Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Venemaalt, Paškortostanis elavatest Paškeeridest. Stuudios Andrus Mölder ja Marje Lenk. Baskeeridele mõeldes meenub kohe nende rahvuskangelane Salavat Julajev, kelle elu viimased aastad möödusid Eestimaalt Paldiskis. Ta oli sunnitööl Paldiskis ja, ja Paldiskis Mamps alavatulajevi mälestussammas ja seal anud kampsalavati laivi tee Paškiiride Vabariigis faškortostanis. Julajev ongi kõige suurem rahvuskangelane ja, ja seal on temanimelisi tänavaid, parke, mälestusmärke ja isegi piirkonna suur ja tuntud hokiklubi kannab nime maatilajev ufo. Vanasti nimetasime seda linnufaaks, aga nüüd on ta Ufaja ja Kashmiri keeles on ta veel koguni see, et selle ufo jäähokiklubis alavat Julajev on Venemaa üks kõige tugevamaid reagi ilumist üldse. Tas korsten asub siis Volga jõe Uurali mägede vahel? Jah, asub seal ka Uuralite lõunaosas ja, ja omal ajal muidugi Guybaškiirid elasid oluliselt laiemal alal, kui nad elavad täna. Nad elasidki tegelikult mõlemal pool Uurali mägedest aga selle mäestiku lõunaosas, siis mitte selle mäestiku põhjaosas. Varem nimetati seda paika Baskeeriaks. Nõukogude ajal nimetati seda piirkonda Paškyyriaks. Oli Paškiiri ANSV selle piirkonna nimi täna Paškiiri keeles ja siis ka eesti keeles. Vene keeles näiteks ka inglise keeles on Paškortostan Paškortostan, mis tähendab sisulises mõttes Paškiiride maa, sest on on ju paljude islamiusuliste rahvaste jaoks maa tähendusega. Ja kui rääkida nüüd piirkonna täpsest nimetuses, siis autonoomne üksus, mis Paškiiridel täna Venemaa koosseisus on, on Pascortostani vabariik ja sepaškortustani vabariik on välja kuulutatud siis 1992. aastal ja pärscortlasteni juhib siis president ka tänasel päeval tõesti, veel on tema ametinimetus president. Sest üldiselt on nii, et Venemaa paljudes piirkondades on juhid ametinimetuse viimasel ajal ära muutnud, nad ei ole justkui enam presidendid, nad on võtnud mingi muu ametinimetuse, siis öeldes, et noh, et Venemaal saab olla üks president, Venemaa president ja kui selle paskordustani vabariigi algusaastatel valis presidendi sealne rahvas, siis tänasel päeval sisulises mõttes määrab selle Venemaa president Bush kortastani presidendi, siis kinnitab Škordastani vabariigi parlament ehk kurult tai. Rääkisime kurult üsna hiljuti krimmitatarlaste saates, kus ka kurult laiali rahvusparlament ja jaapaškiiridega on samamoodi, et nende Parlamendi nimi on kurult tai ja otse kurult taid kinnitab üksnes selle presidendikandidaadi, kelle Venemaa president esitab. Ja noh, see kinnitamine on jah, selles mõttes tõesti lihtsalt formaalne, mingit sisulist aru talu seal enam ei ole. Eelmine paskordastani president oli valitud ametisse mitu korda ja viimastel valimistel siis mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ütlesid, et valimised olid kõike muud kui, kui ausad ja vabad. Kiire maailmas on kusagil suurusjärgus kaks miljonit inimest ja neist Venemaal umbes 1,7 miljonit ja, ja sealhulgas siis Paškortostanis umbes 1,25 miljonit. Et mitte just väga palju, pass kiire, ei ela oma oma koduvabariigis Pascortostanised, küllalt palju elab neid ka mujal ja neid elab siis eeskätt paskordastani Vabariigiga piirnevate aladel aga elab ka Venemaa suurlinnades. Kas kiire elab lisaks Venemaale ka mitmel pool Kesk-Aasias, aga bass kiire elab näiteks ka Eestis ja Eestiski ju viimase rahvaloenduse andmetel oli enam kui sadabaškyirib. Paškiiride puhul probleemiks ei ole mitte see rahvaarvuks number Venemaa mastaabis ei olegi ju väga väike, et kui palju siis ikka Venemaal on rahvaid, keda on Paškiiridest rohkem põlisrahvastest, venelasi ja tatarlasi on rohkem, aga üldiselt faškiirid taamal paistavad arvukusega siiski suhteliselt hästi silma. Ent Paškiiride puhul on probleemiks, et neid, kes Paškiiri keelt emakeeleks peavad ja üldse neid, kes Paškiiri keelt kasutavad et neid ei ole just mitte väga valju protsentuaalses mõttes nende Paškiiride osatähtsus, kelle jaoks ongi esmane keelbaškiiri keel on suhteliselt väike ja isegi Paškiiri keele pidevaid kasutajaid on küllaltki vähe. Venemaal ütlesin, et oli umbes 1,7 miljonit bash kiire, ehk siis ainult kusagil umbes 1,1 miljonit kasutab Nespaškiiri keelt regulaator algselt see 1,1 miljonit ühe koma seitsmest sõna on tõesti väga vähe. Räägime Boschkortostanis, on umbes 1,25 miljonit Paškiiri või pisut vähem siis ainult umbes 900000 või natukene enam räägib nendest Paškiiri keelt. See on probleem