Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad, te kuulete Eesti luterliku tunni saadet ja stuudios on Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja. Me räägime tänases saates jälle kord jumalateenistusest ja nendest mõtetest, mida sellega seoses teiega jagada soovin. Aga kuuleme kõigepealt üht laulu. See laul on inglisekeelne ja kutsub meid üles astuma paat, mille kapteniks on Jeesus ja minema koos temaga merele. Ja eks see paat või laev selle maailmamerel olnud ka üheks kiriku sümboliks läbi aegade. Kuna meie saadete vahel on nii pikad vahed, siis arvan, et peaksin pisut meenutama seda, millest olen siiamaani kõnelenud. Olen olnud kirikut kui jumalakoda, seda paika, kuhu inimene tuleb, et kohtuda jumalaga. Et tulla tema juurde. Ja tegelikult nii kummaline kui see võib olla ka pole, et kohtuda iseendaga. Jah, me oleme harjunud mõtlema, et kirikus käiakse just nagu jumala pärast ja et inimesed on liiga tühised, et üldse nendest kõnelda või nende peale mõelda. Et iseenese peale mõtlemine just nagu ei oleks midagi kristlikku. Kõik sõltub sellest, kuidas enda peale mõelda. Aga selge on küll see, et ükski inimene tühine ei ole. Ja kui inimene tuleb kirikusse, siis mitte jumala pärast, vaid tegelikult ikkagi iseenda pärast oma vajadustega. Ja ma olen võrrelnud seda kirikusse tulemist ja jumalateenistust nende erinevate armuvahenditega. Kirik tahab inimest saata, juhtida ja toetada või, või lausa toita läbi kogu tema elu. Ja seda kirikusse tulemist ja koos jumalaga millegi ettevõtmist millegi alustamist võib minu meelest väga hästi võrrelda ristimisega. Inimene pannakse ühe tee algusse ja ta peab hakkama seda rändama. Peab käima oma igavese eesmärgi poole. Ja nii nagu igal rännakul nii ka sellel igavese melu rännakul vajab inimene tuge. Vajab kaaslast, vajab troosti, kui ta on kurb, vajab kedagi, kes aitaks ta üles, kui ta langenud. Teinekord On tarvis tuua tagasi kedagi, kes on läinud eksiteele vaja teha koguni päris kannapööre. Inimene vajab siin elus armastust ja halastust vajab andestust, uusi võimalusi. Ja see kõik on see, mida jumal meile tegelikult pakub mitte ainult oma vaimu läbi nii-öelda meis eneses, meie mõtte tulemusena vaid ka täiesti objektiivsete vahendite kaudu nende armu varal vaata läbimis, ta on kiriku kätte usaldanud. Kirikul on olemas pihitalitus, on olemas meeleparanduse sakramendi mille kaudu inimestel aidatakse pöörduda, pöörduda ära kurjast, pöörduda tagasi jumala juurde, alustada taas kord uue ja puhta südamega. Ja ka jumalateenistuse algusosas on ju ikka seesama oma südamesse tunnistuse läbikatsumine jumala ette tulemine, tema armu palumine ja tema halastuse vastuvõtmine. Jumal juhib ja suunab inimest isegi siis, kui inimene seda ise ei tea. Nii oma vaimu kaudu kui ta oma ilmutatud sõna kaudu. Seda võime ise lugeda piiblist, kodus või ükskõik kus me parajasti viibime. Aga kirikus kuuleme seda koos selgitustega. Ja piibel on algusest peale olnud ju tegelikult mitte ise lugemise raamat, vaid ettelugemise raamat, selleks, et inimene saaks seda kuulata. Ta saaks lasta sellel jumala sõnal nagu ennast kanda ja juhtida. Ja see, kui kirikus loetakse pühakirja jutluse kaudu, seda selgitatakse. On mõeldud just selleks, et inimesel oleks aeg, mil ta saab mõelda hoopis teistsuguste asjade peale, kui on need, millega ta paraku peab tegelema oma igapäevases elus. Siis, kui alati on