Tänases saates räägime Kaarli orelipäevast sest 21. oktoobril oodatakse teid kõiki Kaarli kirikusse. Kaarli orel saab eeloleval aastal 75 aastat vanaks. Selle tähtpäeva puhul ongi too Kaarli orelipäev ja täna on meie stuudiosse tulnud sellest päevast ja Kaarli orelist rääkima Kaarli koguduse muusikajuht Piret Aidule orelimeister Harri Ilves ja orelihooldaja Toomas Mäeväli. Ühel staaži veidi rohkem, teisele staaži veidi vähem, aga mõlemal mehel ja Piret Aidu lol on kontakt Kaarli koguduse oreliga olnud juba aastaid. Ja Me kuulamegi kõigepealt, kuidas heliseb Kaarli koguduse orel? Me kuulame saate alguses Roman Toi pala. Jumal on meiega, mille Piret Aidu loonud on helisalve mänginud. 1992. aastal. Jätkame saatega meie stuudios on Piret toidule Harri Ilves, Toomas Mäeväli ja saatejuht Ene Pilliroog. Äsja kõlas Roman Toi pala, jumal on meiega, mille Pirettaidule on hiisalve mänginud. Tallinna Toompea Kaarli kiriku orelil. Roman Toi kompositsioone oled sa Piretajaidule mänginud küll mitmeid-mitmeid, kuidas need noodid sinuni jõudsid? No üpris lihtsalt helilooja ise saatis need mulle. Jaa, temaga tekkis kontakt juba hulk aastaid tagasi ühe Eesti Tallinnas toimunud üldlaulupeo ajal ja pärast seda on siis ta pidevalt saatnud oma noote ja hiljem on need kontaktid ka juba natuke teisel viisil. Et kuna mul on sidemeid ka kirikumuusikaliiduga. Jaa, Roman Toi jällegi on väga huvitatud eesti kirikumuusikast üldse sisenda, päris mitmel korral saatnud, meile kirju, järelpärimisi uurinud ja üldse hoiab ennast hästi kursis selle asjaga, mis meil siin toimub. Et nüüd, kuna tal tuleb varsti 80. juubel, siis on tema loomingu mängimine nüüd eriti oluline. Jaa, Roman Toi tähistab oma kaheksakümnendat sünnipäeva 25. oktoobril Estonia kontserdisaalis toimuva piduliku kontserdiga. Kas Roman Toi on Kaarli kiriku sky ehk kuulanud, kuidas sina tema orelipalu mängid? Vaat seda ma täpselt ei tea, ta on küll olnud mõnel korral jumalateenistusel, aga tulnud seda hiljem ütlema, et ta nüüd oli ja siis mul ei ole praegu enam meeles, kas just nendel kordadel on õnnestunud kavasse lülitada just ka tema teoseid. Küll aga on olnud nii, et tema on olnud kuulajaskonna hulgas või isegi, et ta on juhatanud Kaarli kirikus ühte oma suurt teost jumal sind, Me kiidame, mis on siis segakoorile, solistidele ja orelile ja selline võimalus siis on olnud paljudel inimestel kuulata seda, kuidas koor laulab tema käe all ja minul mängida tema käe järgi. Teame, et väga paljud organistid üle maailma, kes on siia Eestisse sattunud kas kontsertide või festivalide või mulgi puhul ja Kaarli kiriku orelil on mänginud, siis on sellest pildistanud väga suures vaimustuses. Küllap me jõuame tänases saates rääkida kõik selle pillirõõmud ja mured või osakenegi nendest rõõmudest ja muredest. Aga nüüd see, et toimumas on Kaarli orelipäev 21. oktoobril et tähistada siis seda, et too pill on 75 aastat vanaks saamas, kuidas see mõte tekkis, et just nimelt oreli päev võiks seda sündmust kaunisti tähistada? No see mõte, et mingisugust sellelaadset asja võiks korraldada, tegelikult mul juba üsna vana ja, ja siis kui ma Kaarlise tööle tulin ja näen seda iga kord, kuma orelit, mängin seda kirja seal, et aasta 1923 siis tihtipeale tekib see mõte, et nii, nii, nüüd kohe on tal sünnipäev või, või on see möödunud või on tulemas. Ja siis sai natukene juba lõpuks hakatud ootama mingisugust niisugust juubeliaastat, et midagi korraldada. Sest eelmine, 70. Me jäime omadega natuke hiljaks ja, ja peale selle aasta orelit ka aja jooksul erinevate lõikudena remonditud ja ka see on olnud vahel takistuseks suuremate ürituste korraldamisel. Aga praegu ta on niipaljukest, kui ta nüüd siis järel on 75 aasta jooksul. Ja ma julgen ütelda, et seda on kaunis palju veel on ta kõik ühes tükis ja me saame seda päeva tähistada. Päris konkreetselt sellise idee andis mulle üks Soome kirikumuusik, et kas me midagi niisugust ta siin Eestis ei võiks korraldada justele nime orelipäev. Aga idee tuli tegelikult sellest, et meie Eestimaal on need orelite asjad natukene segased, nimelt meistreid on vähe. Paljud on saanud hea hariduse või iseõppinud, aga on ka selliseid, kes on niuksed, isehakanud ja kirikute orelite remontimine käib vahel väga juhuslikult, et ka kogudused ei tea eriti täpselt, keda kutsuda ja keda usaldada. Ja sellega seoses on meil plaanis eeloleval kevadel korraldada konverents kirikumuusika liidu eest vedamisel ja siis kutsuda kõik asjaomased isikud kokku. Publikuks saab olema suur hulk eesti kirikumuusikuid, kellel on ju kõigil orelitega midagi pistmist kellel rohkem, kellel vähemal määral. Ja vot see oleks nüüd nagu niisugune asi, mis juhataks, ütleme sisse. Esiteks selle, et Kaarli kiriku orel saab 75 aastat vanaks ja teiseks selle, et räägitaks natukene rohkem