ja ei ole siis midagi imestada, et kuigi Pascortostani vabariigis on täna võimalik seda keelt kasutada vägagi erinevates sfäärides, siis 2009. aastal Unesco raportis öeldakse, et Paškiiri keel ilgelt ohustatud keel ja probleemiks on asjaolu, et kuigi väga paljud lapsed, Paškiiri lapsed räägivad kodudes Paškiiri keelt siis väljaspool seda kodus sfääri ei ole selle Paškiiri keelega siiski mitte väga palju peale hakata. Piirkonnas on väga selgelt domineerivaks keeleks vene keel ja küllalt tähtsal kohal on piirkonnas ka tatari keel. Tatarlased on siis Paškiiridele läänepoolsed naabrid. Ühtlasi on tatarlased Paškiiride lähim sugulusrahvas. Kiiri keel, pea ja Tatari keel on, on suhteliselt lähedaselt ja Boschkortostani vabariigis ka elab väga palju tatarlasi. Nii et jah, Paškiirid püüavad teatavas vastasseisus kahe keelega hakkama saama ja oma keelt seal säilitama. Paškiiride hulgas on ju palju ka neid inimesi, kes häbenevad oma rahvust ja nimetavad end venelasteks. Jah, kahjuks see nii on, ilmselt nõukogude ajal oli see olukord hullem ja tänase olukord enam nii hull ei ole, et on see olukord pisut paranenud, aga jah, täiesti on olemas selline situatsioon, et Osabaškiire nimetavad ennast venelasteks. Muidugi välimuselt selline keskmine venelane ja keskmine Paškiir erinevad teineteisest üksjagu palju. Ja, ja kui ma ütlesin, et Paškiiride lähim sugulusrahvas on tatarlased, siis tegelikult näiteks suhteliselt lähedased rahvat faškiiridele on ka näiteks kasahhid, kasahhid, erinevad venelastest üksjagu palju, jaam, Jabaškiirid ka, aga samas vene keelt rääkiv seltskond Venemaal on siiski noh, välimuselt ka ikkagi seinast seina. Seda on ju välja kujunenud ikkagi väga paljude rahvuste segunemise ja, ja seetõttu, ega keegi ei imesta, tegelikult kui selline võib olla klassikalise venelase välimusest erinev inimene, väidab. Ta on ka venelane. Paškortostani vabariigis on selline olukord, kus tänasel päeval Paškiirid on suuruselt teine rahvusrühm seal umbes 30 protsenti elanikkonnast, see on umbes 36 protsenti, tatarlasi umbes 24 protsenti. Ent kogu nõukogude aja oi situatsioon seal teistsugune. Kogu Nõukogude Aja jooksul olid Paškiirid Pascortostani vabariigis suuruselt kolmas rahvas. Ehk kõige enam oli venelasi. Teisel kohal olid tatarlased ja olles kolmandal kohal olid Paškiirid ja venelaste osatähtsus viimase 30 aasta jooksul oli mingil hetkel ka näiteks 42 protsenti. Seevastu baskiiride osatähtsus oli mingil hetkel ainult 22 protsenti. Nii oli näiteks 1908. kaheksandal aastal oli rahvaloendus. Ja vot see oli aeg, kui tõesti küllalt paljud Paškiirid nimetasid ennast venelasteks. Ja seetõttu see jääst osatähtsus oli justkui väga kõrge, aga tegelikkuses oli see pisut madalam kui see, mida siis statistika näitas. Töötajad Baskeerid ise oma rahvust ei tunnistanud ja samas osa inimesi, kes tol ajal nimetasid ennast Tatarlasteks osa inimesi, on need viimastel aastatel siis hakanud ennast nimetama Paškiirideks. Nii et Vascortastanis on isegi selline huvitav olukord, et kui Osabaškiiridest ei oska Paškiiri keelt, siis seevastu nad oskavad näiteks tatari keelt. Tatari keele rääkijaid on Pascurtostonis oluliselt rohkem kui tatarlasi. Samas Paškiiri keele oskajate hulk on enam-vähem samas suurusjärgus, kui on Paškiire. Aga faškiirgelt oskavad näiteks ka venelased. Paškiiri keelt oskavad osa tatarlasi, osa teisi rahvaid, kes seal elavad, taskiiri kirjandaskordastanis ka üks ametikeeli, jah, pass. Kiri eel on üks ametikeeli kõrvuti vene keelega ja võiks ju arvata, et sellega on justkui mitmesugused õigused keelele tagatud. Tegelikult sellist põhjalikku seadust, mis reguleerib Eriks faškiiri keele positsiooni, seal ei ole ja ega ametiasutustes selle Paškiiri keelega väga palju midagi teha ei ole. Jah, muidugi. Tegelikult on võimalik õppida koolides nii algkoolides nii keskkooli tasemel et on võimalik õppida ülikoolis, ülikoolis on siis võimalik õppida hapaškiiri keelt ja kirjandust. Samas paljud Paškiirid käivad tegelikult venekeelsetes koolides ja baski keel siis koolis on võimalik õppida erineval viisil. Mõnedes koolides ongi osa tunde Paškiiri keeles, mitte siis ainult Paškiiri keele tunnid, aga humanitaarset suunitlusega ained õpitakse Paškiiri keeles. Aga mõnedes koolides on õpetaja vene keeles ja saab õppida ainult Paškiiri keelt. Ja on siis veel ka selliseid koole, kus on õpetaja ainult vene keeles jagus kabaškiiri keelte ise õppida ja Osabas kiire. Jah, paraku