Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja. Kaunist kevadet, rahulikku pühapäeva õhtupoolikut. Taaskord on aeg nii kaugel, et su külaliseks on Eesti luterlik tund. Me alustame saadet sõnadest sõnumini, mille kokkuseadja on Külli tüli. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Head kuulamist. Sarja sõnadest sõnumini eelviimases saates tahaksin ma kõnelda Johannese ilmutusraamatust mis on uue testamendi 27-st kirjutisest koosnevas kaanonist. Viimane raamat. Ilmutusraamatu särami asend ei ole juhuslik. Nii esimestel kristlikel sajanditel mil uue testamendi kaanon see tähendab üksikute raamatute fikseeritud normatiivne kogum alles kujunemas oli. Ja aastasadu hiljemgi on ilmutusraamat olnud nii koguduseliikmetele kui dioloogidele mõistatuslikuks ja raskesti seletatavaks pähkliks mille kuuluvust uude testamenti on kirik vaidlustanud rohkem kui ühel korral. Tõepoolest selle kirjutise omapärane žanr. Sealsed mütoloogilised kujundid, pildid ja tegelased, ohtralt kasutatud arvusümboolika ja prohveteeringuteis, lahinguid, verd ja vägivalda on tinginud selle, et nii mõnedki ristiinimesed on kahelnud ja kahtlevad. Ilmutusraamatu kristlikus sõnumis ning sele, dioloogilises ja õpetuslikus selguses. Nii näiteks kolmandal sajandil elanud Aleksandria piiskop Dionüüsias ja neljandal sajandil elanud Jeruusalemma piiskop Kürillus keelasid ilmutusraamatut. Olgu siis avalikult või eraviisiliselt lugeda. Üsna skeptilised olid ilmutusraamatu suhtes ka reformaatorlikud dioloogid Swingli, Calvin ja Lutter. Tänapäevalgi ei sisalda õigeusu kiriku lektsionaar. See on süsteemne valik pühakirja tekste, mida jumalateenistustel loetakse. Õigeusu kiriku lektsionaar ei sisalda ühtegi peatükki Johannese ilmutusest. Katoliku ja luteri kirikus kasutatakse uue testamendi viimast raamatut juhuslikult ja harva. Ja teisalt on ilmutusraamat läbi kiriku ajaloo olnud nende gruppide lemmikuks kes on õpetuse ja dioloogia poolest kaldunud kõrvale kristluse, keskmisest või laiast või ametlikust teest. Siin võiks nimetada näiteks keskaegseid millenialiste, kes ootasid tuhandeaastase rahuriigi saabumist. Võiks nimetada mitmesuguseid radikad, reaalseid usu, puhastuslike voolusid aga ka kaasaegseid revolutsioonilisi utopist kes tahavad siin maailmas jumala riiki rajada ja leiavad selleks toetust ja kinnitust just Johannese ilmutusraamatust. Eestis tegutsevatest kristlikest rühmitustest võiks osutada Seitsmenda päeva adventistide ele kelle kuulutuse teravik on suunatud Kristuse taastulekule ja selle ootusele ning kes samuti ilmutuse raamatut väga oluliseks peavad. Kogu piibli, eriti aga Johannese ilmutusraamatu puhul, kerkib küsimus kuidas ühte või teist sõnamärki lauset või raamatut tõlgendada. Kust leida võti, mis avaks nendesse paljudesse sümbolitest rüütatud jumaliku tõe. Ilmutusraamatu interpreteerimise ajalugu on kirev ja pakub meile üsna erinevaid isegi vastuolulisi võimalusi nende seitsme pitseri avamiseks. Kui ilmutusraamatus endas leiduvat pilti kasutada. Üks enamlevinumaid viise on otsida ja avastada ilmutuse raamatust kui prohvetlikku kirjutisest tulevikuennustusi. See tähendab, et paralleelid ja seose niidid tõmmatakse lugeja enesevahetusse, konteksti ja kaasaega. Olgu selleks siis 13. või 20. sajand. Säärane tõlgendusviis eeldab loomulikult, et ilmutusraamatu üksikutele piltidele ja sümbolitele antakse kategooriline tähendus ning püütakse neid siis nii-öelda dešifreerida. Kui Ameerika president Ronald Reagan 1984. aastal ja hiljemgi kõneles Nõukogude Liidust kui kurjuse impeeriumist kui ta kõneles Harmagedooni lahingust siis vihjas ta just Johannese ilmutusraamatule, mille 16. peatüki 