üldse orelitest eesti orelitest sest tulevik on praegu siiski ja olevik on kaunis murettekitav. Kui Piret Aidule on mänginud Kaarli kiriku orelil, andnud kontserte on teenistusel üks, iga pühapäevane või vastavalt graafikule, kuidas te jaotate organistid omavahel seda oma teenimise tööd siis Harri Ilves ja Toomas Mäeväli on sellised mehed, kes on selle oreliga hoopis teises suhtes. Teie olete ilmselt roomanud, kopsinud, lapp pinud, kleepinud, lammutanud, ehitanud, kokku, pannud taas mida kõike iganes teinud selle oreliga ja teie olete selle pilliga küllap sellisel moel tuttav. Millega ehk ei ükski organist ega tavaline inimene, kes orelit lihtsalt kuulata? Ta armastab. Nii, et missugune see 75 aastane orel ka seestpoolt välja näeb, on tema tervis väga korras ja ja, ja puhas ja harilves. See ei ole kõige hullem võrreldes paljude teiste Eestimaa orelitega on ta õnneks päris hästi säilinud. Aga see on suhteline hinnang praegu sellepärast, et keeruline öelda, et mis on hästi säilinud ja mis ei ole hästi säilinud. Loomulikult vajab Kaarli orel väga põhjalikku remonti ja professionaalne tänasel tasemel läbi viidud remonti, nii et ma ütleksin niimoodi, et õnn on see. See orel on jäänud oma juba väga pika eluaja jooksul puutumata halvas mõttes puutumata ja ümberehitamata ja see on üks väga suur pluss. Mida see on kaasa toonud või alles jätnud, et orel on nii-öelda puutumatu olnud? No see on eeskätt andnud selle võimalused, saame kuulata õieti seda orelit sellise kõlaga, nagu ta algul on kavandatud. See on eeskätt kõige tähtsam põhjus, ma arvan, niisugune romantiline, täpselt nii, seal ei ole nüüd lisatud aja jooksul uusi registrid, ei ole tehtud olulisi muudatusi tema kõlasse ja nii edasi, nii et, et see on jah, kõige tähtsam. Kas võib siis öelda, et see 75 aastat on pill vapralt vastu pidanud või on ja ei ole ka? Ja ei ole ka siin, Harry, sa just ütlesid, et see säilivus on nii suhteliselt eesti pillidega võrreldes, siin võib olla hea. Aga tegelikult ma ütleks hoopis nii, et see pill on hästi ehitatud. Et seda on hea hooldada. Jõuamegi sinna, mis firma Pill. Kaarli kiriku orel on tellitud Saksamaalt virmalt Walker Eberhard, Friedrich Walker. Orelitega on see probleem olnud, et ikka häälestusmured on kaasa tulnud läbi aastate ikka see probleem, et kuidas häälestus on, mida see tähendab, et kuidas häälestus siis nii kergesti. Tera läheb üks asi on häälestus ja teine asi on tema häälestuse norm, üldse. On kaks erinevat asja. Häälestus Läheb igal orelil olenevalt paljudest asjaoludest, sisekliimast, ruumi, sisekliimast ja nii edasi läheb ikka käest ära nii-öelda. Aga paljudel orelitel päeva jooksul muutunud ka häälestus, kõrgus ja temperatsioon ka samamoodi. See on natukene halvem juba siin on, ütleme nüüd Kaarli oreli juures mõned probleemid just eeskätt häälestus kõrgus silmas pidades on endiselt olnud tunduvalt madalam, kui ta praegu on. Siin on peamurdmist nüüd sellele firmale või sellele ehitajale, kes seda tahab nüüd või kes, seda võiks üldises mõttes remontima hakata globaalselt tervet orelit ettevõttes ja temale sellise lõpliku näo, see on üks paljudest keerulisematest punktidest võlts. Kui Walkeri firma seda orelit siin Tallinnas üles pani, siin oli kindel firma esindaja, kes seda tööd kohapeal, kes tegemas, Mihkel Lüdig on tema kõrvalgi seisnud üks selline pilt on alles nagu olnud ja ja kui pill valmis sai, siis kohe hakkasid toimuma ka oreliõhtud kontserdid ja üldse sai alguse elavana muusika traditsioon Kaarli koguduses ja kirikus. Kõik suuremad koorid, solistid tahtsid ikka siia kirikusse esinema tulla. Ja see tähendab, et firma tegi head. Tööd ja tänu sellele säilinud tänu sellele neid tasub remontida ja neid saab remontida. Võib-olla siinjuures tasukski rääkida ka sellest, et mille poolest on see just nimelt hinnaline et nii-öelda Kaarli kiriku orelil pole kirvega kallal käidud ja et seda pilli kui suurt väärtust tänasel päeval hindavat paljudki muusikud. Leidmata analoogseid Pilley Saksamaalt mis tahes paigast Euroopast, Ameerikast. Et niisugusel pill on tänaseks päevaks mingil põhjusel eriline väärtus. Ja see on hea küsimus, see ühildub selle küsimusega, et kas Kaarli kiriku orel on üks maailma parim orel. Ma teeksin sellise võrdluse. Keeruline küsimus minu meelest tähendab ühteviisi paljude lääne organoloogid ja organistid ütlevad, et ta on tõesti üks parimatest orelitest. Aga nagu te teate, on alati selline parim, kõige parem, sellised võrdled alati suhteliselt. Mina ütleksin niimoodi, et Kaarli orel on kindlasti üks maailma parimate orelite seas eeskätt just romantilise ajastu orelite seas üks parimaid. Ja mina teen selle kogemuse najal, mis mul on siin Lääne-Euroopas natuke ringi käies olemas, selle najal ma oskan nagu teha ja julgen nagu teha. Meie vaesus