õpib venekeelsetes koolides. Tendents on nagu selles mõttes selline kahesuunaline, et ühest küljest nagu võimud soodustavad nende venekeelsete koolide arengut teisest küljest aga ka osavus kiire leiab, et Venemaal on nende lastel lihtsam hakkama saada. Kui nad maast madalast õpivadki vene keeles see keel on neil ülimalt hästi käes, siis on kergem läbi lüüa tööjõuturul, siis on võimalike Pascortostanist vajaduse korral välja rännata Venemaa suurlinnades, seal hästi hakkama saada. Nendele osadele Paškiiridele, siis ei piisa sellest, et noh, et laps kõrvuti Paškiiri keelega õpib osa aineid vene keeles õpib vene keelt vaid tahavadki siis tõesti, et jah, et lapsed õpiksidki peaasjalikult vene keeles. Siiski õnneks on täna selline situatsioon, et on ka küllalt palju selliseid powski, kes tahavad, et nende lapsed õpivad Paškiiri keeles. Baskeeri keelel on ju erinevaid dialekte ja eks seegi tekitab probleeme. Seal on selgelt eristunud kolm sellist suurt dialekti. Kolm suurt dialekti mitte just siiski väga suure rahvaarvu juures tähendab seda, et noh, neid dialekte on veelgi raskem säilitada seda oleks meil tegemist ainult ühe ühtse Paškiiri keelega, siis seda oleks mõnes mõttes siiski lihtsam säilitada. Kirjakeel, mis loodi 1923. aastal, ei ole nüüd päris täpselt mitte ükski nendest kolmest ja letist, et see on siiski mõnes mõttes selline sümbioos nendest dialektidest. Faškiiri kirjakeel põhines alguses siis araabia tähestikus. Tubaškiirid mõistagi olid tegelikult kirjutanud ka varasematel sajanditel, aga Paškiiride kirjakeel siis põhines tegelikult vanal turgi keelel ja sellel Turki keele kohalikul mugandatud variandil. Aga 20. sajandil jah, algul kirjutasid nad siis araabia keeles seejärel viidi nad 1929. aastal üle ladina tähestikuga ja ladina tähestikus ainet kasutada ka suhteliselt lühiajaliselt, sest 1940. aastal viidi Paškiiri kirjakeel üle tirillitsale sellele mugandatud Cyrillitsale. Selles Paškiiri keele tähestikus on üks kui palju rohkem tähti, kui on näiteks vene kirillitsas. EPaškiiri tähestikus on siis täna 42 tähte ja neist tervelt 19 tähti on sellised, mida eesti keeles olles olemas ei ole, aga õ täht neil on õ-täht jah, nagu ikka siis türgi rahvastel on ka Paškiiride puhul õ täht kasutusel ja, ja sisulises mõttes on meil olemas ka ö-täht. Kuigi seda ö-tähte küll kirjutatakse pisut kummaliselt, siis o millel on selline laineline joon sees. Aga häälduse mõttes on olemas naljakat, mis on siis lähedane Meie öö tähele. Ja ka selles Paškordostani vabariigi pealinna nimest Škyiri keeles on kaks seda tähte esimene ja viimane täht. Et selle linna nimi siis on PÖFF paskiiri keeles iseenesest Boschkyiri keele sõnavara on küllaltki vana ja sabas kiri keeldunud tänase päevani on on säilitanud väga palju selliseid arhailisi jooni ja, ja just nimelt ka sõna varasem küllalt palju selliseid arhailisi sõnu arvatakse koguni, et üle 90 protsendi sõnadest, mis Paškiiri keele eelkäija keelel olid olemas umbes 1000 aastat tagasi et üle 90 protsendi nendest sõnadest on täpselt või lähedasel kujul säilinud. Tänasel päeval, kui me rääkisime, et pask, iiri keelt on võimalik Boschkordustamis õppida siis Paškiiri keeles tehakse kortostanis ka tele- ja raadiosaateid. Seal ilmuvad Paškiiri keeles ajalehed, ajakirjad antakse välja raamatuid. Jah, nende ajalehtede ja ajakirjade tiraažid ei ole just mitte väga suured. Paškiiri keelseid etendusi annavad faškiiri, teatrid ja Nepas, kirikeelset teatreid on seal ka õige mitmeid, ma just mõtlen kutselisi teatreid lisaks andas kordustan venekeelset kutselised teatrid ja tatarikeelsed, kutselised teatrid ja isegi instituut siis teadusasutus, mis tegeleb Paškiivi keele, kultuuri ja ajalooga, baski keel hakkab tasapisi jõudma ka internetti internetis andmas. Levik küll seni siiski suhteliselt tagasihoidlik on mõned üksikud leheküljed ja Uscortostani ametlikud lehed on enamasti venekeelsed. Aga kui me oleme siin ikka ja jälle vaadanud, kas ja kui palju on lehekülgi mingis keeles internetientsüklopeedias Vikipeedia siis Jahka Paškiiri keeles on vikipeedias artiklit täitsa olemas ja neid on seal peaaegu 1400. Nendest 1400-st artiklist paljud on siiski üsna sellised sisu, vaesed. Ja muidugi see number, see peaaegu 1400 on üsna väike. Kui me arvestame, et bass kiire on siiski rohkem kui eestlasi. Paškiiri keele kõnelejaid on rohkem kui eestlasi, siis jah, see 1400 ei ole just mitte palju. Siinkohal vist on üsna mõttetu