpaiku peeti ka turgu, oli siis nõndanimetatud Pelgulinna kolhoositurg, hiljem on seda kasutatud lihtsalt parkimisplatsina. Aga jah, siis tegelikult see ala ajaloolise hoonestuse sees Telliskivi tänaval on ka just siis pommitamise tagajärjel selliseks muutunud, et varem oli see ka puumaju täis ehitatud suhteliselt kergesti sellest suurest pommirünnakust pääses kopli, kus purustusi oli üsna vähe. Hiljem seal küll veel taganevad Saksa väed suutsid midagi õhku lasta nendes tööstustest, mis koplis olid, aga enamike elumaju jäi sõjas alles ja tegelikult Nõmme ja teiste selliste kaugemate linnaosade kõrval, Kopli oli ka üks neid linnaosi, mis sõjas kodu kaotanud inimestele pärast sõda peavarju pakkusid. Küllalt paljud vanemad Kopli elanikud on mulle näiteks rääkinud, et nende pered tulidki sinna elama just siis vahetult peale sõda. Kui nad siis oma kodud, mis asusid näiteks kuskil Estonia taguses kvartalis või kuskil Tartu maantee ääres, kus siis terved kvartalid ära põlesid olid kaotanud. Nõmme kohta on öeldud, et seal üldse ei olnud pommituskahjusid, see ei ole päris tõsi. Olid mõned pommid, mis kukkusid kuhugi nõmme kesklinnale lähemasse ossa, kuhugi järve kanti selles pommirünnak, kus ja siis oli veel teistlaadi, sõjakahjusid nõmmel, teise maailmasõja ajal näiteks üks laskemoona rong lendas õhku, mis seisis ranna tänava kandis kitsarööpmelise raud, detail ja selle tõttu said kannatada paljud majad, nii et ei saa öelda, et nõmme oleks teisest maailmasõjast päris kahjudeta pääsenud. Ja samuti kukkus mitmeid pomme ka sellel samal üheksanda märtsi rünnakul sellistesse linna osadesse, kus me tavaliselt neid sõjakahjusid nii tugevasti ei teadvusta nagu näiteks Kristiine heinamaade eramajade piirkonda ööbiku tänaval. Ka see tänaval on raporteeritud mitmetest hävinud majadest samuti näiteks Te luite ja auru tänava piirkonnas vana Lasnamäel kivimurru tänava piirkonnas. Aga neid piirkondi siinkohal siis nüüd pisut aitas see, et seal oli hoonestus üsna hõre peamiselt eramajad suurte aedade sees. Seetõttu seal tavaliselt häbisidki üksikhooned ja selliseid laastavaid ühelt hoonelt teisele levivaid tulekahjusid nii palju ei olnud. Ja seal siis ka tavaliselt nende üksikmajade asemel siis kas üsna varsti peale sõda, või siis hiljem, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kerkisid üksikud uued majad ja nii tugevat jälge linna struktuuri linnapilti tervikuna, kui me näeme kesklinnas see pommitamine jätnud ja loomulikult siis nõmmel, aga nendel teistel just sellistel hõredama hoonestusega aed Lindlikumatel linnaosadel ka nagu näiteks merivälja oli oluline roll just siis sõja järel elu normaliseerimisel. Kui paljud siis peavarjuta jäänud inimesed seal uue kodu leidsid, kas siis ajutiselt või alaliselt sellele, et nende korterite leidmine oli võimalik, aitas kaasa ka muidugi see, et seal oli palju jõukamat elanikkonda, kes siis Nõukogude terrorihirmus Eestist 44. aastal lahkuda püüdsid. Muide, üks maja hävis ka meriväljal. Ja see üks maja juhtus siis just parasjagu olema Hanno Kompuse ja Rachel Olbrei elamumeriväljal. Lisaks neile täiesti hävinud majadele oli päris palju ka selliseid maju, mis olid saanud kannatada mingil määral kus olid siis aknad katki või katus katki või kus siis oli ka suuremaid kahjustusi. Maja oli osaliselt põlenud, elamiskõlbmatuks muutunud, seda tuli sõja järel taastama hakata. Nii et tegelikult, kui vaadata neid loetelusid, siis seal on palju selliseid maju, mille kohta on öeldud, sellel on rasked kahjustused. Aga tegelikult see maja on linnapildis siiani alles ja ka üsna autentse välimusega. Rasked kahjustused võisid tähendada aga just seda, et näiteks kõik aknad olid purunenud ja küttekehad olid sellises seisundis, et ruumi ei saanud. Mis siis tähendabki eriti märtsikuu tingimustes, et