Eesti luterlik tund. Jätkame sarja muusika, inimesed, aeg. Meie stuudiokülaline on taas professor Hugo Lepnurm. Saatejuht Ene Pilliroog. Kõlab Henderi teol. 1959. aastal on selle teose helilinti salvestanud seni Siimon August Karjus ja Hugo Lepnurme. Jätkame nüüd siinjuures jutte professor Hugo Lep normega ja oleme tema mälestusteteedel aastad 1938 39 40. Missugune oli siis elu Eestimaal? Kui mõelda tagasi inimestele sündmustele kõigele sellele, mis oli ühe noore mehe ümber. 1938 üheks talvel ma olin ära välismaal õppimas ja mis meeleolud siin Eestis olid? Pärast tagantjärele ainult kuulsin ikka. 39. kevadel olevat suurriigid Londonis juba kokku leppinud neuroopa jagamise suhtes ja siis mõne jupi oli teada, et Eesti läheb Venemaa orbiiti nüüd 39. sügisest algas sõda ja esimene solo q see meid otsekohe puudutanud, kuigi see teadmine juba tegi väga ettevaatlikuks. Bel osalt toiduainet, et hakkad juba kaardiga jaotamaks, suhkur läks näiteks normi järgi, jagunesid septembri lõpus tehti meie baaside leping Nõukogude Liiduga. Siis muidugi olid meeleolud ärevad ja mõned arvasid, et kas tuleks veel vastu hakata. Ja suur rahvahulk oli ehk selle poolt. Aga muidugi arvestades olukorras tehti niukene otsused, Nõukogude Liit tuleb oma baasidega Eestisse. Ja kui nad siis tõepoolest tulid oktoobri keskel, eks rahval oli niisugune sünge meeleolu küll mingisugune võõras võõras õhkkond, võõras vaim hakkas nagu, nagu meil valitsema. 39 aasta läks mööda, see talv veel oli meil nii üsna rahulik. Senikaua kui 40. aasta kevadel siis Nõukogude Liit nõudis, et ta saaks Eestisse suurema hulga vägesid paigutada. Ja kui need väed kohale tulid siis muidugi rahva meeleolu üsna langes. 40 aasta moodustati meil ju uus Nõukogude-sõbralik valitsus. Ja veel kolm nädalat hiljem. Ametlikult palusime end vastu võtta nõukogude liit. No nii need asjad käisid, aga kas tollel ajal oli ka tänavatel näiteks märgata mingisuguseid rahvakogunemisi või rääkimise ja üleskutseid et ikka sõbralikumalt vastu võtta sõbralikku nõukogude liidu teeneid? Seda ajakirjanduses, raadios, kui nendega rahvale nüüd avalikult või kuskil tänavatel oleks midagi selgitatud, ma ei mäleta. Aga samas inimesed räägivad, et oli küll üks mees, kes käis turgudel ja, ja kirikute ees ja siis kuulutamas, et parandage meelt, häda on tulemas, kes oli see mees, kes ise ka juhtusite kuulama? Kuulatest ei kuulnud ise ainult tagantjärele olnud, sest kuulnud, et oli üks teine naine, kes 34. aastal juba rääkis Eesti rahvale, mis tuleks teha selle ennukesime paberilt, lugesin tükk aega hiljem ja tundsin seda naist. Seal oli 10 tingimust, mis Eesti peaks täitma, et iseseisva riigina püsima jääda. Et mõned olid nendest kaunist utoopilised. On teil meeles neid tingimusi nimelt siinjuures? Esimene oli, et. Et see vabadus on kõik meie elu ära rikkunud siis kohtute peavad olema erapooletud, ei tohi olla mingisugust mingisugust lugupidamist kõrgest seisusest ega, ega rahakotis siis haridus peab olema kõigile kättesaadav. Kiriklikud talitused peavad olema ilma tasuta. Ja kõigile ühtlased. Ei ole seal mingisugust krool ühtegi põletamistega ega vaipade mahapanekut. Teatud