võrrelda seda baskikeelset artiklitega Vikipeedias, neid on ju tänaseks päevaks enam kui 100000 muidugi Selepaschkyiri keele internetti jõudmise teeb keerukamaks asjaolu, et basskiiri keeles on palju selliseid tähemärke, mida ei ole kirillitsas enamike Paškiiri keelata. Tähti on täna küll võimalik teatavate klahvikombinatsioonidega siis arvutisse sisestada. Aga noh, kõik see ei ole siiski nii lihtne, et ütleme, et näiteks kui mina oma kodus tahaksin Paškiiriga järjest kirjutada ja interneti panna, siis mina seda täna oma tarkvara juures teha ei saaks. Võib vist öelda, et Vascortustan on Venemaa üks arenenumaid piirkondi. Jah, pass, kiiride asuala on ühest küljest venelaseks arenenumaid piirkondi, teisest küljest maavarade poolest ka Venemaa üks rikkamaid piirkondi. Faškordastanism leidub ikkagi kõikvõimalikke erinevaid maavarasid alates naftast, maagaasist, kivisütt, kulda, rauamaaki graniit, Läti pruunsütt ja nii edasi ja nii edasi. Kui rääkida numbritest, siis maagaasi on üle 300 miljardi kuupmeetrini hinnatakse neid varusid. Kas see kipub ikkagi kaasajal nii olemad? Paljud sellised piirkonnad Venemaal, mis on väga rikkad maavarade või laiemalt loodusressursside poolest piirkonnad tegelikult iseendale, nendest rikkustest, no mitte just väga palju ei saa. Bosqurtosta nivool võiks tuua sellise huvitava fakti import väljastpoolt Venemaad, faškortostani on ekspordist siis sellest toodangust, mis läheb Pascortustanist välja ja mitte Venemaale, vaid välja ka Venemaalt. Import jääb ekspordil alla enam kui 10 korda. Me teame, et Eestis on vastupidine olukord, kus meile sisse tuuakse kaup rohkem kui väljaviijaks. Agabaškortostanis jah, on olukord drastiliselt vastupidine. Jah, muidugi üht-teist on nendest maavaradest saavad aga, ja kaugeltki mitte nii palju kui siis, kui nad oleksid tõepoolest oma maa täieõiguslikud peremehed. Nad on siiski täna üksnes Venemaa autonoomne piirkond ja keskvõim tahab nendelt loodus rikkustelt saada ka oma osa. Paskordastan ei ole mitte ainult maavarade poolest rikas piirkond, was kordas ta, on ka väga ilusa loodusega piirkond ja võiks öelda ka seda, et Pascortostan on ka mõnusa kliimaga piirkond. Pascortostani aasta keskmine temperatuur on küll natukene madalam, kui see on Eestis sambas kordonist null kuni kolm kraadi, aga samas Bosqurdastani suved on Eesti suvede soojemad. Talved on eesti talvedes selgelt külmemad ja noh, ega siin midagi imestada ei ole. Boschkortastani kliima määrab ära suhteliselt tema paiknemine Sisemaal. Poskordastan on ookeanitest väga kaugel. Ja tõesti see väga sisemaine paiknemine tähendabki seda, et tõesti, et sealsed suved on soojad ja, ja sealsed talved on külmad. Jaanuari keskmine temperatuur on ikkagi miinus 16 miinus 17 kraadi. Juulis on keskmine temperatuur pluss 18 kraadi. Kui rääkida loodusest, siis Pascortastanoon väga rikkasse metsade poolest. Enam kui 40 protsenti sportostanist on metsaga kaetud. Nojah, kui me võrdleme seda Eestiga, siis Eestis on metsaga kaetud alasid rohkem. Aga Venemaa Euroopa osa mõttes enam kui 40 protsenti, seal on siiski küllaltki korralik näitaja. Eriti kui me arvestame, et Pascortostanis on tohutu palju maavarasid. Ja see tähendab seda, et Parscortostanis on küllaltki palju kõikvõimalikke erinevaid kaevandusi. Need kaevandused võtavad enda alla suhteliselt ulatusliku territooriumi. Nii et kui me seda sinna juurde arvestama, siis tõesti see metsaga kaetud ala on Forscortostanis täna veel üllatavadki suur. Seda enam epas, kordas ta, on ka küllaltki tõsine põllumajanduspiirkond. Hoscurtastani tähtsaim majandusharu on seotud naftaga. Son nafta ammutamine, son, nafta ümber, töötlemine son, naftakeemiatööstuse, laiemalt keemiatööstus. Ent faškortostanis on ka põllu majandus vägagi korralikul tasemel. See tähendab seda, et Pascurtostanud näiteks Venemaa suurim piimatootmispiirkond, et kõige enam piima kogu sellises mõttes toodabki Venemaalt Pascortostan, aga Paškortustan on ka suuruselt teine kartulikasvatuspiirkond Venemaal. Parscortostan suuruselt kolmas loomalihatootmispiirkond. Nii EPaškartastani põllumajandus on, on tõesti arvestataval tasemel paskordasteni hobused on väga kuulsad ja vähemasti sama kuulsambaskordustani Mess selle majanduse juures. Suurimaks probleemiks on asjaolu, et see majandus on liiga selgelt koondunud nagu ühte punkti või ühte piirkonda ja selleks on siis pealinn ja pealinna lähiümbrus. Et eriti kui me vaatleme tööstustoodangut, siis