Tere kuulama saadet Eduard Vilde, kelle 100 viiekümnendat sünniaastapäeva tähistasime kolmapäeval, neljandal märtsil Tallinna kreiskooli õpilane Eduard marssis ühel heal päeval kooli, Kalevipoeg kaenla all. Selleks, et näidata, et eestlastel ka oma eepos on. Teismelise trotsisid, kasvas võitlus eesti keele eest ja saksa koolis õppinud eestlasest sai suur eesti keele sõnameister Eduard Vilde. Nii rääkis nädala eest kirjandusteadlane, Vilde uurija Liivia Viitor. Minu nimi on Piret Kriivan, Liivia Viitoriga. Jätkame juttu Eduard Vildest ja tema eesti keelest ja saates tuleb juttu ka sellest, kas Eduard Vilde on ikka kirjutanud esimese sadistlikust stseeni eesti kirjanduses ja pornoga graafilisi jutustusi ehk missugust eesti keelt on Eduard Vilde kasutanud erootiliste tundmuste edasiandmiseks. Vilde nimetasite, mängis sõnadega ja mängis osavalt sõnadega ja kõige kõige kõige kõige näide selle kohta on ilmselt tema kuulus Pamplet. Kärjad jah, ja selle Vilde kirjutas tõesti 1908. aastal, siis kui ta oli juba lugenud lennud Villem Grünthal-Ridala väga moodsas keeles kirjutatud värsse. Ja see kõik oli võõras, see oli väga uus ja sinna muidugi lisandusid veel Tuglase niisugused sellised müstifitseeritud Vilde meelest üleliia müstifitseeritud inimesi ehmatavad ja nagu poliitilistel teemadel lugejat eemale kiskuvad, et oli ju ajada pärast 1900 viiendat aastat ikkagi see pooleli jäänud õigluse võiduteema ja äkki tulevad sisse niisugused metafüüsilised teemad, et äkki tuleb sisse Tuglas oma täiesti uue nagu ta rõhutab euroopaliku kirjandusega ja et see kallutab rahva mõtlemise kõrvale, ilmselt oli, mina arvan, et põhjuseks oli suures osas ka see aga lõpuks sai siis Vildel hing täis, et Vilde oli ikkagi ka väga hea luuleasjatundja. Tema oli näiteks see, kes õhutas Marie Underid ju luuletamist jätkama, õhutas teda eesti keeles kirjutama. Jaa, Vilde jälgis eesti luule arengut, teda huvitasid kõik uued, lavale tulnud luuletajad Ta isegi peti Alverit jõudis Ta ja, ja arvas, et see on ikka üks väga suur anne, kes nüüd tuleb. Nii et, et Ta oli väga kursis kõigega. Aga 1908 oli ta kogu selle keeleuuenduse niisuguse äkilise pealetungi eest ilmselt ikka niivõrd tüdinud, et ta võttis ette ja kirjutas selle Pampleti uuel teel millega ta kutsus välja. No vat nüüd võiks öelda Vilde enda väljendiga tuliseid süsi oma pea kohale, ma ei tea, kas Vilde oleks öelnud ka A-lõpulise mitmuse partitiivi Süsa? Igal juhul mina ütlen siin jah, et see kutsus, kutsus esile niisuguse tohutu pahameele Tuglase puhul just. Jaa, ta kirjutas siis luuletuse tokerjad ja see oli ju väga tore luuletus, paljud on nimetanud seda nagu esimeseks eesti tõeliseks Modern luuletuseks. Vildel kukkus hästi välja, kuigi see oli, see oli pahameelest kirjutatud, aga võib-olla see andiski talle tiivad. Et ega siis niisuguses õndsas ja rahulikus meeleolus ei, ei sünnigi võib-olla luuletusi. Ja, ja ilmselt ei sünnigi, nii et, et aga Vilde oli luuletuse kirjutanud ka varem talinäit peast Eesti Postimehes oma kolleegidele tsiteerinud ja needki leidsid, et tal on väga hea luuleandja. Ta ei kasuta seda lihtsalt. Aga just need värsiread sädelev voog, haarates pätt ka, kajab ka siivub ja soe ja poeb lakk luuletiirust, kunsti, Niirus, Vaiskapak, Kalein atakk ka olevat ka, nagu ka. Et see on muidugi palju pikem, aga see oli niisugune häälikute peale üles ehitatud ja Pamplit. Huvitaval kombel seda ei kannatanud Tuglas välja, see ilmus 1000 908909 avaldas Tuglas Noor-Eesti kolmandas albumis essee Eduard Vilde ja Ernst Peterson, kus ta võttis