puhkudel need kõik on unustanud, aga kõige raskem punkt tundus mulle, et Eesti valitsus peaks kutsuma oma pojad ja tütred välismaalt tagasi. Ja see tundus nii imelik. Mis saab Eesti valitsus kurvale tulijat, Londa ainult maad? Mao? Valitsus ka üsna juhtival kohal, et sellest ei tuleks midagi välja, kõiki ei mäleta. Ja lõpuks oli öeldud, et kui need tingimused täidetakse, Eesti võib jääda püsima särava tähena riikide peres aegade lõpuni. Ma lugesin seda insem pärast süda kõike. Ja tuli mõte, et see on täielik utoopia. Aga kui Läti välisminister puntras, kes ka oli küüditatud ja vabanes, kui ta 56. aastal või 57 kirjutasisveestias siin balti riikide olukorrast pikema jutu siis järel mõteldes tuli armil, et oleks võinud küll teisiti kujuneda, kõik. Aga mis siin siis nii utoopilisi nendes nõudmistes? Võib-olla ainult see, et tõepoolest, kuidas siin on mõeldud, et kõik pojad ja tütred koju, et kas viimseni kõik või kuidas seda siis nüüd mõista, seda tõepoolest on võib-olla raske täita ja, ja võib-olla see liialt roosasilmne, et sa usud, et kõik on ausad, nii kohtusüsteem kui kogu riigi juhtimine nii edasi. Et võib-olla see oli niisugune liiga roosa mõtlemine, aga samas, mis on selles nii vastuvõtmatud, et üks inimese laps ei võiks niimoodi elada? Jah, selleks peaks olema kindel veendumus nii absoluutsesse õiglusesse ja eriti, mis Moosse puuke Paulin ise maalt pärit ja ja tean, kuidas üks suur põllumees tahtnud tükkidestki veel 40. aasta maareformi puhul oma käest ära anda ja kui seda oleks hakatud nõudma, see oleks nii paksu verd tekitanud. See oli minu meelest kõige võimekam punkt, nende hulgas. Kui tänasel päeval vaadata nendele punktidele tagasi, siis tuleb küll pisar silma, sest nüüd on need asjad juba nii raskeks läinud ja käest ära, et seda armi annab nõeluda ja parandada. Arn jääb kindlasti alles, kui ainult nüüd selle augu saaks kinni pandud ja hakkakski võib-olla sealt peale. Et millest oleme ka kirjutanud meie Eesti luterliku tunni kirjutistes ja rääkinud ka saadetes. Kooliharidus peaks ikkagi olema klassikalis kristlikel printsiipidel ja, ja siit edasi kõik see mõtlemise ja elamise viis. Need on jällegi ühed teised jutud. Aga oleme siin professor Hugo Lepnurme ka ikka rohkem ka muusikaliini pidi elu sees. Mis toimus Tallinna konservatooriumi elus nendel Vettel, kes olid juhid ja, ja kuidas need uued tuuled sinna majja puhusid? Konservatooriumi direktoriks oli oli Juhan Aavik ja. Meil maksma hakkas siis pool nagu meie teadmata määrati direktoriks Aisenstadt pianist seni pianistina üsna tundmatu. Ja see jälle äratus, vastuseisu siis Vladimir Alumäe, kes oli sel ajal astunud komsomoli yks ta võttis asja kätte ja asus ise direktori kohal siis muidugi. Seoses uue võimuga kutsuti konservatooriumi tööle seni eemal olnud muusikud Tartust näiteks Karl Lester Alfred Karindi, Cyrillus Kreek, toodi konservatooriumi tööle. Ja paju korralikult ümber mindi õieti aasta jooksul. 