Kanamunadest kiire ja maitsva panniroa tegemine on nii lihtne, et sellega saab hakkama iga algaja kokk. Lihtsa valmistamise tõttu on omlett ka väga rahvusvaheline roog. Eri maades ainult lisatakse sellele mingeid oma lisandeid. Põhiained on aga ikka lahtiklopitud kanamunad, sekka vett või piima, vahel ka jahu, näpuotsaga soola ja siis pannile praadima. Keerulisem lugu on selle sõna päritoluga. Prantsuse keeles on sõnaomlett tõendatavalt kasutusel 16.-st sajandist kuid selle roa valmistamise õpetust sisaldab juba aastal 1393 noortele prantslanna telemõeldud majapidamisõpik Menašeedee Parii. Seal on munarooga nimetatud alumen. Alumet on keeleuurijaid, kelle arvates lähtesõnaks ladinakeelne lamella tähenduses väike metallplaat, õhuke plekk. Teiste arvates on aluseks Ladinasena mullis. Pehme. Rahvaetümoloogiline seletus leiab aga, et omlett on tuletis teljest, millest ta koosneb ikka munast prantsuse keeles öös. Prantslastel laenasid munarooga tähistava sõna 18. sajandi algul sakslased ja küllap siis sedakaudu jõudis tega meieni. Omleti endaga on aga seotud mitu toredat ja sõna otseses mõttes Keiserliku legendi. Kurikuulus prantslane Napoleon Bonaparte ise olevat omletist vaimustunud pärimuse järgi juhtunusse mõnikord, kui Napolion koos oma armeega läbi Lõuna-Prantsusmaa liikus, jäänuta ööbima besteeri nimeliste külakesse väejuhile pakutud kohalikku toitu, mida külaelanikud hüütid kanade kingituseks. Napoleonile maitses kingitus nii hästi, et ta oli andnud Käsu koguda küla pealt kõik kanamunad kokku ja valmistada tema sõjameestele järgmisel hommikul omletti. Oli see lugu siis kuidas oli, igatahes on Duluusi linnas umbes 30 kilomeetri kaugusel besteeris juba 40 aasta eest saanud traditsiooniks teda meenutada ja valmistada teistel lihavõttepühal keset külaväljakut tohutu suur omlett mida jagatakse koos leivakäruga kõikidele näljastele. Keskmiselt kulub selle valmistamiseks 15000 muna ja praadimiseks 25 liitrit õli. Neljameetrise läbimõõduga ja tonni kaaluva praepanni aga tõstab hõõguvate süte peale lausa kraana. Sarnane lugu, et keiser satub lihtsate inimeste juurde ja neil tuleb teda ruttu millegagi kostitada on liikvel ka Austria monarhi Franz Joseph esimese kohta. Nimelt kord jahi ajal läinud tal kõht tühjaks, ümbruskonnast polnud aga muud majapidamist kui ühe kehviku hospik. Mõistagi ei osatud seal säärast kõrget külalist oodata Ta ja nii tuli perenaisel valmistada roog sellest, mis parajasti käepärast oli. Munad, piim, jahu, suhkur ja rosinad. Säärane magusa maitsega omlett olnud keisrile vägagi sõupärane ning ta palunud retsepti, et tema õukonna kokad osta, aktikaalseda valmistama hakata. Teise legendi järgi aga olnud lugu hoopis nõnda. Franz Josephi abikaasa, keisrinna Elizabeth, keda austerlased ikka hellitavalt Systics kutsunud jälginud väga oma figuuri, mistõttu pidi õukonna kondiiter talle eriti kergeid magustoite valmistama. Ükskortserveerinud ta keisrinna oma uut leiutist munarooga ploomimoosiga. Stiidi polnud aga seda sugugi süüa tahtnud, mis peale Franz Joseph päästnud vaeste kondiitri kimbatusest öeldes naisukesele? No anna siis mulle see sodi, mille meie Leopold kokku on keetnud. Keiser kasutanud kõnekeelset sõna Schmarn tähenduses pahn, rämps, sodi, praht ja nisa nukise roogi endale nimeks Kaiser, Schmarn saksa keeles kõlab küll magusalt nurru valt, aga jah, ära tõlkides vaid keisri sodi. Kuid Austrias ja ka Baierimaal on see magus omlett tänapäevani populaarne. Seda valmistatakse mitmesuguste lisanditega, näiteks rosinatega või mandlitega. Traditsiooniliselt aga serveeritakse ikka koos ploomimoosiga, kes viitsib natuke rohkem vaeva näha, võib enne küpseda munavalged eraldi vahtu lüüa. Siis tuleb see Kaiser Schmarn veel eriti kerge ja õhuline.