laiemas mõttes, meie eelnev vaesus on tulnud kasuks, see orel on säilinud. Loomulikult on Walkeri ehitanud ju väga palju oreleid maailmas üldse seda arvu ma ei oska öelda. Ta on ehitanud, ütleme kõikjale Ameerikasse välja mille pärast nad ei ole, ei ole sellepärast, et oli raha hästi palju või piisavalt palju kogudustel ja kirikutel. Et ehitada uued kaasaegsed ja vastavale moejoonele voolule vastavad orelit. Ja loomulikult visati siis need nii vanad oreleid aegunud süsteemiga aegunud kõlaga ja nii edasi lihtsalt välja. Ja nüüd ütleme ma ei oska öelda, täpselt, mitu aastakümmet on leitud, et see on niivõrd suur viga olnud. Et kus kohas siis mängida kus mängida, siis mitte küll väga mitmekülgsete oreliliteratuuri üldse ja kuidas teda mängida originaalpillil, kui originaalpill ei ole? Võib-olla see haakub natukene üldse sellise teemaga, et ma mäletan umbes kümmekond aastat tagasi, kui näiteks kirikumuusikuna oli kaunis raske kuhugile välismaale minna. Küll aga käidi juba siin ja oli kontakte selliseks siin üks saksa härra, kes kutsus meid kiili esinema, me küll ütlesime, et meil ilmselt on üsna võimatu veel. Aga, aga ta just ütles oma soovitused repertuaari osas ja need olid siis barokkmuusika päris vanamuusika ja kaasaegne muusika. Ja, ja nüüd või ka hiljem siis pärast seda kokkusaamist hakkas mulle selguma, nagu see pilt, et ilmselt on see üleüldiselt selline moevool Nende barokkorelit, mida nad kõik suure vaimustusega omal ajal ehitasid, kõlbasid tõepoolest ka sellise muusika ja kaasaegse muusika ehitades ka täitsa hästi. Ja ilmselt oli ka inimeste huvi sellel ajajärgul veel selline. Aga nüüd mulle tundub, et mida aeg edasi, seda romantilise maks maailm uuesti läheb. Nüüd nad otsivad neid romantilisi oreleid tikutulega taga. Sest et ka romantiline muusika on uuesti moodi läinud. Jälle taas otsib keegi kuskilt mõne säänsansi või reegeri teose ja jälle mängib rääkimata muidugi Olganistidest, kelle nii-öelda klassikalise repertuaari hulka on need teosed loomulikult kogu aeg kuulunud. Aga no muidugi üks asi on see inimeste maitsega arvestamine ja ka see, et kui sul linnadega Papa läbi sõites on kogu aeg ainult need näo barokkoreli ei saagi suurt midagi muud mängida. Kuigi muidugi noh, on võimalik teha, jätavad niuksed ümberkorraldusi. Aga kui siis palju käinud ja palju näinud organist satub ükskord ühe tõelise romantilise pilli taha siis ta, ma arvan, ta ei usu oma kõrvu lihtsalt. Sest see on, see on üks teine lugu, mis sealt tuleb siis. Kuidas sul on tunne olnud Euroopas ringi käies, kas jah, näiteks reegel Viern vedur on seal sellel lihtsal põhjusel, et oreleid on teistmoodi, täiesti unustatud. Mehed. Noh, nad ei ole unustatud mehed just selle tõttu, et nende teosed kuuluvat Olgalt literatuuri hulka juba, kui nad õpivad kohustuslik literatuuri. Kahtlemata nad ei saa neid mängida igal pool ja kui ikkagi on tegemist sellise neobarokkoreliga noh, tal loomulikult seda on võimalik õppida ja seda muusikat tundma õppida ja noh, see on kõik võimalik ja loomulikult ei ole ka nüüd nii et Euroopas mitte kuskil ei ole ühtegi romantiliselt orelit, nii et küllap nad oma näited ja võimalused ikkagi saad. Meil on siin nüüd jälle teistpidi, et need inimesed, kes tulevad näiteks, on mitmeid aastaid õppinud kuskil noh, näiteks Saksamaal tulevad siia, ütlevad, et vot minu barokkmuusika mängimise kogemus hakkab nagu unarusse jääma, sest et puuduvad barokkpillid ja see on ühtepidi meie õnn, teistpidi jälle õnnetus, nüüd oleks vaja, et hakkaks tekkima nagu uuesti raha, nii nagu oli, ütleme sajandi alguses, Nendel inimestel pidi olema kõvasti raha, kui nad hakkasid Kaarli kirikusse sellist suurt orelit ehitama. Ja üleüldse et kogudus riskeeris ehitada nii suure kiriku, seda sa oled sa ise väga hästi uurinud ja väga palju tead sellest. Ja vaat kui nüüd tekiks uus niisugune põlvkond kellel leiduks raha hakata ehitama nende vanade orelite kõrvale ka juba uusi, aga mitte niimoodi, et vanad välja visatakse vaid lihtsalt, et see uus on ka seal olemas. Ja kui see vana on tõesti juba selline, teda enam temast mitte midagi, noh, seda ei ole mõtet remontida. No siis loomulikult tuleb temast loobuda. Aga kui annab lõppude lõpuks meie kirikutes päris palju ruumi võib ju alles hoida, mõlemad. Kaarli kiriku sky on päris palju ruumi ja minu unistustes seisab juba tükk aega ühe koha peal üks umbes 18 registriga barokkorel. Iseasi on see muidugi, kuidas hakkaks Kaarli akustikas kõlama. Sest see oli ka veel nende vanade meistrite fenomen, et nad tõepoolest sellesse antud ruumi oskasid sobitada sellise pilli. Sest noh, me näeme näiteks püha vaimu näitel, kus minu meelest pill ja see ruum noh, minu meelest absoluutselt kokku ei sobi. Et selline tunne on, et see orel on sinna sisse topitud. Ja, ja ta täissaagi iialgi