Räägime edasi veel Aleksander Paldrok ist meditsiiniajaloorubriigis ja Tartu stuudios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiinilektor Ken calling. Eelmisel nädalal siis oli jutt Aleksander Paldrok ist sellisest väljapaistvast eesti arstiteadlasest kes andis oma panuse kuurortravis just, ja noh, sellest tema nihukesest populaarsest edukusest nagu jällegi mälestustest võib lugeda, et ta oskas ennast nagu ka väga hästi müüa, eksponeerida, ta oli väga sõnaosav, väga joviaalne, käis efektselt riides, talu oli mingi kuulus hülgenahkne kasukas, milles ta lõpus jaojooned olid, olid küllaltki huvitavad, mida siis karikad, turistid oskasid ära kasutada, järele aimata. Et kuni selleni välja, et väidetavalt Ta oli isegi järsku Tiigi saun, aga noh, oli teada, et iga laupäev auväärt professor tuleb siis sauna. Ja siis sinna kogunes ka tema fännklubi temaga suhtlema, noh eeskätt siis Paldroki kuulsaid anekdoote või kurikuulsaid kuulama. Ja töötas, töötas enda populaarsuse nimel ja noh, see oli siis ka see koht, kus kus tema kolleegid teinekord natuke nagu jorisesid. Et ajab nagu liiga odavat populaarsust taga jällegi tolle aja arsti eetikasse, niisugune arsti enda reklaamimise teema oli, oli väga aktuaalne küsimus, seda üritati kõikvõimalikul moel reguleerida. Aga aga nendest regulatsioonidest sai, sai siis, eks ole niisuguste noh, võib-olla jah, lihtsate või odavate võtetega üle astuda kasvõi seesama saunalaval anekdootide rääkimine või mingid muud vigurid, millega Paldrok silma paistis. Ta oli noh, ilmselt küllaltki edev ja selline. Oskas, oskas ennast müüa, nautis tähelepanu, oli küllaltki oportunistliku selles mõttes, et noh, ühest küljest võib olla suur eesti rahvuslane ja vabadusrist ja nii edasi. Aga teisest küljest näiteks jälle üks, üks üks teema, mida tema eluloos vähem rõhutatakse, on see Ta oli siis selle esimese maailmasõjajärgse saksa okupatsiooni aegse Eestis Tartu Ülikooli professor, et üldiselt Eesti seltskond, seda nii-öelda Landes University TEED Dorpati boikoteeris Paldrok aitäh, oli seal professor, aga noh, hetk hiljem oli juba oli juba vabadussõja kangelane ja nii edasi ja nii edasi, nii et talle natukene kolleegid näha, kas siis kadedusest või võib-olla ka mõned pintsipiaalsemat tegelased põhimõtte pärast heitsid talle üht-teist ette. Aga, aga mingi kuiv ja niisugune igav isiksust ta kindlasti ei olnud ja selles mõttes nagu hästi püsib hästi meeles. Nii et see on siis tema kui selline praktiseeriv arst ja, ja rahvamees. Aga aga miks temast eriti armastatakse, nagu rääkida maailma teaduse ajaloos on siis, et ta, et ta tõepoolest ikkagi päris palju tegeles jällegi sellesama eesti leepraga veel üks Eesti arst, kes siis siin meie kodumaise, sellise kõige trendikamad või rohkem räägitav oma haigusega piike murdis. Nii et tema, tema, see niisugune suur lugu, suur narratiiv on seotud just siis raviga. Et ta võib olla siukse epidemioloogilise poolega, nii väga ei tegelenud. Tema siis just üritas sind Tartus töötades ja siin kohalikus Tartu juurde Hellati Peeter Hellat initsiatiivil rajatud Leprosooriumis üritas siis tegeleda selle leepra raviküsimustega. Ja ta saavutas ka mingit edu, nii et mingil ajahetkel teda tõepoolest nagu maailmas ütleme siis 20. sajandi teisel kolmandal kümnendil ikkagi võeti päris tõsiselt kui sellist ühte ühte võimalikku leepra ravi, väljapakkujad, tema, see ravi seisnes siis selles kõigepealt külmutas neid leepra poolt kõige rohkem tabatud kudesid leepralaike inimese kehal süsihappejääga ja pärast seda kasutas kullapreparaat teadmata küll väga selgelt, miks, aga noh, see kullapreparaatide kasutamine seal mingite nakkushaiguste ravis tollel ajal oli levinud ja saavutas kõige selle tulemusel siis tõesti selle need leepra niuksed sümptomid inimesel taandusid kuni selleni välja, et hakatigi leeprahaigeid siis nendest prosooriumitest välja välja kirjutama. Teadvus tasapisi läks edasi ja ühel hetkel saadi aru, et see siiski päris noh, ütleme nii. Otseselt leepra ravi ei ole kuigi jah, kordan veel sümptomid taandusid, inimesed võisid jätkata oma sellist normaalset elu. Ilmselt ka siis see niisugune nakkusohtlikus kadus. Et mis siis, mis siis selle kõige käigus juhtus, tagantjärele tundub, et lihtsalt noh, juhtus see, et selle Nende leepra poolt haaratud kudede külmutamisega need koed siis said kahjustatud rakud purunesid, leepratekitajad sattusid organismi ja organismis endas siis käivitus immuunreaktsioon leepratekitajate vastu. Teisisõnu, tõesti organism ise nagu saavutas teatavat edu selle selle tõve vastu võitlemisel, igatahes noh, tulemused olid silmaga näha. Ja see oli siis, eks ole, jällegi oli aeg noh, nagu meil tänapäevalgi Eestis, eks ole, et me otsime oma rahvuslikke suurmehi ja kangesti tahaksime, Meil oleks ka mingi nobelist ja nii edasi. Ja lähtuvalt siis veel omakorda sellest Paldrok enda edevusest. Ta nagu andis pidevalt teada, et teda on järjekordselt esitletud Nobeli preemia laureaadiks ja nii edasi. Nii et mingil hetkel tõesti tundus siin Eestis, et ongi meil sündinud selline maailma suur mees Nobeli preemia kandidaat. Seda preemiat ta kunagi ei saanud, kandidaat ta jah, kindlasti oli. Ja mingil hetkel ka siis tõesti usuti ja ta ka ise rääkis, et inimkond on tänu ühele eesti mehele Aleksander Paldrok ile vabanenud siis sellest tuhandeaastasest needusest pidalitõvest. Tagantjärele me saame aru, et see kõik päris nii lihtne ei olnud, võit pidalitõve või Leepale tuleb alles siis, kui tekivad antibiootikumid edasi. Aga kindlasti mingil ajahetkel see Paldrok isiksus eestlase sellist eneseteadvust tõstis. Ja siis samas ka see tema niisugune joviaalsem pool kindlasti kenasti ka tegi meie elu tollel ajastul huvitavamaks. Aga Aleksander Paldrok ist võib rääkida ka kui sõjas väelasest kindralmajorist, seda juba siis järgmisel nädalal, kui stuudios on taas Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling.