Armas raadiokuulaja, mina olen preester Rein õunapuu. Ja ma tulen täna sinu ettesaatega, mille pealkiri on surres janusse põlvini vees. Armas kuule iga möödunud eluaasta lisab meile kogemusi. Iga mööduva aasta viitab kõige maise kaduvusele sellele, et meie aeg siin maailmas on naeruväärselt lühike. Ühel päeval märkame lihtsalt, et oleme hakanud mõtlema minevikule rohkem kui olevikule ja tulevikule. Et unistused, mis varem meile nii tähtsad, olid märkamatult asendunud meenutustega. Kuid me ei käi oma eluteed üksi. Aine on meie kõrval inimesi, kellega suhtleme, kellest peame lugu, keda peame oma sõpradeks. Tänases saates ma tahaksingi mõtiskleda sõprusest suhtest, mis meile nii palju tähendab. Kuid milles on nii kerge pettuda. Sõbraktile person loota või üles lugeda ühe käe sõrmedel. Ja ikka jääks paar sõrme üle. Ma võtsin neid kõiki kui midagi iseenesestmõistetavat ning lasin neil kõigil käest libiseda. Kus nad on, nüüd, kui ma vaid teaks? Voolavad mööda nagu jõevesi. Ja mulle tundub, et me ei õpi midagi. Paid läheme läbi elu, läbipõlenud täie tühjadena, surres janusse põlvini vees. Min vahetevahel ma meenutan kõiki neid kallimaid, kes mulle on lähedased, on küllalt mõne olen neist unustamine. Kuid üks või kaks püsivalt mu mõtteis. Ja ma küsin endalt imestusega, miks ometi lasin mannil minna? Nad voolavad, Need on nagu jõevesi. Ja mulle tundub, et me ei õpi midagi vaid läheme läbi elu, läbipõlenud, teie tühjedena, surres janusse põlvini vees. Kõnniteed on täis inimesi, suur linn voolab minust mööda. Ja ma kiirustan päev päeva järel läbi maailma läbi maailma, mis on täis võõraid. Kes hetkeks küll tõstavad silmad poole, kuid pööravad siis pilgu ära. Nad voolavad mööda nagu jõevesi ja mulle tundub, et me ei õpi midagi vaid läheme läbi elu, läbipõlenud, teie tühjadena, surres janusse põlvini vees. Lapsed sõbruneda kergesti. Lapsed lähevad kergesti tülli ja lepivad kergesti. Nad kaitsevad, jagavad oma väikesi asju. Kui keegi midagi käest võtab, nõuavad nad valjul häälel oma õigust. Või jäävad kaitsetu näoga teisele järele vaatama. Aga nad saavad kõigest kergesti üle. Meile. Varsti pühivad nad pisarad ja naeratavad jälle. Ometi jäävad paljudest niisugustest lapsepõlves läbi elatud seikadest jäljed, mis saadavad last kogu elu mõjutavate otsuseid, tema usaldust teiste inimeste vastu, usku teistesse inimestesse tema enda usaldusväärsust. Vahel harva juhtub, et mõni lapsepõlvest pärit sõprusside jääb kauaks püsima kuid siis hääbub äkki lihtsalt kontakti jääb uuendamata nii pikaks ajaks et seda on piinlik taas üles võtta. Tõeline sõprus tekib ikka huvide pinnal vaimse sarnasuse või just huviäratava erinevuse kaudu. Nii nagu magneti erinevad poolused tõmbuvad teineteise vastu. Aga igasugune lähedus teise inimesega eeldab palju kannatust ja kannatlikkust, tööd ja vaeva, nii iseenda kui teise inimesega. Inimesed ei loe üksteise mõtteid. Sellepärast tuleb kaua aega jälgida teist ja lasta teisel jälgida ennast enne, kui hakkab selgeks saama, mida keegi mõtleb. Kui kaugele saab teda usaldada. Nii sageli aga seda kannatust ei jätku. Tekivad pinged, mis ei lahene, mille puhul kurku tõusnud küsimused jäävad