16. salmi järgi on farmakedoon mis heebrea keeles tähendab tõenäoliselt Megiido mäge selleks paigaks, kuhu kogu maailma kuningad kogunevad viimseks otsustavaks võitluseks. Kummalisel kombel oli aga Ameerikas just samal ajal neidki kristlasi kelle arvates president Reigani nimest võis leida ilmutusraamatu kolmeteistkümnendas peatükis kaheksateistkümnendas salmis mainitud metsalise arvu. 666. Ronald Wilson Reigani kolm nime koosnevad igaüks nimelt kuuest tähest. Metsaliseks on aga peetud teisigi diktaatoreid, Hitlerit, Stalinit, Saddam Husseini jaajah, dolla, Homeenit. Johannese ilmutusraamatus kõneldud sündmuste täitumist on nähtud pea kõikides ajalookriitilistes ja murranguliste pöördepunktides Holgu Jeruusalemma vallutamises roomlaste poolt aastal 70 Rooma enda langemises barbarite kätte aastal 476 või Iisraeli riigi taastamises aastal 1948. Üksikud näited aga on võrdlemisi levinud arusaam, et ilmutusraamatus on kirjas jumala ajakava. Maailmalõpuperioodiks. Ilmutus on kui pusle mille üksikuid tükke pildiks kokku sättides saame täpselt ja kronoloogiliselt järjestatud sündmuste ahela praegusest hetkest alates kuni maailma lõpuni välja. Ning mida segasemad ja rahutumadon ajad, seda enam usutakse maalima puu kohest saabumist. Ja otsitakse nii loodusest kui maailma poliitikas märke mis vastaksid ilmutusraamatu sümbolitele. Teisalt aga on ilmutusraamat pakkunud ja pakub inspiratsiooni mitmesugustele rohkem või vähem revolutsioonilistele rühmitustele kes võitlevad vägivalla, ebaõigluse, rõhumise ja inimõiguste jalge alla tallamise vastu. Säärastes koolkondades ei otsita niivõrd üks-üheseid seoseid tänapäevase sündmuste käigu ja ilmutusraamatus kujutatu vahel vaid nähakse kaasaegseid destruktiivseid jõudusid laiemas kontekstis. Neid nähakse minevikus toimunu ja tulevikus toimuva valguses. Eelkõige aga jumala vabastava ja päästva tegevuse valguses. Siin pole oluline otsida märke, mis aitaksid üht või teist isikut või sündmust samastada ilmutusraamatus öelduga vaid pigemini uue testamendi viimase raamatu visioon õiglusest, rahust ja lunastusest mis aitab maailmas mässavatele kurjuse jõududele vastu seista ja otsani kindlaks jääda. Kesk ja Lõuna-Ameerika vaesunud talupojad kogevad et ilmutusraamatu pildid vaeste rõhumisest ja Expluateerimisest karjuvast, ebakõlast vaeste ja rikaste võimumeeste ja jõuetute vahel kõnelevad otsekui neile endile nende igapäevastes situatsioonides ja olukordades. Aga ka näiteks Ameerika mustanahaliste õiguste eest võitleja Martin Luther King kasutas oma kuulsas kirjas Birmingham Chailist ohtralt ilmutusraamatu kujundeid kõneldes kristliku pühendumise eetikast jumala kohtust niinimetatud valge Ameerika ebainimlike võimumeeste üle. Ja uuest Jeruusalemmast, kui paremast ja helgemast ühiskonnast. Sest alati on neid, kes ei saa ega taha leppida olemasolevaga kellel on nälg ja janu, õiguse järele selle sõna laiemas mõttes selle sõna jumalikust mõttes. Ja mõnigi kord võib võitlus tunduda lootusetu. Aga siis on võinud aidata teadmine, et kurjus ja vägivald, sotsiaalne rõhumine ja korruptsioon on jumala tahte vastu ning tema ise mõistab maailma ülekohut ja loob õiguse ning rahu. Ja need, kes sellesse usuvad ja selles usus inimkonna heaks töötavad ja võitlevad. Paludes sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu. Ei ole kurjuse kasutada olevate meetmete abil hävitatavad sest nad kuuluvad juba siin ja praegu jumala uude maailma. Kuuluvad nende hulka, kes on võtnud ülle kuue olemise kus nägija Johannese sõnutsi ei ole enam surma leinamist ega kisendamist ega valu ole enam, sest endine on möödunud. Ja mida iganes ka maailmas toimuvate