kõlama sellisena, nagu ta noh, võib-olla ka oma vilede kvaliteedi või muidu kõige selle hea juures, mis temas on. Selle, seda potentsiaali iial ei tulegi, sest lihtsalt ruum on niisugune kitsuke. Mida orelimeistrid arvavad, kuhu võiks sobida? Unistatav kuus Kaarli kiriku orel. On ju kirikuid maailmas küll, kus vaat et igas neljas küljes on üks orel, üks kooripealne. Ma mõtlen kantsli vastuseid Teise nurga paika. Tuleks silma ees ja siis saaks joodo Walkeri orel veidikene puhkust. Jah, sest ma mõtlengi just seda, üks asi on, see, et me leiame nii palju rahadega restaureerida, siis on kõik väga tore, aga samas oleks ta ikkagi niivõrd haruldane ja hinnaline pill. Et noh, näiteks tavalist talitlust, väikest ristimist või ka matust, mis ei ole väga paljude inimestega võiks vabalt mängida natuke väiksema pilliga ja sealtsamast eest. Inimestele oleks lähemal. Ja kontakt parem õpetajaga kogudusega. Teeme nüüd niiviisi, et pereta ei tule, mängib meile jällegi ühe Roman Toi orelipala ja pärast seda räägime võib-olla sellest, õigemini meie stuudiosse tulnud orelimeistrid räägivad ehk killukese mõnusaid lugusid seoses orelite remontimisega üleüldse, mis on sealt torelitest kõik välja tulnud ja millised pildid sealt on avanenud ja ja kuidas kaaligi kiriku orel on elanud ja elab, mida te olete sealt leidnud, kuidas te olete parandada ainult edasi. Ja siis jõuame oma juttudega selle juurde, tõepoolest, 21. oktoobril Togaarli orelipäev tulemas on ja mida me võiksime oodata sellel päeval? Need kõigepealt Roman Toi orelipala. Külas Roman Toi pala. Oh võta mind, mu jumal. Piret toidule on selle teose salvestanud. Kaarli kirik orelil 1992. aastal. Stuudios ongi Piret täidule, Harri Ilves ja Toomas Mäeväli. On huvitav teada, missugune see Kaarli kiriku orel seestpoolt siis ka ikkagi välja näeb. Kuulanud olenemine, ehk paljud paljudki seda kaunist pilli, aga kuidas ta seestpoolt välja näeb tolles liiklussõlmes sõna otseses mõttes liikluskeerises autode heitgaaside keskel. Kaarli orel on kõige suurem orel Eestis üldse aga vaatamata sellele faktile on ta seest hästi kitsas. Vilede registrite grupid on paigutatud hästi kitsalt sinna ja hästi palju on kasutatud trummi ökonoomset, ütleme hästi-hästi, ökonoomselt on paigutatud kõik osad. Aga milline ta välja näeb, no kui nüüd selliseid huvitavaid fakte lihtsalt üles lugeda, siis orel välja seest üsna tolmune. Ma ei mõtle seda sellepärast, et orelihooldaja teeks vähe töödeldud toomas, nüüd seal vähe pühiks, midagi, mitte selles asi, aga orelil tuleb hääl ju tänu sellele, et kuskilt tuleb õhk, mis sulle vileviled hüüdma paneb. Ja nüüd konkreetselt oreliventilaator, doktor kui selline ju võtab seda õhku kuskilt ja kuna me elame siin juba teada keskkonnas autod siis muud korstnad, mis, mis paiskavad õhku sellist tahmapuud, puulehed, puulehed ka jah, tolm. Ja kõik selline, see koguneb orelisse. Ja kui teda seal siis remontida või hooldada üldse, siis, siis näeb üsna korstnapühkija moodi välja eriti Kaarli orel. Kuna kirik kunagi töötas ka ju minu teade kivise baasil, oli see, see katel tehtud, siis see kivise Eedeegaside, ah kõik kogunesid korralisse ja päris korstnapühkija moodi oleme meie ka välja näinud. Ometigi olen ma kuulnud, et keegi orelimeistritest on suutnud isegi suitsetada seal vilede keskel. No ja. Mina mitte. Aga. Noh, mis orelist rääkida, minu teada, Kaarli koguduse juhatuse üks protokoll, ma ei mäleta, mis aastast, aga see oli, no ma oletan, ütleme ta võis olla 20.-test aastatest. Või erilisem ja rõhutas seda, et, et ikkagi tuleb tähelepanu pöörata sellise tubakasuitsule seal kiriku peaukse pool. Et ju siis kirik oli hästi, palju rahvast oli täis ja siis seal kuskil taga nagu ajaviiteks tehti suitsu ka. Aga orelis orelis on teinud sellised tragid oreliparandajat, kunagi sigaretti või pabeross nimetati tarvitanud kõvasti. No Kaarli kirikus minu meelest ei ole nii hullusti, Toomkirikus on rohkem toomkirikus äike pool, pange vist neid kõverdusi otsi. Jaani kirik praegu on päevakorral kaaned. Siis aga võib-olla selles mõttes huvitav kõrvalpõike, et ei saa päris öelda, et tollel ajal inimesed ka nii iseenesestmõistetavalt moraali, eetika ja korranormidest kinni pidasid, et tuli ka siis näpuga näidata. See muide ka tolleaegsesse Kaarli lauluseltsi põhikirjas on öeldud nii mõndagi, et proovi ajal on õlle joomine keelatud. Ja noh, seda ka nüüd naljakas lugeda, ma ei usu, et ükski kaasaegne koor tuleks selle peale üldse panna oma koori põhikiri. Sellist punkti. Ma olen kuulnud, et mida kõike, see inimese laps ei oska varastada, et isegi orelivilesid. Ja ja Kaarli kiriku orel on selles suhtes väga õnnetus seisukorras olnud, et sealt on juba enne sõda mõned aastat ja sõjaajal on sealt läinud kaduma suur suur hulk vilesid mis siis kahjuks ei