hoone on elamiskõlbmatu ja raskelt kahjustatud. Oli ka selliseid päris hulle kahjustusi saanud maju, mis siiski otsustati taastada. Näiteks Kapi tänava alguses on üks niisugune maja Kapi tänava ja Wismari tänava nurgal, mis tegelikult oli saanud pommitabamuse aga imekombel põhiliselt ainult siis nii-öelda lööklaine kahjud. Maja ei olnud süttinud nii, et poolt vaja sisuliselt ei eksisteerinud, teine pool aga seisis püsti ja tegemist on siis sellise kolmekorruselise kivitrepikojaga Tallinna maja tüüpi puumajaga. Ja siis nüüd pärast sõda, tehti tehniline ekspertiis ja otsustati, et see maja tuleb ikkagi uuesti üles ehitada. Et tasub seda teha küll. Aga seda teist poolt maja ei ehitatud enam mitte püstpalgist, vaid hoopis telliskivist. Nii et siiamaani on siis tegemist sellise majaga, kus üks pool maja on sõjaeelne puumaja ja teine pool maja on siis tegelikult algse maja koopiana, aga hoopis teisest materjalist sõja järel uuesti ehitatud. On ka näiteks selliseid jutte, mõni ühekorruseline, väiksem maja oli vundamendi pealt ära põrunud, aga muidu terve. Ja siis mõningaid selliseid väikesi maju, mille puhul see oli võimalik, on hiljem siis näiteks ka trossidega traktori jõul vundamendi peale õigesse asendisse tagasi tõmmatud. Ja loomulikult paljudes majades olid kannatada saanud torud. Ma isegi mäletan lapsepõlvest, et vanaisa ja vanaema sagedasi ummistusi kanalisatsioonis, mis siis meie majas olid, seletasid ka sellega, et maja lähedale oli sõja ajal kukkunud pomm ja kõik siis ka maa-alused torustikud olid tugevasti kannatada saanud ja tegelikult jäänudki päris korralikud taastamata. Ja on siis ka selliseid, võib-olla vähem tuntud sõjakahjusid, mis on iseenesest ka huvitavad, kas või näiteks vanalinnas on fotod, mis näitavad meile, et Viru värava, seda paksu ümmargust torni, kus hiljem asus fotoateljee pärast 1944. aasta üheksanda märtsirünnakut praktiliselt ei olnud olemas, see ei ole tegelikult keskaegne torn, see siis juba iseenesest oli juurdeehitatud 19. sajandi lõpus sellise ilu tornina, kus paiknes ka musumäge hooldava aedniku tööruum arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi. Aga huvitav on see, et kui muidu Historid siis oli täiesti moest ära ja selliseid 19. sajandi histeritsistlike ehitisi peeti sel ajal maitsetuks ja imelikuks siis see torn otsustati siiski üles ehitada algsel kujul. Ilmselt seetõttu, et kuna keskaegsed tornid olid jäänud alles need kaks peenemat, Viru värava eel väravatorni siis mingil moel oli vaja taastada ühe Tallinna keskaja esindusehitise esteetiline välimus ja lihtsalt vahetult sõjajärgsetel aastatel ei osatud kiiresti midagi muud välja mõelda, kui see Ervin Bernhardi projekteeritud paksem ilutorn ka uuesti tagasi ehitada. Aga jah, see, mida me siis seal praegu näeme, umbes 80 protsendi ulatuses on mitte see 19. sajandi ehituslik substants, vaid sõjajärgne ülesehitus. Ülesehitustööd peeti väga oluliseks ja lisaks siis sellele ühiskondlikule tööjõule, et kõik inimesed pidid käima oma põhitöö kõrvalt Tallinna taastamas. Kaasati muidugi ka professionaalseid ehitajaid, on kasutatud saksa sõjavange, paljude ehitiste puhul on toodud ka Venemaalt, et siis ehitusbrigaade, kuigi eks Venemaal oli ehitajaid ka endil vaja ja siis ka rindelt tagasi tulnud mehi, ka neid, kes olid nõukogude armeesse mobiliseeritud, suunati ehitustöödele. Nii et paljud inimesed, kes enne sõda olid tegelikult töötanud mingil muul elualal nüüd said tööd ehitusel, seda osalt ka seetõttu, et paljud tööstused, kus näiteks inimesed enne töötasid, olid hävinud. Milliste ehitusmaterjali kasutati põhiliselt linna ülesehitustöös? Väga palju kasutati silikaattellist, nii et need krohvitud Stalini-aegsed majad, kust see esimese hooga välja ei paista, sageli on just silikaadist ehitatud, sest silikaattööstus männikul oli õnneks jäänud sõjast alles pääsenud väga väheste kahjudega ja oli võimalik kohe uuesti käivitada. Ja see oli lihtsalt siis üks kõige kiiremaid materjale, mida oli võimalik kätte saada. Loomulikult oli siis ka selliseid alasid, mille kohta olid võimsad ehitusplaanid, mida aga terviklikult teostada ei suudeta. Lisaks näiteks sellele Tallinna kultuurikeskusele, no me näeme sedasama nähtust ju ka vanalinnas. Harju tänavale oli plaanis ehitada maju aga selle teostamiseni jõuti alles 60.