küsimata. Jahmatusest põhjustatud segadus ei lase ületada barjääri, et üldse püüdagi midagi lahendada. Viimaks kasvatab aeg haavad kinni, laseb neil armistuda. Mis tegelikult juhtus, jääbki teadmata. Mattub oskamatuse ja soovimatusse. Takerdub solvatud eneseuhkuse, haavatud õiglustunde krampi. Maailm on suur, see võimaldab enesesse. Ma tahan lahku minna. Minna maailma uut õnne otsima. Ajaratas pöörleb ja aastaajad vahelduvad. Koerad jäävad vanaks. Suvel sajab ikka vihma. Kuid ma ei oleks kunagi uskunud, et sina ja mina. Et meie teed peaksid lahku minema. Väike laps paneb peanutes oma ema rinnale ja pühapäeva hommik peab ikka olema pühitsetud. Kui mida, peaksin ma ütlema oma murtud südamele. Kiirtee kiirtee, kuhu sa välja viid, seda ma ei tea. Võib-olla lähemale oma unistustele võib olla kaugele eemale. Kiirtee kiirtee. Anna mulle tiivad, et tõusta lendu. Mul on raske minna ära su juurest ja elada sinust lahus. Pole teemandid ja kuu pole sinine. Ei ole kulda, seal, kus vikerkaar lõpetab pole jäänud enam mingit unistust, millest kinni hoida. Kui pole sind, jääb ainsana tõeliseks Vaidze üksildane öine maantee. Võib-olla teeb muutus mulle head. Kes teab, kuhu see tee mind Riia või kiirtee kiirtee. Kuhu see välja viib, seda ma ei tea. Võib-olla lähemale, mu unistusele võib olla kaugele eemale. Kiirtee kiirtee. Anna mulle tiivad tõusta lendu. Mul on raske lasta sul minna ja elada sinust lahus. Vahel juhtub, et inimene kaotab usalduse oma vanemate vastu või jätavad vanemate hooletusse. Nii et seltskonnast tänaval saab kõige suurem autoriteet. Ja ta leiab oma sõbrad jutumärkides tänavalt tantsupeol, baarist. Sõbrad, kellel on mõttes vaid ärakasutamine, kes on osavad noort inimest manipuleerima. Nad ütlevad. Sa ei ole kellelegi mees, kui sa ei julge aknast välja hüpata. Isa tagant raha varastada, klaasi põhjani juua, narkootikume võtta, kauplusse sisse murda. Sa ei ole kellelegi täiskasvanud inimene, kui sa ise endale elatist ei teeni. Kui see raha eest võõra mehega voodisse ei lähe. Nii ütlevad need, keda pead oma sõpradeks. Ja sa ei saa arugi, kui sinust on meheks saamise asemel saanud narkomaan või kurjategija täiskasvanu asemel prostituut. Kui sa aru saama hakkad, on juba paljugi kaotatud. Hing on täis haavu ja pole kedagi, keda julgeksite usaldada. Säutsid nüüd oma süüd ega suuda seda leida. Sest kurje pole see tahtnud. Kuid siiski pole osanud end selle eest hoida. Olevaid Bodekslev süda on parem kui sa rahuneksid. Praegu pole tal Õiga olla avatud. Kord saadud õppetundi on raske unustada. Pole vaiku, eksleb süda või mind peetakse rumalaks. Pole hea joosta seda rada näkku, valgu peri paneb punastama. Igast raamatust olen ma otsinud leevendust neile mõtetele, mis mind piinavad. Ma upun nagu ookeani heidetud kivi. Mu loogika on vajunud tunnete merre. Teatu enne kui alustad, ole Raitma pekslev süda. Ana tagasi mu purunenud unistused, mis kukkusid kildudeks kui klaas. Ma ei ole veel valmis murduma. Kord saadud õppetundi on raske unustada. Ole väitnud, eks süda. Sa pead õppima seisma oma jalgadel hea joosta seda rada näkku, valgu peri paneb punastama. Igast raamatust olen ma otsinud leevendust