torganud organistidele kohe silma, kuna nad kasutasid mängimisel rulli Kressendo rulli ja ikka kuskilt midagi tuli ja nad ei pannud tähelegi, et sealt vilesid oli süstemaatiliselt maha võetud. Ja, ja tõesti on sealt neid niimoodi minema jalutanud, pida nende õlidega peale hakata, kas sa nagunii torudeks ilmselt teiste orelite sisse kuhugile, kus on juba sama töö ära tehtud, siis sinna asendus Wiredex või? Toomas ei lähe isiklikuks, mina keelan, lepime kokku, et me teeme siin nimelt ajaloos ja, ja kes seal ei ole ju päris kindel nagu see asi, eks ole. No ütleme, peaaegu kindel. Protsent jääb ikkagi eksimisvõimalust, aga no selge, et, et tol ajal siis tehti sellist Vasjad võeti suurest oralist, mõned viled pandi kuhugi mujale, võeti selle töö eest natukene raha. Et ei saa, ma pean, tähendab ikkagi jah ütlema, et, et ma ei saa päris nii ilusa pilguga meie oreli hooldamise ajalukku vaadata. Et need eesti soost tähendab kaasmaalased, kaasmaalased, oreli hooldajad on olnud ikka parajad sellised, noh, kuidas ma ütlen, ütleme, pätid välja kõik müügiks. Ja kui andis võtta, kui andis petta, siis seda tehti, võeti ja pandi need. Korteris on ju palju viljasid, kui sealt mõnisada puudu jääb, paistab see välja kohale. Ta ei pruugi alati silma paista, aga ta on just kuulda või ei ole kuulda. Sest ma arvan, et praegugi on, ütleme sealt hulga vilesid puudu selles mõttes, et nad on tõstetud kõrvale, et nad ei viriseks valel ajal. See on nüüd just selle oreli halva seisukorra tõttu, et vilemembraanid on niivõrd kulunud ja katki. Ja esimene manuaal on selles suhtes lausa 30 protsenti rivist väljas. Ma julgen arvata ja tõesti, palju vilesid on kõrvale tõstetud ja organist saabki praegu sedasama pildi orelist siis peale seda, kui sealt olid need viled varastatud, kus ka siis oli palju tühju auke. Nii et olukord on peaaegu sama, ainult et viljad on olemas. Mida inimesed on tavaliselt küsinud, kui nad oreliga on tutvuma tulnud, sest viimastel aastatel on väga populaarsed olnud sellised lahtiste uste päevad, kus on koguduse rahvas kohe hommikust õhtuni kirikus saanud olla ja ringi käia tornides ja ka orelis. Ja sina, Harri Ilves, oled lahkesti pidanud tutvustama seda suurt ja võimast pilli ja inimesed on küsinud. Küsivad, mitu vilets Annelis on jah, mitu on, jah, see on tüüpilisem küsimus, mitte. Ütleme neli ja pool 1000 natuke üle. Ma ei tea päris täpselt sellepärast et osa registreid on sellised, mis on niinimetatud liit registreid. Ja ma ei ole päris täpselt üle lugenud, aga ütleme neli pool 1000. Ja teine küsimus, teine küsimus on selline, et milline on kõige suurem vile, milline on kõige väiksem mile. Ja kolmas küsimus on, milline on kõige parem oreli Eestis? See on kolmas küsimus. Ja vastus on siis, ma ütlen, Karjorel tänase saate pärast. Ei, ütlen päris päris isikliku arvamuse veel ja siis võiks ju küsida ka veel seda, et mitu registrit. Toomas, mitut registrit on, sa pead täpsemalt? 83 pluss kaks minu teada on, sõid vähem paska. 81 pluss ka täpselt siis nii oligi, jah. Castrol ennast, transmissioon, registrid. Ja, ja võiks ka küsida, et missugune see nüüd kõige ilusam register piratajaidule. Oh seda ei oska küll praegu öelda, et see sõltub kõik erinevatest kombinatsioonidest ja neid on tohutu palju. Nii et, ja maitse asi ka. Et seda ma ei oska küll öelda, aga lihtsalt mõned on küll tädi haruldased, isegi inimhääl olevat seal. Ja kõik muidugi päri häälega raske ütelda. Inglikoor kui valesti hääldada, aga üks naljakamaid küsimusi, mis minu käest on küsitud, et kuidas seda orelit saaks lindistada, et kust need otsad sissetulek pista ja arvates, et see on samasugune heliallikast nagu näiteks raadio, et piisab pühendamisest makiga ja koodatki, aga ja kuidas siis on? No ega ikka ei võta küll, tuleb mikrofonid panna. Üks huvitav kogemus oli veel see, et me tegime ühel pühapäeval, kui ma isegi ei eksi, kuigi pühapäev oleme vältinud. Aga see oli mingi erand, erandjuhus tuli sisse üks raadioreporter ühest Eesti tuntud raadiost ja, ja küsis meie käest ühte teist ja kuulas orelit ka, palus meil nagu mängida esimesed teated, mul on selline tunne, et see on nagu midagi kontserti taolist, et see heli tuleb sust niimoodi läbi, paneb seal värisema, et selline samane tunne. Efekt on sama, efekt on sama ikka tol ajal niisugune, nagu istud suure kõlari juures tuleb see helimass sulle hästi madalalt nii-öelda ainult selle vaatenurga pealt mõelda. Aga inimestel võib ju igasuguseid assotsiatsioone tekkida kunagi ühe mu noore kolleegiga ühes Eestimaakirikus, kus on organist hästi näha. Rõdu peal, vaatab seal üks inimene tüka kõrvalt. Organistliku mängib, mängib uhkelt. Ja siis, kui ta lõpetas, siis mees vangutas pead nagu 20 aastat rooli keeranud taksojuht. Tema jaoks on see ülim kompliment. Ongi, palun väga