kiire siis kui tehakse tihtipeale selliseid tegusid, mõeldakse selliseid mõtteid ja öeldakse selliseid sõnu, mille pärast pärast on väga häbi. Aga me võime alati tulla jumala juurde võtta selle aja teada, et tema on meie jaoks alati valmis. Nii nagu meiegi tegelikult võiksime olla valmis vastu võtma kõiki oma kaasinimesi siis, kui nemad meie tuge meie abi vajavad. Kui ma võrdlen jumalat ja inimest, siis ei maksa loomulikult hetkekski unustada, et jumal, tema on täiuslik. Temas pole midagi halba, temas pole mingit isekust, temas on ainult hea ja armastus. Inimeses on nii ühte kui teist. Ja vahel tundub küll, et paraku sõda kurja rohkem kui head. Aga jumal kuulab meid alati ja tema võtab meid alati vastu. Kuuleme nüüd ühte laulu, mis on palve jumala poole, et ta. Neid puudutaks, et ta võtaks meid enda juurde. No kui me räägime Sellest, et inimene vajab jumala ligiolu vajab jumala juhatust ja suunamist. Seis, pöördudes nüüd tagasi nende kiriku armuvahendite juurde. Võrdlesin eelmises saates seda jumala sõna kuulutamist ja jutlustamist, kirikus ja kogudusepoolset usu tunnistamist ühe sellise Eesti rahvale üsna tuntud talitusega nagu leeriõnnistus või leerikool ja sellele järgnev palve jumala püha vaimuandide pärast, mis siis tulevad nende leerilaste peale see on noorte õpetamine ettevalmistamine iseseisvaks eluks, kristlasena ja tegelikult üleüldse kogu eluks. Sest et noortele antakse seal sellised kindlad põhimõtted või põhialused, millelt lähtudes nad saavad siis kõiki elus ette tulevaid valikuid teha ja otsuseid õigesti langetada. Muidugi, kui õigesti see alati kellelgi õnnestub, on iseküsimus. Aga siis on jälle võimalik tagasi pöörduda jumala armu juurde, oma eksimusi tunnistada ja teada, et issand annab meile andeks. Me võime tulla alati jumala ette. Tegelikult on nii, nagu kirjutab Püha Paulus või õigemini, nagu ta ütles ühes oma jutluses Ateenas. Et jumal ei ole mitte ühestki inimesest kaugel. Aga eriti siis, kui me oleme ristitud, see tähendab, kui oleme pestud puhtaks sellest süüst, mis on meid koormanud oleme võetud jumala rahva hulka arvatud tema lapseks, eriti siis võime teada, et meil on alati vaba ligipääs temale oma isale taevas. Ja eriti kindel on see siis, kui oleme nüüd ristitud inimestena kõik oma eksimused ja süü tema ette kandnud, selle patutunnistuse ja armukuulutuse kaudu andeks saanud. Kui võtame kuulda jumala sõna juhatust ja anname teada, et me tõesti usume temasse loodame temana, armastame teda ja tahame tema tahte järgi elada siis võime olla kindlad, et nii nagu meie püüame anda endast kõik jumalale nii annab, tema on ta juba andnud ja annab rohkem, kui me tegelikult küsida või soovida. Oskamegi. Jumalateenistusel järgneb jutlusele ja kogudusepoolsele usutunnistusele palve. Aga see pole mitte tavaline palve, vaid tegemist on taolise palvega, mida nimetatakse vana terminiga üldisteks või suurteks eest palvetaks. Enne kui ma seda seletan. Loen ühe väikese lõigu Püha Pauluse esimesest kirjast Timoteosele. Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest kuningate ja kõigi ülemuste eest. Et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv jumala meie päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on jumal, üks on ka vahemees jumala ja inimeste vahel. Inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest tunnistusena selleks määratud ajal. Inimene oma ekslikkuses ja isekusest, nii kõneleb pühakiri ja kiriku õpetus on ka jumalast eemale eksinud kui õigemini talle selja pööranud. Jumal on küll sealsamas, aga inimene ei näe, ei tahagi teda näha. Ja nüüd nii kurb kui see ka pole ei ole inimesel võimalik iseenesest jumala juurde tagasi pöörduda. Miks? Sellepärast et see erinevus jumala ja inimese vahel on niivõrd suur kui me ütleme, et jumal on täiuslik. Jumal on püha inimene, aga mitte siis sellega ongi tegelikult juba välistatud inimese pääsemine jumala juurde. Jumala juures ei saa olla midagi ega kedagi ebatäiuslikku ebapüha. Kõik. Nii peaks olema inimesel võimalik sinna jumala juurde saada ainult siis, kui ta tõepoolest vabaneb kõigest halvast endas ja saab täiuslikult pühaks. See aga nii nagu me teame, nagu me oma elus näha võime ei ole sugugi mitte lihtne. Või õigemini, sellega pole veel midagi öeldud, see on lausa võimatu. Ja sellepärast on nii, et inimestele tundub ikka kui jumalast kõnelda, et selline põhiline tunne, mis inimesel peaks olema jumala suhtes on hirm ja kartus karistuse jumala õiglase viha ees. Tihtipeale isegi need inimesed, kes jumalast midagi ei tea või teada ei taha, ütlevad, et kogu see usk ja kõigi jumalaga seotu põhineb üksnes inimeste hirmul tema ees ja mitmesuguste neile arusaamatute nähtuste ees mida nad võtavad kui jumala karistust oma kurjade tegude eest. Selles ütlemises sellest tõdemusest on oma tõetera sees. Aga see ei seisne mitte selles nagu jumal tõepoolest karistaks inimesi niivõrd brutaalselt mitmesuguste katastroofide ja hädade ja viletsuse ega nende pattude eest, nagu inimesed tihtipeale arvavad, vaid see tõetera seisneb just selles, et inimene tunneb oma sügavamas sisimas, et jah, mul jääb midagi puudu. Isegi kui ta tegelikult ei taha sellest kõigest midagi teada, siis ta tunneb, et on ebatäiuslik. Ja kui rääkida, püüda endale kasvõi ette kujutada jumalat, kes oleks täiuslik ja kes annab meie elule mõtte siis millise ahastusega täidab tegelikult inimese, kes peab mõtlema, et talle on pääs sinna igal juhul ja igaveseks sule. Ja nüüd, kristluse eripära seisneb selles, et ta ütleb. Tõsi, jumal on õiglane ja peaks karistama seda, kes on eksinud inimesed eemale tõukama, ta võiks seda teha, tal on selleks täielik vabadus olemas. Aga tal on vabadus seda ka mitte teha. Ja ta pole seda teinud. Sest jumala täiuslikkuse pühaduse juurde kuulub ka see, et tema on täiuslik armastus. Ja nii on ta siis lasknud oma poja inimeseks saada, kes kogu inimkonda kehastades on võtnud ja kandnud ära inimkonna süü ja patu. Ja kelle kaudu sellel tervel inimkonnal on nüüd võimalik astuda. Jumala ette, on see üksainus ja täiuslik vahemees jumala ja inimeste vahel, nii nagu püha Paulus kirjutab, tema on iseennast andnud lunastushinnaks. See on jumala kõige suurem ilmutus. Nii nagu ütleb püha Paulus, et ei ole suuremat armastust kui see, kui keegi annaks oma elu kellegi teise eest. Ja et mõni võib-olla küll suudaks anda oma elu sõbra eest. Aga jumal, jumala poeg on andnud oma elu meie eest siis kui me olime alles tema vaenlased. See on suur jumala armu ja halastuse ilmutus ja nii me võime teada, nagu ma juba ennist ütlesin, et Me võime alati jumala ette tulla kõigi oma vajaduste, kõigi oma palvetega, sest selline meie jumal, kes armastab inimesi üle kõige, kes ei lükka neid kunagi tagasi kuuleme taas ühte laulu, mis kõneleb meile Jeesusest, kes on maksnud meie