neile mõtetele, mis mind piinavad. Peatu enne, kui alustad. Ole vait, modekslev süda. Mitte kunagi teha vigu, mitte kunagi, anda lubadusi, mis murduvad. See on sama kui laulda tuulde või kirjutada järve pinnale. Ma vingerdan nagu kinni püütud kala kuival. Võitlen ise, et vältida abi. Ma upun nagu ookeani heidetud kivi. Mu loogika on vajunud tunnete merre. Peatu enne, kui alustad. Olevaikneb ekslow seda. Kõige paremini ühendab inimesi ühine mure ja häda. Kui juhtub vahel nägema sõjaveterane inimesi, kes kord kaevikus on pidanud oma haavatud kaaslast eluga riskides kuulirahe alt ära vedama siis mõistad, et surmaohus proovitud sõprade vahel on mingi eriline usaldus ka siis kui nad on väga erinevad inimesed. Ka rahuaeg võib olla petlik. Meie ümber elab palju inimesi, kes peavad võitlust elu ja surma peale oma inimväärikuse eest kes kaotanud töö ja vaimse tasakaalu. Kaotanud usu enesesse sest kõik sõbrad on temast ära pöördunud. Kui tunned mõnd niisugust inimest, siis küsi endalt, kas pole mitte sina see, kes saab aidata olla see ainus sõber, kes ei lase hääbuda õnnetu inimese usul headus. Kui läheb külmaks ja tähed vaatavad alla. Kui sa hoiad endalt ümbert kinni, et sooja saada külmal maapinnal. Sa ärkad hommikul võõras, kuues ja keegi ei tee sind märkama. Seda küsida endalt, kes kannaks hoolt mõist. Ainus sõber, kes võiks olla. Mul on raske seda öelda. Mulle ei meeldi seda öelda. Kuid küllap see olen mina. Kui su kõht on tühi, jälgni tõeline ning sa oled liiga uhked kerjata, kuid liiga rumalat varastada. Säutsid kogu linna läbi, et leida oma ainukest sõpra. Kui sa ei leia mitte ühtegi. Sa küsid endalt, kes võiks olla üksildane hääl, ütleb selle välja ja teeb sind vabaks. Mul on raske seda öelda. Mulle ei meeldi seda öelda. Kuid küllap see olen mina. Sa ei ole kõige kergemini mõistetav inimene, keda olen kunagi tundnud. Ja meil mõlemal on raske oma tundeid näidata. Nii mõnigi võiks öelda, et ma peaksin laskma minna oma teed. Sest sa paned mind ainult nutma. Kui oleks veel keegi, kasvõi ainuski kes loobuks oma elust sinu pärast läheb surma. Mul on raske seda öelda. Mulle ei meeldi seda öelda, kuid küllap see olen mina. Kui maailm on hulluks läinud ja millelgi ei ole enam mõtet. Vaidleks Meil on seal, astub välja sinu kaitseks. Vandekohtunikud on läinud otsust tegema ja sa otsid silmadega saalis. Üksainus sõbralik pilk on see, mida igatseksid näha. Kui oleks keegi kasvõi ainuski, kes loobuks oma elust sinu pärast ja läheks surma? Mul on raske seda öelda. Mulle ei meeldi seda öelda, kuid küllap see olen mina. Me ei saa alati valida oma tuttavaid, töökaaslasi, inimesi, kellega olud meid kokku viivad. Ja kaugemate inimestega suhtlemine lihtsalt viisakuse pinnale. Sõpradega on ka teisiti. Nad tekivad proovile pandud usalduse kaudu. Nende ees julgeme võtta maski näolt. Aja jooksul juhtub mõndagi. Nii mõnigi sõber võtab naise või läheb mehele. Ning abikaasa armukadedus muudab ta võõraks kõigile sõpradele. Mõni saab kuulsaks või rikkaks, leiab uued sõbrad. Oma seisuse järgi. On aga ka niisuguseid sõpru, kes hoolimata kõigest jäävad su kõrvale kogu eluks. Südamesõpru ei saagi olla palju. Võib-olla