-te aastate algul, kui kerkis ühe ära põlenud kvartali asemele Kirjanike maja ja sinna vastu praeguse Harju tänava haljasala kohale on tehtud läbi kogu nõukogude aja kõikvõimalikke erinevaid projekte. Algul siis stalinistliku stiilis hiljem kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel selliseid modernistlikke kavandeid, mis juba siis püüdsid kuidagi haakuda ka vanalinna arhitektuurilaadiga. On arutatud isegi seda ju, et need majad siis sõjaeelsel kujul uuesti üles ehitada pakutud erinevaid variante. Üheks põhifunktsiooniks, mida nõukogude ajal sinna kavandati, oli suurem kunstigalerii, tehti isegi mitmeid arhitektuurivõistlusi sinna aga tegelikult midagi ei ehitatud ja praeguseks vähemalt on siis see otsus, et võtame aja maha, ootame natuke ja esialgu sinna kohta midagi ei ehita. Vaatamata sellele, et püüti forsseeritult kõik jõud koondada Tallinna taastamisele, ikkagi oli terve hulk neid alasid, kuhu ei jõutud midagi ehitada sõja järel. Ja mis on siis kauaks jäänud taastamata Ta ka näiteks Tõnismäel ju tegelikult Stalini ajal jõuti endisest hoonestatud alast üles ehitada ainult väike osa ja suur osa sellest siis kas jäigi lagedaks alaks see koht, kus oli nõndanimetatud lastestaadion või siis ka suur spordiplats hilisema plaanikomitee maja taga mis tegelikult enne sõda oli kõik maju täis ja samamoodi siis ka see plaanikomitee enda hoone, mis alles nõukogude aja teisel poolel kerkis, nii et see plats jäi siis ka aastakümneteks pärast sõda, hoonestamata Ta ja samamoodi siis ka kino kosmoseümbrus. Nii et tegelikult ja veel väga kaua oli linnas tühje platse, kus enne sõda olid olnud hooned, aga mis mitukümmend aastat pärast sõda veel meenutasid seda karmi päeva ja siis ootasid hoonestust. Nii et siiamaani tegelikult need sõja jäljed on linnaruumis loetavad ja oli ka siis varemetes seisvaid hooneid, mis siis ootasid ülesehitamist kõige kauem, võib-olla Niguliste kirik ja mitu korda tegelikult sõja järel on arutatud ka Niguliste lammutamist, aga õnneks siiski suudeti ära hoida. Räägitakse ka sellist legendi, et toonased arhitektuuri eksperdid ja muinsuskaitsejuhid olevat pandud valiku ette et varemetes olevatest kirikutest midagi tuleb lammutada ja siis millised ja olevat valitud Narva kirikud ja Pärnu Nikolai kirik ja palutud säästa Tartu Jaani kirikut ja Nigulistet, mida peeti kõige väärtuslikumaks. Kas see nüüd täpselt nii oli, selle kohta ei ole ka kirjalikke tõendeid leitud. Aga igal juhul nõukogude võimu silmis varemetes kirik oli väga suur probleem, mida sellega teha. Ja tegelikult kui Nigulistet üles ehitama hakati, siis selleks, et üldse selline asi nagu kirik. Kui ülesehitamine oleks nõukogude võimu tingimustes kuidagi õigustatud, siis alati rõhutati, et sellest ei tule kirik, vaid sellest tuleb muuseum-kontserdisaal, sealjuures Nigulistet, siis plaaniti ateismi muuseumiks ja arukad eesti kunstiteadlased ja neid ka siis tegelikult vaikselt koha peal mõistvad ja toetavad inimesed partei juhtkonnas said selle asja suunata, nii et Nigulistest ikkagi sisuliselt tuli religioosse kunstimuuseum, mitte ateismi muuseum olid siis ka teatud nipid kuidaspidi asju esitlema, nii et need üldse saaksid toona läbi minna. Kuulsite keskeprogrammi saates esines arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.