40 41. Talvel mindi täielikult Nõukogude õppesüsteemile. Mida see täielik Nõukogude õppe süsteem tähendas tegelikult? No seal oli ainete jaotus, oli pisut teisiti ja alguses hakkas meil konsitoorium, ta oligi töötama niisuguse kombinaadi muusika, algkool, keskkool ja parts. Kas ainete jaotus oli umbes midagi niisugust nagu siingi? Ma mäletan omast ajast paarkümmend aastat tagasi. Olid ju need muusikaliteratuuri programmid niimoodi, et kuus tundi Mozartist ja 16 tundi klinkast, et no kes siis oskas õpetada 16 tundi klinkast, see oli siis nagu teeneline õpetaja. Tol ajal toda süsteemi veel ei olnud, muusikaajalugu õpetati. Ja Karl lehter seda luges, käis selle esimesel aastal märksa teistmoodi, kui ta pärast oli, mul täpselt ei olegi teda ainet, luges senini professor Tupman ja kui talle seda uuesti pakuti, siis küsida, et seda tuleks õpetada marksistlik-leninlik alustel. Et kas ta on sellega nõus, siis ta oli midagi öelnud seal mille tõttu tema peale hakati nagu viltu vaatama, pärast ta muidu kõik erialad. Kõrvalained, need jäid umbes umbes vanadesse raamidesse. Orelias suleti ajutiselt. Kuni selgumiseni, mis Kohk orelil üldse nõukogude ühiskonnas tulevikus saab olema ja mis see siis on? Sel ajal see selgeks ei saanud. Ja pärast see on juba 41. aasta esimesel semestril siis ma sain solfedžo ja harmoonia tunde õieti Eugen Kapi asemel, sellepärast temale anti loominguline ülesanne ballett kalevipoja kirjutamiseks, mis pidi Moskvas toimuval dekaadil esitatama. See võttis talt suure veoaja, nii et tema tunnid anti mulle pooleks aastaks sushit, jojo hormooni. Ega see esimene Nõukogude lainetuse pikalt ei kestnud. Õige varsti oli ju sõda siin Eestimaal. Jah, seda muidugi. Ja kuidas need sõjatuuled siis teid konkreetselt puudutasid? Nojah, kui isiklikult rääkida, see, see tähendas mu vanemate küüditamist 14. juunil ja oli kaitseliidu kompanii pealik ja ühel heal päeval ma juhtusin sel päeval korrus olema, tuldi järgi ja kästi asjad kokku panna talu üle anda naabrimehele ja Šoidletati kilomeetrit eemale, kus buss ootas. Toodi meid Raasiku jaama loo, vagunid olid juba ees ja pandi meid peale. Ema ja vend läksidki Siberis. Ma sain sealt imekombel vabaks, sellest samas vagunis sõitis kaasa advokaatide abikaasa ja tütar kes olusid hästi tundsid ja hakkasid siis ešeloni ülemale rääkima, et ma olen kogemata kaasa sattunud. Ja tulemus oli see. Järgmisel varahommikul Tamsalu jaamas võeti mind rongist maha, tordid koju. Ema ja vend läksid siis Siberi tööd. Ma sain teate ema surmast. 42. aasta mais sain aasta hiljem teada. Ja vend oli siis veel veel niikaua, kuni 44. aasta lõpuni mitmesugustes Siberi paikades ja tegi seal mitmesuguseid töid. Kui vanad end oli, siis vend oli. Tollal oli ta 20 aastane, 19-ni hoid. Ja isa isa sai 60. Isa jäi maha, tema ei olnud sel momendil kodus, kuskil ta seal õue peal ümbruses oli, teda ei leitud ja ja ta jäi seekord maha. Noorem vend oli Tallinnas tööstuskoolis, tema kartis veel. Tallegg tullakse järelt, kuna ta nimestikus oli palju saadetavate nimestikus. Ja siis varsti hakkas südant. Meie algus, polinatooriumi õppejõud, viis meest seal Bruno lukk, Gustav Ernesaks, Eugen Kapp. Minnes olin mina. Me mobilisatsiooni alla õieti ei oleks pidanud kuuluma. Ja me saime sellest alles hiljem, kui meid oli juba ära viidud, Venemaale viik. Muide, kas