ja tegin Hilde ikka peaaegu maani maha ja unustas ära kõik tema ilusamad jutud, tema novellid, neid nagu üldse seal ei mainitud. Ja Vildes oli ääretult solvunud, see lõppes isegi niisuguse mõtleks sokitaolise seisundiga. Vilde sattus haiglasse Stuttgardis olles tal keelati vaimse töö tegemine mõneks ajaks. Ainult paar tundi päevas tohtis tööd teha. Ja lõpuks oli nii, et et see niisugune vimm võib-olla jäigi püsima. Aga samas jällegi võib-olla Vilde hakkas tõesti, et tal oli esimest korda elus võimalus välismaal olles pühendada ennast tööle. Enne käis ju kõik see ajalehe töö kõrvalt paguluses ühest Saksamaa punktist teise kiirustades. Nii nagu valmis prohvet malts vett. Et 1908 pani ta punkti sellele ja saatis selle teele kuskilt kolmandast Saksa linnast, see oli siis München 1908 kevadel, aga viide jah, et, et nüüd ta istus maha ja ta hakkas tõesti juba on näha seda tabamata imes. Et kuivõrd huvitavaks muutub seal Vilde keel ja see on kummaline, et Vilde ju ise ei viibinud Eestis, aga ta tajus seda ajastu keelt, see ei olnud maha jäänud. Ja sama lugu oli siis ka pisuhännast ju. Et kase pisu anna keel, see juba sisaldas piibeleht kõneles ju tark do murret on väga palju sel teemal kõneldud, kes võis olla Piibelehe prototüüp, no ilmselt Vilde ja Linda Vilde sõnul oli see Peeter speeces rääkiski väga head murret. Vilde ise oli ju teiselt murde alalt, tema oli kodus, ema kõneles murret, tema teadis seda. Mis oli siis Virumaal, aga seda, mis oli Tartus seda, seda ta kuulis siis kas Tartus ringi kõndides ja hiljem siis Peeter Spiegelis, kellest sai tema põgenemisteekonna kaaslane. Nii et, et ta tõi juba siis, ega piibelehte ei olekski võib-olla nii piibele kuidagi kõneleks seda tohutult toredat keelt. Ja vaat siin jälle, et see keel on nagu tegelane, aga seda ta arendas välja mäeküla piimamehes. Mäeküla piimamehe sõnavara on tõesti niisugune, mis, kui seda lugema hakata, see kutsub edasi lugema, et ei saagi nagu seda teost käest panna, seal on niivõrd head dialoogid, kogu aeg on seal midagi nagu, nagu teksti taga ja sisse inimeste omavaheline jutt ja isegi mõisnik on pandud ju seal kõnelema murret. Et seda juhtub harva. No Vilde muidugi toob selle kreemeri näol esile jällegi sele mõisnike mandumisenu kreemeronica täielikult mandunud mõisnik aga ei loe midagi, et, et, et on mandunud. Ta kujutab teda ikkagi sellise eesti rahva seas liikujana kreemjar kõndisi oma mõisas pidevalt ringi jälgis, mida tema töölised teevad, ja niimoodi ta avastas ju ka selle kuulsa piimamehe mari, kes õue peal magas ja kreemjar jäi silmitsema kaunist noort naist. Siin võiks öelda, et Kremer oli selline naiste piiluja, et lille ei ütle seda absoluutselt üldse otse välja, vaid kõik see niisugune erootiline pinge, mis selles teoses on, see tuleb välja nagu kõrvaltegevuste kaudu. Ja vaat see on see omapära ja salapära selles teoses. Seal ei ole ju ühtegi seksuaalstseeni, kuigi küsimus keerleb ju kogu aeg selle ümber, et mari on ikkagi selline seksuaalobjekt ühelt poolt ja teiselt poolt on ta äriobjekt. Aga Vilde kirjutab selle metonüümiate ja metafooride varal välja. Ja Arne Merilai on öelnud, analüüsides siis seda Vilde erootikat. Niisuguses kogumikus on see artikkel avaldatud nagu igihaljas Vilde ilmus aastal 2009 ja see on siis Vilde 140. sünniaastapäeva puhul välja antud. Kogumikus ilmus küll jah aastaid hiljem, aga aga artiklid on seal huvitavad ja Merilai väitis ju ka seal, et ta ei usu, et Vilde ei olnud tuttav Lääne-Euroopas levinud psühhoanalüüsiga tol ajal Freudi ja Jungiga Vilde liikus