pealinnaosatähtsus on selgelt liiga suur. Pealinnas Ufas elab natukene enam kui veerand kordastan elanikkonnast, Pascortostanis tervikuna umbes 4,2 miljonit või natukene vähem inimest ja pealinnas umbes 1,1 miljonit inimest. No see tähendab seda Parscortostanisse pealinna elanikkonna osatähtsus vabariigi kui terviku elanikkonna osatähtsusest on umbes samas suurusjärgus, nagu Tallinna osatähtsus on Eestis. Tallinna osatähtsus Eestis on isegi natukene suurem, aga paskordustani pealinna on siis koondunud sisuliselt enam kui 50 protsenti selle riigi tööstustoodangust. See tähendab seda, et see majanduslik aktiivsus ka seal vabariigis on ikkagi noh, jaotunud väga ebaühtlaselt. Ja samas muidugi pealinn, nii nagu üldse sealsed suuremad linnad on piirkond, kus Paškiirits kõige kiiremini loobuvad oma rahvuslikust identiteedist, kus nad kõige kiiremini õnnestuvad. Ja pealinnas ongi Paškiiride osatähtsus suhteliselt väike, seda enam, et see pealinn asub tegelikult sellisel alal, kus ongi juba ka ajalooliselt välja kujunenud selline tatarlaste aia Paškiiride lahutus, joon. Niiet pealinnas bash kiire just mitte väga palju ei ole. Samas töökohad on koondunud väga selgelt sinna pealinna piirkond samas muidugi Pascortostaniska elanikkonna tihedus on jaotunud väga ebaühtlaselt. Kortostanis on piirkondi, kus elab umbes kolm inimest ruutkilomeetril. Paskordastanis on aga ka piirkondi, kus elab üle 40 inimese ruutkilomeetril. Kui me mõtleme, siis suuremaid piirkondi linnades loomulikult elab palju-palju rohkem inimesi ruutkilomeetril. Aga jah, suuremas sellised piirkonnad on tõesti vägagi ebaühtlaselt ka asustatud, aga majandus, jah, on siis veelgi ebaühtlasemalt jaotunud. Kui rääkida Paškiiride ajaloos, siis kunagi ammu-ammu oli nende asuala palju laiem. Baskeerid ja kasahhid on sugulusrahvad, kasahhid ei ole küll mitte vas kiiride, lähim sugulusrahvas, aga siiski suhteliselt lähedane sugulasrahvas ja Paškiiride kasahhide asualad omal ajal ulatusid kokku. Täna on seal vahel Oremburgi oblast, see on piirkond, kus elab suhteliselt vähe Paškiire, kus elab vähe kasahh. Et see on selline täiesti selgelt venekeelne oblast. Aga jah, kunagise Oremburgi piirkond oli, oli vägagi oluline piirkond baskiiride jaoks ja nii on ka mitmeid teisi piirkondi, kus täna on siis Venemaa oblastid. Aga kus siis jah, omal ajal tegelikult elasid laialdaselt faškiirid. Jessebaškiiride asuala on jah, viimaste sajandite jooksul mõnevõrra kokku kuivanud. Mis ajast pärinevad teated Baskeeride esivanemate kohta? Esivanematest on teateid juba viiendast sajandist enne Kristust ja termin Paškiirid on kasutusel hiljemalt üheksandast sajandist. Samas eurooplast. Esimesed märkmed Paškiiride kui rahva kohta on pärit olles 13.-st sajandist. Nii et eurooplaste jaoks siiski olid Parskeerid rahvas, keda õpiti tundma suhteliselt hilja. Sajandil algas Paškiirile poolt islami usu vastuvõtmine ja 14 10. sajandil oli Paškiiride seas islam juba selgelt valitsev usund. Tänasel päeval ongi siis Paškiirid väga valdavalt islamiusulised. Peaasjalikult sunniidid. Aga sellist väga selget islamit lähtsustumist, mida me võibolla kohtume Dagestanis, mida me kohtame Ingušiias, mida me kohtame Tšetšeenias. Sellist selget islami tähtsustumist Paškiirida hulgas seni veel näha ei ole. Nüüd aastal 1236 ühendati Paškiiride alade mongoli impeeriumiga ja mongoli impeeriumis olid Paškiirid selline küllaltki priviligeeritud rahvas ja faškiiride aladel oli suhteliselt suur autonoomia. Nii et selles mõttes Paškiirid erinesid mitmetest teistest rahvastest, keda mongoli impeeriumisse oli allutada tatud neile jäeti alles küllaltki palju eriõigusi. Sealjuures säilitasid Paškiirid oma sisemise juhtimise ja peamine kohustus, mis Paškiiridele mongoli impeeriumi ees oli, oli toetada seda impeeriumit oma sõjaväega. Eeskätt siis oma ratsaväega. Peale mongoli impeeriumid elasid Paškiirid kuldhordi territooriumil ja kuldhordi ajast on oluline. 