teie vend tuli Siberist tagasi? Vent tuli tagasi 44. aasta lõpul juba 45. aasta esimeseks jaanuariks oli juba kodus. Tema sattus seal ühte kampa Tallinnast evakueerunud Krulli vabriku töölistega ja sain nendega koos tagasi. Mul seal ansamblite ajal andis head nõu. Paul Rummo käskis kirjutada Kalinin nimele palvekirja venna vabastamiseks, kuna tema ei olnudki otse süüdivaid hoid perekonna liikmena ainult välja saadetud. See andis tulemusi nii et ta sai siis 44. aasta viimasel kuul tõepoolest Kurmol. Et tema jõudis nagu ennegi koju, kui teie sealt vä? Ei saanud Jaroslavli rahvas tuli üldiselt oktoobri alguses. 44 jõudis tagasi. Kõlab aaria Johann Sebastian Bachi lühikesest, mis Ast esitavad seni Siimon, Ines Rannap ja Hugo Lepnurme. Helisalvestus pärineb aastast 1968. Ja kuidas seal Jaroslavlis siis elu toimas, kes seal olid ja, ja kuidas te vaatasite nendele maailma asjadele seal kuus? Jaroslavlis Eesti riiklikud kunstiansamblid moodustati ametlikult 22. veebruaril 40. Johannes Semper määrati ansamblite juhatajaks ja siis hakkas Eesti valitsus, kutsun sind igalt poolt hakati koondama küll muusikuid, näitlejaid, kunstnikke ja kirjanikke. Niiet alates märtsikuust, kuni juuli juuli lõpuni sai sinna umbes 300 inimest. Seal moodustati segakoor meeskoor, sümfooniaorkester. Segakooriga muidugi tuli kutsuda eriti naisi. Muidu evakueerunud meiegi oleks muidu kunsti rahvastik oleks seda kuuri kokku saanud. Sümfooniaorkestriga kah oli, oli pisut raskusi, sinna võeti sõjaväes teenivaid poisse puhkpilli mängijaid, keelbylement jäidki väheks. Aga orkester siiski, sall, kohe märtsikuust alates hakkasime proove tegema ja Jaroslavi lähemas ümbruses esinema. Ma olin Tallinna konservatooriumi orkester Timpanid löönud ja seal pandi mind ka kohe jälle Timpanitada. Lelle Jaroslavi orkestriga käisime ümbruskonnas kostroos rüübinskis ja Rostovi Jaroslavli oblastis. Mängisime isegi Tšaikovski neljandat sümfooniat ja Rinstubast balletist laadal. Hästi rõõmsailmelisi osa solistidest Anna Klas, Bruno lukk. Need esinesid, kõige edukamalt käisid palju ringi. Vladimir Alumäe, samuti Aleksander hardalt. Võib arvata, et see muusika ja tegelemine, et sa oled kohustatud, sind on vaja ja, ja et sul on oma töö, oma väljund. Kindlasti toetas teid väga palju, sest usun, et te kõik olite omal kombel seotud sellega, et Eestimaa pojad olid jaotatud kaheks omad ja võõrad. Jah, eks muusika, nii tööd see hoidis meil meeleolu võrdlemisi reipana. Ja et me lahus olime kodumaast eemal umbes nii paratamatusena ja ega me selle, mille pead palju ei murdnud peamurdmine ei oleks aidanud. Ja siis, kui sõda ikka lõpu poole ja lõpupoole liikus millal te koju saite ja mis siin siis ees Eesti suhtes? 