Viinis ringi ja ta liikus ikkagi seal haritud inimeste seltskonnas ja ta luges, ta täiendas ennast, ta tahtis Viini ülikooli juures isegi mõnda kursust kuulata ja kuidas ta sai siis möödakäija broidist ja Jungi teooriatest, nii et need on sinna ka sisse pikitud. Aga need on need, mis veel tänapäevalgi valmistavad peamurdmist. Võib-olla jah, eesti kirjandusteadusele just alles hiljuti ju arutati ka Eesti meedias selle üle, kus on vaba sõna piir, et mida siis ja kuidas tohib ikka rääkida. Ja sellega seoses on tulnud ka Eduard Vilde esile, et et just nagu piimamehes on üks esimene eesti kirjanduses sadistlik stseen kus väidetavasti siis mõisa räimetles piitsahoobi vermeis noort naist ees siis teen, ei kuulu üldse mäeküla piimamehe Zjušeesse, vaid väga sageli juhtub. Vaat see on jälle, et ega me ei loe ju Vildet Me kuulame, et ahaa, siin räägitakse Vildest, seal räägitakse Vildest ja nii tekivad, see on väga huvitav, et see Vilde puhul nii on tekkinud sellised ränd Piivid. Et vaadatakse ka muidugi palju nende teoste juurde kuuluvaid illustratsioone, mis olid viiekümnendatel aastatel välja antud kogutud teostes. Sellised väga realistlikud. Aga see naisepeksmise stseen üks neist kuulub kindlasti Mahtra sõjas huntaugu Miino peksmine mõisatallis. See on täiesti olemas, pildiga varustatud. Ja teine on siis Vilde kuulus novell kuival, mille ta avaldas selles samas 1909. aasta Noor-Eesti kolmandas albumis. Ja seal on kaks eesti mandunud ärimeest ja ainus koht, kus siis inimlik pale välja tuleb, on see. Et kui ta hakkab vastu see niisugune stseen, kus siis toimub selline etendus nahk piitsaga seal siis see naise vemmeldamine ütleks niisuguses noh, et, et see, see ei olnud jah, niisugune mõisa tallist seen, aga see oli lihtsalt, et ütleme jah, sellise, kuidas seda öelda, et, et see ei olnud mitte mingi varietee, vaid, vaid see oli niisugune etendus, mis siis kutsus kohale rahakaid inimesi ja milles siis osalesid Vilde sõnul mitte ainult sugugi alla käinud naised, vaid siis võisid siis olla ka täiesti korralikest perekondadest pärit naised, need, kes siis lõpuks sattusid prostitutsiooni teele. Vilde ei olnud ainus, kes tegeles tol ajal selle teemaga, et miks naised lähevad prostitutsiooni teele, see oli seoses linnastumisega väga üldine teema. Nii et Vilde ei olnud mitte mingi niisugusest niisugusest isiklikust initsiatiivist, vaid see teema oli ühiskonnas üleval. Aga see, kui see tema kuival ilmus, kas siis ikkagi tekkis arutelu ja lindi teda ka siis pornograafia, muidugi, et pornograafiast süüdistasid teda ka minu teada niisugused kommunistliku suuna järgi ja 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja siis kõik need bolševike parteide kirjanik kest, liikmed, kes siis väitsid ju oma kriitikas, et sel ajal, kui käib suur maailmasõda ja meie mehed langevad rindel kirjutab Vilde mäeküla piimamehe, mari käsivart, sest ja see oli ka võib-olla tõesti ainus, mida ta seal kirjeldas. Teatavasti kui ka kunstis on ju seda väga palju, et kui naine tõstab käed üles, siis tema käsivarred on eriti kaunid. Et Vilde järgis ikkagi natuke niisugune kultuurne, kuidagi lähenemine on ja, ja Vilde teosed väga tihti lõppevadki nagu niisugused skul tuurset positsiooni võtmised. Et, et selles suhtes jah, Vilde kirjeldas ju ainult neid, neid käsivarsi ja siis seda mari kurku õndlas olevat kaht lohukest. Aga see ei olnud ju pornograafia. Ühesõnaga, Eduard Vilde ei kirjutanud pornograafiat ei toonases mõistes ega ka tänapäeval ei või vastupidi, ei selles novellis kuival On küll öeldud, et