protsesside põhjal ennustada võiks. Viimane sõna on jumala öelda, kes on alfa ja oomega algus ja ots. Usk sellesse aitab hoiduda mis tahes kompromissidest, pimeduse jõududega ning jääda otsani. Milline see otsis, ka ei oleks valguse lasteks. Sest kus ei ole inimlik visioon, ühe poliitilise partei manifest või utopistlik soovunelm maid, valgus, mille jumal ise esimesel loomispäeval oma sõna läbi lõi ja mille kirkus kord nõnda maailma täidab, et ööpimedust enam polegi. Johannese ilmutusraamatu esimene peatükk. Jeesuse Kristuse ilmutus, mille jumal temale on andnud et ta näitaks oma sulastele, mis peatselt peab sündima. Ta näitas seda läkitades oma ingli oma sulase Johannese juurde kes on tunnistanud jumala sõna ning Jeesuse Kristuse tunnistust kõike, mida ta on näinud. Õnnis on see, kes loeb ning need, kes kuulavad neid ennustuse sõnu ja hoiavad tallel, mis sellesse on kirjutatud, tatud sest aeg on lähedal. Johannes seitsmele aasia kogudusele armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb. Ning seitsmelt vaimult, kes on tema trooni ees ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg, surnuist ja maa kuningate valitseja temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega. Ning kes meid on teinud kuningriigiks preestriks jumalale ja oma isale. Temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti. Aamen. Näe, ta tuleb pilvedega ja iga silm saab teda näha ka need, kes tema on läbi torganud ning kõik maa suguharud halisevat tema pärast. Jah, aamen. Mina olen A ja O, ütleb issand jumal, kes on ja kes oli ja kes tuleb kõigeväeline. Mina Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses. Kolin saarel, mida hüütakse Batmuseks. Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast. Ma olin vaimu sisse anda päeval ning kuulsin enese taga valju häält otsekui pasunast, mis ütles. Mida sa näed, kirjuta raamatusse. Ning saada neile seitsmele kogudusele effesosse jas mürnasse ja Berg ammuni ja Tiirasse ja Saarde sesse ja Philadelphiasse jalaudikeiasse. Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli inimesepoja sarnane ja kellel oli ülbik kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga. Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill nagu lumi ning tema silma nagu tuleleek. Ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguva ahjus ning tema seal oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe, kaheterane mõõk. Ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma Parema käe mu peale ja ütles. Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja elav. Ma olin surnud ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minuga käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis on ning mis sünnib pärast seda. Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa näed, et mu paremas käes. Ja nende seitsme kuldlambijala saladus on see. Seitse tähte on seitsme koguduse inglid ja seitse lambijalga on seitse kogudust. Ilmutusraamatu teises ja kolmandas peatükis on nägija Johannese seitse läkitust seitsmele Väike-Aasia kogudusele, Efesose, Smürna, Bergamuni, Tiira, Saardese, Philadelphia, jalaudikeia, kogudustele. Nende kirjade põhjal saame aimu teose adressaadist. Johannes ilmutusraamatu aut tur ütleb ise et ta on nende kaasosaline, kellele ta kirjutab kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses. Need kolm märksõna võtavad kokku kogu ilmutusraamatu dialoogilise situatsiooni. Viletsus, kreeka keeli klipp siis, mis ei tähenda mitte niivõrd üksikinimese elus ettetulevaid ebaõnnestumisi ja muresid vaid ühiskondlikku survet, rõhumist ja tagakiusamisi. Ki Kuningriik kreeka keeles Pasi leia mis