1391. aastal toimus suur lahing kuldhordi vägede jaa Timuri vägede vahel Timur Sis gaase kuulus sõjamees, kuulus valitseja, kes tegelikult oli mongoli soost aga elas väga mitmel pool ja vaikses siis muuhulgas ka näiteks Samar kandis ja vot selle Timuri vägede ja kuldhordi vägede vahel toimus 1391. aastal lahing ja sellest lahingust võtsid kuldhordi poolel osa ka Paškiiride ulatuslikud, vähe salgad. Ja mis on siinkohal siis oluline on asjaolu, et kuldhordi väed said selles lahingus vägagi tõsiselt lüüa ja lüüa said siis ka Paškiiride väeüksused. Peale kuldhordi võimu lõppu jagunesid Paškiiride alad mitmete erinevate riikide riigi keste vahel, muuhulgas siis Nogai hordi Kaasani khaaniriigi, jaga Siberi khaaniriigi alla, jäid siis osa Paškiiride piirkondadest. Kuueteistkümnendal sajandil jäi Kaasani khaaniriik alla Vene valitsejale Ivan julmale ja peale seda siis osa läänepoolsed ja loodepoolsed Paškiire otsustas, et tahavad teha koostööd siis Venemaaga, et nad tahavad olla Venemaaga teatavates liitlassuhetes võttes ja seda siis eeskätt kaitseks Hay hordi vastu. Ja noh, seda asjaolu siis osa nendest baskiirides tahtis siis Venemaal elada või Venemaaga koostöös elada, seda siis Venemaal vägagi rõhutatakse ja selle kohta siis öeldakse, et see ongi see, mis näitab, et Paškiirid ühinesid vabatahtlikult Venemaaga. Tegelikkuses tuleb küll siinkohal rõhutada, et esiteks ainult üks osa Paškiiridest soovis Venemaaga koostööd tihendada. Ja teiseks see Venemaa ka kooseksisteerimine ei tähendanud Paškiiride mõttes mitte seda, et neist saaksid Venemaa tavalised alamad vaid eeskätt seda, et Paškiiride alad ja Venemaa oleksid nagu liitlassuhetes. Venemaal muidugi nähti seda pisut teisiti. Ta nägi seda, need Paškiirid on nüüd siis Venemaa alamad. Et see piirkond on Venemaa. Järgnevatel sajanditel on seda asjaoluga propagandistlikult vägagi kenasti ära kasutatud ja näidatud, et Paškiirid ongi Venemaaga vabatahtlikult ühinenud. Nüüd see Venemaa all elamine nendele läänepoolsetele Paškiiridele oli esialgu siiski õnneks suhteliselt vähe vaevarikas sest Venemaa jättis Paškiiridele olles küllaltki palju eriõigusi ja mis oli eriti huvitav. Venemaa jättis Paškiiridele olles õiguse maale. Venemaa üldiselt sellist asja ei teinud, et oleks vallutatud rahvastele maa alles jätnud, aga Paškiiridele jäeti alles õigus maale ja seda õigust maale siis korduvalt Canbaškiiridele, siis rõhuta ja, ja mida siis Paškiiredelt taheti saada, eeskätt siis koguti Paškiiridelt maksu ja koguti maksu just nimelt selle maa eest, mis neile jäetud oli. Ja lisaks siis pidid siis Paškiirid andma Venemaale ka oma sõjaväge kasutada, nii et need olid need peamised kohustused, maksud ja sõjavägi tasapisi Venemaa laiendas oma territooriume ja, ja tasapisi järjest suuremat Paškiirid alad ühendati Venemaaga ja 16. sajandi üheksakümnendatel aastatel, kui lagunes Siberi khaaniriik, siis võttis Venemaa oma võimu alla juba ka idapoolsed Paškiiride alad. Jaapaškiirid olidki täiel määral muutunud Venemaa alamateks. Seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil tõusid baskiirid korduvalt vene ülemvõimu vastu üles ja nendele ülestõusud oli mitmeid erinevaid põhjuseid, sealhulgas ka kasvavad maksud olid põhjusteks ja need ülestõusud ei olnud mitte ainult sellised nii-öelda lokaalse ulatusega, aga need ülestõusud olid kohad väga ulatuslikult ja kestsid vahel ka peaaegu et 10 aastat ja selle ülestõusu käigus siis jah, Paškiirid ka suutsid mõningates piirkondades vene võimu sisulises mõttes ka vabaneda. 18. sajandi keskpaigas, täpsemalt 1736. aastal olid Paškiirida jaoks vastasseisus Venemaaga vägagi ärevad ajad ja sellel aastal 1007 36. aastal põletasid Vene väed maha üle 200 Paškiiri küla. Paškiiri külade hävitamine jätkus nii, et ühel hetkel oli juba hävitatud peaaegu seitse sadabaškiiri küla. Ja tapetute või vangidena olid Paškiirid kaotanud enam kui 30 protsenti elanikkonnast. Nii et see 18. sajandi keskpaika oli jah, siis Paškiiridele väga ränk aeg. 18. sajandi keskpaigas rajati venelaste poolt ka selline tänapäeval tuntud linnaga Orenburg Se Oremburgasus piirkonnas, mis oli Paškiiride ja kasahhide kokkupuuteala ja selle Oremburgi rajamise käigus, siis olid Paškiiridele venelastel jällegi mitmesuguseid sõjalisi kokkupõrkeid. Nüüd 1774. aastal toetasid paljud Paškiirid eesotsas Salavat ju laeviga doni kasaka ime Jambugatšovi ülestõusu. Ja tänasest alates Salavat Julajev on siis paljude Paškiiride jaoks rahvuskangelane. Muidugi siinkohal ajalugu on seda ülestõusu laiemalt ja, ja nii Vugatšovi kui kui ka siis Julajevi isikut hinnanud vägagi erinevalt. No me ei hakka siinkohal andma hinnangut sellele ülestõusule ja nendele konkreetsetele isikutele, aga selge on see, et uuemas ajaloos ei ole Paškiiridel teist nii suurt rahvuskangelast, nagu nende jaoks on, on Salavatiolajev. Ja pole siis tõesti midagi imestada, et Salavatulajevi järgi on nimetatud paskordastanis linn, rajoon tänavad mitmetes linnades ja isegi paskordustani vapil Tanufas paikneva Salavati laivi ratsamonumendi kujutis, aga Salavottilajev tulid 1800. aastal Eestis Paldiskis, nii et väga pikalt ei saanud ta oma võitlusi võidelda. 