44. aastal, veebruari alguses, nõukogude armee tungis juba Narvataguse Eesti endise Eesti vabariigi territooriumil ja siis meil tekkis arvamine mõnel pool, et peale tungida, jätkuda ja et nüüd läheb edasi Eestisse. Ja mõned solistid, Anna Klas, Bruno lukk, Arthur Oluva, mina soorid Leningrad olla juba varuks, seal Eestis edasiminekuks edasiminekut ei tulnud. Me andsime Leningradis mõned kontserdid ja teised turistid sõitsid ära Leningradi kooli. Eesti Raadio ja Paul Uusman kutsus mind raadio muusikajuhiks. Raadio käsutuses oli seal väike orkester. Ei mäleta, kas oli ta 15 20 inimese ümber ja seda muusikat tuli korraldada. Leningradi elu kestis minu jaoks juba augusti lõpul, augustis ju. Punaarmee vabastas Lõuna-Eesti lõuna pool Tartut ja kuni Volgani sellesse brigaadi kes siis seda maalahmakat pidid kindava. Sinna läksime kõik, kes me olime, Anna Klas, Bruno lukk, nemad vist mitte. Arder küll. Ja mind naeratasime klaverisaatjaks. Seda õieti soovitas jälle Paul Rummo. Temale ma olen rääkinud, et mu abikaasa läks arvatavasti oma kodukohta Urvaste. Ja. Tarbe korral võiks juba oma koju astuda mis sai ka võimalikuks. Septembri esimestel päevadel sain ma jälle üle naise koduläve astuda. Ja lapsed üks laps veel sel ajal oli. See oli ema ema ja vanaema juures surmatus. Nii see elu siis toimus, kas oskasite hingest arvata millise pöörde kõik selline vabastamine ja, ja sõja lõpp tegelikult Eesti rahvale kaasa toob? Tollal usun, et ei osanud vist. Nojah, see tuli järk-järgult. Ja muidugi eks oli pärast raskeid, eriti Tartu vabastamisega. Me kolime Võrus olles korteris Kandle seltsimaja ruumides ja meie aknatraatvooris kaks ööd ja päeva vahetpidamata laskemoona. Tartu all. Ühed noored mehed läksid, teised noored mehed tulid. Jah kui 42. aastal fakt veel tööpataljonist, kus me olime kama jõe ääres kui sealt hakati mehi kutsuma sõjaväkke siis esitati kohe kaks küsimust. Meelsuse kontrollimiseks ja teiseks tervislik kontrull. Kui kellegi käest küsiti, kas ta tahab lahingusse minna, ta vastas julgesti, ei. Miks? Sellepärast mu vend jäi Eestisse, arvatavasti sakslased tema mobiliseerinud. Ja kui nüüd tuleb ta meile vastust, ma pean oma venna vastu minema sõtta. Kuidas reageeriti sellele vastusele? Sellega arvestati. Meest ei võetudki. Aga kui nii vaadata, et kas mõistvam pool oli vene inimene meelsuse juures või mõistvam pool, oli siiski eesti inimene. Või arvestades olukorda, ega meist meil seal palju mõtlemist ei saanud olla. See oli päris selge, et et sakslane siiski süda ei võida, mida alguses küll lusti ja ja loodeti, et ainuke võimalus meie armeega koos minna edasi. Ja ja kuidas siis koitis hommik, mil oli vaikus ja ei Kustnudki enam püssipauku. Et üheksas mai 1009 45. Ja siis olite kodus. Jah, muidugi, rahva rõõm oli, oli päris suur, süda on lõppenud, see, see tähendas ikka paljude meeste kojusaamist, kakkes mesilaste korpuses olid, kes seal olid terveks jäänud. Kuramaa lahingute teatavasti 45. kevadel olid rasked. Ja sinna jäi palju mehi. Max Reger, Benedictus Hugo Lep Norman selle helilinti mänginud Tallinna toomkirikus 1968. aastal. Kuidas siis hakkas edasi elama Tallinna konservatoorium? Tallinna konstruktori hoone oli sõja ajal puruks pommitatud. Seal ainult väike osa oli järgi jäänud. Muusikamuuseum võttis selle oma käsutusse ja konservatooriumi sai Kaarli puiestee kolm selle hoone, kus ta osalt praegugi asub. Karl Sillakivi oli seal korteris. Kuna sakslaste koos läksid suurem jagu elanike peaaegu kõik sealt majast ära, siis tema andis nõu direktor Alumäe konservatooriumi sinna kolida. Mis siis sai