see kõikus piiri peale, et seal oli kirjeldatud seda, niisugust, neid, neid naisi, kes seal meeste ees siis tantsisid ja et võib-olla see kuulus mingite niisuguste lõbumajade või, või ma ei tea, mis asutuste programmi. Aga see ei ole üldse mitte Vilde teoses selline objekt, vaid objekt on ikkagi see, kuidas need inimesed, kes seda pealt vaatasid, sellesse suhtusid. Ja kuidas aastal 1900, et üks on need kapitalismi esindajad, et mis saab siis inimesest, ühesõnaga sellisest noorest rahvast, kelle hulgast tulevad kapitalistid, töösturid ja kellel puudub niisugune sajanditepikkune põhi sella alal, et Neid haarab kõik uus ja mis võib olla silmale, mõjub kuidagi, et nad võivad ennast unustada ja võivadki porri langeda oma raha eest, ei tea, mida teha. No aga, et jällegi siin tõstatub väärika eestlase küsimus, et selles novellis kuival neid väärikaid eestlasi ju et, et kuidas siis nendega lood on, et minu arvates Vildet huvitab see, aga muidugi Vilde alati pahandas, et miks teda samastatakse, siis ütleme peategelasega, miks alati arvatakse, et minategelane ongi kirjanik ise. See oli ka tagamõttena, et rahvast harida, kuidas lugeda raamatut, et mitte kirjanik ei ole see, kes on seal ütleme, roimarid rollis või siis niisuguste jah, nilbuste nagu Vildele öeldi nautija rollis, et, et Vilde kujutab siin ikkagi seda sellist protsessi, mis, mis nõuab nagu kaasamõtlemist ja, ja võib-olla vaimset kasvamist. Kas näiteks järgmistes stseeni mäeküla piimamehest välja valisin, sest minu meelest mäeküla piimamees on tõepoolest absoluutselt erakordne raamat keele poolest just, aga kas järgmist stseeni ka süüdistati ülbuses või, või samastati tegelast Eduard Vildega, nimelt et on siis lugu sellest, kuidas härra von Kremer viibis nii küpsi küüsi oma seesmise murrangu juures. Ja jutt Ta on sellest, et ta näeb, kuidas mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kaugel ära ei olnud põhimõttest jumalal päevi, peremehe leiba. Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööri otsa närida, mis ta lõuga mööda alla lipperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal, Helmenda sigitagune särgi jätk üles pöörata, körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata. Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe Hepitades nooriku kurgu alla. Tarvas välguvalul neid kahte vaakest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust. Imelik, uus imelik noor, imelik, uimav higi lõhn talle pähe tõusis, aga mitte nii väga see kõike lõpetanud Ulrich, nõnda et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi. Kui palju enam raatsiv pea pööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati, kõrvus kohiseb ja silmis virvendab veri, mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima. Kuid nüüd teda vastu võttes nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda. Seda ta tegigi. Et, et need sõnad on nii ritta seatud ja nii valitud, et täiesti tunnet, kuidas üks vanamees on saanud teadlikuks oma kirest. See on nüüd niisugune stseen, mille kohta taas on kirjutanud jah, Aarne Merilai. Et teatavasti alati vaadatakse ka, et, et missuguse tegelase sisse siis kirjanik püüab siis nagu rollimängus minna ja Vilde selles mäeküla piimamehe niisugusesse, kuidas seda öelda sellise kasvava seksuaalsuse ja kasvava erootika niisuguses vaimus, et see on üllatav, ta kirjutas sellest kuidagi niimoodi, nagu vaataks seda, seda teatrietenduseni, ütlen mina, seda on väga palju väidetud, et, et Vilde armastas kõige rohkem sellist draama või lava oli tal kõigis teostes