viitab kristlastele, kes on ühtaegu nii Rooma impeeriumi kui jumala kuningriigi alamad. Ning viimaks kannatlikkus ehk vastupidavus, hüpomonee, kannatlikkus jääda nende kahe võimuvahelises pingeväljas otsani püsima, kui need kes võtavad kannatlikkuseks väge Jeesuselt Kristuselt. Kristlased on kutsutud ja seatud jumala meelevalla ja kuningriigi esindajateks ja saadikuteks siin maailmas. Ilmutusraamatus öeldakse, et Jeesus Kristus on meid teinud kuningriigiks preestriks jumalale ja oma isale. Ja nõnda on paratamatu, et kristlike eksistents tähendab konflikti totalitaarse jumalavastase ja inimõigusi jalge alla tallama impeeriumi ja selle impeeriumi kaastöölistega. Ilmutusraamatu kuuendas peatükis viidatakse inimestele, kelle saatus on olnud surra märtrina tunnistades oma usku. Ma nägin altari all nende hingi, kes olid tapetud jumala sõna pärast. Ja tunnistuse pärast, mis neil oli? Need hüüdsid suure häälega. Kui kaua, oh, püha ja tõeline valitseja ei mõista osa kohutega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal. On oluline mõista, et see küsimus ei ole ajendatud sadistlikust kättemaksuihast vaid janust õigluse järele. See küsimus on õieti niisama vana kui inimkond võttes kokku kõigi nende karjed ja ohked, kes sajandite ja aastatuhandete vältel on kannatanud piiramatu omavoli, rõhumise, piinamiste ja vägivalla all. Ehk on meiegi huulil või vähemasti mõtteis olnud mõnikord sarnane küsimus. Kui mitte oma elusituatsioonides, siis kas või vaadates televiisorist Tšetšeenia ühishaudu või mõne aasta eest toimunud albaania genotsiidi. Jumal, kui sa olemas oled. Kuidas lubatsa sellel kõigel sündida? Miks sa ei takista, miks lased süütutel kannatada ja hukkuda? Miks ei segasa vahele. Kui kaua uhk, püha ja tõeline valitseja ei mõista kohut. Ilmutusraamatut punase niidina läbiv õiguse ja ebaõigluse probleem ei ole siin esitatud üksnes kristlaste või kirikuperspektiivist vaid see puudutab õieti kõiki inimesi puudutab kogu maailma ja universumi. Sest jumal ei aja ainuüksi oma rahva asja. Viieteistkümnendas peatükis neljandas salmis öeldakse, et kõik paganad, see tähendab ka mittejuudirahvad, tulevad ning kummardavad sinu ette sest su õiged seadmised on saanud avalikuks. Ilmutusraamatu 21. peatüki nägemus uuest taevast ja uuest maast näitab selgelt, et jumala laste ootus ei ole see, et nende vaevad ja kannatused saaksid kunagi tulevas maailmas kompenseeritud. Vaid nende ootuseks on maailm, millest vägivald ja ebaõiglus mis tahes tasanditel ja mis tahes vormides on kadunud. Küsimus õigluse järele tekitab paratamatult teise küsimuse. Kelle käes on võim? Kelle tahtmine maailmas sünnib? Kas keiser või jumal kas imperialistlikud, sõjaväed või ülestõusnud Jeesus Kristus? Kas võim või vaim? Kas valgus või pimedus? Ja just seetõttu on ilmutusraamatus üks läbiva maid sümboleid aujärg või troon, võimu sümbol mis tähistab ühtaegu nii jumala valitsust kui deemonliku jõudude meelevalda. Kristlik usk ja tunnistus on ühene. Ülestõusnud Jeesus Kristus pole mitte üksi jumal paljudest vaid valitseja, kellele on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Ta on kuningate kuningas ja isandate issand. Ta on algus ja ots. Ta on alfa ja oomega. Need on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht. Ta on see, kes on ja kes oli ja kes tuleb kõigeväeline. Ja see tõdemus oli korjuvas vastuolus rooma keisrikultuse kuulutusega mille kohaselt maine valitseja keiser oli issand tüürios kelle kuju ees iga kodanik oli kohustatud ohverdama demonstreerides nõnda oma lojaalsust ametlikule võimule ja keisri piiramatule ebamaisele, jumalikule, meelevallale. Kuid vägivaldne totalitaristlik