lunahinna. Eesti luterlik tund, Püha Paulus manitseb meid siis mõeldes sellele, et jumal on andnud oma poja ja temas juurdepääsu jumalikule armule. Paulus manitseb meid tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest. Ja nagu ma ütlesin ka kirikus ka jumalateenistusel on üks kindel osa pühendatud just palvet tele ja mitte lihtsalt sellele palvele, mida iga inimene võib palvetada. Ükskõik kus olles kas oma kodus või kuskil väljas üksinda. Vaid siin on mõeldud kiriku ühist palvet kõigi inimeste, kogu maailma ja tema vajaduste eest. Me võime tulla jumala ette kõigi oma vajadustega. Seda on väga oluline meeles pidada alates kõige pisematest kuni ka kõige suurematele. Jumal näeb ja tunneb meie vajadusi ning aitab meid selles, mida meile tõeliselt tarvis. Ja kirik püüab inimesi selleks aidata alates juba kirikuhoonest endast, mis lausa kutsub inimest keskenduma ja palves jumala poole hüüdma. Ja kuna kirikusse tulevad kokku paljud inimesed, siis ei saa küll ilmselt mõõta seda, milline palve on vägevam ja suurem. Aga kindlasti ühtsuses on ka see jõud, et kui üheskoos mingi kindla asja eest palvetatakse kui ollakse millegipärast ühel meelel, nii nagu ka Jeesus oma apostlitele ütles siis võib olla kindel, et see igal juhul sünnib. Kui tegemist on loomulikult hea ja õige asjaga. Püüab inimesi saataja toetada mitte ainult jumalateenistuse kaudu vaid kõigis inimeste eluvajadustes. Nagu juba ütlesin, inimesi näiteks eluks ja elus vajaminevateks valikuteks ja otsustusteks ette valmistades leeri kaudu. Samamoodi pakuvad erinevad kirikud küll erineval hulgal erineval kujul ettevalmistust inimestele mitmesugusteks väga olulisteks sündmusteks nende elus. Eriliselt võib näiteks välja tuua abielu, mida kirik mõistab kui väga suurt, võib-olla kõige olulisemat osa inimese kutsumuses või siis elutöös või eluülesandes. Loomulikult ei kohusta kirik kõiki inimesi abielluma aga kui inimesed selle ette võtavad, siis tahetakse rõhutada, et see on siis selle inimese elu kõige olulisem asi. Mitte miski ei tohi saada sellest tähtsamaks, sest me oleme ju kutsutud elama jumala sarnaselt, jumala näo järgi loodud inimestena oleme kutsutud looma korrastama seda maailma. Oleme kutsutud jumala kombel jagama edasi seda, mida meile on antud armastama, nii nagu meid ennast on armastatud. Ja me ei saa armastada tegelikult kuidagi abstraktselt kogu maailma või kogu inimkonda kõiki kuut miljardit. Ma ei suuda neid isegi endale ette kujutada. Kui palju on neid inimesi, keda me üldse tunneme. Kuidas me saame siis öelda, et me kõiki armastame, kui nende vähestegi hulgas, keda meie tunneme, on palju selliseid, keda kohates me meelsamini kuskilt teist teed ringi läheksime, et mitte ainult selle inimesega kokku puutuda. Mis armastusest siin rääkida saab. Ja sellepärast, et see armastamine ei ole midagi niisugust abstraktset vaid see peab olema reaalne elu reaalne tegu, kutsub jumal meid alustama siis. Nendest endale kõige lähematest inimestest ja kui inimene on valinud selle tee, ta on loonud perekonna siis just need ongi tema jaoks kõige lähedasemad inimesed. Seda oma elu kristlasena ja Kristuse eeskuju järgi peab alustama just nende inimeste juures. Neid armastades neile ennast andes, nii nagu Kristus on ennast meile ja meie eest andnud. Ja just sellepärast peabki kirik abielu nii oluliseks. Ja kui rääkida siin nendest kiriku palvetest, mida tehakse ka