sees. See tuleb välja ka mäeküla piimamehe just nimelt nendes stseenides. Aga tal on need nagu no mina ütleks, et need kirjutatakse nagu rollidele ette, kuidas keegi peab olema, vat et sellised remargid, et kas naeratad, tähendab, et kas välkus sisse harva hambarida Maril, kuidas ta välja nägi, et põhimõtteliselt sellest raamatust on tehtud film ja ma ei usu, et nõukogude ajal me seal seda kõike märkame. Seda filmi on ka üle vaadatud, see on tegelikult täiesti aktsepteeritav ja hinnatav. Ilmser olid väga head näitlejad eesotsas Jüri järveti ka. Aga see, kuidas, kuidas Vilde kirjeldab jah, ta kirjeldabki seda tõesti, et mida see parun nägi, ega siis ta istus oma mõisas. Ta avastas ka seda, et ta hakkab varsti nagu siit ilmast lahkuma ja ta polegi veel õieti elada saanud. Ja muidugi, kui ta nägi nüüd seda, kes siis oli tulnud põrandat küürima ja ma arvan, et eks põrandat küüritaksegi nii, et on jalad ja käsivarred paljad et siis ta siis ta avastas, ehkki tõesti, et et talle meeldis see naine ja see naine äratas tema seksuaalsuse üles. Et hakkas teda himustama, et see on see niisugune himu teke, mida, mida Vilde kirjeldab. Ja see, kuidas, kuidas ta saasta vastandab jällegi selle, kuidas ega Tõnu prillup ei suhtunud ju oma naisesse kuidagi teistmoodi kui kolmandasse lapsesse, kelle ta oli perre võtnud oma esimese abikaasa surma, järelmajja oli vaja perenaistest, väiksed lapsed olid ja ta võttis selle noore tüdruku sinna oma naiseõe. Ilmselt see võeti lihtsalt nii, nagu nagu võeti majapidamisse inimene. Aga äkki ta avastas siis selle parunihärra ootamatu niisuguse seksuaalse huvi tõttu oma naise vastu, keda ta alguses nagu kaubana välja pakkus, et vaat minu jaoks on see müsteerium. Siis tärkas Tõnus armastus. Aga see unustatakse jälle ära, et räägitakse nii, naine oli seksuaalobjekt, naine oli eesti mehele äriobjekt, aga prillup oli kannatav mees, sest kui ta selle armastuse avastas, ta ei osanud oma armastust kuidagi näidata. Ja mõisnik muidugi arvas ka, et, et teda armastatakse ja, ja tema pani niisugused lootused sellele salapärasele marile. Ja mari puhul ei ole ju Vilde kirjeldanud mitte ühtegi tunnet. Et see on iseendast tohutult huvitav süžee, et minu meelest see võiks isegi olla tänapäeval kasvõi rokkooper meeste tunnetest ja hirmudest ja seksuaalsusest, rääkis Eduard Vilde ilma otseselt nimetamata seksuaalsust. Ja see ongi kaunis kirjandus. Jah, ta ei nimetanud seal mingisuguseid termineid, ta ei kirjeldanud seksuaalseene, aga me kõik teame seda mäeküla lugedes, et mis seal toimus, ma ütleks, et see on niisugune, kuidagi järk-järgult lisatakse seda seda nagu Merilai ütleb, et see on niisugune seksuaalsusest järk-järgult seda lisatakse, et see nagu Hitchcocki filmis kus hakkab mingi salapärane king seal või midagi on, et see hakkab nagu rolli mängima, tekib mingi niisugune põnev tegevus. Et see on meisterlikkus niimoodi kirjeldada, see on kunst. Ja see nüüd, et, et ta kasutas seal ka neid sõnu, et see, see prillup rääkis tõesti nagunii, kui ta ütles, et et kõiki seniseid murde seal maa asemel moa ja suu asemel Soa ja siis tal olid igasugused niisugused omapärased sõnad, mida ta tarvitas ja see toob tegelase ju lähemale. Et murdekeel toob alati, et see, see tuleb lähemale, inimene saab nagu kuidagi keelele lähemale ja kiil tuleb inimesele lähemale. Et sellega toimub veel rohkem see lahendamine ja pinge tõstmine. Et murdekeelt võiks, võiks eesti kirjanduses palju-palju rohkem kasutada. No Mats traat on seda tõesti teinud, see on, on tohutu panus ja tohutu