1865. aastal moodustati Venemaal Ufa kubermang ja kuigi see kubermang hõlmas ainult väikest osa Paškiiridega asustatud territooriumist, ütlevad baskiirid, et see oli siiski selline teatav esimene samm selles suunas. Paškiirid alal hakati looma selliseid administratiivseid moodustisi, mis noh, olekski olnud spaškiiri kesksed kubermangu loomisest, siis nähakse teatavat esimest sammu selles, et kunagi hiljem loodi Parskordustani vabariik ja revolutsiooni ja kodusõja aastatel. Siis 20. sajandil oli Pascortastanis väga ja vägagi rahutu, nii valged kui punased, tahtsid Paškiire näha oma poole. Esiteks oli see rahvas suur Venemaa mõistes. Teiseks lausa üllatav oli see, millise aktiivsusega Paškiirid võtsid osa kodusõjast. Kusjuures Paškiiridel muidugi oli võita ja kaotada suhteliselt palju, sest Paškiirid olid tõesti elanud noh, mõnes mõttes seisu mitmekordse rõhumise all. Ühest küljest oli seda piirkonda püütud imestada, aga teisest küljest olid piirkonnas väga selgelt ka võimupositsioonil tatarlased ja tegelikult nendel kodusõja aastatel oli olukord selline, et osa tatarlasi püüdis saavutada olukorda, kus oleks loodud suur Tatarstani kus oleks loodud ala, mis oleks siis ühendanud mitte ainult tatarlaste põliseid asualasid, aga mis oleks ühendanud kabaškiiride alasid ja osa tatarlaste juhtides, siis püüdis ka väita, et mingit sellist eraldi rahvast nagu Paškiirid ei olegi olemas? Pass, kiirid on tegelikult üksnes tatarlastele teatav etniline rühm ja rahvas kiiridele selline lähenemine ei meeldinud ja, ja nii nad jah, pidid siis vastu seisma mitte ainult venelaste survele, aga ka tatarlaste survele. Ja seetõttu see selline Paškiiride aktiivsus on vägagi arusaadav. Ja baskiiride asualal jah, toimus kodusõja käigus tõesti tõsiseid lahinguid, sealhulgas tõsiseid ratsalahinguid. Aga juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kuulutasid Paškiirid välja iseseisvuse. Noh sa iseseisvus oli küll jah, rohkem paberitel kui tegeleda liikluses, kusjuures mees, kes siis juhtis seda iseseisvuse väljakuulutamist läks ühel hetkel üle bolševike poolele, sest bolševikud olid talle palju lubanud, bolševikud olid talle rääkinud ilusat muinasjuttu. Ja nii ei ole, siis jah, väga imestada, et ühel hetkel see mees läks bolševike poolele üle ja juhtis ka siis võimu, aga neid, kui nõukogude võim oli Pascortostanis 1919. aastal loonud Paškiiri ANSV. Ja see Baskini ANSV, mis esialgu loodi, loodi sellisel väikesel territooriumil. Seda nimetati siiski väike Paškiireaks, aga tasapisi siis sellele territooriumile liideti ümbruskaudseid alasid juurde. Kuni lõpuks siis jah, Pascortastan sai sama suureks, nagu ta on käesoleval ajal. Aga nõukogude võim teadagi oma lubadusi valdavalt ei täitnud. Ja nii ei ole siis ime, et mees, kes juhtis sisuliselt seda Paškiiride võitlust iseolemise eest ühel hetkel pettus Nõukogude võimus ja läks üle hoopis Nõukogude võimu vastaste leeri ja ühel hetkel oli ta siis ka sunnitud emigreeruma Nõukogude Venemaalt. 1921. ja 22. aastal oli Paškiiridel vägagi tõsine näljahäda näljahäda, mis vähendas sealset elanikkonda üksjagu palju ja Stalinikel aastatel easse piirkond üle ka kõikvõimalikke erinevaid repressioone, mis olid laiemalt nõukogude liidus kasutusel. Ja muidugi kuna Pascortostanis avastati kolmekümnendatel aastatel naftat, siis see muutis selle piirkonna olukorra veelgi keerulisemaks. Piirkonna toodi juurde suurele hulgale venelasi ja industrialiseerimine, sain sisse erilise hoo. Nüüd teise maailmasõja ajal oli Paškiiride asuala piirkond, kuhu evakueeriti küllaltki palju nõukogu uude Liidu majandust, mis viidi sisse pealetungivate saksa vägede eest ära need vas kordastanale üks piirkondi, kuhu jah, küllaltki paljud tööstust evakueeriti, sest et noh, seal olid eeldused selle tööstuse arendamiseks juba niigi kohapeal olemas. Ja minu mäletamist mööda oli Pascortostan ka piirkond, kus asus sõja aastatel Ukraina NSV juhtkond ja peale teist maailmasõda osa sellest tööstusest, mis oli paskordastani viidud, jäi Pascortostani. Nii et jah, Tanisse selline industrialiseerimine oli suhteliselt kõrgel tasemel ja, ja seda vaatamata asjaolule, et isegi tänasel päeval paskordustan elanikkonnast linnades elab ainult 60 protsenti elanikkonnast. Et 