ei saa neid olla rohkem kui üks, kellega seovad meid ühised huvid. Ühised vaated elule. Ei saa ju olla kellelegi sõber, kui me ei austa tema põhimõtteid. Seetõttu ei saagi olla kõikide sõber sest inimeste põhimõtted lähevad risti. Kõik naersid mu üle, kui ma ütlesin, et pean sinust lugu. Igaüks neist irvitas mu üle, et keegi on seganud midagi moteesisse. Nad hüüdsid tilgates, et varsti-varsti lendame. Kuule. Nad naersid. Nad naersid ennast siniseks. Nad ei uskunud, et mu sõnad on tõsi. Nad, kõik naersid. Nad kõik peale sinu. On kerge kaotada kõiki oma sõpru, keda nii väga armastad või armastasid. Keegi ei suutnud mind võtta, tõsiselt, kõik jätsid mind maha. Vahel loen ajalehtedest, mis nad korda on saatnud ja pälvinud avalikkuse tähelepanu. Igaüks neist läks tegema midagi tähtsat. Kuid mina pole masendunud. Nad kõik on läinud. Sina oled jäänud. Palju aastaid on möödunud ja paljud on langenud omaenda sõnade mõõga läbi. Igaüks neist oli unistaja. Kuid need, kes on langenud, need magavad juba. Igaüks püüdis ronitaime kombel puulatva jõuda sinna kõige haljale oksale. See oli nende võimalus, igaüks rassist, kuni läbi lõi. Aga see oli ka kõik, millistel oskasid unistada. Nüüd on nad langenud. Nad kõik on langenud peale, siin. Sageli on selleks ainsaks sõbraks vastassoost inimene. Vastassoost, inimene, maailma teisiti paneb rõhud teise kohta. Suudab sind aina millegagi üllatada. Ta on omamoodi täiuslik sõber ja ei maksa imestada, kui sõprus kasvab armastuseks ja armastusabieluks. Kahtlemata juhtub vahel, et armastuseks peetakse seda, mis tegelikult pole rohkem kui sõprus. Pärast abiellumist tuleb aga ükskord keegi, kes tundub olevat päris. Kuid jah-sõna on juba öeldud ja olemasoleva lõhkumisega läheb katki ka suur osa sinust endast. Sinu usust enesesse. Kuidas hoida distantsi vastassoost inimestega kelle jaoks meil ei ole enam vaba südant pakkuda? Inimeste vahel on nähtamatu sein, lase lugeda teise mõtteid. Kõige ripakile kiskumine ja äravõtmine algab selle seina purustamisest oma tunnete panemisest, sõnadesse ja tegudesse. Nii sageli on siin tegelikuks motiiviks enesearmastus soov midagi saada, soovimatus öelda ei kohtumistele, millega nõustumine käivitab kirgede mängu. Olematut töökoosolekud ja ületunnid oma perekonna kõrvade jaoks. Aga siis tagasiteed enam ei ole. Tunde lained käivad üle pea ja matavad mõistuse hääle. Pärast enne kui saavad oma suu rääkida, mida sa tunned. Mõtle hästi järele. Kas sa ei anna sellega iseendi oma sõpra niisuguste jõudude meelevalda, mida te kumbki ei suuda enam kontrollida. Kui sina seal üleval vaatad minu peale. Kui keegi seal üleval üldse hoolib. Päästamine kurjast, vabasta mind sellest jubedast silmusest. Mitte selleks, et kedagi kiusatusse või langemise kaljudele saata vaid kõik, mis avaldad, olgu õpetuseks meile kõigile. Temake astus sisse mu parima sõbrakäevangus. Ma teadsin, mis ka poleks juhtunud, meie sõprus saab otsa. Keemiline reaktsioon, Dirg esimesest pilgust. Müstiline ligitõmmet meestes, kõik mu meeled. Minutil, kui nägin ta nägu sekundil, kui me pilgud kohtusid. Sel hetkel, kui ma kuulutasin Leicki, teadsin, et see kustu kunagi. Pühade