riigivõim ei ole ilmutusraamatu teoloogia kohaselt mitte lihtsalt üks inimlik äpardunud ühiskonnakorraldus vaid selle taga on saatan isiksustatud jumala vastane jõud. See saatanale on antud voli maailmas tegutseda. Ei ole küll jumala tahtmine selle sõna otseses mõttes kuid ometi on selle taga jumala enda kui kõigevägevama valitseja luba. Ilmutusraamatu kaheteistkümnendas peatükis räägitakse metoloogilises keeles taevasest sõjast Miikaeli ja tema inglite ning lohe ja selle inglite vahel. Lohe võidetakse ning heidetakse taevast alla maa peale. Suur lohe heideti välja see muistne madu, keda hüütakse kuradiks ja saatanaks kes eksitab kogu ilmamaad. Ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga. Ja saatana aktiivsus on tingitud just sellest, et ta meelevald ja tegutsemise aeg on piiratud. Selles samas 12 kümnendas peatükis. See edastatakse häda maale ja merele. Sest kurat on tulnud alla teie juurde. Ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. Lohe või saatan on andnud metsalisele, see tähendab Rooma keisrile ta väe drooni ja meelevalla. 13. peatüki teises salmis öeldakse ja metsaline, keda ma nägin, koli pantri sarnane ning ta jalad olid otsekui karul ning ta suu oli nagu lõvi suu. Lohe andis temale oma väe ja oma trooni ja suure meele alla. Muidugi, vastuolu hea jumala ja maailmas mässava kuradi vahel jääb. See on probleem, mida ei filosoofilisedega teoloogilised koolkonnad pole suutnud viimselt lahendada. Aga ilmutusraamat kõigutab aru saama, mille kohaselt kurjus on inimese ja inimkonna loomulik ja loodupärane liikumapanev jõud. Arengu eeldus ning alus. Ilmutusraamat kõigutab tarvinistliku aru saama lakkamatust olelusvõitlusest, kus ellu jääb vaid tugevam ning Froidistliku inimkäsitlust, agressioonist või vägivallast. Kui alateadvuses, pesitsevast võimsaimast, mootorist. Ilmutusraamat väidab, et kurjuse vägi on ometigi piiratud. Tal ei ole veel seda viimast sõna. Alasti võimu kummardajad ning selle maailma vägevad petavad iseend ja teisi arvates, et nemad on need, kes kontrollivad maailma ja inimeste saatust. Pilootuski ütles Jeesusele, keda üle kuulates. Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa? Jeesuse vastus on mõtlemapanev. Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem pats sellel, kes minu on andnud sinu kätte. Inimene võib teha jumalale etteheiteid sellepärast et too lubab kurjadele jõududele oma räigeid tegusid teha. Annab omasid üks ja teinekord nende käte ega sega iga kord vahele, siis kui see meile sobiks ja meeldiks. Aga on hoopis palju lootusetu melada teadmises, et mingit jumalatega õigust polegi. Ning maailma suunab jõud, võim, toores vägivald ja rõhumine. Ilmutusraamatu usk ja kuulutus on et see, mis praegu toimub see, mis esimesel sajandil Väike-Aasias ja Rooma impeeriumis toimus on vaid üürikeseks ajaks nõnda. Jumala ülimuslikkuse võim, mis praegu näib olevat tagasi tõmbunud pimeduse jõudude ees saab kord üsna pea kõigile nähtavaks. Ja ka siis, kui kõik välised märgid inimkonna ja maailma ajaloos ning poliitikas näitaksid vastupidist ei saa mitte miski väärata tõsiasja, et jumalatulek kohtumõistja na hävitab need, kes on tema trooni hõivanud ning toob õigust rahu ja päästet neile kes on kannatanud metsalise käes. Ja see usk annab põhjust tänulikkuseks juba siin ja praegu kuigi niisugust hoiakut võib-olla mõnevõrra raske mõista. Ilmutusraamatu üheteistkümnendas peatükis aga hüüavad 24 vanemat. Me täname sind, issand, kõigeväeline jumal, kes oled ja kes olid. Et sa oled võtnud oma suure väe ning hakanud valitsema kuningana. Paganad on vihastanud, aga nüüd on sinu viha tulnud ning on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele su sulastele ning pühadele. Ning neile, kes kardavad su nime väikestele ja suurtele ning hävitada need, kes hävitavad ilma maad. Eesti luterlik tund. Nagu ma ennist ütlesin, on ilmutusraamat kirjutatud kristlastele kes igapäevaelus kogevad tagakiusamist ja survet riigivõimude poolt. See võis muutuda pragmaatilisest tõsiasjast usuliseks või bioloogiliseks probleemiks ja kõigutada nende inimeste usku heasse ja kõik võimsasse jumalasse. Nende ustavus tõi kaasa kannatusi. Kui jumal on tõesti maailma valitseja, miks peavad siis temasse uskujad säärase saatuse osaliseks saama? Ja see ei olnud teoreetiline või filosoofiline püüd lahendada igivana deodiike või jumala õigustuse probleemi. Vaid usku proovile panev reaalne kogemus. Enamus uue testamendi teadlasi on ühel nõul selles et ilmutusraamat on kirjutatud keiser tomitsianuse valitsemisajal siis aastail 81 kuni 96. Oletatud on ka keisrite tra Jaanuse ja neeru võimuloleku perioodi. Neist esimene valitses pärast tomitsioonust aastail 98 kuni 17 pärast Kristust ja neeru enne tomitsjaanust aastail 54 kuni 68. Igal juhul on aga selge, et nägija Johannes kirjeldab oma kaasajal tegelikult aset leidnud sündmusi ja sotsiaalpoliitilist olukorda. Ning eta interpreteerib neid lõpuaja sündmustena ja annab neile dioloogilise ning maailma ajaloolise tähenduse. Osa ajaloolasi väidab, et meil ei ole piisavalt tõendusmaterjali oletamaks et keiser tomitsianuse ajal toimusid süstemaatilised ja perioodilised. Riigivõimude poolt korraldatud ja läbi viidud kristlaste tagakiusamised. Aga nii või teisiti kristlaste kui ametlikule religioonile vastanduva vähemusgrupi elu ei olnud toonases Rooma impeeriumis kerge. Imperialistliku koloniaalpoliitika korjandusliku elukorralduse, ekspluateerimise, korrumpeerunud kohtuvõimu ja vaesema elanikkonna Survamise mõru maitset sai tunda enamik Väike-Aasia elanikke. Kuid ka kristlaste pigistamine just nende usu ja religiooni pärast ei ole ilmutusraamatu autori väljamõeldis või liialdus. Rooma ajaloolane taotsitus mainib oma naalides et keiser Nero ajal löödi kristlasi risti, õmmeldi neid loomanahkadesse, põletati tuleriitadel ja heideti koerte ning lõvide ette. Nende maailmavaadet, eetikat ja usku ainujumalasse Peeti Reidile ohtlikuks. Isegi siis, kui ei olnud ametlikku programmi kogu kristluse süstemaatiliseks hävitamiseks. Teise sajandi alguses kirjutab Väike-Aasia provintsi asevalitseja Plinius keiser tra Jaanusele et juba 25 aastat tagasi sunniti Väike-Aasia kristlasi nende usust taganema. Nad pidid piinamise ja surma ähvardusel avalikult ohverdama keisri kuju ees ning needma Kristust. Ilmutusraamatu kolmeteistkümnendas peatükis seitsmeteistkümnendas salmis öeldakse. Keegi muu ei tohi osta ega müüa kui vaid see, kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv. Metsaline on siin keisrivõimu sümboliks ja nendel, kes ei kuulunud tema leeri kes ei võtnud omaks ametliku religiooni. Nendel tehti võimatuks kauplemine ja eneseelatamine. Tegemist oli situatsiooniga, mida Johannes ilmutusraamatu autor võis tõlgendada kui üleilmset kriisi kui lõpuaegade algust kui võitlust jumala ja saatana vahel. Aga kriis, millest kõneldakse, on ühtaegu nii poliitiline, kosmiline kui ka dioloogiline ja eetiline kriis. Igaüks peab tegema otsuse. Igaüks peab seisma valiku ees. Kas keiser või jumal, kas lohe ja metsalise meelevald või ülestõusnud Kristuse valitsus. Kas kummardada metsalise trooni ette või laulda kooslunastatutega kiidulaule taevasele kuningale ning uskuda tema võitu ja elada selle väes. Ilmutusraamatu eesmärgiks on lugejaid kinnitada usus, et Kristus on kuningas. Kuigi ta suri