igal jumalateenistusel siis peaaegu alati meenutatakse ka neid inimesi, kes on abielus, palutakse abieluõnne ja perekonnapüsimise eest. Sellepärast et vanemad võiksid armastada oma lapsi ja lapsed austada oma vanemaid. Aga see pole mitte ainukene asi, kus kirik inimestele toeks püüab olla. On olemas mitmesuguseid väga erinevaid olukordi inimeste elus on olemas ka niinimetatud piirsituatsioonid või kriisiolukorrad näiteks kõik see, mis on seotud haigustega mitmesuguste hädade ja viletsus taga olgu selleks siis nälg või, või sõda, vaen või lõpuks surm. Tahab kirik olla inimese ligi ja taas, kui pöörduda tagasi nende palvete juurde, siis ka need kõik on asjad mille eest igal juhul peaaegu igal jumalateenistusel palvetataks. Sest selle kõik absoluutselt kõik, mis meie elus ette tuleb, võime usaldada jumala kätte. Sest see kõik läheb talle korda. Ta hoolib meist niivõrd, et mitte miski mis meiega sünnib, ei ole tema jaoks. Kui tulla nüüd tagasi selliste oluliste elusündmuste juurde mida võiksime vaadelda või käsitleda nende kiriku üldiste eestpalvetega seoses, nii nagu oleme jumalateenistuse erioosi vaadelnud mingisuguste selliste kirikutalituste või armuvahenditega seoses siis nagu öeldud esile tuues, abielu kui inimesed on otsustanud abielluda, siis ei tähenda see mitte seda, ainult nende nimed pannakse kirja ja siis on kõik vaid neid valmistatakse ette. Ja nende abielu õnnistatakse. Ka see on palve. Palve on üks kristlase suurimaid armuvarasid ja abivahendeid. Palve tähendab seda, et me pöördume jumala poole, et me oleme valmis tunnistama, et on asju, mis meist ei sõltu. Ja jumal on, kes võib anda meile kõike seda, mida me vajame. Ja nii me alustame olulisi asju oma elus ikka palvega jumala ligiolu ja õnnistuse pärast. Ja kui me oleme nad lõpule viinud siis täname jumalat ja kui me ei ole suutnud neid õigesti lõpule viia, kõiges ustavaks jääda, siis palume jumala abi ja toetust, armu ja andestust ja seda, et tema teeks selle, mis meil on puudu jäänud. Ka kui rääkida näiteks inimese elu piirsituatsioonidest, haigustest ja surmast, siingi ju tuleb kirik oma armuvahenditega inimese ligi. On olemas näiteks selline talitus, mida küll väga vähe tuntakse nimelt haigete salvimine. See tähendab, et inimene, kui ta on haige, kui ta on nii haige, et tema elu on tõsiselt ohus kutsub koguduse vaimuliku, kes palub tema eest ja salvitada pühitsetud õliga. Selle märgiks, et jumal, kui see on tema tahtmine vaataks armulikult selle inimese peale ja aitaks tal terveks saada. Ja kui mitte, siis valmistaks inimeste ette tema palge ette astumiseks. Nägin hiljuti ühte filmi mis on tehtud 1999. aastal, nii et päris uus film ja mis kõneleb Jeesuse elust, evangeeliumit järg? Meie silme on väga palju tehtud. See oli mitmeski mõttes erinev. Tegemist oli küllaltki kindlalt evangeeliumi jutustuses, püsiva looga, aga siiski väikeste nüanssidega, mida evangeeliumid ei räägi väikeste kõrvalpõigetega. Ja üks väga huvitav koht oli seal. Nimelt kui me meenutame Jeesuse viimast ööd enne tema ristilöömist, siis pärast õhtusööki läks ta välja õlimäele koos oma jüngritega valis välja kolm nende hulgast ja läks eemale, et palvetada. Jüngrid jäid magama, ei suutnud koos temaga palvetada ega valvata, aga ees palus. Ja ta palus, et kui see on võimalik, siis jumal laseks selle karika temast mööda minna. Et kui see on võimalik, siis ta ei peaks võtma seda