reisija, Baabüloni hoor, Püha Neitsi Maarja ja mu oma ema. Nad kõik sulasid kokku üheks tombuks. Te peate mind mõistma, ma ei ole puudik. Ka Püha Franciscus poleks suutnud vastu seista. Ma ei tea, kas ma otsin mõnu või piinab. Mu liha on valmis, aga vaim on nõder. Ma võisin olla paganama kindel, et mu sõbra mõtted minu suhtes pole eriti kenad vedrunuga tema taskus ja mõrvamõtted peas. Puhkan veidi võtta üks sigar, tunne ennast nagu kodus. Põrgu on täis ülemkohtunike langenud pühakuid. Meil on siin kardinale peapiiskoppe, advokaate, vannutatud revident, muusikakriitikuid. Nad, kõik on siin-seal, pole siin üksik. Seal pole siin kunagi üksi mitte sina. Mida vähem ma tahan, seda rohkem ma saan. Anna mulle tagasi mu süütus. Mitte nüüd, kohe. On see tõotus või vale, mida enne surma kahetsedes lausun. Sel minutil, kui nägin ta nägu sekundil, kui me pilgud kohtusid. Sel hetkel, kui ma puudutasin leeki, teadsin, et see kustu kunagi. Viga tehtud otsuse eest peab kandma vastutust. Peab oskama ette mõelda, peab oskama leppida kord tehtud valikuga. Inimese armastus ja elu mõte ei seisne ainuüksi partneri leidmiseks abielus ja lastes. Inimese kutsumus on palju laiem. Midagi elus ära teha, üritada luua midagi enneolematut, ohverdades oma heaolu ja pühendades oma kannatused, mingi kõrgema eesmärgi mõtlemiseks. Seisund olla looja on vähemalt sama tugev kui soov olla armastatud. Elus ei saa enamasti kõike. Millestki peab loobuma. Et mitte kõigest ilma jääda. Täna öösel on kuule vanameelsuse tänava ma näen nägusid, mis mööduvad kaamest, tänavavalguses muud valikut kui järgneda kutsele, peredele, valgusele, inimestele, kuule ja kõigele. Ma palvetan iga päev, et oleksin tugev. Sest ma tean, mida ma teen, seombist, vale. Oh, teine kunagi mu varju ega kuule mu sammude kaja. Siis kuuenile vanameelsuse tänava. See oli palju aastaid tagasi, kui ma sain selleks, kes ma olen mind õieti läbi elu nagu süütut lammast. Nüüd ei saama näidata kunagi oma nägu päeva ajal. Ja te näete mind liikumas vaid kuuvalguses. Reserv peidab metsalise silma. Mulon patuse nägu, kuid preestri käed? Oh teine kunagi mu varju ega kuule mu sammude kaja. Siis kui kuu onile vanameelsuse tänava. Ta jalutab päev New Orleansi tänavatel. Ta on noor, pahaaimamatu ning madalast soost. Ma olen seisnud koordi öösel tema akna all. Et võidelda oma instinktiga, kaame kuuvalguse käes. Kuidas võin ma käituda nii, kui ma palvetan jumala poole? Ma pean armastama seda, mida hävitan ja hävitama seda, mida armastad. Ohteine kunagi mu varjuga, kuule, mu sammude kaja. Siis, kui kuu on vanameelsust tänaval. Iga lahkuminek on valus aga kui võõristus on ületanud teatud piiri, kui teineteisele on juba liiga palju haiget tehtud siis pole enam keelt, milles on teisel arusaadavaks teha. Sest rohketes tülides on peaaegu iga sõna laetud täis alluvat irooniat. Iga hääletoon elustab mälestuse mingist traumast. Iga küsimus mõjubete heitena. Ja enam ei olegi võimalik lahkarvamusi lahendada. Sest me ei vasta oma sõbra süüdistustele selgitustega, vaid samuti süüdistusega, meenutades omakorda kõiki reetmise rumalusi, mis teine kunagi meile osaks saada lasknud. Kui me lõpuks