Huvitaja saates läheme edasi, nüüd mõnevõrra teise teemaga oleme rääkinud frankofoonia nädalast ja frankofooniakuust aga teisipäeviti on meie saates olnud ka meditsiiniajaloolõik ja külaliseks Tartu stuudios siis meditsiiniajaloost rääkimas, ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. Just nüüd siin aasta alguses rääkinud suurmeestest Eesti suurmeestest meditsiinis, aga kui mõelda jällegi sellisele frankofoonia teemale ja, ja Prantsusmaale, et kas meil on ka mõni meditsiini suurkuju, kes on saanud kuulsaks võib-olla ka siis rahvusvaheliselt ja, ja kellel on ka sidemed tõesti siis Prantsusmaaga? Jah, on selline mees, on kohe varnast võtta Ludvig Puusepp sõjaeelse Eesti ja Tartu kuulus professor neurokirurg ja tema siis jah, oli selline mees, kes, kes seda nisukest prantsuse asja siin Eestis päris palju ajas ja need juured selle, tema prantsuse huvi vastu nad ilmselt siis tulevad, tulenevad tema tema, sest noh, pikemaajalisest karjäärist, et ta oli selline noh, meie mõistes väliseestlane. Ta sündis Kiievis, isa isa andis talle siis selle eestipärase perekonnanime ema tal eesti rahvusest ei olnud ja ta siis sealt Kiievist ühel hetkel jõuab Peterburi, õpib seal sõjameditsiiniakadeemias mõnes mõttes sõjameditsiin tollel ajal siis on feminism kirurgiale peamine niisugune kirurgide ettevalmistamise koht tolleaegsel Venemaal. Ja siis pärast õpinguid ta hakkab tasapisi, nagu Prantsusmaa ka tal hakkavad, tekivad juba sidemed enne seda, kui, kui tekib Eesti vabariik ja temast siis nii-öelda eestlane saab. Ta lõpetab ülikooli 1899, ta on sündinud siis 1975. Ja juba 1900. aastal ta siis nagu täiendab ennast Euroopas erinevates kohtades ja noh siis eeskätt lähtuvalt võib-olla mingist nihukesest vene ajalooloogikast, eks ole, sest Puusepp ikkagi vaatamata oma perekonnanimele ta niimoodi kultuuriliselt ikkagi pigem pigem voorus siis vene kultuurikonteksti lähtuvalt omakorda siis sellisest vene loogikasse prantslase mõjude, prantslase huvid, eks need olid, Need olid siis päris tugevad. Ta õpib Prantsusmaal, nii mõnigi kord käib seal ja siis ka Peterburis on mingi haigla, mida finantseerivad prantslased. Noh, me läbi läbi mingi kristliku heategevustöö ega seal töötab Puusepp, nii et sellest tema muust karjäärist on võib-olla praegu ei räägi sellest ehk edaspidi, aga, aga põhimõtteliselt jah, et juba juba enne enne Eesti iseseisvumist saab tegelikult puusepast teadusmaailmas, aga väga suur tõsiseltvõetav mees. Juba enne Eesti iseseisvumist tekivad tal siis ka niuksed päris päris tihedad sidemed Prantsusmaaga. Ja kui ta siis ühel hetkel Eestisse jõuab pärast siis Eesti riigi tekkimist ja, ja Eesti iseseisvumist ja Tartu rahu Puusepp on mõnes mõttes selline üks nendest oktantidest, kes Eestisse tuleb ja siin ta siis seda nihukest prantsuse prantsuse asja jätkab. Ja tema on siis see mees, kelle puhul võib öelda jahe Ta tema siis sisuliselt ikkagi loob siia Tartusse 1922. aastal siis prantsuse instituudi asutuse Missis kogu sõdadevahelise Eesti ajaloo jooksul päris päris innukalt töötab sinna instituudi juurde tekib, tekib suur raamatukogu, mida peetakse väga heaks. Puusepp korraldab mitmeid selliseid õppereise Prantsusmaale võõrustab sealt Eestisse tulijaid. Nii et selline kommunikatsioon on, on küllaltki tihe. Ja Puusepa puhul tuleb seda öelda, et millegi võib-olla temana tekstidest muudest erialadest asjadest edaspidi. Aga aga siinkohal peab ära mainima tema sellise niukse äärmise aktiivsuse. Et mõnes mõttes oli selline mees, kes ja igas igas pulmas oli