riski enda peale, et ta ei peaks surema. Ja selles filmis kujutati seda kui suurt kiusatust. Jaa, Jeesusele ilmus saatan, kes püüdis talle kõikvõimalikke erivahenditega selgeks teha, et ta peaks tegelikult loobuma sellest turistil suremisest et ta ei peaks lootma jumala peale, sest jumalal ei ole temast sooja ega külma. Ja selle kiusamise tipuks oli see, et saatan küsis Jeesuse käest. Aga mille nimel sa surra tahad? Jeesus ütleb talle inimkonna nimel nende inimeste nimel, kes minusse usuvad, kes tahavad minu järel tulla. Kes on teinud väga palju kurja Jeesuse nimel risti sõdijaid, kes läksid lahingusse hüüdes Innomine Jeesu ehk siis ladina keeles Jeesuse nimel. Näitas neid, kes usulistel põhjustel nii-öelda nõidadena põletasid teiseusulisi või ka neid, kes tegelikult uskusid õigesti, aga väljendasid võib-olla oma usku teisiti. Näitas ka viimase sajandi suuri sõdasid ja seda, kuidas verd valasid, need, kelle rihma pandla oli kirjutatud, jumal on meiega. Ja saatan küsis siis Jeesuse käest. Kas sa tõesti tahad. Mis jumal see selline on, kes kõike seda häda ja viletsus siin maailmas salli, pea inimestel nii toimida laseb? Jeesus vastab, see on jumal, kes armastab inimkonda nii väga, et ta jätab talle vaba valikuvabaduse, isegi kurja teha. Kes ei taha sundida ega vägivalda tarvitada, vaid laseb inimestel ise otsustada. Tihtipeale me kuuleme ju sarnaseid etteheiteid. Kui maailmas on häda ja viletsust, kus on see jumal siis mis jumal see selline? Paluge teda siis, miks ta seda viletsust ära ei võta meie pealt. Aga kui tihti on need ütlejad ise järele mõelnud selle üle, et tegelikult ei saa nendes hädades ja viletsuses ju süüdistada mitte jumalat vaid enamasti on inimesed ise seal väga suured kaasosalised. Kas siis otsese kurja kaudu, mida tehakse, või millegi kaudu? Näiteks hooletuse tõttu ehitada see näiteks maa väringu piirkonda selliseid maju, mis ei pea maavärisemise vastu. Ja kui siis inimesed hukkuvad, süüdistatakse jumalat selles, et ta on lasknud sellisel katastroofe sündida. Kui oleks ehitatud majad võib-olla teistmoodi, nii nagu paljudes maa väringu piirkondades tehakse siis oleksid need inimesed ellu jäänud. Samamoodi võime rääkida laevaõnnetustest ja muudest sellistest asjadest, mis just nagu ei ole inimeste kätes. Aga tegelikult on tihtipeale põhjustatud mingi hooletuse mingi vea kaudu. Ja ma ei hakka rääkima siin sõdadest ja nendest hädadest, mida üksteisele põhjustama on inimesed väga leidlikud. Aga mitte ainult et me ei saa jumalat selles kõiges süüdistada vaid me ei saa ka öelda, nagu oleks see talle ükskõik et jumal vaatab sealt ülevalt, kuidas inimesed siin kannatavad ja verd valavad ja ei hooli sellest. See on väga vale arvamus. Probleemiks on tihtipeale hoopis see, et inimesed kõigele vaatamata arvavad ikka veel, et neil pole jumalad tarvis. Et nad saavad ise hakkama. Ja see esimene samm teha, astuda jumala ette ja paluda öelda, et issand minu juuste jätku ära. Mina ei saa hakkama. Sina oled see, keda ma vajan. See on minu meelest kõige raskem. Kuuleme taas ühte laulu kus palutakse, et jumal võtaks asjade juhtimise oma kätte. Milliste küsimuste, milliste probleemide ja palvetega me tohime siis ikkagi jumala ette minna? Kas pole mitte nii, et meie vajadused on tihtipeale nii tühised ja kuidagi sellised naeruväärsed, et just nagu ei kõlbaks jumalat nendega tülitada. Olen kuulnud ka mõnesid