mõtle, kuidas jalatki peavad pedaalil käima, palju neid pedaal on? Taksos on ainult jah, kolm orelit igal juhul rohkem kaks peol. Ja ja kuidas monaalidega Lugoon? Vanalangolm Kaarlis konkreetselt aga manuaalid arv ei olegi ehk klaviatuuri tema nüüd selgitamine oleks veel? Ei olegi ju mingi näitaja selles mõttes, et need võib ka olla 20, aga ega selle poolest ei pruugi olla parem. Aga noh, tarvilik neid mitu ikkagi kui nad on olemas, eks ole, on, eks ole, mängimise juures. Kaarli juures on kolm, kolm klaviatuuri. Mis nende klaviatuurid ja niisugune mõõte ja vahe Karel koosneb ju erinevatest osadest, eks ole, märkidest öeldakse eesti keeles eestikeelset terminoloogiat, oreliterminoloogia töid ei olegi seal nagu saksa keelest võetud ja siis eesti eestipärastatud natukene. Ja orel on mitmest osast koosnev instrument ja siis et neid erinevaid osasi niimoodi iseseisvalt mängida kasutatakse erinevaid klaviatuur. Samas on võimalik need klaver tuure ka vastavate tehniliste nippidega nii-öelda ühendada Ühte klaviatuuri, et saabki orelit täies mahus mängida, tähendab selles mõttes, et, et kõik vile tühja Nii et siis kui kõlab see piiskopimarss, et siis on ühendatud need monaalide Ma ei tea, kas kõik piiskopiga Käitleja noorel on Kaarli orel on veel. Mõttes nagu minu meelest on ta ka väga tähelepanu instrument, et et tal on nagu kavandina juba tehtud, sellised väga väga iseloomulikud värgid, ütleme nii, jälle eesti keeles ehk osad. Esimene, teine, kolmas manuaal on kõik sellised väga isikupärased. Ja väga ilusad. See on, see on minu meelest tõesti, ma julgen öelda, et Eesti Eesti orelitestiks kõige ilusam pill just ka selle poole külje pealt vaadatuna seda toomkiriku kohta ei ütleks, kuigi toomkiriku orel on tõepoolest klass omaette ja ja ma ei tahakski öelda, milline orel parem on. Seda on palju küsitud, muuseas, et kumb on parem, ilusam ja nii edasi. Ma ei saa seda keegi, ei sa seda vastata sellepärast et nad on mõlemad paremad mõlemad paremad orelit. Ei, nad on natuke teist stiili mõlemad ja just. Just nimelt, teie mõlemad olete seotud ju mõlema kiriku orelitega on ju nii? Kui vana toomkiriku orel? Toomkiriku orel sai valmis 1913, nii et on siis Kaarli orelil 10 aastat vanem ja, ja saab järgmine aasta 85. Kiriku orel on siis sama vana kui Estonia kontserdisari. Orel mis seal oli esimeses kontsertsaalis, just? On küll ja on oma seisukorralt. Isegi jah, praegu halvemas olukorras kui Kaarli orel, sellepärast et Kaarli orelis on viimasel ajal olnud võimalus tänu sponsoritele kogudusele teha mingil määral remonti, nii et seal on ikkagi suured osad remonditud, kuigi veel palju on teha. Aga toomkiriku orel on viimasel ajal jäänud lausa sellest kõrvale ja sellepärast on sealse pilt palju kurvem. Siin vahepeal vilksatas selline sidestused sidestus piiskopiga, kuidas organisti sidestus piiskopiga. Läbi peegli ja läbi kahe peegli lausa. Vot see on küll natukene niisugune küsimus, et kui oleks kehvem silmanägemine, siis ikka oleks päris halb aru saada, mis seal altari ees toimub. Just jumalateenistuse seisukohalt muidu pole, see on nüüd mingi küsimus, organist mängib oma kontserdiga ära. Aga noh, kaasaegsetes tingimustes kuluks ära üks monitor, mis näiteks vastavalt siis altarit näiteks. Ka seda kohta, kuhu tulevad, ütleme, ristitavad, kus peetakse matusetalitust just ja näiteks ka välisust, kui vaja, suurte protsessioonide puu, sest muidu lihtsalt ei tea tihtipeale näiteks, millal ära lõpetada või millal see tähtis külaline jõuab sellesse kõige magusamas punkti kõige kõvemini mängida. Et aga et nii üks külg asja teine külg ja sidepiiskopiga on muidugi. On väga tore meie kirikuõpetajad eesotsas piiskop Einar Soone ka väga musikaalsed, üks rohkem kui teine. Ja nende arusaamine muusikaosast ja, ja kiriku oreliosast seal on. Nad saavad väga hästi aru, mida see kogudusele tähendab. Ja selles mõttes toetus on väga suur, et selle eest neile suur aitäh. Ma siin piletit veel nagu toetaks tema juttu just eelnevalt juttu, et väga tähtis on see, kuidas suhtuvad orelisse kirikuõpetajad üldse. Et on olnud selliseid juhtumeid õnneks küll. Mitte eesti kirikus ehk luterlikus kirikus, aga mujal, kus möödaminnes öeldakse, ah, oral ja elu selle me viskame kohe välja. See ei ole küsimus. Sinna me paneme nüüd selle elektrioreli son. Täiesti kohutav, eks ole, kui hakata selle peale mõtlema. Aga kui sa süüvinud sellesse suhtumisse, siis, siis sa saad aru, millest see on tulnud, tähendab, see on nüüd äärmine kaasaegsus. Süvenematus sellesse oreliteemasse üldse, mida soorel tähendab, millal ta ehitatud on, kas ta on väärtus või ei ole, eks ole, igat asja võib vaadata kui väärtuste, mitte väärtust, täiesti väärtusetud näidet, kus sa muinsuskaitse, muinsuskaitse on Eestis olemas, ma tean seda. Minu andmetel muinsuskaitse