tänuväärne töö, aga, aga seda seda võiks lisada ja liita. Et kuidagi nagu muidu. Kui minna maale, siis inimesed ikka räägivad ju oma murdesõnu pikitakse vahele ja isegi hakkad seal rääkima. See oli üllatav, sest te rääkisite jutuajamise alguses, et Mahtra sõda pakub noortele ka huvi, Mahtra sõjategelased räägivad ju ka murdekeeles ja just nimelt ja Mahtra sõda pakub huvi selles mõttes, et isegi jah, niisugust rehve vaatide kirjutamist nagu mina praktiseerisid tollases Õismäe Humanitaargümnaasiumis, see oli siis 2008 sügis 2009 kevad. Isegi sellega tulid õpilased kaasa. Minule tuli see kõik üllatuseks, ma ei arvanud, et tänapäeva õpilane kaasa läheb ja põhimõtteliselt, et tegelaskujud läbivõtmisel jah, niisugune samastamine ja kõik, et, et see, see on ju väga-väga hea ja, ja kui see toimub ja see on ju meie ajalugu ikkagi, et kuidas see lõppes ja, ja mis seal tegelikult põhjuseks oli, nagu, nagu seesama tõlkimata seadus ja talupoegade lemmik Te nüüd ma räägin nii, nagu Aavik ütleb, ei tohi rääkida mitte ja võimalust anda, et nad saaksid ka oma majapidamist kohendada ja oma põldu pidada, et see ju lõpuks oli see, mis viis välja rändamiseni. Ja see oli võib-olla nagu on öeldud ainsana veel mõnes üksikus kohas Euroopas. Et Vilde ju vaatas. No seda ju väga pingsalt ja selles suhtes ette heita näiteks ka sellele samale triloogia kolmandale osale prohvet Malzletile, et seal on liiga palju dokumenti, pildi ise veidike nagu ka kahetses seda see ei olnud sugugi halb, et kas see Läks õigesse kohta, kuna tänapäeval vaadataksegi seda romaani. Seda on uurinud saksa uurijad, kes on Krimmis väga palju oma väljarändajaid ja nende elulugusid ja nende külade lugusid isegi konverentse, palju võimsamaid on seal tehti, kui see väike Eesti konverents oli seal aastal 2004 ja välja antud igasuguseid raamatuid selle kohta, et see on see, millega Vilde raius nagu eestlase ajalukku. No kes see uskus, kui mingi ilukirjanik võtab, et aju mõtleb selle välja? See ei saa tõsi olla, aga kui seal on fakt ja kui seal on viide, nagu Vildel oli alguses joonte all siis see oli talupojale ka enesetunde tõstmine, et esimest korda nagu räägiti, et need asjad on tõesti toimunud, et see oleme ju meie ise. Et kes siis veel. Aga jah, et niisugune töökeelega, et kui nüüd keele juurde tagasi tulles, et see on mäekülas briljantne ja kõik need looduskirjeldused, mis mängivad ka kaasa, mitte ainult need metonüümiad, kuidas erootika, seal avaldub vaid ka elu ja surmaavaldused, loodus mängib Vildel alati kaasa ja see Tõnu Prillopi surmasõit selles sinises, mida Vilde kirjeldab, see sinine värv, mis tuleb siis prillupi ümber äkki ja see, see on midagi ja niisugust kordset täpselt nii nagu tal on see Prohvet Molsveti puhul see valge laeva ootamine, tõsi küll, et selle kirjeldused olevat lisanud hiljem siis kui ta seda uuesti ümber töötas, siis tuli see võimas valge laeva kirjeldus ja see valge laev, et vaat kuidas on hinge läinud, seda kasutatakse siiani ju see läks alates Vildest, see, see läks massidesse. Ja muidugi see naise müümisteema, et seda on ju. Kui nüüd siin uuel ajal on võimalik olnud filme vaadata, siis seda teemat on ju ka kasutatud filmikunstis ja aga, aga mina ütleks, et Vilde tegi seda juba 1916. Et me tuletame meelde iseennast, et, et seda ei saa lugeda niimoodi sellises võtmes ide teoseid, nagu, nagu seda tehti 100 aastat tagasi. Ja võib-olla ei saa ka nii teha, nagu seda tehti koolis. Sest eks Vilde on ise ka nende koolis õpetatud asjade kohta öeldud, öelnud, kuidas aeti pealaest sisse ja kuni varvasteni