oleme üksi jäänud, on meil kahju. Ajapikku hakkame aru saama. Seal oli palju rohkem kui halba. Et olla üksi olnud võrratult valusam kui koos inimesega kes teab meie puuduste kõrval ka kõiki meie voorusi. Aga käsi ei tõuse, oleme telefonitoru. Huuled ei suuda vormida õigeid sõnu. Jälle üks leiab mind üksinda. Mais puudutad sa mind ikka veel. Sinu pilt mu telefoni kõrval, see naeratus võtab ikkamalt rahu. Ja kui ma jään magama siin üksinda oma voodis. Mälestus sinust kummitab mind. Aga kui ma peaksin langema langema nagu kivimubaina joones siis sina ikka hoiad mind. Pärast kõike seda, mida oleme üheskoos läbi elanud. Ma olen imestanud, kui sa ikka süüdistad mind oleks poolgi sellest tõde, mida sa usud, minu kohta peaksid sa ikka veel minu pärast häbi tundma. Tumedat vihma sajab, kuni ma näen su nägu. Ma sulen oma silmad ja tundub, et ma kuulen iga vihmapiiska ütlevat. Sa ei tule kunagi tagasi. Kuid sa ikka ei lähe mul meelest. Aga kui mu süda teeb haiget ja olen omadega läbi siis mu palveis oled ikka sina see, kes mind terveks teeb. Ja kui ma olen päris kindel, et see pole kõik üldse, niisiis mu enesega rahulolust, suudad sa mind ikka välja raputada? Ma mõtlen omaette, kas sina tunned sedasama? Ja kas sa tuleksid tagasi? Ma ikka ei suuda sind unustada. Aga jälle üks öö leiab mind üksinda oma voodis. Mälestus sinust ikka kummitab mind. Ikka veel, hoiad sa mind? Ikka veel? Tunnen masu puudutust. Iga mööduva aasta meenutab meile, et meie ajalik elu liigub lõpupoole. Selles elus võib kogeda kauneid päevi, ilusaid aastaid perioode, täis kurbust, leina ja kaotusevalu. Elus võib tunda end läbipõlenud aia tühjana. Inimesena, kes on lasknud käest oma võimaluse kelle uhkus ei luba kummarduda, et juua sõpruse allikast. Elu on ju võitlus, kus tahtekindlus, vastupidavus ja mõistus peavad meid võidule viima aitama leida õiged sõbrad ja õiged oli, mis on meie pingutust väärt. Ometi vajame usku et meie elul on mõte. Vajame lootust, et see mõte avaneb ka meile isiklikult. Vajame armastusse, tera tunda jumalat oma ligimese siia, iseendas. Vajame usaldust. Et jumal tunneks meis ära oma näo oleks meile viimseks sõbraks ja võtaks enda juurde teisele poole igavesse ellu. Võib-olla me seisame lävel ja meie silmad on avatud pärani. Kuigi jõgi voolab edasi, Me suudame jõuda teisele kaldale. Haaratud sellesse lõpmatusse. Automisse pöörleb taevas me kohal. Kaotada on mõeldamatu võita see on nüüd ainus tee. Seal on sild üle veel. Ma näen seda nagu vikerkaart. Kui sa armastad mind, siis ma ootan. Vii mind koju teisele poole. Kõik need mehed ja naised, kes tõid ohvriks oma armastuse maitsmata kunagi seda, mida meie peame enesestmõistetavaks. Ei, nad ei teadnud armastusest midagi. Mõned on murdunud ja mõned haavatud küüniliseks muutunud valust. Ma olin vait nagu haud. Seni kui sa kuulsid mind hüüdvat su nime. Elu oli võidukas, ei saa täituda, nüüd me seisame koos, sest armastus on meie poolel. Seal on sild üleri. Ma näen seda nagu vikerkaart. Kui sa armastad mind, siis mahuta Vimin koju teisele poole. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet surres janusse põlvini vees. Stuudios oli preester Rein õunapuu.