pruut ja igal matusel kadunuke. Võib-olla oli natuke mingit edevust või sellist asja seal taga, aga noh, põhimõtteliselt eks ole ka tänapäeval kui sa tahad ikkagi edukas, edukas teadlane olla edukalt oma instituuti töös ja elus hoida, siis sa pead nagu pidevalt pildi peal olema. Ja seda kunsti Puusepp, puusepp päris hästi oskas. Nii et tema, tema võime siis leida toetust nii prantsuse riigilt, võimalikelt, muudelt organisatsioonidelt, sama prantsuse instituudi või seal Instituudis oleva raamatukogu jaoks. See ilmselt oli, ilmselt oli päris kõrge, töövõime oli suur ta tegi korraga paljusid erinevaid asju ja üks asi oli siis, kui see prantsuse instituudi vedamine ta juhtis seda instituuti kuni 1929. aastani. Siis tasapisi hakkavad tekkima tekkima seal uued uued jõudja trendid. Ja üks probleem, kui need probleemidest rääkida selle instituudiga Puusepaga seoses, siis on jah see, et et Puusepp oma oma loogikast ja oma maailmapildist lähtuvalt võib-olla tegi selle prantslase instituudi. No esialgu ta oli ikkagi vägagi meditsiinikeskne suur osa seal kaasa löönud tegelastest olid arstid ja ettekanded, mida peeti, olid meditsiinilised ja külla tulid prantsuse arstid ja see tekitas siis teinekord nii sihukest väikest väikest tõredust Nende mittearstidest prantsuse huviliste poolt, kes võib-olla oleks tahtnud näha mingeid humanitaaria ja nii edasi teemasid käsitletav ana. Siis üks asi, mis Eestis nagu nagu, nagu hambusse jäi ja noh, teisest küljest sooliga Puusepa taotlus tegelikult, et noh, küsimus, millega puu saab enda jaoks nii-öelda poliitiliselt tegeles, oli see, et Eestis oli siis, eks ole väga tugevad Saksa mõjud tollel ajal. Ja, ja see niisugune prantsuse prantsuse pole vaatamine, et see oli täiesti teadlik poliitika nii paljude paljude inimeste poolt ja ka Inglismaa poole vaatamine, eks ole, kasutada rohkem prantsuse keelt, rohkem inglise keelt tollel hetkel võib-olla isegi Prantsuskeele tugevam positsioon kui inglise keelelt vanadest traditsioonidest lähtuvalt. Aga see on niisugune prantsuse sõbralikus jah, ikkagi Eestist tekitas teinekord teinekord nagu pingeid, sest kohalik baltisaksa ajakirjandus, mida siis võib-olla võimendas Eesti ajakirjandus võimendasid võib-olla veel keegi, kellele seal Puusepa isik ei meeldinud, tuli Puusepp varba peale astunud, siis siis natukene ka selle, selle prantslase sõbralikkuse ümber tekkis, tekkis kirgesid ja see oli ka võib-olla siis üks põhjus, miks Puusepp tasapisi nagu taandub selle asja juhtimisest, et juba 30. aastatel on siis tõepoolest seal seda niuksed arstide mõju selles instituudis vähem märgata. Ja üks asi, mis tuleb tähele pandi oli siis kajasse niuke, Puusepa vene venepärasus, et tema mingile üritusele, see oli vist mu karjääri 300 aasta sünnipäeva tähistamisele hiljem ajakirjandus nagu heitis ette sellist noh, vene venepärasust. Mida iganes see siis täpselt tähendab, Puusepp tõepoolest suhtles päris palju siis Eestisse sattunud Vene immigrant like ringkondadega ja Läti vene emigrantide ringkondadega, nii sellist niukest Vene teemat prantsusasjaga seoses ka. Kui kui oli tahtmine kellelegi kriitiline olla, siis siis neid selliseid põhjusi nagu leiti, aga põhimõtteliselt jah, puuseppadest müts maha tema, ma panin selle asja käima ja tegi sellest niukse tõeliselt elujõulise nähtumisega prantsuse instituudist üldse prantsuse sõbralikkusest sõdadevahelises Eestis. Ludvig Puusepast ku arstiteadlasest räägime edasi, järgmisel nädalal. Aitäh, käin kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.