ristil või just selle pärast. Ja võite ei ole mitte nende päralt, kes justkui valitseksid seda maailma vaid Nende osa, kellele jumal loob kord uue Jeruusalemma. Ja see ei ole põgenemine tegelikkusest, see ei ole resignatsioon. Et leppige olukorraga, taluge kõike kurja, küll teil ükskord taevas on parem põli. Niisugune arusaam ristiusust ja Johannese ilmutusraamatust on enam kui moonutatud. Pigemini vastupidi, ilmutusraamat kutsub kristlasi kurjale vastu seisma ning otsani kindlaks jääma. Kutsub mitte muganduma impeeriumi võimu, ideoloogia ja väärtushinnangutega kutsub mitte tegema kompromisse kurjaga. Ja just seetõttu on ilmutusraamatu dualism nii kontrastsetes toonides välja maalitud. Paljudele on need verised stseenid ja mütoloogilised koletised liiga naturalistlikud liiga vastuvõetamatud. Umbes nii nagu Jüri Arraku maalidel, kus veri on liiga punane, surm ja mõrtsukad liiga ehedad. Aga ainult nõnda on võimalik kurjaga toime tulla, kui teda ei pisendatega mahendata. Sest patu tuleb nimetada, patuks ja kurjust, kurjuseks, vägivalda, vägivallaks ja pimedust pimeduseks. Ainult nii on lootust temast vabaneda, kuuludes teise leeri ja võideldes teistsuguste meetoditega. Nägija Johannes ei kirjuta lihtsalt prohvetlikku traktaati selle üle, kuidas asjad praegu on või kuidas nad kunagi aegade lõpul olemas avad. Samuti ei ole tema kirjatöö moraliseeriv manitsemine. Mida ta teeb, on see, et ta loob kujundlike piltide abil maailma mis peaks mõjuma lugejale nii jõuliselt, nii vägevalt, et annaks talle jõudu jääda kesküleüldist, sotsiaalset, poliitilist, reaalset ja usulist kaost kristlaseks jääda inimeseks, jääda jumala lapseks, kes elab valguse võidu ootuses ja keeldub koostööst metsalisega mis tahes meetmete ähvardusele. Ja kummatigi ei jookse ilmutusraamatu piirjooned üks-üheselt kristlaste ja teiste inimeste vahelt. Sest nii nagu rõhumine ja vägivald puudutavad kõiki inimesi nii on Uus Jeruusalemm uued, taevad ja uusmaa mitte ainult valitud vagadele kristlastele, juutidele, vaid kõikidele rahvastele. Paganad, heebrea keeles Coim tähendabki rahvaid. Ilmutusraamatu alguses on nagu ennist jutuks oli Johannese seitse kirja seitse läkitust kogudustele. Need kirjad ei ole sugugi ainult leebestonaalsuses. Neid lugedes süveneb veendumus, et kohtumõistmine algab mitte kusagilt mujalt kui just kirikust Kristlaskonnast. Nii näiteks kirjutatakse laudikeia kogudusele. Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oleksid sa ometi külm või kuum. Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külmega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled, ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mulle puudu millestki. Ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti. Siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks ning valgeid rõivaid nendega riietada. Ja et ei saaks avalikuks ilma alastioleku häbi ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Aga tõsisele manitsusele lisatakse tõotus, kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma isaga tema troonile. Ilmutusraamatu, 20. 21. ja 22. peatükk. Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub kelle palge eest põgenesid maa ja taevas ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid suuri ja pisikesi seisvat trooni ees ning raamatud avat. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut, sedamööda kuidas raamatuis oli kirjutatud. Nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud. Ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald lisati tulejärve. See on teine surm, tulejärv keda iganes ei leitud, olevat eluraamatusse kirjutatud. See visati tulejärve. Ma nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna uut Jeruusalemma taevast jumala juurest alla tulevat valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat. Vaata jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning jumal ise on nende juures nende jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leina. Mist ega kisendamist ning valu ei ole enam. Sest endine on möödunud. Ja troonil istuja ütles. Vaata, ma teen kõik uueks. Tema ütles. Kirjuta sest. Sõnad on ustavad ja tõelised. Ja ta ütles mulle, see on sündinud, mina olen A ja O algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta elu v alli kast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale jumalaks ja tema saab minule pojaks. Aga argade ja uskmatute jõledad ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijad ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves. See on teine surm. Ta näitas mulle elu veejõge säravat nagu mägikristall. See saab alguse jumala ja Talle truu ist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu mis kannab vilja 12 korda andes iga kuu oma vilja ning puulehed annavad tervist rahvastele. Ja midagi ära. Neetud ei ole enam. Jumala ja Talle droon on seal ning ta sulased teenivad teda näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel. Ja ööd ei ole enam ning neil ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust. Sest issand jumal ise valgustab neid. Ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti. Ilmutusraamatu tulevikuvisioonis ennustatakse et jumal hävitab Paabeli sümbol, mis ilmutusraamatus tähistab Rooma impeeriumit. Jumal hävitab metsalised, keisrid ja lohe. Ehk saatana. Viimased vaenlased, kellele ots tehakse, on surmavald kreeka mütoloogias Hoodes ja surm ise. Ja nõnda ei ole küsimus kurjade inimeste karistamises ja hävitamises ning vagadele antavas kompensatsioonis vaid kogu kehtiva dualismi headuse ja kurjuse, valguse ja pimeduse vahelise dualismi ületamises. Jumal ei tule kätte maksma oma vaenlastele, vaid looma uut maailma kus enam vaenu ei ole. Kus ei ole enam kohta Testruktiivsetel elu hävitavatele, purustavatele jõududel, surmal haigustel, leinal, vägivallal ja kurjusel. Ja nii ei ole ilmutusraamatu pilt uuest maailmast sekt ontlik üht pisikest usklike gruppi hõlmav hulgakene ümberkorraldusi. Vaid universaalne või kosmiline pilt maailmast, kus kõik on saanud uueks keset seda uut maailma. Uut Jeruusalemma seisab elupuu, mille lehed annavad tervist rahvastele. Jumal ise elab inimeste juures. Ka vastuolumaa ja taevainimeste ja jumala vahel on kaotatud. Kvalitatiivselt uus olemine on mõeldav ainult siis, kui selle keskmes on jumal elu ja valguse allikas. Hea kuulaja. Viimane saade sarjast sõnadest sõnumini. Klassikaraadio eetris pühapäeval kahe nädala pärast algusega kell viis õhtul. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Saate seadis kokku Külli tüli. Soovime sulle kõike head kuulmiseni. Meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid on vikerraadios kavas igal neljapäeva õhtul kell 21, null viis. Keskööprogrammi sarisaade ristteel. Iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Klassikaraadios on Eesti luterliku tunni saade pühapäeviti kell 17. Iga kuu kolmandal laupäeval ilmub erilehekülg ajalehes Postimees. Rohkesti lugemist ja kaasamõtlemist pakub meediakeskuse kodulehekülg internetis. Veel on meediakeskus avanud ühe omapärase piiblikoolivormi. See on piiblikool posti teel. Kui te soovite sellest osa võtta, siis palun teatage meile oma aadress. Toimetuse telefon Tallinnas on kuus 314 311 kuus 314 311 ja aadress. Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.