jutlustajaid, kes on üsna sarnast juttu rääkinud aga ma ise seda küll päriselt uskuda ei suuda. Sest kui jumal meid armastab, siis hoolita absoluutselt kõigest, mis meisse puutub. See on tõeline armastus. Küsimus on muidugi alati selles, et mida on vaja jumala käest paluda ja mida mitte. Tuleb meelde üks lugu, kuidas üks pastor rääkis, et ta tuli kord koju ja nägi oma tütart, et seal, kes usinasti palvetas. Ja kui pastor, siis kuulased, mida tüdruk palub, siis tüdruk palus, et armas jumal, tee nii, et Kreeka pealinn oleks Ankara. Ja kui siis viisa küsis oma tütre käest, et miks sa niisugust imelikku palvet palud, siis tüdruk ütles, et jah, et koolis oli meil tunni kontrollima, kirjutasin kogemata valesti. Ja selle asja mõte oleks siis pidanud olema selles, et jumal peaks parandama meie tehtud vead. Küllap ta parandab ka. Aga on väga palju selliseid asju, mida me peame tegelikult ise tegema mille jumala ettekandmine ei ole mitte meie alandlikkuse ja usu, vaid pigem meie laiskuse märk. Ja tihtipeale ka jumal vastab meie palvetele telehoopis teisiti kui meie oleme seda oodanud ikka selle Hiina vanasõna või tarkuse moodi, et ära anna näljasele mitte kala, vaid anna talle õng. Või siis õpeta, kuidas õnge tarvitada. Jumal aitab meil tihtipeale näha, mida me ise saame teha selleks, et üks või teine asi muutuks või korda läheks. Aga see ei tähenda, nagu me ei tohiks kõiki asju jumala kätte usaldada. Vahel võib juhtuda tõesti nii, et me oleme alles tagantjärgi targad ja siis palume, et jumal muudaks ära midagi, mida meie oleme korda saatnud. Palju parem on olla targad ette ja paluda, jumal ole meie ligi. Ka kirikus jumalateenistusel saab kõik need asjad jumala kätte usaldada kusjuures mitte ainult need väga üldised palved, mida vaimulik niikuinii loeb, mida ma ka nimetasin kõigi inimeste vajaduste eest. Vaid igal inimesel on võimalik minna vähemalt meie luterlikes kirikutes enne jumalateenistust vaimuliku juurde ja paluda, et koguduse ühisesse eestpalvesse võetaks ka just need konkreetsed asjad, mille pärast tema tahab paluda. Olgu see siis kellelegi tervis, olgu see siis keegi surija, olgu see tänu millegi eest, ükskõik mis inimene võib minna vaimuliku juurde ja paluda temal koos kogudusega koguduse nimel need asjad jumala ette kanda või kui mitte koos kogudusega, siis teha seda näiteks pärast jumalateenistust omavahel olles. Aga ükski asi ei ole liiga tähtsusetu, liiga tühine. Nii et seda ei tohiks jumala ette kanta. Ja sellepärast on väga hea, kui inimesed leiavad selle tee sinna kirikusse jumala juurde, et tulla sinna kogu oma eluga ja teada, et midagi vähemaks inimeselt küll ei võeta peale selle halva ja kurja, millest inimene peabki vabanema. Küll aga antakse inimesele jõudu ja juhatust ja abi selleks, et elada edasi. Inimene ju ei jää sinna kirikusse, vaid ta läheb astub sealt välja selleks, et elada täisväärtuslikku elu. Et jagada seda, mis ta on jumala, kes saanud armastada nii, nagu teda on armastatud. Armsad raadio kuulajad, meie saade jõuab jälle lõpule. Mina olen Enn Auksmann Hiiumaa kirikuõpetaja. Ja te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Kui soovita võtta meiega ühendust, siis võite kirjutada aadressil kiriku plats kolm, Tallinn või helistada telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks. Ja jätame meie saadet lõpetama laulu, milles küsitakse ka selle järgi, mis on tõeline armastus.