vaatab rohkem prospekte ja tema ei tegele sellega, et kas seal sees ka midagi on, vaid edasi nagu praegu, nagu kedagi eriti ei huvita. Ja vot see ongi nüüd üks eesmärk, et ometigi tekiks mingisugune niukene, üldine huvi ka nii eesti rahval tervikuna lõppude lõpuks ja eriti kogudustel. Ja ütleme, kuna eel ka nüüd üks kõige suurema suuremat osa nendest toredatest haldav süsteem siiski et nad siiski väga täpselt teaksid, kes remondib, mis olukorras on ja mis üleüldse toimub. Meil oli siin üks orelikomisjon, mõned aastad tagasi rajatud, aga see kahjuks läks laiali ja ma ei ole isegi siiamaani päris täpselt aru saanud, mis põhjus oli, sest et tegelikult, kui rääkida nende inimestega kõigega eraldi, siis et kõik tunnevad vajadust selle järele. Ja mine tea, ehk õnnestub meil midagi asemele luua, sest praegu on ainult kirikumuusika liidu juures on üks väikene orelitoimkond kes tegeleb õieti sellega, kogub lihtsalt andmeid selle kohta, mis sa nüüd kogudused saadavad kuidas nende orelitega lood on. Ja natukene vahendab sponsoreid. Sest kirikuvalitsusele endale sellist raha loomulikult ei ole, et hakata nüüd seda suunama ühte või teise kogudusse, oreli remondiks. Aga on võimalik leida sponsoreid või meil on siin mitu kultuurilist kapitali ja Eestimaal, nii et ka need siiski aitavad vahetevahel. Aga oluline oleks ikkagi see, et oleks mingisugune üldine süsteem, mida tunnustatakse ka ikka nii kiriku kui ka vabariigi valitsuse poolt lõppude lõpuks. Kas selle süsteemi peaks looma? Ja see on alati küsimus, kes peaks tegema, et, et me räägime alati umbisikuliselt, tuleks teha ja on vaja ja aga keeruline on ta tõesti mitmel põhjusel. Ja nüüd vastates sinu küsimusele, kes peaks tegema inimesed, kes asjast huvitatud on? Nii et ma ise nagu isegi hoiduksin otseselt kedagi süüdistama just sellepärast, et tunnistan ausalt, et olen ka ise isiklikult võib-olla mõne mõtte lihtsalt maha matnud ja seda mitte tõsiselt võtnud, et näiteks uuesti proovida kokku kutsuda orelihooldajatest koosnev selline ringkond ja siis proovida nagu informatsiooni vahetada ja seda nagu teha ka selliseks noh, moodusta seda, seda sellisena, et see ka edaspidi saaks olema, et käivad koos inimesed, kes orelitega otseselt kokku puutuvad. Aga siin on mitu, mitu põhjust minu meelest mitte vähetähtis ei ole minu meelest ka eestlasele iseloomulik selline individuaalsus. Igaüks, kes teeb, mõtleb, et ta on kõva käbi nii-öelda ja tal polegi vaja üldse teada, mis kuskil mujal toimub, ta teab ise väga hästi, mis toimub ja mida ta teeb ja nii edasi. Et et minu meelest jah, tuleks nüüd kõigepealt ütlen jälle tuleks, eks ole, et peaks murdma, murdma sellise infoseisu täieliku, et me praegu ei tea ju ausalt öeldes, mis toimub Lõuna-Eestis, kes seal teeb, mida ta teeb, mis toimub Lääne-Eestis ja nii edasi. Ja no mul on väikene kava praegu ja eks näis, ma ei taha praegu päris päris täpselt ette ennustada, mida ma proovisin läbi viia. Üldjoontes on kava selline, et kutsuda ikkagi kokku kõik oreli hooldajad, remontijad ja kõigepealt rääkida probleemid ja suurt tühjaks öelda. Kas võib ka niiviisi küsida, et et on siis Eestimaal palju neid firmasid, kes tegelevad oreli remondiga ja on siis Eestimaal palju neid inimesi, kes tegelevad oreli remondiga? Neid on piisavalt. Kuigi paljud pillid on, eks ole siiski sellegipoolest hooldamata. Firmasid nüüd registreeritud peaks olema? Viis. Võib-olla vähem nüüd juba täpselt ei oska öelda, sest et ega ega nüüd see mingit pilti ei anna, kas see firma on registreeritud kunagi või ei ole. Mina väljenduseks on natuke konkreetsemalt välja, et on ainult üks tuntud firma, kes on tegutsemisvõimeline Hardo Kriisa mäel. Ja Ma teisi tõesti ei oska öelda, ma ei taha teistele liiga teha, aga ma ei oska firma teda virnadena neid defineerida, ütleme nii. Aga neid tegijaid kokku, ma julgen öelda, on 10 kindlasti, kui mitte rohkem. Neid oreliparandaja hooldajaid. Aga kas oleks need siis raske kokku võtta, kutsuda ja rääkida asjad? Aga siin juba on meil üks paber, mis näitab, et tuleb Hardo Kriisa tuleb, Toomas Mäeväli, tuleb Harri Ilves, kes küll otseselt praegu muud tööd, aga kes on siiski väljaõppinud orelimeister ja ja saanud palju kiita. Ja Nemad tulevad, nemad tulevad Kaarli orelipäevale. Ja peale selle on meil kavas kutsuda kõik ülejäänud vaat sinna sellele konverentsile mis on aprillikuus ja mida korraldab kirikumuusika liit. Nii et kui nemad nüüd vahepeal midagi omavahel selgeks ei saa räägitud, siis ma loodan, et seal tuleb üks koht igal juhul. Ja, ja ma väga tahaksin, et selle asja tulemusena sünniks üks korralik kui niisugune üksus kes tõepoolest oskab, kas siis ega nad ei pea hakkama nüüd käima kontrollimas igal pool, täpselt, et mis nüüd seal seal toimub. Aga kes on autorid, teetne niisugune noh, üksus, kes võib öelda, et jah, see on see meister, keda me respekteerime, see on töö, mis on hästi tehtud. Ega nad ei pea kõik igal pool koos käima, nad võivad saata, eks ole, kaks kolm esindajat näiteks vaatame üle, kuidas ühel või teisel pool asjad on. Ja suund peaks olema sellele nagu rajatud, et ei otsita ainult vigu. Ja loomulikult tegija poolt peab olema see arusaamine, et kõik kriitika, mis tuleb, ei ole selleks, et ainult otsida vigu vaid juhtida tähelepanu, et, et niimoodi ei tohi ja peab niimoodi tegema, tähendab sellist üldist koostöövalmidust, need on kõik väga lihtsad sõnad. Sellised äraleierdatud sõnad, aga üldist, koostöövalmidust on lihtsalt vaja arusaamist oskust näha teise probleeme ka, samas kui, kui mõelda, et ainult sinul on probleemid ja sina oled orelitega otseselt seotud ja, ja sina valuta orelitele südant, et tuleb kõigepealt iseendas leida seda koostöövalmidus, on esimene asi. Eriti viimasel ajal oleme hakanud mõtlema selle peale, et võib-olla ei olegi nii suurt vajadust orelikomisjoni järgi, vaid just olekski suurem vajadus sellise orelimeistrite ühingu järgi. Sellepärast seal orelimeistrid saaksid rääkida oma just muredest, siis võib-olla ka omakordaminekutest. Samas oleks kogudustel võimalus kellegi poole pöörduda, kust saab siis õiget informatsiooni nende probleemide kohta, mis neid huvitavad seal, sest kui nad pöörduvad ükskõik millise orelihooldaja või meistri juurde eraldi, siis nad kuulevad erinevat informatsiooni aga sealt sellest ühingust nad saaksid siis eks ole, võimalikult tõest informatsiooni, mis oleks koos. Mul on väga hea meel, et täna siia stuudiosse ümber ümmarguse laua ja mikrofoni on kogunenud asjalikud inimesed, kes mõtlevad, kuidas asjadest välja tulla, on konkreetsed ja hästi mitmes mõttes teotahtelised. Rääkides nüüd sellest kaari orelipäevast, mõtleme veel sellele. Kaarli kirikus on igal teisipäeval muusikaõhtut ja võib-olla sellest kasvas ka välja idee orelipäev tuua teisipäevale 21. oktoobril ja võib-olla siis saaksimegi siis need tuttavaks, mida too päev pakub. Huvilisele, kes Kaarli kirikusse tuleb. No me alustame 12 30 lõunakontserdiga ja see on siis minu enda poolne väike kontsert kell üks algatada orelitund ja see tähendab seda, et kõik soovijad võivad improviseerida. Üks meie koguduse tähtis tegelane küsis, kas tema võib ka tulla temaga küll orelit mängida ei oska ja mõtlesin, et võib-olla pärast seda peab kohe Hardo Kriisa poole pöörduma, kes hakkab kohe paranda. Nii hulluks ei lähe, nii, aga siis. Kõik need, kellele me oleme kutse saatnud, kõigilt on palutud, et nad teataksid oma osavõtust ja samuti nad siis võiksid ka öelda, et kas nad siis sooviksid osa võtta sellest improviseerimistunnist ja me teeme ühe suure nimekirja sinna tahvli peale järjekorrad järjekorra vaatame, kui palju igaühel aega jätkuv ja kõik on teretulnud, nagu ma aru sain, Vootele Hansen on esimene. Jah. Nii. Kell 14 on Hardo Kriisa kord, kes räägib siis Eduard ja Hardo Kriisa poolt Kaarli oreli juures teostatud töödest. Temale järgneb siis oma sõnavõtuga Toomas Mäeväli ja teemaks on Kaarli arel Tallinnas teiste Arede seas. Pärast seda on Ivalo Randalu, kes lubas natukene rääkida Eesti oludest ja Kaarli Orealist enne aastat 1923, muuseas peab ütlema, et sellest ajast on siiski kaunis vähe informatsiooni ja sellest on üpris kahju. Siis on veel aega natukene diskussiooniks ja järgneb kohvipaus. Nii nõnda edasi minnes tuleb siis Harri Ilves, kelle teemaks on ülevaade üheksakümnendatel aastatel Kaarli kiriku oreli juures teostatud töödest ja nägemust tulevikust. Ja sellele järgneb diskussioon ja sõnavõtud. Ja ma tean ka, et Hugo Lepnorm on siin sõna võtmas ja, ja rääkimas mõningatest asjadest. Peale selle on siis piiskop Einar Soone, kes räägib oreli tähtsusest koguduse elus. Kell kuus algab õhtupalvus, nagu ikka, igal teisipäeval ja sellele järgneb muusika õhtu. Seekord musitseerib Aaro Tetsmann, kes on oma oreli kunstnikuhariduse, kui nii võib öelda saanud Sibeliuse akadeemiast ja teda ilmselt Eesti publik väga palju siiski veel ei tunne, nii et see on suurepärane võimalus. Nii, ja sellega nagu siis asi piirdukski ja kuna kõik kontserdid on loomulikult kõikidele inimestele avatud siis on kõik teretulnud. Ja nende sõnavõttude ja, ja kõigi loengute kuulamisega on küll nii, et kui nüüd kellelgi eriline huvi tekkis selle saate peale siis ta võiks Kaarli kirikusse teatada ja võib-olla me leiame mõne koha. Aga see sõltub nüüd soovijate hulgast, et kui need liiga palju saab, siis meil lihtsalt ei ole ruumisel oreli peal, sellepärast et koguduse majas. Nii et kõik on teretulnud. Kui mitte kuulama loenguid, siis kõikidele kontsertidele. Ja mina tänan omakorda teid kõiki, kes te siia saatesse täna tulite, Piret Aidu, Toomas Mäeväli ja Harri Ilves. Kohtumiseni.