teoks. Ja see hakkas tööle jälle niisugune suure kombinaadi algkool, keskkool, kõrgkool. Täpselt alguses ei teadnud, mis, mis kellelegi ülesanne on esimene tööaasta, see läks nii uute õppekavade omaksvõtmiseni kohanemiseks. Ja siis tuli aasta 1946 47 ja. Ja kõik need järgnevad aastad esialgu vist veel midagi erilist kaasa ei toonud, tähendab nii põhimõtteliselt. Orelitross suleti, see läks ka pikkamööda, siis oled talle siis 48 48 lõpulikult? Jah. Seal alguses olid mõned õpilased, meil ei olnud muidugi orelit, need olid ka läinud, välja arvatud, mis oli üks, mis oli tornid lossis Müürivahe tänaval. See oli ainult terveks meister, kutus tõi selle ära ja pikkamööda seal süles. Siis varsti selgus, et Rüütli tänaval olev Rootsi kirik, see tehakse tühjaks ja orel lausa visati tänavale. Meister kutus, korjas ta sealt ära ja tuli siis Kaarli puiesteele. Pani pikkamööda üles, õieti sellega. Tööd ei saanudki peaaegu teha, sellepärast et Orisas likvideeriti. Põhjus oli see, et no ma olin juba juba siis kirikuinimese kuulsuses ja, ja mulle ei taheta lubada enam individuaalset õppetööd. Tuli seal õpetada muusikaliteratuuri ja alguses, kes mulle õpilaste Soll, Peeter Recaro, Laine Karindi, Helju rood siis oli Ivi Randma, see oli siis 48, enne seda enne 48. Ja kuidas see kirikuinimese kuulsus, sest niimoodi külge tuli? Nojah, eks ma olin siin-seal siin oli Tartu maanteel, oli üks palvela Saalemi nimetusega ma olin sinna ringkonda sattunud ja vahest seal rääkinud. Muidugi Nende teenistusel mänginud ja see mõnele mõnel jumala Harklikule nõukoguga tegelasele ei meeldinud. Aga kus see nõukogude tegeleaste teada sai, et seal mängisite rääkisite? Nõukogude, kellest said kõikjale? Ja mis siis sai 48, kao seda orelit ei tohtinud õpetada. See kestis nii kaua kui 58. aasta kevadeni. Millal mind kutsuti Prahas toimuval rahvusvahelise organisti võistluse žüriis. Ja sealt tagasi tulles siis eriti direktor Vladimir Alumäe. Tal oli kõnelus olnd Soome Helsingi konservatooriumi. Seal oldi huvitatud, kas meil orelit õpetatakse ja Alumäe siis otsustas anda oreliõpetust kõikidele tulevastele heliloojatele. Ja pianistidel oli üks niisugune aastane tutvumiskursus õieti oreliliteratuuri Peeti tarvilikuks puuri tudengid viia kurssi ja see kestis mõne aasta. Sel ajal õppisid näiteks elluja Helmut Rosenvald, siis oleks Aug, muusikateadlane Priit Kuusk ei tule kõiki meeli. Nii et 58 omal kombel avas siis taas orelimängule uksed. Aga siia vahele jääb ju 10 aastat, see on väga pikk aeg. Ja siia jääb ka enne 50 kaheksandat üks niisugune asi, et Hugo Lepnurme kirjutas näiteks väga uhke ja võimsa orelikontserdi kirjutas mitte küürutava koorilauluemakeel, mis kanti ette ka laulupeol. Ja, ja samal ajal Hugo Lepnurk ise, kuidas oli Tallinnas suurt tööd ei saanudki teha, pidi tabab. Jah, tappa organisti koha, ma võtsin lihtsalt majanduslikel põhjustel vastu, see oli 52. aastal vist 52. aasta kevadel Tapa vahet, ma sõitsin peaaegu 10 aastat, kontserti oli lendionis võrdlemisi palju. Tuli ette, et kuni neli korda aastas Leningradi filharmoonia tegi meile eriti sõnni Simoniga. Saime, saime, nihkus alalisteks. Kontserditegijad, eks