välja pidi siis analüüsima kõiki tegelasi ja, ja kõiki neid asju, et jah, et Eesti klassikat ja võiks natuke loovamalt kuidagi kuidagi vaadata, et juba see keel pakub huvi, et keele pärast tasub lugeda, et vot see oli see Aaviku keel, et ototot, mida ta siin siis nüüd nõudis. Aga Vilde ise ei jäänud ka elu lõpuni oma keelega päris rahul, et enne kogutud teoste ilmumist redigeeri oma keelt. Ja, ja ta mitte ainult ei reageerinud, vaid mõned jutustused, ta kirjutas ümber suisa suisa ja, ja ta ütles, et võib-olla jah, et nagu läks veidi vähem aega, kui oleks pidanud parandades minema, et seda redigeerimis ta ei kujutanud endale, sest kirjades, mis ta Saksamaalt kirjutab linna Vildele, seal ta ju ütleb, et arvab, et paari aastaga saab kõik välja antud ja siis ta saab midagi uut, veel kirjutatud, seda see uue loomise vajadus. See oli niivõrd traagiline, et kuidas ta seda unistas sellest, et ta ei saanud seda, et see kõik läks selle keele peale tal ära. Ja ta isegi püüdis Lindat rakendada Nolinda seal mõnda osa vaatas aga mõni kiri, kus ta palub, et siit asenda palun uute sõnadega ja see stseen, katsu nüüd siit veel nagu midagi muuta. Linda ei vastagi ta Iidee, lihtsalt. Ta jätab selle au ja, ja tegemise Vildel endale. Sest Linda jäi Tallinnasse ja, ja Vilde oli Saksamaal. Ja Vilde kirjutas ümber väga paljude novellide lõpud sest talle ei meeldinud, nagu ta ütles, et need on magustatud väikekodanlikud, ajalehesabade lõpud, ta kirjutas, need lõpud või siis näiteks alati lugeja tahab teada ju. Aga mis temast pärast sai alguses Vilde tuli sellele vastu, aga kui ta redigeeri, siis ta lõpetas selle ära ja kirjutas Lagadist nii väga traagilised ja väga elulised lõpud. No üks näide on see lina May, mis enne ei olnud nii, nii traagilise lõpuga, mida kaan peetud Vilde nooruspõlve üheks paremaks teoseks jälle tasub üle lugeda. Neid ei ole eriti pikad, et mis jäeti tegemata, võib-olla uue alguses oli see, et kogutud teosed oleks võinud faksiimilevälja anda või siis teha valiku, nendest aga jäid need viiekümnendatel välja antud tumepunased kogutud teosed. Ja see oli ainult üks valik, see oli kindla suunitlusega valik, see oli nõukogude aja valik. Aga Vildel on väga paljud asjad jäänud ja väga paljud on kindlasti veel praegugi ajalehesabades, et ikkagi neid teisi, mida ta kirjutas kaabel, et seda väga mitmekülgset Vildet tutvustada. Et see jäeti tegemata. Aga no siis ei tegeldud Vildega ja ega, ega vist ka praegu eriti aga võib-olla 160.-ks sünniaastapäevaks 10 aasta pärast, siis peaks praegu alustama juba selle tööga. Jah, kindlasti mina olen näinud ikka, et, et meil võiks olla ka nii nagu, nagu on välismail jah, Euroopas, kuigi ka meie oleme Euroopas, et tehakse selliseid töörühmad. Et kõiki asju, et eestlasel on see omane, et ta nokitseb omaette igalühel on oma Vilde, igaüks Nukerdab oma Vildega aga et põhimõtteliselt võiks ju olla niisugune, nagu mul ei lähe kunagi meelest, kui tulid soomlased Juhani Salokandleajal Soome instituuti esinema ja oli terve töörühm, kes tegeles Aino Kaldaga ja oli palju ettekandeid ja oli erinevaid vaatepunkte erinevatelt inimestelt igaüks oli võtnud mingi lõigukese. Et no me oleme jah, väike rahvas, aga, aga siin oma suurte puhul peaksime me muutuma suureks. Et mitte ainult igaühe oma Tammsaare ja igaühe oma Vilde, vaid, vaid see peaks käima kuidagi arutledes. Vilde tuleks uuesti avastada ja päris kindlasti päris kindlasti. Et, et tema puhul on jah, mida avastada, sest neid tahke on väga palju. Ja praegu on vaatluse all olnud väga vähe. Kui siin