40 protsenti Pascortostan elanikkonnast elab ka tänasel päeval maapiirkondades. Viimastest aastatest on oluline see, et 1992. aastal muudeti siis Paškiiri ANSV Pascortostani vabariigiks. Nüüd Jeltsini ajal oli bostoni vabariik selline piirkond, kus suhteline iseseisvus oli Venemaa üks suuremaid. Mingil hetkel oli Jeltsinil selline poliitika. Rahvuspiirkonnad võiksid võtta nii palju autonoomiat, kui nad seda jaksavad kanda ja kolm piirkonda olidki siis teistest piirkondadest selgelt autonoomsemad ja need piirkonnad olid siis Tatarstani Vabariik, Pascurtostani vabariik ja kalmõki vabariik. Peale eelmise nädala lõpu muidugi on see tendents seal väga oluliselt muutunud autonoomseid õigusi on sellel piirkonnal kõvasti vähemaks jäänud. Muidugi on valdkondi, mis on kohalike võimude otsustada, aga see selline sisuline autonoomia siiski kuigi suur ei ole. Paškiiride naaberrahvas tatarlased. Ühel hetkel võttis suuna ladina tähestiku kasutamisele ja nad kehtestasid ka perioodi ja 10 aasta jooksul peaks siis tatarlased minema üle uuesti ladina tähestikuga. Osadel rahvuslikult meelestatud Paškiiridel oli sama idee. Tatarlased jõudsid astuda esimesi samme, Paškiirid sisulisi esimesi samme astuda jõudnud. Aga teame, et mõned aastad tagasi Venemaa Riigiduuma võttis vastu otsuse, mille kohaselt kõik Venemaal elavad rahvad peavad kirja Helena kasutama. Kiri lihtsalt, et ei ole rahvastel õigust otsustada, milline tähemärgisüsteem on nende jaoks parim. See näitab väga selgelt, et mingisugust sellist sisulist otsustamisõigust ikkagi nendele vabariikidele ei ole. Olukord on isegi selles mõttes nii keeruline, et kui tahetakse näiteks linanimesid muuta siis kas see tuleb kooskõlastada Venemaa keskvõimudega? Ei ole nii, et see rahvusvabariik saab seda ise otsustada. Ja kui nüüd mõelda Paškiiride tuleviku peale, siis siin on muidugi kaks küllaltki selgelt eristuvat arenguvõimalust. Kui selline olukord nagu on praegu jätkub, siis baskiiride rahvaarv väheneb. Paškiiride keele oskajate arv väheneb 20. sajandi kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel oli pas kiiridel vägagi kõrge loomulik iive viimastel aastatel Umbaškiiride loomulik iive muutunud vähesel määral negatiivseks. Pascortoscahelist tervikuna on loomulik iive negatiivne, venelastel on see rohkem negatiivne kuivas kiiridele tatarlastel aga kappaškiiride loomulik iive on muutunud Boschkortostanis negatiivseks ja teisest küljest Paškiiri keele kõnelejate arv. Kuid paskyiri keelt ei ole ikkagi igapäevases asjaajamises ka tulevikus võimalik ulatuslikult kasutada. Siis selline huvi Paškiiri keelt õppida ei kasva, see hakkab pigem kahanema ja, ja karta on, et sellisel juhul faškiiri keele osatähtsus Foscortostanis väheneb veelgi. Aga on muidugi olemas ka teine arenguvõimalus, kui Venemaal lähiaastatel saadakse aru sellest, et Venemaal elavad rahvad on tõepoolest Venemaa jaoks väärtus. See Venemaal elavate väga paljude erinevate rahvaste omanäolisus, et see ongi tegelikult see, mis peaks seda Venemaad rikastama. Kui sellest aru saadakse. Ja kui keskvõim hakkab astuma reaalseid samme selleks, et neid väikesi rahvaid oleks võimalik seal kaitsta siis on muidugi võimalik, et Paškiirid rahvana, kelle arvukus ei ole ju mitte väga väike, jäävad ka vabalt püsima. Ja võib-olla jõuab Venemaa kunagi ka sellise arengustaadiumi, et see autonoomia Nendel Venemaal elavatel rahvastel muutuka sisuliseks muutuka tõeliseks muutuka, tugevaks ja faškiirid võib-olla saavad tõesti Venemaal kunagi ka nautida seda sisulises mõttes iseolemist, et nad tõesti oma kohalikke asju saavad ajada üksnes ise, otsustades pidamata selleks luba küsima oskust. Milliseks need arengud Venemaal kujunevad? Seda on muidugi väga raske ette prognoosida. Venemaa tänases olukorras, kus riigi majanduslikud probleemid on küllaltki tõsised, riigil ei ole eriti raha ja, ja veel vähem on tahtmist eraldada ulatuslikke rahasummasid selleks et oleks võimalik nendes rahvuspiirkondades keelt ja kultuuri ka keskvõimu poolt toetada. Pascortostan muidugi suhteliselt rikka vabariigina saab seda teha paljuski ka ise. Ent siiski, veel lihtsam oleks Paškiiri keelte kultuuri toetada, kui selleks oleks olemas ka selge majanduslik tugi Venemaa keskvõimude poolt. Ma olen selles mõttes siiski optimist, et usun, et Paškiirid rahvana on olemas ka 30 või 50 aasta pärast. Kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Saate tegid Andrus Mölder ja Marje Lenk.