sealt kaks korda aastas kindlasti ja see hoidis muidugi mänguvormi hoidis kõvasti alal. Nii et Leningradis tohtis mängida, tohtis käia. Eestis. Eestis hakkas Sipäele pärast Stalini surma 54, meil oli Ženni kooli esimene kontsert kontsertsaalis, me olime juba juba Moskvas, on tuttavaks ja seal hakkas ka ikka paar korda aastas. Oli vaja Moskovski rahva ees käia. Jah, aga enne 50 teist aastat juhtusid ju veel väga traagilised sündmused siin eesti maali ootamatult. Viidi ära nii üks kui teine helilooja ja jälitati ja mis iganes tulid omad seadused 48. aastal erilised ka Eesti muusikute jaoks. Nendega selles õhkkonnas polnud just meelakkumine elada. Nojah, muidugi see, eriti siis, kui päts Karins Vetik arreteeriti siis omavaheline suhtlemine muutus kuidagimoodi imelikuks. Ei sul, ent üksteisega neil on palju rääkida. Üks ei usaldanud teist ja ma ei mäleta, mis aastal see oli ka 50. Siis visati mind ka helikult liidust välja. Põhjuseks oli kestev loominguline passiivsus ja heliloojate liidule mitte sobiv tegevus. See oli siis kirikutes mängimine ja muud. Need on olnud ühed oma ettesaated siin mõni aasta tagasi pooltõdede varjus ja glasnost ja muusika, kui te mäletate. Siin on nüüd juba pea 10 aastat tagasi, kui need saated siin toimusid ja kus me rääkisime ka kuulsast Troikast kes eesti heliloojate liidus inimsaatusi siia-sinna lahterdas ja määras ja oma psühholoogilisi vaimseid ja füüsilisi jõuvõtteid kasutada. Kas mina olen teile professor Hugo Lepnurme, alati väga suure austusega mõelnud väga mitmes mõttes ka selles mõttes, et kuidas Teie olete suutnud andestada paljudele inimestele ja sõna otseses mõttes andestada Teitidele teatud asjadega tillen oma palveelu ja siitkaudu oma suhtumine. Nii et küsida näiteks teie päästet, et kuidas te hindate ühe või teise inimese käitumist või tegu tolles ajas? Ei olegi vast õige küsimus, ma küsiksin niiviisi, et kuidas te olete suutnud andestada, kui enamik inimesi ei suuda seda mitte ja see ei ole talle mitte kerge andestada ka väikest asja, rääkimata suurtest asjadest. Mul on niisugune tunne, et mind tagakiusatud ei ole ja üks ideoloogilisi vastaseid, kellega meil oli vaidlemist Aleksei Stepanov, siiski suhtlus väga heatahtlikult tol ajal ja pärastpoole jah, kahte meest, ma pean sel ajal väga hindama, kes kõigepealt selles ideoloogilises võitluses vastuoludes püüdsid olla inimesed, need olid Eugen Kapp ja Vladimir Alumäe. Eugen Kapp sai helilutiliidu esimeheks. Olude sunnil veidi vastumeelt pidi selle ameti vastu võtma, leides, et ega teist sobivad siiski sinna ei ole. Ja Alumäe mitmel korral seisis meie õppejõudude eest, kelle peale viltu vaadati. Aga samas et mitte urgitseda, küll edasi, aga samas kuidas inimesed suhtlesid nendega, kes tegid kõik võimaliku selleks, et eesti kultuur üha rohkem rahvuslikumalt ja nõu kogulikumalt ja nõu kogulikumalt ja rahvuslikumalt hakkaks ennast avaldama? Jah, raske, ühte meest, ma arvan teadvat ja üks kõige rohkem heliloojate liidus oli nende küsimustega tegelemist, sellepärast konservatooriumis niikuinii enam ei olnud. Ja Heljo liidus oli juttu jälle mingisugune Moskva ülemuste või