öeldakse, et, et Vilde oli kogu Eesti vabariigi ajal väga suure au sees, siis see on eksitus. Kolmekümnendatel vajus Vilde kuidagi väga tagaplaanile. Siis, kui võimule tuli päts, siis algas hoopis teine suund ja, ja selle üle on kurtnud Linda Vilde Vildele tehti ülekohut. Et temaga ei arvestatud, aga ta ei lasknud ennast sellest segada, ta redigeerida oma teosed lõpuni ja Digivad rahvasulaste keel, siis ta tegi omale ju isikliku sõnastiku, ta kirjutas välja neid eestipäraseid nimesid, mida ta kasutas, seal on ju kõik need ehedad eesti nimed, vaat see on see 30.-te aastate eesti keel mis muide vastanud, et näiteks ka Underi puhul ja väga paljude teiste puhul Underi tõlgetes näiteks paljude teiste tõlgetes muidugi et see oli teistsugune, eesti keel. See kadus kuhugi, võib-olla väliseestlased viisid selle kaasa, aga seda enam ei tulnud, sest viiekümnendatel ju propageeriti ikkagi seda, et lause olgu venepärane, see 30.-te eesti keel. Nojah, et see vajaks ka uurimist ja, ja see, kuidas Vilde selle tõi rahva sulastes rahva ette. See oli ääretult huvitav, kuigi ta jõudis valmis ju väga vähe peatükke ja needki mitte algusest ja lõpust, vaid keskelt, sest ta lootis ikka vabadussõjaga seotud paikadesse sattuda ta sinna Narva taha ja küsitleda seal veel inimesi, kes mäletasid neid lahinguid, mis seal peeti. Nii et ta tahtis täpselt sedasama elu lõpul korrata Ta, mida ta tegi elu alguses, kui ta kirjutas Mahtra sõda, kui ta käis ise kohal ja vestles sõjaveteranide ja nende järeltulijate ja kohalikega. Et just see jälle see, et ta pidi olema elavas kontaktis, peab olema kirjanik rahvaga, kes tahab rahvale kirjutada. Praegu on vastupidine tendents, kirjanikud istuvad oma kambris. Neist välja läheb sealt väga vähe, et, et nii nagu ütleme, Heino Kiik töötas näiteks ise kolhoosist selleks, et kirjutada tondiöömaja. Et see oli see kogemuse saamine või, või niisugune incognito liikumine, seda ei ole, et, et see, see ongi see, et keel on elav, et Vilde tunnetas seda, aga seda Wiedemanni sõnastiku Wiedemanni oli nüüd ütleme tõesti üks baltisakslasi, keda Vilde väga ja väga austas. Ja see raamat oli jah, mis käis temaga kaasas ja minu teada soovitas ta seda isegi Underile. Artur Ratson olevat otsinud Underile sõnu Wiedemanni. See oli täpselt seesama, mida Vilde tegi. Mida see näitab, see näitab, et keelega tuleb pidevalt tööd teha. Ja, ja just see, et ta ei tahtnud, et midagi ära kaob. See vanade kihistuste eesti keel on ju kogu aeg uueneb. Sellist eesti keelt, mida meie räägime, et 30.-te aastate inimesed ei jah, et, et see, see erineb, ütleme, et võib-olla on eile oleks see võõras, aga see, et vanu ära ei unustataks vanakiht, seal peaks säilima. Et ikkagi nagu maailmas hinnatakse rohkem neid keeli, kus on väga vanad kihistused sees. Et need, need ei maksa selle uute sõnade loomise nimel jäta kõrvale, et see on jälle see meie põhi, et siis me tunneme. Me toetume millelegi ja vaat Vilde adus seda kõike, et, et tal oli see teada ja, ja see rikastas ja et kuidagi jah, vaataja ja lugeja ette tuua nii rikast kirjaniku, et, et see võiks küll olla jah, niisugune eesti kultuuri keelejatele mõtteaineks. Eduard Vildest kirjanikust, kes võitles eesti keeles eluõiguse eest ja kes töötas ka enda teostega elu lõpuni ilusama eesti keele nimel meie suurest sõnameistrist Eduard Vildest, rääkis Vilde monograafia autor Liivia Viitor. Mina olen Piret Kriivan ja usun, et Eduard Vilde mahukas looming võib pakkuda elamuse väga erineva maitsega lugejale ka tänapäeval kindlasti head Vilde taasavastamist.