oli see meie Eesti keskkomitee otsus, milles püüti välja selgitada igaühe isiklikku seisukohta. Ja siis ma mäletan, et kaks meest seda ei avaldanud. Villem Kapp ütles, et see on niikuinii on sellel teemal juba räägitud, mis te minu käest enam Krist? Edgar Arro, kes kirjutas, koguvad protokoll. Aga siis nende seisukohtade väljauurijad, otsijad, see pidi olema üks küllaltki arenenud tegelaste värk, ega seda üks kaks inimeste teinud. Sellest selja taga seisis minumist sekretär Max Laosson. Tema kõiki neid niite tõmbas. Kes olid siis need inimesed, kes samal ajal kui teiegi konservatooriumi tööst tagandati, kes pidid Tallinnast võib-olla, et lahkuma rääkimata siis sellest, et nagu päts veti Karindi kes Siberi teele saadeti August Opmann soorite pensionile, tema oli küllaltki eakas juba ja seal muud rääkimist ei olnud. Küll kreek vabastati. Läks Haapsalu. Ja teil kõigil olid pered teil arvukas pere, Cyrillus Kreegi, arvukas pere. Kuidas te hakkama saite? Tuli vähem süüa. Mul abikaasa läks tööle Harju rajooni tööstuskombinaati. Seal oli mitmesugust nihust Ungariga tegelevale töödega. Lõnkurgeda tuli heegeldada ja kududa. Oleksin ise tapale organistiks. Et meil kuidagimoodi tulime toime. Kas te kodus abikaasaga kasvatasite oma lapsi niiviisi, et räägid ühte, mõtled teist? Ei, ei kasvatanud, ega meil meil ei olnud ju võimude suhtes, nagu ma ütlesin, mul ei olnud pahameelt. Ja kui palju sellest koolist, mis räägiti, seal komnooreks vist kutsuti siis keskkoolis. See oli juba üsna üsna lõpu poole. Olid kaks last, ajukes komnooreks astunud Marju Lauristin ja minu tütar. Kas võimude suhtes ei olnud pahameelt sellel põhimõttel, et no mis seal siis ikka jah, suur võidab ikka väiksemat. Kord oli, oli mu vastu vist jälle midagi kavatschel. Filharmoonia direktor Victor teksin suhkrust, kus väga heatahtlikult ja korraldus Bel Saarodolhanovoga koos Estonias kontsert. Ja muidugi see mul muid kontserte sel ajal ei olnudki. Tõmbas palju rahvast ja tähelepanu. Pärast seda siis liikus kuuldus, et mind olevat gurmaltarosoftlik Kaug-Itta ja enne Siimon hoolisest kuulas. Kohtusime tänaval. Ta üsna üsna nii tundis head meelt, et siiski see pole tõsi. Ja ühel päeval suli kohe pärast ära. Varsti ma ei mäleta, kas seal midagi otsust keegi midagi otsustas. Läksin konservatooriumi raamatu ja raamatukoguhoidjad nüüd jo kukkur, nägi mind ja suure rõõmuga. 2000 kukud, mõtled juurde. Elusasin, näidake ennast Algo. Ja ma alla ei läinud, mõtlesin, et keegi äkki ei tahagi mind seal näha. Ja siis kuulsin pärast järgmisel päeval, et korrus. Väiksem tütar oli oma algatusel langenud õhtu põlvili maha. Armas taevaisa, pane ingel mõõgaga uksed, röövlid sisse ei saaks. Kas midagi on siis tõesti niisugust juhtus, ei tea. See minu ärasaatmise jutt ulatas isegi Leningradi, kui ma läksin sinna järgmiseks kontserdiks, siis tuttav vanaurkast ront, sõltuksin pilti, kui Kaug-Idas oled. Ma tänan teid, professor Hugo Lepnurme. Me jätkame seda elude meenutamist jälle järgmises saates. Saadet jäävad lõpetama allekretaja fuga Alfred Karindi orelisonaadi number neli, mille professor Hugo Lep normann helisalve mänginud aastal 1964.